Täpselt nii ongi!

 

Oled ikka veel see poiss

 

Laastukeste armastajad - lennake peale! 

Kui sa oled lugenud ja oianud raamatute puhul nagu näiteks Perviku "Miniatuurid mälupõhjast", Kesküla "Elu sumedusest", Delermi "Väikesed naudingud", siis on see siin samuti sinu jaoks. Aeg on küll teine, geograafiline asukohtki, ent sama tundehõrk, õrn ja igatsev nagu eelpool mainitet raamatud. Tahaks nutta ja naerda ühekorraga.

Fragmendid ühe norra poisi lapsepõlvest, sealt merede ja saarte vahelt. Üllatusena on palju äratundmisrõõmu, eks seepärast puudutas ka rohkem. Neid ridu kirjutades on mul keramaja uks valla ja kajakad kisavad mängeldes tuuleiilides ja ma tunnen, et kui neid kadakaid ees ei oleks, siis näeksingi otse Norramaale välja.

Ja kõige ilusam lugu siin raamatus on "Sisikond". 

Olen lummatud.

Kass

Ahastus ja meeleheide. 

Muidugi, olgem ausad, see ei üllata mind. Ma näen juba aastaid, et kõik on selles suunas liikunud, aga loodad ju ikka viimse hetkeni, et meil läheb paremini, meie peame kauem vastu, me ei ole lambad.

/jah, kes asjast teab, see näeb, et juba selle viimase lausega eksisin ma  j ä l l e/

Nudime edasi. Muutume halliks keskpäraseks massiks. 

Las minna!

Tapame autori. Tapame stiili.

Las minna!

Nüüd ma saan aru, miks mõned inimesed end välismaailmast ära lõikavad ja metsa sisse või üksikule saarele lähevad. Mul pole, tõsi, enam kuhugi minna, ma juba olen end siin Hiius müüride ja kadakatega ja Tallinnas linnamüüriga ümbritsenud. Aga lauslollus ja pugejalikkus levib mühinal läbi müüridegi ja saab mu kätte.

Jõuetus.

Vajan peatust, ma tahan maha minna.

Surmahaigus

 Rõõm, puhas rõõm! Kui mul üldse millestki kahju on, siis vaid sellest, et pole ise kätte võtnud ja sellist raamatut kirjutanud. Aga olgem ausad, nüüd on Nina Lykke selle ära teinud ja mul vaba aeg nagu maast leitud!

Äärmiselt eluline raamat, samas muhedalt satiirilises kastmes. Väga noortele ja väga sinisilmsetele ei soovita, aga kui juba mingisugune pagas on kogunenud, siis peaks äratundmisrõõmu ohtralt leidma.

Põhimõtteliselt on raamatus läbivalt kaks teemat. Suhte/abielu argipäev + abielurikkumine. Ja tõepoolest, kõik võib alguse saada kõigest ühest süütust sots.meedias tehtud klikist. Mu meelest tõetruud kirjeldused ses osas. Sinna juurde kõik need muud tänased levinud probleemid: elukeskkond, suhted naabrite ja lähedastega, põgenemine sõltuvustesse (olgu selleks sport või alkohol), näilisus vs. tõelisus, mida esitletakse sotsiaalmeedias jne.  

Teine, sama või veelgi magusam külg raamatust on meie... kuidas seda nüüd nimetadagi? Ei saa öelda, et meditsiin või perearstindus, kuigi jah, üldistades peab see paika. Aga olgem täpsemad, meditsiini see osa, mis seotud moodsa aja inimeste moodsate probleemidega. Egod on suured, laiskus on suurem, suhted pinnapealsemad, läheduse ja suhtluse vajadus, igasuguse hookuspookuse hoogne levik. Ma tean, et on olemas päris haigused ja päris probleemid ja kindlasti ei taha ei mina ega autor väita nagu kõik perearsti poole pöördujad oleksid sellised uhuud nagu need siinsed tüübid, aga ikkagi nii armas, et need on siin lehekülgedel olemas ja tegid minu lugemise lõbusamaks, samas andsid mõtteainet.

Ma kujutan muidugi ette, et kui ma peaksin järgmisel päeval pärast raamatu sulgemist minema perearsti juurde, siis a)ma mõtleks kolm korda enne järele, kas ikka päriselt on vaja minna, b) uksest sisenedes oleks raskusi tõsiseks jäämisega.

Ära küsi kogu aeg pealkirja!

 

"Daniel Stein, tõlkija" Ulitskaja  

Juudi- ja usuteemad. Ägeda ülesehitusega, kasutatud palju erinevaid vormivõtteid. Nõuab keskendumist ja tähelepanu, seega praegusel eluperioodil oli veidi keeruline lugeda, aga mulle siiski meeldis. Samuti vägevad hüpped ajateljel (mu lemmik!) Nagu pusle, mille kokkupanek ei hakka alati ainult ühest nurgast, vaid paned erinevaid juppe kokku ja hiljem alles saad terviku kokku.

"Kuldne märkmeraamat" D. Lessing

Kangutas palju mõtteid jooksma, mida lahata hetkel ei jõua.

"Silguvorm Jeesusele" V. Huovinen

Lühikesed eriilmelised lood. Mõni meeldis, mõni mitte. Lemmik oli vist see Tarzani-lugu, milles autor arutles, kuidas tüübil läinud oleks, kui ta oleks sattunud Soome metsadesse :)

Tšaupakaa, ma nüüd edasi lugema!

Lugemised-sugemised

 "Lase lehtliilial kasvada" George Orwell 

Ärritav raamat, aga siiski võrdlemisi hea. Ajaproovile igati vastu pidanud.

Lühidalt on see lugu noormehest, kes teeb seda, mida miljonid noored inimesed üle maailma teevad: mäss, revolutsioon, vastuhakk. Mõni teeb seda valjemalt, mõni vaiksemalt. Gordoni mäss on isiklikumat laadi, loosungitega tänaval ta ei vehi. Tema sõdib hoopis rahamaailma vastu. Raha on halb, raha ori olla on halb, mida vähem raha ta sõrmede vahelt läbi käib, seda parem. Iseenesest ilus ja õilis, kui see vaid ei tähendaks parasiteerimist alguses vanemate, hiljem õe, sõbra jt rahakotil. 

Mõned asjad siin ilmas on ikka muutumatud, tuleb nentida. 

Kas peategelane langeb lõplikku mülkasse või saab "päästetud", on raske öelda (või ehk ei taha ma siinkohal loo lõppu ära rääkida). Sõltub vaatenurgast. Kas antud olukorras on mülkaks täielik mandumine ja inimvareks muutumine või hoopis enda põhimõtetest lahtiütlemine ja rahajumalatega kaasa jooksmine, see on iga lugeja enda otsustada. 

Jah, see ei ole lehtliilia, ma tean, on tääkliilia, aga see ei muuda asja

"Tõde ja võim" Jaak Jõerüüt

Essee-, kõne- ja intervjuukogumikku on raske kuidagi iseloomustada. Sulle kas meeldib autor või mitte. Sa kas nõustud tema vaadetega, või siis mitte. Ma pigem nõustun. Olen isegi positiivselt üllatunud, et JJ võtab viimaks sõna asjus, mida me kõik ju näeme ja teame, aga millest Euroopa ladvik (mingil põhjusel) mööda vaatab. Ma usun, et aastate minnes hakkab ta veelgi rohkem rääkima. Loodetavasti.

"Tütar" Anne B. Ragde

Ehk siis Neshovi triloogia kuues raamat. Jah, te lugesite õigesti :) Ma võin viriseda kuipalju tahes, aga ilmselt loen ma oma elupäevade lõpuni kõik Ragde eesti keeles ilmuvad raamatud ikkagi läbi :) Möönan, et kvaliteet kõigub muidugi tublisti. Eriti selle Neshovi-sarja puhul. Võib-olla oleks pidanud triloogiaga piirduma? Samas on Ragde korraliku suguvõsa kokku keevitanud ja selle iga haru pidi minnes annaks veel kõvasti raamatuid kirjutada, seega ainest ju on. Mis siis on valesti... Kas autor ise on hakanud puusalt tulistama, muutunud laisaks? Kas olen mina lugejana muutunud? Või on asi tõlkes ja toimetamises? Ei tea. 

Praegu lugesin ja mõtlesin, et kas esimestes raamatutes ka oli selline argidetailide üleküllus? Kui nii vaadata, siis lugu ennast oli terve raamatu peale ikka näotult vähe, pigem lademes kirjeldusi.

Viimaste raamatute keelega ma ka ei suuda veel harjuda. Pisiasju oli palju, aga esimesena meenub näiteks, et 40+ vanuses naisterahvas kasutab korduvalt oma jutus väljendit "sitaks", aga koeraaediku koristamisest rääkides on järsku kasutusel "kaka". 

Siiski midagi neis Ragde raamatutes on, mis lugema kisub. 

P.S. Parim sõnaleid: TRUSSUD (oli vist suisa kahel korral kasutatud, sõna siis)

Teemaväline mõte: see pildistatud tsitaat. Ma saan aru Tšernobõli katastroofist ja selle tagajärgedest ja ma saan aru ka seentest, et nood on varmad igasugust jama endasse koguma, aga kas Norras on päriselt asi nii hull, et isegi 35 aastat hiljem tuleb seentesse nii suure ettevaatlikkusega suhtuda? Kas nad seal üldse julgevad midagi kasvatada, süüa? 

Sookured ees, turistid taga

 Mul on tekkinud rumal komme kiired klõpsud instasse, äärmisel juhul FB story´sse, üles visata ja nii juhtubki alailma, et need siia ei jõuagi. Pikemad mõtted jäävad üldse talletamata. Kus ma siis aastate pärast mälu värskendan, tekib küsimus. Lisaks on siin blogis vähemalt kaks lugejat, kes ei kasuta ei FBd ega IGd

Seega väike vaheraport.

Olen end saareikkesse määranud. Vabatahtlikult. Tahan värsket õhku, lükkan ukse valla, eraldi õue ei pea minemagi. Linnas oleks see värske õhu saamine hirmus kadalipp. Nii ma loksun päevade kaupa kiiktoolis kõiki oma erinevaid töid teha. Vahel olen suurest kiikumisest õhtuks küll kergelt merehaige, aga üldiselt ma naudin sellist elukorraldust. 

Lõuna-Eesti uudised õitsvatest kevadlilledest on siit vaadates alles mägede taga. Üks päev on maa roheline, siis viskab jälle lume maha. Viimased korrad on see küll aina leebema loomuga olnud ja päevasele päikesele alla jäänud. 

Roograhu sadamas

Üks hommik toimus kõik poole tunniga. Ärkasin rohelusse, siis viskas ekraani valgeks, ja mõne hetke pärast lõõmas päike ja nagu polekski miskit juhtunud.

Üks märk, et hakkad hiiu mõjutusi endale ligi laskma on see, kui oled juba nädal aega kohal olnud, enne kui rannas ära käid. Aga ma siiski läksin! On ka neid kord, mil käin Hiiumaal ära, aga merd pole rohkem näinud kui praamiaknast :)

Aga ühel märtsikuu kõige lumisemal päeval käisime siiski Tihu järvi vaatamas. Täitsa süütu lumi oli rajal. Jah, Hiiumaal on isegi järved olemas. Sinna minek meenutab veidi Parika järve äärde minekut. 

Ühel infotahvlil oli kenasti ka 2+2 nõudmisega plakat... Aga ma ei ütle midagi. 

Ja siis ma ei käinud jälle nädal aega müüride vahelt väljas. Lõpuks mõtlesin, et inimesed peab ikka kõik kaunis olema ja läksin end üles kõpitsema. Nagu keegi kuskil tabavalt mainis, siis aasta tagasi oli meil meespeaminister ja ehituspoed lahti - salongid kinni, nüüd on naine peaministriks ja ehituspoed kinni - salongid lahti. Nojah, mitte päris kinni vist, nagu ma aru saan, trikitavad praegu kõik kuis jaksavad.

Viimaste päevade teemaks on udu, mis tuleb merelt nii äkitselt, et ehmatab isegi päikese kotti. Samas sõidad Käina poole, seal ei miskit. Päris hirmus on, kui see udu järsku peale vajub, kurguvalu on poole tunniga platsis.

Uduga seoses rändan ise hetkel Portugalis, uitan kusagil Aveiro ja Porto vahel. Võtsin nimelt üle pika aja reisilugude käsikirja jälle ette, kuigi olen sellega lõpuni minemises hooti ikka väga kõhklev. Palju küll korraga teha ei jõua, sest äsja liikus "Minu H." trükki, "Minu A." on viimasel lõpusirgel ja ootamatult sadas "Minu J." lauale. No ja siis ei saanud ma kiusatusest võitu ja lugesin ikka "Minu K." ka läbi, mis peaks samuti tänavu ilmuma (aga mille juures küll mina kättpidi ei ole). 

Just äsja kuulsin esimesi sookurgi. Sookured ees, turistid taga... Veider aasta, sookured juba tulevad, aga leevikesed alles hullavad tuisuvaaludes. Ei tea, kuis mandril leevikestega? Siin on neid küll hirmus palju. Mitte et ma kurdaks. Leevikesed käivad kuidagi mu jaoks lumega kokku, aga üks päev kümblesid neljakesi õueporis autoroopais. Üldiselt näen neid kindlate puude otsas, näiteks võin neid jälgida duši all käies. 

Hüva siis, ma kiigun nüüd edasi.

"Chesili rannal"

 Võrdlemisi üheplaaniline, ent täiesti võluv lugu vastabiellunud paari pulmaööst, sekka vahepõiked nende eluteest. Ent selleski raamatus on jälle olemas see üks hetk. Hetk, mis muudab paarisuhtes kõik. Ajaliselt võib see olla vaevu üks viiv, mille jooksul üks mõtleb, et ta ei ütle seda esimest sõna, teine mõtleb, et ta ei astu seda esimest sammu ja veidikese aja pärast mõtleb esimene, et kui ta nüüd..., siis ehk ma..., ja teine mõtleb, et kui tema..., siis ehk mina...

Aga seda ei juhtu ja ongi kõik. 

"Kui vanad suudaksid"

 Kui eelmine osa ("Hea naabri päevik") oli rohkem vanadusele ja tagantjärele tarkusele keskendunud ("mul olid võimalused ja minuga oleks võinud midagi imelist juhtuda, aga ütlesin ei"), siis kõnealuses raamatus hakkas peategelane Janna mu meelest ise selle tarkuse suunas liikuma, kus tema eelmise raamatu hoolealused olid. Või mitte tarkuse, vaadete mitmekülgsuse ja erisuse suunas pigem.

Kuigi lõplikku tõde ses asjas vist ei olnudki. Selgelt ta ei väljendanud, kas kahetses abielu Freddiega. Uus suhe Richardiga vist pani siiski teda mõtlema, kuidas seesamune Freddie võis end nende abielus tunda.

Kummaliselt oli kujutatud ka toimetuses töötavate Phyllise ja Charlie suhe. Nagu veidi halvustavalt. Et võimekas ja särav Phyllis armus, abiellus ja lapsega koju jäi, oli kuidagi paha-paha. Võib ju olla, et seal oli siiski ka Phyllise enda meelepaha, aga sellisel juhul ei olnud see mulle kui lugejale piisavalt välja joonistunud. Praegu jäi mulje, et naine ise oli rahul, aga kolleegidest sõjakad feministid tormasid teda "päästma".

Jilli ja Marki suhte kujutamise eesmärk jäi kergelt lahtiseks mu jaoks. Jill ei tormanud abiellu ja emadusse, Mark kuidagi anus ta armastust - kas see oli siis "hea" variant, ei saanudki aru...

Ja 19aastane Kate, kes oli nii õnnetu ja katki, et keegi ei püüdnudki talle midagi öelda, teda suunata, vaid tal lubati aeleda diivaninurgal, täideti talle külmikut, lasti tal korterit läbustada, ja siis lõpuks happy end... oli see, kui ta lesbide juurde kommuuni ümber asus.

Ma igaks juhuks lisan siiski, et raamat meeldis mulle, kuigi tegelased ja nende motiivid ärritasid ikka üksjagu :)

P.S. Kiidan seda raamatukujundust. Kõige keerulisem on saada mind lugema raamatut, millel pealkirjas on tekstifondiks selline, nagu 2016. aasta väljaandel. Guugeldage, te leiate kohemaid.

"Hea naabri päevik" Doris Lessing

 

Kaks naist erinevatest maailmadest (või siiski mitte?) satuvad kokku. Mõlemal oma taak, mõlemad oma maailmas kinni. Aga kuidagi hakkavad nad sammu sammu haaval teineteise poole astuma, nurki tuleb kõvasti lihvida, kerge ei ole kummalgi. See on süüst ja süütundest, jonnist ja kangekaelsusest, naiste hirmust üksi jääda, vananemisest ja väärikusest. Sellest viimasest vaat et enim. Ja kui ehedalt ja tõetruult on see kirjeldatud! Me kõik tunneme selliseid inimesi. Esimese hooga on nii lihtne solvuda, vihastada, selg pöörata, aga see raamat aitab mõista. Ja seda just erinevate osapoolte silme läbi.

Lugedes tekkisid õhkõrnad paralleelid Ove ja Groeniga, aga Lessingi kraam on ikka kraad kangem, sügavuti minevam, vähem ilulemist ja seikluslikkust. Ja muidugi - naiste maailm.

Väga hea tõlge, järgib selgelt ajastujoont. Nauding.

Tantsi, tantsi, tantsi!

 

Kultuskirjanik ja kultuskirjanik... No tore on siis :) Mina päris nii kirgline ei ole tema suhtes, jään õrnalt leigeks. Algusots ei tahtnud üldse vedama minna, aga tohutu tahtejõuga siiski jätkasin, ütlesin endale, Mae, pea vastu, praegu on kriisiaeg ja lugemisvara ei pruugi kuigi kauaks jätkuda, ära pirtsuta. 

Seega otsisin ja leidsin raamatust selle tuuma, mis võiks kõnetada ja edasi aidata. Tühi kest, õnnetu inimhing, kellel on justkui kõik olemas, aga õnne see veel ei garanteeri. Keegi kunagi rääkis, et juba nõukaajal räägiti jaapanlaste kohta "imelugusid", kuidas nad saavad palju eluliselt vajalikke toiminguid koduseinte vahelt lahkumata ära ajada. Tollal tundus see ulme ja võib-olla tekitas väheke ka kadedust ja imetlust. Täna oleme ise samas kohas (jaapanlased on muidugi eest läinud) ja näeme, et õnne see kaasa ei too. Hoopis võõrandumise, vaimse tervise allakäigu jm moodsa aja hädad, mis tarbimisele orienteeritud ühiskonnas ongi vajalik käik.

See osa raamatust oli mu jaoks selge. Veidra peategelase kohatine huumor meeldis mulle samuti. Omamoodi, aga nauditav. Sealne maagia värk mind aga ei kõnetanud üldse. Kõik see läbi seina astumine ja kottpimeduses küünlavalguse suunas kobamine ja Lammasmees... ma võin ju allegooriat siit otsida, aga siiski ei, aitäh, ma ei taha seda. Saan küll aru, et Lammasmees, nagu ka veel mõned tegelased, peaksid olema mulle tuttavad mingitest teistest Murakami raamatutest, kuna mulle aga ei olnud, siis äkki on mu segadus sellega põhjendatav. 

Lisaks need lõputud kordused. Öeldakse üks mõte ära, ja siis paari rea pärast korratakse seda. Ma ei tea, äkki jaapanlased räägivadki nii, et tiirutavad ühe ja sama mõttejupi ümber... Hetkel mõjus kuidagi kunstlikult ja ebausutavalt. Samas sobitus see ehk autori meelest just hästi kõigi nende muude tüütute kordustega, sest neil ju raamat põhineski. Nimekirjad korduvatest tegevustest, söögist-joogist, ärkamisest-uinumisest, ja muusikast. Jah, ärme unusta muusikat, siit saaks tõsise playlisti kokku.

Kusjuures eriti naljakas on see, et raamatut lugedes tulid mulle kogu aeg pähe kaks võrdlust, Petrone ja Houellebecq, mõlemalt loen meelsasti kõike. Ei saa aru, miks siis Murakami mind ärritas :) "Minu Viljandi" ja "Tantsi, tantsi, tantsi" vahele tahaks suisa rasvase võrdusmärgi panna. 

Veel viimane asi õiendada. Näpukad ja apsakad, neid oli Varraku kohta ikka julmalt palju. Ma tean küll, kuidas need tekivad ja eks neid on kõigil ja ma ei ole ka juba ammu ühegi veata raamatut lugenud, aga siiski...

"Kapten Mihkel" R.A.A.A.M. 1. ja 2.07 kell 19

 

Purjelaevade taglastuses on selline tross – tormivaier. Sellest saab kinni hoida, et torm inimest pardalt merre ei kannaks.

Iga inimese elus on omad „vaierid“ – need aitavad püsida elumere pardal– vanemad, armastus, sõbrad, lapsed – igaühel oma.

Tragikomöödia „Kapten Mihkel“ peategelasel on peale selle kõige veel üks tähtis „vaier“ – huumorimeel, mis aitab üle elada kõige keerukamaid elutorme.

Lavastus on valminud Juhan Smuuli teoste põhjal.

Kapten Mihkel- ARGO AADLI (Tallinna Linnateater)

Autor- lavastaja Damir Salimzianov (Udmurtia)
Kunstnik Riina Vanhanen
Muusikline kujundaja Ardo Ran Varres
Valguskujundaja Priidu Adlas
Etenduse juht Tuuli Raadik

Etendus kestab 1 tund ja 10 minutit

Väiksed rõõmud

 Olin siin üks päev hädas tulpidega - samapäeva õhtuks ripakil nagu nartsud. No keramaja lihtsalt on praeguste päikeseliste ilmadega selline kasvuhoone, et +27 viskab vaevata sisse isegi siis, kui aknad lahti hoida. Vanemad ja targemad inimesed soovitasid seepeale vaasi viiekopkalise visata. Ega ma kade olnud, mul on selline rahakotis muide õnnerahana juba iidamast-aadamast olemas (seni veel küll pole aru saanud, kas õnn juba tulnud või peab veel ootama), enda sünniaastaga ja puha. 

Hommikul alla marssides vaatas veelgi masendavam pilt vastu. 

Doktor Google siiski avitab ja nii ma kell neli hommikul segasin suhkruvett. Lilledele. Ise istusin kiiktooli "Minu H." korrektuuri lugema. Järsku tundus, et köögis midagi toimub. Mingi sahmimine ja sebimine. Vahepeal käisid koguni mingid plõksatused, kui õied üksteise vahelt endale teed kõrgustesse tegid ja plupsuga püsti kargasid. Järgneva pooltunni jälgisin nende olelusvõitlust.

Miniatuurid mälupõhjast

Aino Pervik "Miniatuurid mälupõhjast" on ülistatud juba piisavalt, ühinen kiidulauluga. 

Napp vorm mulle meeldib. Tunnen juba mõnda aega, et seda sõnavahtu on kuidagi paljuks läinud. Ma ei ole ka päris nõus vastuväitega, et tänane inimene ei jaksa või ei viitsi pikka teksti lugeda, ei, see pole siiski  üks ja sama. Sõnad võiksid kanda, see on tähtis. Ja kui sõnad kannavad, siis saab õige lühidalt, täpselt ja külluslikult kõik öeldud, väikeseks vigurikski jääb ruumi.

Neid miniatuure lugedes tajusin järsku, et olen ise veidralt kaugest ajast, nagu autorgi... S-kujulise kapsarauaga seakartuli purustamine või kruusiga lehma kõrval sooja piima ootamine või... Täna vaadates ei tundu see nagu eelmine, vaid pigem üle-eelmine sajand :)

Lambasööjad

 Veikko Huovinen autoriks ja mul esmakordne kohtumine temaga. Arvasin mingil põhjusel, et tegemist noore mehega ja ehk on loota tulevikuski muhedalt teravmeelset kraami. Aga egas midagi, pühin lambarasvast tilkuva lõua puhtaks ja asun võimaluste taastudes tudeerima varasemalt eesti keelde tõlgitud asju. Neid õnneks täitsa on, ei tea muidugi, kas sama heas tõlkes (seekordne kiitus siis Mihkel Mõisnikule).

Kaks meest saavad kokku ja otsustavad, et on aeg end korraliku lambapraega premeerida, selleks on tarvis ette võtta üks mõnus road trip Põhja-Soome. Mehed - Sepe ja Valtteri - on korralikult valmistunud ja end varustanud; kõik tuli- ja külmrelvad on ühes, tarvilikud komponendid röövliprae valmistamiseks, ööbimisatribuutika ja ka lambafarmide koordinaadid. Ah jaa, ettevalmistuse hulka kuulub ka Saabi vuntsimine, üleüldse on autol oluline roll meeste juttudes. Siiski-siiski, auto on lambaliha ja naiste kõrval auväärsel kolmandal kohal. Ja naistest räägivad need mehed päris palju, võlutult, jumaldavalt, tunnustavalt. Sest naised... naised on ikka head inimesed, nagu mehed isekeskis nendivad. Mul jääb üle vaid nõustuda. 

Lambalihast ka väike stiilinäide:

"Sepele meeldis lambaliha väga. Hea on küll härja sisefilee, hea on seakoot, suurepärane on kana ja hani, aga kes võiks võita maitseküllasuses lammast. Lambaliha on maailma parim liha, eriti riisiga. Pagan võtku, kui inimene sööb lambaliha, küll siis läheb meel heaks. Looja on teinud lammast luues ikka märkimisväärse töö. Kindlasti polnud lihtne kavandada lambaliha koostist, kiulisust ja rasvasust, kui ühtegi lammast polnud varem leiutatud, aga asjaolusid arvestades võib öelda, et Jumalal õnnestus lambaprae planeerimine üsna rahuldaval moel. Oletades, et planeerimisminister Linnamo oleks pidanud riiginõukogus kavandama lamba ja tolle liha, siis tööd oleks sellega olnud, eriti kui eelnevalt poleks olnud mingit ennustust, kuidas peaks lambapraad näiteks pajas sibulate ja porgandilõikudega küpsetatuna maitsema. Kas minister Linnamo oleks selle hiiglasliku ülesandega toime tulnud?"

Ah, nii hurmav tekst on, et ma ikka pean veel ühe tsitaadi lisama (seekord arutavad Sepe ja Valtteri üldisemalt meeste üle):

"Just. Mees on ju loomult peamiselt uurija, tõe otsija. Usaldab ainult autentset informatsiooni, püüab jõuda selle algallikani."

"Ei usalda Marimekkosid, meiki, lakitud küüsi, violetset õlakotti valgel käsivarrel. Ei usu pinnapealset juttu, kunstripsmeid, üliõpilasteklit, ilusat, hurmavat kübarat merevahukarva lokkidel. Ei usalda kannikesesiniseid silmi, väikest kõrva kiharate vahel, peenikest rannet, lapselikult väikesi sõrmi, millesse sõrmus nii kenast lipsab..."

Et aga rahval nüüd ekslikku muljet ei jääks, nagu oleks tegemist ainult õrna ja kaunikeelse õhkamisega, siis ma igaks juhuks hoiatan õrnema närvikavaga raamatusõpru, et on ka paar vängemat sõna ja ohtralt alkoholi, ja mõni nali on selline... no ehtsoomlaslik.

Igatahes minu masti kraam.

Pildil minu isiklikud lambad. Juhin tähelepanu, et vasakus servas on ka üks must lammas. Vaemla villavabriku toodang.

P.S. Miks ma ei ole mitte kunagi saanud lugeda kahe väärikas eas proua marulistest väljasõitudest? Kui ongi midagi sarnast, siis on tavaliselt naised/üks naistest: a) õnnetult armunud, b) mahajäetud jobu mehe poolt, c) leinas lesk. Ja ma ei hakka mainimagi, et huumor on nullis. Kui keegi oskab siiski midagi soovitada, siis olen üks suur kõrv ja punnis silm.

Hispaania

 

Põikasin vahepeal korraks Hispaaniasse. Esmalt Väravatornis toimunud Hortus Musicuse kontserdile, mis muusika vahendusel lennutas Hispaania kuldse ajastu paremate paladeni, ja ma ei väsi kiitmast koroonaaja üritusi, sest 10 muusikut ja 15-16 inimest publikuks, on privileeg, millist pole olnud kunagi õnne nautida. Ja muidugi kontserdile minek ise ka, mõni trepiaste vaid.

Marju abil põikasin veel mõned une-eelsed õhtud Hispaaniasse. See Hispaania mõjus kuidagi kurvakstegevalt. Tahaks öelda, et tule koju tagasi, siin on tööd, süüa, tugisüsteem lähedaste näol, vargusi vähe. No jah, päikest ja sooja on kohati vähevõitu, aga muretum meel ja täis kõht kaalub selle vist üles.

Kaldusin nüüd raskemeelsusesse, eks oli ju mõni helgem toon ka. Banderas viskas instas laigi ja täpilise flamenkokleidi sai ja pulmafotograaf sai olla. Oeh, see viimane tegelikult siiski masendab, sest siis tuli ju veel koroona ka ja sulges Hispaanias kõik koduseinte vahele, ei saa enam pulmi ka pildistada.

Ah, nii kurb hakkas, et ma ei kirjutagi rohkem.

Aga vaadake sel nädalal Petrone Prindi instas autori ülevõttu, palju ilusaid pilte!

P.S. Selgus, et hispaanlased on maruviletsad veinijoojad, oli vist 21 liitrit näo kohta aastas.

Praegu pole aeg armastamiseks

 "Praegu pole aeg armastamiseks" R.A.A.A.M

9., 10., 11.07 kell 19

Mida teha, kui ettekuulutaja, kes pole veel kunagi eksinud, on teatanud, et sinu naise juurde tuleb täna öösel mees? Aga sinul on nagu kiuste vaja sõtta minna! Vägagi keeruline olukord.

Lavastaja Damir Salimsjanov (Udmurtia)
Kunstnik Ervin Õunapuu
Muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres
Valguskunstnik Priidu Adlas
Etenduse juht Tuuli Raadik

Näitlejad Kristo Viiding, Mari Liis Lill või Ingrid Margus, Martin Kõiv, Ott Kartau (kõik vabakutselised) Harriet Toompere (Draamateater), Tõnn Lamp (Tallinna Linnateater).

Lavastus nomineeriti 2018. aasta Eesti teatriauhindadele parima lavastuse, parima meespeaosatäitja ja parima naispeaosatäitja kategoorias, Harriet Toompere sai parima naiskõrvalosatäitja laureaadiks.

Olukorrast

Reedel, kui levis info, et raamatukogud taas säästurežiimile minemas, tegin taas hoogsa kapaku. Kui elad kogu aeg uute raamatute rütmis, on päris keeruline vanemast kraamist meelepärast leida. Midagi siiski suutsin krabada, põhiliselt kotti Doris Lessing ja paar lugemata asja Punasest sarjast.

---

Käisin pühapäeva õhtul ruttu juuksuris ära, et no mine hulle tea, äkki hakkavad neid asutusi ka varsti kangutama. Seekord ei olnud möödarääkimisi, vaid tuligi maskiga kõik kolm tundi olla. Mu juuksur on lõikamise suhtes nii pedant, et lõikuse ajal pean istuma jalad viksilt ja viisakalt seatuna. Nüüd siis aga suisa maski kummipaelade vahel ukerdamine. Täitsa põnev. Kraanialusest mõnust röövib see pull muidugi poole.

---

Praamielu on keeranud ka vaikseks. Hiidlased istuvad kombekalt autodes, välja tulevad vaid kõige näljasemad. Mina, vana autonumbrite hull, muidugi "näen" ikka kõik naabrimehed ja -naised ära, aga jah, juttu vesta ei saa, uudiseid ei kuule. 

A muidu pole elul nagu vigagi.