Miniatuurid mälupõhjast

Aino Pervik "Miniatuurid mälupõhjast" on ülistatud juba piisavalt, ühinen kiidulauluga. 

Napp vorm mulle meeldib. Tunnen juba mõnda aega, et seda sõnavahtu on kuidagi paljuks läinud. Ma ei ole ka päris nõus vastuväitega, et tänane inimene ei jaksa või ei viitsi pikka teksti lugeda, ei, see pole siiski  üks ja sama. Sõnad võiksid kanda, see on tähtis. Ja kui sõnad kannavad, siis saab õige lühidalt, täpselt ja külluslikult kõik öeldud, väikeseks vigurikski jääb ruumi.

Neid miniatuure lugedes tajusin järsku, et olen ise veidralt kaugest ajast, nagu autorgi... S-kujulise kapsarauaga seakartuli purustamine või kruusiga lehma kõrval sooja piima ootamine või... Täna vaadates ei tundu see nagu eelmine, vaid pigem üle-eelmine sajand :)