Kerge ja lõbus koomusk, mida Groenilt ongi oodata. Kuigi ilmus viimasena, siis põhimõtteliselt võiks lugeda sarjas esimesena, selle sündmused eelnevad siis vanadekodu-saagale. Samas vastupidine järjekord ei seganud põrmugi.
Võib-olla võrreldes eelnevatega on vähem teravust ja sügavust. Neis teistes raamatutes loopis ta rohkem iroonilisi märkusi ühiskonna ja tänapäeva kohta. Siin lendasid kriitikanooled peamiselt kergelt juhmakate politseiametnike ja edeva proua linnapea pihta. Hästi lühikesed peatükid ja hoogne tempo, unise peaga ja ülekuumenenud ajuga paras lugeda.
Kes pole Groeniga siiani kokku puutunud, siis ta meenutab õrnalt Jonas Jonassoni. Samas eeldab taoline väide, et te peaks justkui olema Jonassoniga kokku puutunud :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar