Hakkame pihta!

 Ma arvan, et ei tule mitte kunagi mitte ühtegi kevadet, mil hooajaga alustamine lihtsalt ja normaalselt läheks. Esiteks ei lõpeta me kunagi ehitamist ega remontimist. Ja loomulikult jääb see kõik viimasele minutile, mis tähendab, et esimeste majutujate auto keerab õuele, kui meie alles ajame kraavi kinni või värvime seinu. 

Teiseks, alati leiab mõne üllatuse. See on juba vana uudis, et musträstad jm tegelased vana maja teist korrust armastavad ja end sõna otseses mõttes läbi tuulekasti laudade järavad. Eelmisel hooajal lisandus herilaste teema. Nägin küll, et üleval ühes toas koristamas käies oli iga kord paar tegelast elu üle mõtisklemas ja ringi kakerdamas, ent milline p e s a seal tegelikult oli, see selgus aegu hiljem. Nüüd annab seda nende tekitatud jama likvideerida. August katuseharjas ma parem ei räägi. Oleme nüüd pool maja lahti harutanud ja uuesti kokku pannud. Lootusrikkalt.

Nüüd olen kaks päeva edasi koristanud seda talvist jama, aga... üllatus-üllatus, iga kord üles minnes on JÄLLE mõned tüübid ringi kakerdamas. Mõistus on otsas. Eelmine hooaeg saime viimaste öömajalisteni hakkama, siis sattus herilasefoobik ja tema tuli keset ööd ümber tõsta, aga kui tänavune hooaeg sedasi käima läheb, siis...

Järgmiseks mõtlesid Soonlepa noored, et on hirmus kavalad ja lõpetavad tänavu Päikesemajakese vetsu süles tühjendamise. Paneme kanalisatsiooni ja ülejäänud suve on elu nigut lill. Lasime teisest Hiiumaa otsast kopa kohale kärutada, kerisime ja kraestasime sada meetrit toru ja kaablit ja mida kõike veel. Kui me nüüd edasi ainult essust räägime, siis vajab see loomulikult kallet, saja meetri peale peaks see kalle juba õige sügavale minema. Aga septik, milleni toru pidanuks jõudma, asub oluliselt kõrgemal :) Okei, pump vahele. No aga siis tuleb ikkagi paas vastu ja... no sõnaga, jama rohkem kui rubla eest. Ja kui kõik need kopa ja kopamehe päevad ja enda töö ja vaev rahaks arvutada, siis oleks vist lihtsam olnud seda keemilist vetsu tühjendada. Või üldse putka kinni panna. Viimast varianti kaalume endiselt väga veendunult. Eriti kevaditi. Sügiseks ununeb kõik halb...

Aga no ikka rõemsalt edasi, eks ole!

Minu lammas.

Otsustasin, et on aeg ka traktori peal olles pilti teha.

See pilt jääb meenutama tegelikult mu tunne-oma-kodumaad-tiiru. Kui me üks hommik startisime Tallinnast, tegime väikesed ladustamistiirud Põltsamaal, siis hüppasin Tartusse kontorisse, siis õhtu Tartumaal ja järgmine päev Viljandi ringil ja Pärnumaa tuttavate juurest läbi, 10 minutit Pärnus toidupoe väisamiseks ja siis viimasele praamile ja...no nii umbes pool üks öösel oled kodus oma voodis.