Pühapäev, 23. mai 2021

Mõned lugemised

"Kerge-raske-kivi" Kertu Bramanis 

Ei tea, mis mul seekord juhtus, aga mingi sära jäi nagu puudu ("Riisiterade..." raamatust ju suisa vaimustusin). Kirjatöö oli korralik, oli nii informatiivne kui püütud muhedat joont hoida, aga kuidagi täpselt kalkuleeritud või ma ei tea mis. Või jäi puudu sügavuti minekust, oligi selline reisijuhilik ülevaade. 

Aga reisiraamatute sõbrad lugegu siiski!



"Kirgas uni" Eva Koff

Ei tea, mis juhtus... Kolmandik raamatust läks õige libedalt, aga siis midagi juhtus. Nagu mina ütlen, lasi konksu otsast lahti. Võib-olla lõi mul kevad pähe või ei sobinud siia Hiiu kadakate vahele need rahutud linnaelu kirjeldused... ei tea. Või tuli viimaks liiga palju erinevaid liine, mis lõhkusid terviku tasakaalu... Igatahes julgemad lugegu kindlasti.



Ja kaas on ju imeline, puhas rõõm silmale.


"Viljandi-Piia Gambia - ellujäämisreisid alatiseks" Kati Murutar

No mida ma ütlen või kuidas ma hindan... Vastuseks küsimusele, et kuidas säherdune veidrus mu lugemislauale jõudis, saan vastata, et põhjuseks ikka Viljandi. Ja kui ma peaksin hindama Piia Vilu tegemisi-olemisi, ainest raamatuks, siis ma oleks kahtlemata heldem ja valmis andma maksimumhinde. Aga see vorm, millesse ühe vahva naise elu on valatud, selle kirjeldamine teeb haiget. 

Kõik on puder ja kapsad. Jääb mulje, et erinevatel hetkedel küsis autor/koostaja peategelaselt materjali (skaibitades ja tšättides) ja enam-vähem muutmata kujul selle kõik raamatusse torkas. Seega on mõni peatükk suvaline mudru, kus räägitakse ehk mingi päeva toimetustest Gambia-kodus, läbisegi kõigest, nagu ikka vahel mõne hea tuttavaga lobised, teine päev jutu tuju pole olnud ja siis võetakse enda väikeloomakliiniku kodulehelt töötajate ja pakutavate teenuste nimekiri (päriselt! Ma tean, et seda on praegu sedasi lugedes raske uskuda :)), kolmas päev (ja peatükk) haritakse lugejat kohalike koolide osas (detailselt, ma ei tea, mida lugejana selle infoga peale hakata, või noh, aiman...), neljas päev võetakse mingi minevikudetail ja lobisetakse sellest. See kõik tähendab omakorda seda, et napi raamatu jooksul on hulk detaile, mis samas sõnastuses korduvad ja korduvad ja korduvad... Sest sõbraga niisama lobisedes ongi normaalne, et ma mõne teema juurde korduvalt tagasi tulen, aga raamatust lugedes eelistaksin väheke rehitsetumat teksti.

Reha on aga seekord üldse kuurinurka ununenud... Seda teksti pole ilmselgelt kordagi üle loetud.

Positiivsest ikka ka, sest ma isegi leidsin seda sellest hirmsast tekstist. Nimelt on siin päris palju eluterveid mõtteid. Tervisest, laste kasvatamisest, suhetest, koroonast (olgem täpsed, siin raamatus on see "korona"), ühiskonna toimimisest. Neid oli vahelduseks äärmiselt meeldiv lugeda. 

Lugemine omal vastutusel! 



"Mehed minu sohval" Brandy Engler

Kindlasti kellegi jaoks põnev ja ehk koguni hariv lugemine. Võib-olla kui elad oma oravarattas ja ei mõtiskle inimeste ja nende käitumise üle, siis võib korraks maha istudes ja seda raamatut lugedes tõepoolest mingi ahaa-moment tabada. Aga mu jaoks olid need seansid kuidagi liiga igapäev. Sest ma päriselt jälgin ja juurdlen ja arutlen ja analüüsin pidevalt kõiksugu inimesi ja nende motiive, olgu need siis seksuaalsed või mitte. No ja siis oligi veidi igav raamatust seda kõike lugeda, eriti kui see veel nii igavalt kirjapandud on. Stiilis, ta ütles seda, ma mõtlesin toda, aga talle ütlesin nii ja tema vastas naa jne, jne.

Puhtalt minu kiiks, olen nõus ja annan alla.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar