Kolmapäev, 19. mai 2021

Toidu raiskamisest

 Mul tekkis küsimus, et kas nagu päriselt keegi raiskab kodumajapidamises toitu laia kaarega?  Ja mis siis viskamisele näiteks läheb? Ma tean, et olen ajas lootusetult maha jäänud ja see raiskamise teema käis Instast ja mujalt juba ammu läbi (ja see oli vist üldse mingi toote reklaamikampaania, sest mingil põhjusel saadeti suunamudijatele toiduabipakikesi), aga no mul tahtis elu ka vahepeal elamist ja kõik need muud asjad. 

Eks ma siis mõtisklesin, kas ja mida mina üldse ära viskan. Olen nüüd mitme nädala jooksul terasemalt jälginud ja kodumajapidamises lendab hunti, komposti ja prügisse ikka maru vähe. Kaubanduses toimuv on ilmselt muidugi omaette teema. 

Kuidas saaks tekkida toidud või toiduained, mis oleks vaja ära visata... Et ostan poes huupi tujude järgi ja siis kodus avastan, et ei tahagi ühte või teist asja süüa? Seda mul vist ei juhtu. Või valmistan toite, mis lähevad nii totaalselt pekki, et ei kannata süüa? Ka nagu võimatu. Vahel halvem, vahel parem, aga ikka söödav kraam ju puha. Lisaks ei ole olemas toitu, mida ei saaks või, koore või juustuga päästa. Neljas päästevahend on vein. Või üldse alkohol. Aga neid jutte enda pasteeditegudest, kus pasteet põhiliselt brändist koosnes, olen ma juba sada korda rääkinud.

Ise olen peamiselt hädas kogustega, seda just süüa valmistades. Narr oleks vaaritada linnu nokatäit, ikka teed rohkem. Ja kuigi ma olen usin sügavkülmutaja, siis ma olen ikka kohutavalt laisk. Mis tähendab, et enamasti on lihtsam potti või pannile jäänud kraam pintslisse pista, kui et hakata pakendama :) Annan endale selgelt aru, et mu 20+ kilogrammi ülekaalu ongi suuresti sealt pärit, ehk siis jääkide söömisest. 

Kui mingi produktil hakkab ikka aeg ümber saama, no siis annab järgmiseks toidukorraks sellest midagi kokku keerata. Mõnikord lööb see plaanid segi, aga enamasti mitte. Miks mitte loominguline olla, ei pea kindlas retseptis näpuga järge ajama. Mul on üks lähema ringi inimene, kellel on toiduga sada teemat, et ta ühest küljest tahaks nagu süüa, aga ta peab teadma, mis on toiduks ja mis täpselt selle roa sees on. Hoidku taevas, kui mul on mingi suvaliste-jääkide-kasutamise-päev. Kui ma vastan ta esimese küsimuse peale lihtsalt supp, siis vaatab ta mind õudu täis silmadega. Aga mis supp siis, tahab ikka teada. No mis ma vastan :) Jah, vahel saan vastata, et borš või rassolnik või kõrvitsapüreesupp, aga enamasti on mul paar toiduainet, mis "vaja" ära kasutada ja siis paar asja, mis mul on juhuslikult kodus võtta ja paar asja, mille järele isutab... ja siis tulebki kokku "mingi supp". Või peaks sellistele pläustidele hakkama nimesid leiutama :)

Mida ma olen ära visanud? 

- Kõige sagedamini poolik sibul. Sagedus tähendab antud juhul paari korda aastas. Teadupärast ma sibulat ei söö, ent kotlettide ja pasteedi sisse tarvitan. Kui sealt siis üle jääb, pole mul tavaliselt sellega midagi peale hakata. Vahel söödan muidugi mehele sisse. 

- mõni tohletanud ingverijupp või küslaküüs. Tavaliselt on see kapis kuhugi peitu jäänud ja avastamishetkeks ikka täieliku muutuse läbi teinud. Mõnikord juhtub sama ka sidrunipoolikuga, ent selle viskan tee sisse ja seda ma raiskamiseks ei nimeta.

- mõningate piimatoodete "lõpp", harilikult tähendab see piima. Tavaliselt ei jõua piim pahaks minna, aga see imetabane olukord võib ette tulla, kui ümberpaiknemise kestus on selline piiripealne ja jätan (jälle laiskusest!) piima kaasa pakkimata. Vahel muidugi ajab ennast ka naerma, et mis mõttes ma pakin poolt liitrit piima kaasa, et mis see kotike meil poes maksabki, 40-50 senti ju, võiks ju niisama ära kallata. Aga üldiselt käib see piim kaarega üle parim enne kuupäeva, nii et enamasti kärab tagasi tulles küll ja veel. Ja olete te märganud, kui kaua hapukoor kõlbab veel süüa! Nädalaid. Päris lõpupoole läheb jah ehk juba kuumutatava toidu sisse.

Ja nüüd ma pean veel ühest asjast rääkima: hallitus. No ma hallituslaikudega kraami nagu päris ei söö, lõikan ja eraldan ja teen muud värki hallituslaikudega, aga põhimõtteliselt kui maitse on okei, siis tarvitan selle toiduaine ikkagi ära. Seega kui viilujuustu pakendis on silmaga näha paaril viilul hallitusribake ja ülejäänud kolmkümmend viilu silmaga vaadates puhtad, siis ei lenda pakitäis juustu üle vasaku õla prügikasti. Pestopurki tahab ka hallitusträpsuke serva tulla. Vahel tomatipastale. Sai-leib väga ei saa hallitama minna, sest see saab kas otsa või lendab sügavkülma. Nii, selle jutu peale ilmselt mulle keegi enam külla ei julge tulla, või siis tullakse oma moonakotiga :) 

Te ei pea mulle üldse mingeid teadusuuringute viiteid ja linke panema hallituse ohtlikust mõjust ja hallitusseente nähtamatust niidistikust, sest ega mind ümber ei veena nagunii :) Ja kuni ma päris lapiti maha ei kuku ja suust vahtu ei hakka välja ajama, söön ma ilmselt sellist kraami edasi. Aga kui ma hommepäev peaksin surnult maha kukkuma, siis võite muidugi isekeskis arutada, et vai-vai, ju ta ikka 39aastaselt suri seepärast, et hallitust näost sisse ajas :) Ja ega ma ju vastu ka hakka sel juhul vaidlema. 

6 kommentaari:

  1. Jaa, kõik sama ka meil. Aga mul kunagi oli tõesti kolleeg, kes imestas, kuidas ikka ju tekib külmkappi mingeid kohupiimakreeme jms, mille nädala pärast pead ära viskama. Ju siis laotakse tõesti poes suvaliselt asju korvi, me tavaliselt planeerime ostetavad asjad millegi jaoks ära.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on ka poodi minnes peas ikka mingi esialgne plaanike olemas. See ei ole selline kivisse raiutud ja kui ikka jookseb mõni väljas söömine või eelmisest päevast jäänud potitäis vahele, siis nii on ja sellest veel midagi ei rikne.

      Kustuta
  2. Tõstan käe - mina viskan toitu ära! Lapse allesjäänud toit läheb prügisse. Teoreetiliselt oleks variant, et istun niisma käed rüpes kõrval ja ootan taldrikut, kuni preili sööb, aga ma ju ei viitsi, natuke imelik tundub ka. Sööme koos samal ajal, kui tal jääb midagi üle - prügisse! Mingeid ülejääke tekib veel, mida soojendame ja sööme korduvalt, aga paar kolm ampsu ikka võib sealt prügisse sattuda. Halvaks läheb ka aeg-ajalt asju, mille põhjuseks on ilmselt see, et ma ei fänna söögitegemist, pigem nagu vastupidi on selle va söögitegemisega :) Mitte et toit halvasti välja tuleks, lihtsalt, ma ei ole ilmselgelt ülemäära loominguline. Kui midagi üle jääb, siis ta võibki jääda külmikusse mõne teise toidu sisse sattumist ootama, sest mul ei tule miskit pähe, mida teha, või veelgi hullem, ei teki mingit isumoodi mõtet konkreetse toiduainega seoses. Kehv lugu. Samas, kodukontor on ikkagi toonud kaasa prügisse minevate toidukoguste vähenemise :) Suts parem planeerimine, suts tüütum tundub maskiga poeskäimine, et ikka pingutad midagi olemasolevast välja mõelda jne.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Näed sa, miskit kasu ka sellest koroonasunnikust :)
      Aga jah, väikelapse jääkidele ma esimese hooga ei osanudki mõelda, mul sellest ikka päris mitu head aastat juba möödas ju. Need jäänused on muidugi mõistetav, et jõuavad viskamisele, sest kellegi songitud mudru päris ei tahaks nagu jah süüa :)
      Aga, T. ma just arvasin, et sina oled vana kokkaja, sa oled täpselt sellist nägu, et keerutad mingeid idamaiseid toite kokku. Nüüd selline valus tõehetk...

      Kustuta
    2. :D Kusjuures, jube tunnistada, aga kuna eluõieke pirtsutab nüüd toitudega, siis see tõmbab mul katsetamise täiega nulli. Tuju läheb ära, noh.
      Mul siin härra mõtles, et teeksime vegankuu. Enne väike eeltöö, otsiks retsepte ja siis teeks. Nagu. "Otsiks retsepte" tähendab, et mina pean otsima :D, sest no mina tean, mida siin keegi on nõus suhu pistma, mida mitte... Tead, ma söön hea meelega, aga ise ei taha enam teha, sest koguaeg keegi vingub. Vihje, mees ei vingu, ta reaalselt sööbki kõike.
      Pean ka mingi toidupostituse tegema :D Muidu siin jauran sul veel pikalt...

      Kustuta
    3. Ma suudan ainult ühte asja vegan-variandis süüa: kõrvitsapüreesupp. Aga see peab olema ikkagi kana- või veisepuljongiga tehtud :D Nii et vist ei lähe arvesse :)

      Kustuta