Sookured ees, turistid taga

 Mul on tekkinud rumal komme kiired klõpsud instasse, äärmisel juhul FB story´sse, üles visata ja nii juhtubki alailma, et need siia ei jõuagi. Pikemad mõtted jäävad üldse talletamata. Kus ma siis aastate pärast mälu värskendan, tekib küsimus. Lisaks on siin blogis vähemalt kaks lugejat, kes ei kasuta ei FBd ega IGd

Seega väike vaheraport.

Olen end saareikkesse määranud. Vabatahtlikult. Tahan värsket õhku, lükkan ukse valla, eraldi õue ei pea minemagi. Linnas oleks see värske õhu saamine hirmus kadalipp. Nii ma loksun päevade kaupa kiiktoolis kõiki oma erinevaid töid teha. Vahel olen suurest kiikumisest õhtuks küll kergelt merehaige, aga üldiselt ma naudin sellist elukorraldust. 

Lõuna-Eesti uudised õitsvatest kevadlilledest on siit vaadates alles mägede taga. Üks päev on maa roheline, siis viskab jälle lume maha. Viimased korrad on see küll aina leebema loomuga olnud ja päevasele päikesele alla jäänud. 

Roograhu sadamas

Üks hommik toimus kõik poole tunniga. Ärkasin rohelusse, siis viskas ekraani valgeks, ja mõne hetke pärast lõõmas päike ja nagu polekski miskit juhtunud.

Üks märk, et hakkad hiiu mõjutusi endale ligi laskma on see, kui oled juba nädal aega kohal olnud, enne kui rannas ära käid. Aga ma siiski läksin! On ka neid kord, mil käin Hiiumaal ära, aga merd pole rohkem näinud kui praamiaknast :)

Aga ühel märtsikuu kõige lumisemal päeval käisime siiski Tihu järvi vaatamas. Täitsa süütu lumi oli rajal. Jah, Hiiumaal on isegi järved olemas. Sinna minek meenutab veidi Parika järve äärde minekut. 

Ühel infotahvlil oli kenasti ka 2+2 nõudmisega plakat... Aga ma ei ütle midagi. 

Ja siis ma ei käinud jälle nädal aega müüride vahelt väljas. Lõpuks mõtlesin, et inimesed peab ikka kõik kaunis olema ja läksin end üles kõpitsema. Nagu keegi kuskil tabavalt mainis, siis aasta tagasi oli meil meespeaminister ja ehituspoed lahti - salongid kinni, nüüd on naine peaministriks ja ehituspoed kinni - salongid lahti. Nojah, mitte päris kinni vist, nagu ma aru saan, trikitavad praegu kõik kuis jaksavad.

Viimaste päevade teemaks on udu, mis tuleb merelt nii äkitselt, et ehmatab isegi päikese kotti. Samas sõidad Käina poole, seal ei miskit. Päris hirmus on, kui see udu järsku peale vajub, kurguvalu on poole tunniga platsis.

Uduga seoses rändan ise hetkel Portugalis, uitan kusagil Aveiro ja Porto vahel. Võtsin nimelt üle pika aja reisilugude käsikirja jälle ette, kuigi olen sellega lõpuni minemises hooti ikka väga kõhklev. Palju küll korraga teha ei jõua, sest äsja liikus "Minu H." trükki, "Minu A." on viimasel lõpusirgel ja ootamatult sadas "Minu J." lauale. No ja siis ei saanud ma kiusatusest võitu ja lugesin ikka "Minu K." ka läbi, mis peaks samuti tänavu ilmuma (aga mille juures küll mina kättpidi ei ole). 

Just äsja kuulsin esimesi sookurgi. Sookured ees, turistid taga... Veider aasta, sookured juba tulevad, aga leevikesed alles hullavad tuisuvaaludes. Ei tea, kuis mandril leevikestega? Siin on neid küll hirmus palju. Mitte et ma kurdaks. Leevikesed käivad kuidagi mu jaoks lumega kokku, aga üks päev kümblesid neljakesi õueporis autoroopais. Üldiselt näen neid kindlate puude otsas, näiteks võin neid jälgida duši all käies. 

Hüva siis, ma kiigun nüüd edasi.