Lugemised-sugemised

 "Lase lehtliilial kasvada" George Orwell 

Ärritav raamat, aga siiski võrdlemisi hea. Ajaproovile igati vastu pidanud.

Lühidalt on see lugu noormehest, kes teeb seda, mida miljonid noored inimesed üle maailma teevad: mäss, revolutsioon, vastuhakk. Mõni teeb seda valjemalt, mõni vaiksemalt. Gordoni mäss on isiklikumat laadi, loosungitega tänaval ta ei vehi. Tema sõdib hoopis rahamaailma vastu. Raha on halb, raha ori olla on halb, mida vähem raha ta sõrmede vahelt läbi käib, seda parem. Iseenesest ilus ja õilis, kui see vaid ei tähendaks parasiteerimist alguses vanemate, hiljem õe, sõbra jt rahakotil. 

Mõned asjad siin ilmas on ikka muutumatud, tuleb nentida. 

Kas peategelane langeb lõplikku mülkasse või saab "päästetud", on raske öelda (või ehk ei taha ma siinkohal loo lõppu ära rääkida). Sõltub vaatenurgast. Kas antud olukorras on mülkaks täielik mandumine ja inimvareks muutumine või hoopis enda põhimõtetest lahtiütlemine ja rahajumalatega kaasa jooksmine, see on iga lugeja enda otsustada. 

Jah, see ei ole lehtliilia, ma tean, on tääkliilia, aga see ei muuda asja

"Tõde ja võim" Jaak Jõerüüt

Essee-, kõne- ja intervjuukogumikku on raske kuidagi iseloomustada. Sulle kas meeldib autor või mitte. Sa kas nõustud tema vaadetega, või siis mitte. Ma pigem nõustun. Olen isegi positiivselt üllatunud, et JJ võtab viimaks sõna asjus, mida me kõik ju näeme ja teame, aga millest Euroopa ladvik (mingil põhjusel) mööda vaatab. Ma usun, et aastate minnes hakkab ta veelgi rohkem rääkima. Loodetavasti.

"Tütar" Anne B. Ragde

Ehk siis Neshovi triloogia kuues raamat. Jah, te lugesite õigesti :) Ma võin viriseda kuipalju tahes, aga ilmselt loen ma oma elupäevade lõpuni kõik Ragde eesti keeles ilmuvad raamatud ikkagi läbi :) Möönan, et kvaliteet kõigub muidugi tublisti. Eriti selle Neshovi-sarja puhul. Võib-olla oleks pidanud triloogiaga piirduma? Samas on Ragde korraliku suguvõsa kokku keevitanud ja selle iga haru pidi minnes annaks veel kõvasti raamatuid kirjutada, seega ainest ju on. Mis siis on valesti... Kas autor ise on hakanud puusalt tulistama, muutunud laisaks? Kas olen mina lugejana muutunud? Või on asi tõlkes ja toimetamises? Ei tea. 

Praegu lugesin ja mõtlesin, et kas esimestes raamatutes ka oli selline argidetailide üleküllus? Kui nii vaadata, siis lugu ennast oli terve raamatu peale ikka näotult vähe, pigem lademes kirjeldusi.

Viimaste raamatute keelega ma ka ei suuda veel harjuda. Pisiasju oli palju, aga esimesena meenub näiteks, et 40+ vanuses naisterahvas kasutab korduvalt oma jutus väljendit "sitaks", aga koeraaediku koristamisest rääkides on järsku kasutusel "kaka". 

Siiski midagi neis Ragde raamatutes on, mis lugema kisub. 

P.S. Parim sõnaleid: TRUSSUD (oli vist suisa kahel korral kasutatud, sõna siis)

Teemaväline mõte: see pildistatud tsitaat. Ma saan aru Tšernobõli katastroofist ja selle tagajärgedest ja ma saan aru ka seentest, et nood on varmad igasugust jama endasse koguma, aga kas Norras on päriselt asi nii hull, et isegi 35 aastat hiljem tuleb seentesse nii suure ettevaatlikkusega suhtuda? Kas nad seal üldse julgevad midagi kasvatada, süüa?