Laupäev, 27. juuni 2020

Jaanid

Sain Soonlepast mõneks tunniks välja, just pühade aegu. Kulgesin kõrvalisi teid pidi. Talukohad, mis muidu kui väljasurnud või kus tagumise toa nurgas ehk üksik vanainime päevi õhtusse veedab, olid kõik elu täis. Hoovid täis neljarattalisi, õuedes pikad lauad, tossavad grillid, elevil inimesed... Seda kõike vaadates mulle isegi meeldis, et suuri jaanikuid vist eriti polnud. 

Poisid kogunevad...

Käisin ka kahes uues Käina kohvikus. Tuuletorni majas on avatud kohvik Ruudi, mida veab ilmselt Ungru-rahvas ja mis ka punasel pühal kenasti toimetas. Toit oli aus ja hää, arvestades majas liikuvat rahvahulka, valmis mõistlikul kiirusel. Maitsev oli ka. 




Tuuletorni kavatsen ka ise väisata, loodetavasti juulikuus. Hetkel olen näinud vaid veebruarikuist poolikut pilti. Praegu tundub, et rahvas on õhevil ja käib seal usinasti. Nägin koguni piletijärtsi :) Üldiselt on siiani olnud kuulda üksnes kiitvaid kommentaare. 
Ja ärgem unustame, et praegu on ikka fantastilised ilmad olnud - tõeline elu läheb seal küllap siis lahti, kui peaks vihma ja külma meile pakutama, küll siis saarekülalised nelja seina vahele ruttavad. Eriti lastega rändavad pered. 

Käinas on teinegi uus vana söögikoht, nimeks Rannu Pubi. Põhimõtteliselt samas kohas, mis Tondilossi söögikoht ennevanasti, nüüd lihtsalt laiendatud, kena hoone külge ehitatud ja värske sisustus. Toit on koduselt mõnus. Menüüs paistis olevat ka eksootilisi mänge, aga neid mina ei proovinud (Tom Kha´d sööks ma ikka kuskil mujal kui Hiiumaal). Pühadele sobilikult oli sealgi rahvast nagu murdu, aga nad tulid päris hästi toime, ja no mis peamine - vähemalt ei olnud suletud :)

Kärdlas käisin Rannapaargus, sest seal saab alati nalja. Aga naljast ma siia pilte ei pane, panen hoopis sellest imelisest vaatest, mis sealt avaneb.


P.S. Tänased tänusõnad lähevad eranditult tihasele, kes äsja sammus keramaja avatud uksest sisse (esikuid-koridore meil siin ju ei ole), asus toimekalt uksematilt juuksekarvu jm jama noka vahele koguma, korjas ja korjas, ja siis lendas minema. Ma loodan, et tihastel on mälu või midagi muud sellesarnast ja ta mäletab ka homme oma majaehitust jätkates et siin on ohtralt ehitusmaterjali priilt saada. Ootan regulaarseid visiite.

P.P.S. Eile õhtul jõudsin esimest korda sinnamaani, et võisin raamatuga korraks kiike visata. Vedasi kiige päikese ja varju suhtes ideaalsesse kohta. Lohistasin kapi otsast alla ja õue pehme madratsi, otsisin mõnusalt pehme lina veel lisaks külje alla, võtsin ühe hirmus hea raamatu (hea, et jäätisekokteili olin eelnevalt siiski toas manustanud)... ja heitsin end elegantselt kiike... 
/sellest hetkest endast õnneks fotot ei ole/


Ei teagi, kas otsida vihjeid kehakaalust või nentida reipalt, et puhkus lihtsalt ei sobi mulle...




"Kuutiiger"

 "Kuutiiger" Penelope Lively


Ja mõelda vaid, et pärast "Foto" lugemist - mis oli mu esimene kokkupuude autoriga - oli mul kindel plaan teda rohkem mitte lugeda... Millest ma ilma oleksin jäänud? Tervest maailmast, ma ütlen, või siis maailma ajaloost läbi ühe naise elu.
Ma ei taha tegelikult sellest raamatust üldse rääkida. Ma ei tahtnud seda isegi kiiresti lugeda, tahtsin naudingut pikendada, tahtsin neid mosaiigitükikesi ühest peost teise hüpitada. Jah, see ei ole lineaarselt kulgev lugu, mäng aja ja vormiga on siin oluline. Milline rõõm!
Ja keel, jah, ka keel on siin tõeline maiuspala. Valda Raua kaunis tõlge paitas silma. Selle kõige taustal võiks olla lugu ise milline tahes, see oleks ikkagi rõõm, kuid ma luban, et lugu on samuti haarav ja sügav. See kajas minus nii tugevalt vastu, et ajab mind siiani hulluks 
🙂
 Alla joonida, tsitaate välja kirjutada, seda ma sooviksin (kusjuures seda on keegi juba ka teinud, loen rmtk eksemplari).



Pühapäev, 21. juuni 2020

"Soovideta õnnetu"

 "Soovideta õnnetu" Peter Handke, tlk Eve Sooneste


Napp lugu, aga kuidagi haarav ja puudutav. Handke jutustab oma ema elu näitel ühest ühiskonnast, ühest ajastust. Kui mõnusalt ta analüüsib aega ja naist selles ajas. Sa loed, ja järsku mõistadki, mis pani ühe naise liikuma, midagi oma elus muutma... ja kuidas see elu siis kõik takerdus ja sumbus kuhugi.
Lõpuni autori ema motiive enesetapu osas mõista ma vist ei suutnud. Ilmselt isegi mitte Handke ise, ent tema püüdluseid oli nauditav lugeda. Keel sobitus loo "häälega" mõnusalt kokku.



Uus Hiiumaa

Viimases Kroonikas (ilmselt viimases, mul veebiajakirjanduse ajastul on pidevalt segadus, et kas ja millal mõni veebis olevatest lugudest on ilmunud paberväljaandes) oli pikem lugu Jesper Parve elust Hiiumaal. Tunnistan, et tema kasutatud mõiste "uus Hiiumaa" on nii pagana kümnesse, et veri läheb kohe käima :) 
"Kalana küla on nagu uus Hiiumaa. Paljud, kes ei ole Hiiu­maal käinud, aga on lugenud raamatut "Minu Hiiumaa" – neile võib olla jäänud kõlama see, et võõraid ei võeta kohe Hiiumaal vastu, naabrid omavahel muudkui kaklevad ja… nii nagu see meie Eesti värk käib, eks ole."

Jesper tunnistab, et neil Kalanas nii päris ei ole. Aga samas nendib ka ise, et neil seal elavad surfarid ja moekunstnikud ja äpiloojad ja muud moodsamad mandriputukad-mutukad.

Ma saan aru, et eks see vana ja uue kokkupõrge olegi see, mis nii mõnigi kord paksu pahandust sünnitab. Või vähemasti tormi veeklaasis. Arusaadav ka. Ja kui ma nüüd mõtlen mingite külade peale, kuhu on palju uustulnukaid või siis lihtsalt suvitajaid kogunenud, siis ma mõistan, et seal ongi need jõujooned ja üldine meelsus sootuks teine kui vanades, sissejuurdunud tavadega külades. 

Meil Soonlepas puhub ka uusi tuuli, võin öelda. Mingisugune vabanemine ja kergem hingamine oleks kui tekkinud. Ei saa öelda, et uut rahvast just palju oleks tulnud, aga... mõõdukalt. Ja üldse on kuidagi toetus ja õlg õla kõrval tunne tugevnema hakanud. Mõni on öelnud, et see on seotud (vähemalt osaliselt) enese  kehtestamisega. 

Laupäev, 20. juuni 2020

Kui ma elan tänase üle, siis...

Küll on tore, et ma ka viimaks nägin, et ühes blogis jagatakse nädalapäevad blogijate vahel ära, et see tüüpiline hapukurgihooaeg blogimaailmas üle elada. Ma siis krabasin endale laupäevad (mitte et seal väga suureks rabamiseks üleüldse oleks läinudki... kõik laisklevad).

Mina olen hetkel (jälle) selles staadiumis, kus tundub, et nüüd on küll viimane suvi. Järgmisel suvel väravad lukku ja mitte üks sai.  Väravad, muide, on ühed väga head asjad :) Pole ükski hooaja algus saanud nii rahulikult krundil toimetada. Tõsi, tuuled tänavu alasti patseerimist ei soosinud, aga vähemasti ei trampinud bussitäied turistidega läbi hoovi. Nii mõnigi telefonikõne küll tuli, aga kuna tööinimene reageerib neile ju viivitusega, siis jõudsid säherdused huvilised värava taga ootamisest ikkagi tüdineda ja minema minna. Nii et väga rahulik värk. 

Tõsi, täna see pidu lõppeb. Mõne tunni pärast laekub Päikesemajja esimene majutus... õnneks ma ei julge siia pilti maja hetkeseisust panna, aga ütleme nii, et see on... nii laiali pekstud kui veel olla annab. Seal on põhimõtteliselt pooleli kõik, mis üldse pooleli olla saab. 
Ja mul pole lootustki hilisele sisseregistreerimisele - kes saarele puhkama tuleb, see tuleb üldjuhul võimalikult vara, et ikka kauem nautida saaks. 
Üldiselt saavad meil muidugi kõik asjad siiski kaheteistkümnendal tunnil alati valmis. Sellesse valmib-viimasel-minutil valemisse võiks keegi mulle aga ka koristamiseks aega jätta. Seda on palju tahetud, ma tean. 

Kisub mustadesse toonidesse ära, ma vaatan.
Ah, ma panen parem loodusest pilte siia, mõjub helgemalt.


Barbariss, ikka see imeliste õitega aga kaltsuhaisune põõsas



Selle lille nime olen unustanud... kes teab, see avitagu palun!
Ma ise ka mõtlen, et mitu aastat ma seda veel pildistan :) Ühel päeval peaksin ju tüdinema...


Uus leid kinnistult - ööviiul. Varem pole tõesti märganud.



Kokku 5 tundi ja ongi rohi niidetud. Ja nii igal nädalal. (ja kes veel tuleb mu kõrbenud nahka nähes rääkima lamamistoolidest ja rannas päevitamisest... näitan hambaid :))
See ei ole Hall käpp, kuigi kaugelt tundub sarnane. Pole suutnud tuvastada veel.

Maa "kasvab" juurde ja meri taganeb iga aastaga nii jõudsalt, et varsti vist pole enam mõtet kevadel silda sisse pannagi. 
Kõik võsad on hetkel metsikut roosi täis. 

Neljapäev, 18. juuni 2020

Kiire raamatupõige

 "Tahan tunda, et elan" Tuula-Liina Varis

Õhuke vihku võtab kokku ühe suure perekonna suure loo. Tekst on tihe ja detailirohke ja mahlakas. Ja veel milline tõlge (Piret Saluri)! Rõõm-rõõm! Nii ajastutruu, nii kindla joonega, vana ja armas ja hea. See on jalutuskäik läbi Soome 20. sajandi, ent oh ei, see ei ole loetelu sõdadest, kriisidest, see on... inimene ja tema teekond, eelkõige verstapostid sel teel. Selle kaudu jutustatakse lugejale aga kõik oluline, rohkemgi veel.


"Tuhat päeva Toskaanas" Marlena de Blasi
Aegu tagasi meeldisid need raamatud mulle vägagi, sest eks "seal" tundus ikka ilusam ja ägedam ja ehedam... Nüüdseks olen aru saanud, et see, mis mind taoliste raamatute puhul kõnetas, on olemas kõikjal. Ka "siin", kus iganes see "siin" kellegi jaoks ka parasjagu on. Mõtlen viimastele aastatele Soonlepas, või ka nädalatele, ja pean nentima, et seesugust elu on võimalik ka ise elada.
Aga ega see teistkordne lugemine oligi mõeldud rohkem kergeks suviseks vahepalaks, põgusaks kulgemiseks Toskaana kuumades öödes, kokakunstis ja värvikate inimeste seas.



"Surnute lühiajalugu" Kevin Brockmeier - Pani õlgu kehitama. Ei hea, ei liiga halb. Paras keskmik. Emotsioone ei tekitanud.

Laupäev, 13. juuni 2020

"Telekokk Jazz"

 "Telekokk Jazz ja tema inimesed" Ene Ojaveski


Täielik nostalgia, sest mina olen kindlasti see inimene, kes on üles kasvanud Eesti telekanalite esimeste katsetustega kokasaadete vallas (no olgu, Kosenkraniust mäletan ähmaselt, sest tema tegutses vist suuresti enne minu aega), nii Jazz ise, Imre Kose, Vambola Moores kui ilmselt mõni teine nägu veel, kelle nimi hetkel ei meenu. Ja loomulikult Jazzust säravamat esinejat oli raske leida (Kose ehk oli ka parajalt teatraalne).

Kokaelu anatoomia üheksakümnendatel - uhhhh, ütlen vaid selle peale. See polnud enam töö, vaid elustiil. Hästi nukker lugeda.

Aga raamatu peamine väärtus on ilmselgelt see Jazzu allakäigutrepp. Ääretult õpetlik ja eluline. Küllap on meie kõigi tutvuskonnas inimesi, kelle suunurgad aina naerused, nalja nabani ja tundub, et päikselisemat inimest annab otsida... Kes ikka ja jälle kuulab teisi, aga ise ennast ei ava, kõik hoiab endasse ja sissepoole... Kui siia lisada veel tohutu altruism, kõik alati teiste heaks ja jaoks, siis... no siis juhtubki umbes see, mis juhtus temaga. Väga valus.



Kolmapäev, 10. juuni 2020

"Rännud Lõunaristi all"

 "Rännud Lõunaristi alt. 35 ringi ümber maakera" Erik Holm


Üks neist reisipäevikutest, mis eelkõige oluline autorile endale ja ta ei püüagi seda kirja pannes tulla vastu lugeja ja/või teiste samale rännuteele asuja soovidele/vajadustele. Seega teeleminejale võrdlemisi kasutu. Põhimõtteliselt on maailm galopisammul läbi kihutatud, püütud paikade kohta paar sõna paberile saada, süvitsi minekut või analüüsi ei ole. Aegu tagasi oleks taoline reisipäevik olnud ikkagi väärtuslik, tänasel päeval, mil paari klahvivajutusega võib ühe või teise linna kohta hõlpsasti märksõnad leida, pole sellega midagi peale hakata.
Natuke paha maik jäi kuidagi suhu. Õrnalt kumas läbi suhtumine, kuis aborigeenidele "näidatakse" maailma.





Hiiumaale!

Praegune aeg aastast ei soosi pikki jutte ja lobisemisi, seega jagan hoopis suviseks isutekitajaks ühe õige värske videoklipi, kus kõik Hiiumaa hea ja veelgi parem on välja toodud.
Soonlepa karjamõisale saab pilgu peale visata alates 1:05



Teisipäev, 9. juuni 2020

"Pooltoonid"

 "Pooltoonid" Annika Lõhmus


Olulised teemad luubi all, kirjanduslikult veidi lihtsas kastmes, nagu ikka naistekates. Mina vajan mõtete ja lausete vahele "õhku", ent möönan, et see on minu kiiks. Ometi ennustan raamatule head minekut ja söön oma mütsi ära, kui see nii mõneski rahvaraamatukogu laenutuste edetabelis esimese kahekümne hulgas lähikuudel ei istu.

P.S. Muusikaelu kirjeldused imponeerisid enim!



Esmaspäev, 8. juuni 2020

"Verest nõretav habe"

 "Verest nõretav habe" Daniel Galera, tlk Mele Pesti


Kummaline raamat. Midagi nagu ei juhtugi, kogu raamat oleks kui üksainus suur kulgemine, milles ometi kerib tasahilju lahti omamoodi pinge. On ootus, uudishimu ja põnevus... ja samas ei ole ka. Kohati on just nimelt minnalaskmise tunne. Ja siiski ei lase see raamat sind ka lahti.
Väga veider tunne.

Kuigi autor on argisele tiksumisele Brasiilia rannikulinnas lisanud teemaliinina ka salapärastel asjaoludel kadunud vanaisa otsingud, paelus mind enim siiski hoopis see prosopagnoosia ehk näopimeduse teema. Ilmselt just peategelase selle eripära tõttu on Galera kasutanud tavalisest rohkem kirjeldamist. See ei väsita, vastupidi, tekitab teistsuguse lähenemise tegelastele.



Laupäev, 6. juuni 2020

"Naised, kellest ma öösiti mõtlen"

 "Naised, kellest ma öösiti mõtlen" Mia Kankimäki, tlk Triin Tael


Kankimäki debüüt raamatuga "Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma" oli lootustandev, ent käsitletav temaatika väga kitsalt piiritletud ja ei pruukinud seetõttu liiga paljusid kõnetada (Jaapan, tuhat aastat tagasi elanud õuedaam ja tema nimekiri asjadest, mis panevad südame kiiremini põksuma).

Aga õnneks õppis Kankimäki esimesest raamatust, ja mitte vähe. Raamatu "Naised, kellest ma öösiti mõtlen" (millised võluvad pikad pealkirjad, loodan, et ta hoiab seda joont ka edaspidi!) naised ei lase end loksutada geograafilistest kaugustest ja ka ajas on nad nihkunud meile lähemale kui see Kyoto õuedaam. Mõni daamedest on küll sündinud oma pooltuhat aastat tagasi, kuid valdavalt on jutt siiski tegelastest üle-eelmisest sajandist.

Ja millised tegelased need veel on! Minusugusele rumalale suuresti tundmatud, väljaarvatud Karen Blixen muidugi (see raamatu avapauk oli mu jaoks päriselt ka pauk, sest olles küll nautinud tema loomingut, ei kumanud sealt mu jaoks kunagi seesuguseid katsumusi ja kannatusi, mis siinse raamatu lehekülgedel lahti rullusid), aga see ei kahanda põrmugi põnevust nende eludesse ja seiklustesse süübimisel. Need olid naised, kes painutasid piire, liigutasid mägesid ja purustasid tabusid. Nad olid ilmselgelt oma ajast ees.

Elades meestekeskses maailmas, murdsid nad naistele ettenähtud ahtast aedikust välja. Vahel tuli selleks ikkagi abielluda (nt Alexandra David-Neel, kes lõpuks küll jõudis abieluranda, kuid suutis abikaasale ruttu selgeks teha, et vajab "tervendavat reisi Aasiasse", kust naases... ei vähem ega rohkem kui 14 aasta pärast. Ja isegi siis ei elanud nad enam kunagi ühe katuse all, kuid abikaasa finantseeris naise reise elu lõpuni. Alexandra, muide, oli esimene valge naine, kel õnnestus kerjuseks maskeerunult keelatud linna Lhasasse pääseda), mõnikord piisas jonnakalt vanatüdrukustaatusesse jäämisest, vahel tuli teele asumiseks ära oodata viimaste lähisugulaste surm, sageli teeselda palverännakule minekut (seda tolleaegsed kaanonid aktsepteerisid naisterahva reisile mineku põhjusena).

Kankimäki nn öönaiste reisile mineku ajendid ja ka reisimise viisid olid väga äärmuslikud. Mõni läks teele 27 reisikirstuga, võttes kaasa kõik vähem või rohkem tarviliku kraami (meenuvad kohe taanlased, kes isegi kahenädalasele paketireisile minnes pakivad kohvritesse küünlajalad, vaasid ja laudlinad), üks daam - Nelly Bly - reisis kõigest käekotiga. No olgu, tema tegi muidugi tõelise kähkuka, sest kimas ju 72 päevaga maakerale tiiru peale ja paljukest siis nii lühikeseks ajaks ikka tarvis, ent ma rõhutan, et me räägime aastast 1889, mil hädatarvilike aksessuaaride nimekiri oli sootuks teine kui täna.
Ah, need naised! Ma võiks ja tahaks igaühest eraldi vesta, kuid sel poleks mõtet. Kirjanikud, kunstnikud, maadeuurijad, kõik nii vägevad.

Peab siiski veel ära mainima - juhuks, kui nüüd jäi mulje, et tegemist on mingi ajalootolmuga kaetud surnud naiste arhiividest välja kaevamise raamatuga -, et kõigi nende lugude taustal on mõnusaks vastandiks autor ise. Keskealine, lastetu, mehetu, nõrk lödipüksist (Kankimäki enda sõnad, mitte minu!) soome naine, kes kardab kõike, ei söö pooli asju, joob vaid kindlaid teesorte, muretseb ja põeb sajaga. Selline "tore" naisterahvas võtab oma lemmikute öönaiste jälgedes ette nii mõnegi põneva reisi maailma eri nurkadesse. Seega jah, see on otsapidi ka reisiraamat, aga sellisel mõnusalt hõrgul moel. Lõpupeatükid Itaaliast olid sellised eriti... hmmm... ma tundsin lõhnu, maitseid ja... On aeg üks kiire focaccia ahju visata.

P.S. Kui oled turgutusraamatute usku, siis Kankimäki on mõelnud ka sinusuguste peale - iga peatüki lõpus on vastava loo kangelanna elusaatusest tulenevalt mõned öönaiste kuldaväärt nõuanded ja soovitused. Neid pole siiski väga palju ja ma luban, et need ei koorma 
🙂

P.P.S. Kuidas ma tahan, et sellised raamatud ei lõppekski...



Kolmapäev, 3. juuni 2020

"Kas süda on ümmargune? 3. osa"

 India - see kas meeldib sulle või mitte, külmaks ei jäta vist kedagi. Kui ise ei taha minna, siis on paras sellest lugeda. Mina vist jäängi selle viimase variandi juurde. Ja kui esmapilgul võiks mõte aašramist mind isegi ahvatleda (oma mõtetega kuhugi urgu pugeda kõlab ju hästi), siis seda raamatut lugedes veendusin ma lõplikult, et rahu ja vaikust saada või omi mõtteid kuulda ei ole Indias tõepoolest kusagil võimalik, isegi mitte aašramis. Päris hirmus. Vähemalt üks koht siis reisisihtkohtade nimekirjas vähem. 

Lugu ise jäi mu jaoks veidi eklektiliseks. Samas mine sa tea, äkki seda see India inimestega teebki, paneb nad pööraselt igas suunas liikuma ja otsima, otsima, otsima... Sest näib, et autor ka aina otsib, iga kord ei selgu päris täpselt, kas ta isegi teab, mida või keda otsib. Või siis tundub, et ta haarab igast pisemastki võimalusest kinni, armub ülepeakaela, siis kannatab põrgupiinades, siis kukub juba mingisse järgmisesse seiklusse.