Käisin linnas. Nagu ikka, teatavates asutustes, mis on ka ainsad kohad, kus naisteajakirju sirvida saab. Iga kuuga on neis vähem lugeda. Põhimõtteliselt tundub mulle, et olen kuidagi... vildakas. Iga teine lugu ja kolumn kõneleb vaimsest tervisest ja meelehäiretest. Ühe, teise ja kolmanda nurga alt. Mõnel mehel ei olegi nagu oma kolumnis suurt miskit öelda, ketrab ikka sedasama vana juttu, aga no ikka depressioon, ärevus, paanikahood, läbipõlemine, masendus... Nõu annavad igasugused terapeudid, nõustajad, tervendajad, couch´id.
Mingil hetkel tunnen, et mul oleks justkui midagi viga, kui mul pole midagi sellist letti laduda. Sest kõigil teistel ju ometigi on. Ja kui niimoodi kuust kuusse inimesi töödelda, siis... küllap midagi lõpuks leiame.
See on umbes samamoodi nagu nende igasuguste vähemustega. Tasapisi töötleme. Eriti soovitavalt noori ja ebakindlaid. Ja siis vaatad ja mõtled, et valge ja hetero olla ongi vist imelik. Peaks end süüdi tundma.
Aina käib vindi üle keeramine. Tasakaal oleks nagu paigast ära.
Aga noh, tuled tagasi saarele. Sumpad meres. Nuusutad õunapuid. Närid rabarberijuppi (ups, õigus küll, uue info kohaselt on rabarber sajaga out). Vahid kitsedega tõtt.
Ja unustad need ajakirjad.
Kannatab elada küll.
P.S. Ei naeruväärista ega alaväärista kedagi. Otsin ja ootan lihtsalt tasakaalu.
Just! Olen Sinuga väga nõus! Aru ma ei saa, kui palju võib ühel teemal jahuda?!? Kõik on kuidagi kreenis. Ja see, mis on normaalne ja loomulik, hakkabki tunduma kuidagi imelik?!
VastaKustutaPüüame leida siis selle oma isikliku tasakaalu. Selleks tulekski rohkem linnale selg keerata ja meediat mitte või siis vähem tarbida. Vist... Isiklikult olen püüdnud juba küll rohkem kui aasta harvem uudiseid jälgida. Aitab päris hästi tervet mõistust säilitada:) Aga alati on keegi, kes suudab selle enda loodud turvamulli ära lõhkuda...