Kultuskirjanik ja kultuskirjanik... No tore on siis :) Mina päris nii kirgline ei ole tema suhtes, jään õrnalt leigeks. Algusots ei tahtnud üldse vedama minna, aga tohutu tahtejõuga siiski jätkasin, ütlesin endale, Mae, pea vastu, praegu on kriisiaeg ja lugemisvara ei pruugi kuigi kauaks jätkuda, ära pirtsuta.
Seega otsisin ja leidsin raamatust selle tuuma, mis võiks kõnetada ja edasi aidata. Tühi kest, õnnetu inimhing, kellel on justkui kõik olemas, aga õnne see veel ei garanteeri. Keegi kunagi rääkis, et juba nõukaajal räägiti jaapanlaste kohta "imelugusid", kuidas nad saavad palju eluliselt vajalikke toiminguid koduseinte vahelt lahkumata ära ajada. Tollal tundus see ulme ja võib-olla tekitas väheke ka kadedust ja imetlust. Täna oleme ise samas kohas (jaapanlased on muidugi eest läinud) ja näeme, et õnne see kaasa ei too. Hoopis võõrandumise, vaimse tervise allakäigu jm moodsa aja hädad, mis tarbimisele orienteeritud ühiskonnas ongi vajalik käik.
See osa raamatust oli mu jaoks selge. Veidra peategelase kohatine huumor meeldis mulle samuti. Omamoodi, aga nauditav. Sealne maagia värk mind aga ei kõnetanud üldse. Kõik see läbi seina astumine ja kottpimeduses küünlavalguse suunas kobamine ja Lammasmees... ma võin ju allegooriat siit otsida, aga siiski ei, aitäh, ma ei taha seda. Saan küll aru, et Lammasmees, nagu ka veel mõned tegelased, peaksid olema mulle tuttavad mingitest teistest Murakami raamatutest, kuna mulle aga ei olnud, siis äkki on mu segadus sellega põhjendatav.
Lisaks need lõputud kordused. Öeldakse üks mõte ära, ja siis paari rea pärast korratakse seda. Ma ei tea, äkki jaapanlased räägivadki nii, et tiirutavad ühe ja sama mõttejupi ümber... Hetkel mõjus kuidagi kunstlikult ja ebausutavalt. Samas sobitus see ehk autori meelest just hästi kõigi nende muude tüütute kordustega, sest neil ju raamat põhineski. Nimekirjad korduvatest tegevustest, söögist-joogist, ärkamisest-uinumisest, ja muusikast. Jah, ärme unusta muusikat, siit saaks tõsise playlisti kokku.
Kusjuures eriti naljakas on see, et raamatut lugedes tulid mulle kogu aeg pähe kaks võrdlust, Petrone ja Houellebecq, mõlemalt loen meelsasti kõike. Ei saa aru, miks siis Murakami mind ärritas :) "Minu Viljandi" ja "Tantsi, tantsi, tantsi" vahele tahaks suisa rasvase võrdusmärgi panna.
Veel viimane asi õiendada. Näpukad ja apsakad, neid oli Varraku kohta ikka julmalt palju. Ma tean küll, kuidas need tekivad ja eks neid on kõigil ja ma ei ole ka juba ammu ühegi veata raamatut lugenud, aga siiski...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar