Muidugi, olgem ausad, see ei üllata mind. Ma näen juba aastaid, et kõik on selles suunas liikunud, aga loodad ju ikka viimse hetkeni, et meil läheb paremini, meie peame kauem vastu, me ei ole lambad.
/jah, kes asjast teab, see näeb, et juba selle viimase lausega eksisin ma j ä l l e/
Nudime edasi. Muutume halliks keskpäraseks massiks.
Las minna!
Tapame autori. Tapame stiili.
Las minna!
Nüüd ma saan aru, miks mõned inimesed end välismaailmast ära lõikavad ja metsa sisse või üksikule saarele lähevad. Mul pole, tõsi, enam kuhugi minna, ma juba olen end siin Hiius müüride ja kadakatega ja Tallinnas linnamüüriga ümbritsenud. Aga lauslollus ja pugejalikkus levib mühinal läbi müüridegi ja saab mu kätte.
Jõuetus.
Vajan peatust, ma tahan maha minna.
Pea vastu, kallis Mae! Saan sinust aru ja samastun täielikult. Ise olen ühe teise saare kadakate vahel ning vist sinu naaber linnamüüri varjus. Aga ükskord see kõik ju ikkagi lõpeb, miski ei kesta igavesti, ka mitte inimlik pimedus.
VastaKustutaNii armas, aitäh anonüümne lohutaja :)
KustutaMul hakkas kohe kergem, sest nüüd pean ma ju nuputama, kes sa küll oled :)
Olen sinu pikaajaline lugeja, päriselus pole me kohtunud. Aga samastun väga palju sinu mõtetega.
VastaKustutaKniks ja kraaps ja tule ütle teinekordki tere!
KustutaMis juhtus, kullapaike?!? Kui see lohutab, siis - ooooooooooooooolime!:)
VastaKustuta[Selgituseks: Selliselt väljendame sõbrannaga oma südamest tulevaid tundeid, kui sõnadel pole jõudu]
Keegi emand Sepikojast:)
:) Aitäh! Küll kunagi lahkame need teemad üksipulgi läbi ;)
KustutaPikk pai Sepikotta!