laupäev, 27. juuni 2020

Jaanid

Sain Soonlepast mõneks tunniks välja, just pühade aegu. Kulgesin kõrvalisi teid pidi. Talukohad, mis muidu kui väljasurnud või kus tagumise toa nurgas ehk üksik vanainime päevi õhtusse veedab, olid kõik elu täis. Hoovid täis neljarattalisi, õuedes pikad lauad, tossavad grillid, elevil inimesed... Seda kõike vaadates mulle isegi meeldis, et suuri jaanikuid vist eriti polnud. 

Poisid kogunevad...

Käisin ka kahes uues Käina kohvikus. Tuuletorni majas on avatud kohvik Ruudi, mida veab ilmselt Ungru-rahvas ja mis ka punasel pühal kenasti toimetas. Toit oli aus ja hää, arvestades majas liikuvat rahvahulka, valmis mõistlikul kiirusel. Maitsev oli ka. 




Tuuletorni kavatsen ka ise väisata, loodetavasti juulikuus. Hetkel olen näinud vaid veebruarikuist poolikut pilti. Praegu tundub, et rahvas on õhevil ja käib seal usinasti. Nägin koguni piletijärtsi :) Üldiselt on siiani olnud kuulda üksnes kiitvaid kommentaare. 
Ja ärgem unustame, et praegu on ikka fantastilised ilmad olnud - tõeline elu läheb seal küllap siis lahti, kui peaks vihma ja külma meile pakutama, küll siis saarekülalised nelja seina vahele ruttavad. Eriti lastega rändavad pered. 

Käinas on teinegi uus vana söögikoht, nimeks Rannu Pubi. Põhimõtteliselt samas kohas, mis Tondilossi söögikoht ennevanasti, nüüd lihtsalt laiendatud, kena hoone külge ehitatud ja värske sisustus. Toit on koduselt mõnus. Menüüs paistis olevat ka eksootilisi mänge, aga neid mina ei proovinud (Tom Kha´d sööks ma ikka kuskil mujal kui Hiiumaal). Pühadele sobilikult oli sealgi rahvast nagu murdu, aga nad tulid päris hästi toime, ja no mis peamine - vähemalt ei olnud suletud :)

Kärdlas käisin Rannapaargus, sest seal saab alati nalja. Aga naljast ma siia pilte ei pane, panen hoopis sellest imelisest vaatest, mis sealt avaneb.


P.S. Tänased tänusõnad lähevad eranditult tihasele, kes äsja sammus keramaja avatud uksest sisse (esikuid-koridore meil siin ju ei ole), asus toimekalt uksematilt juuksekarvu jm jama noka vahele koguma, korjas ja korjas, ja siis lendas minema. Ma loodan, et tihastel on mälu või midagi muud sellesarnast ja ta mäletab ka homme oma majaehitust jätkates et siin on ohtralt ehitusmaterjali priilt saada. Ootan regulaarseid visiite.

P.P.S. Eile õhtul jõudsin esimest korda sinnamaani, et võisin raamatuga korraks kiike visata. Vedasi kiige päikese ja varju suhtes ideaalsesse kohta. Lohistasin kapi otsast alla ja õue pehme madratsi, otsisin mõnusalt pehme lina veel lisaks külje alla, võtsin ühe hirmus hea raamatu (hea, et jäätisekokteili olin eelnevalt siiski toas manustanud)... ja heitsin end elegantselt kiike... 
/sellest hetkest endast õnneks fotot ei ole/


Ei teagi, kas otsida vihjeid kehakaalust või nentida reipalt, et puhkus lihtsalt ei sobi mulle...




pühapäev, 21. juuni 2020

Uus Hiiumaa

Viimases Kroonikas (ilmselt viimases, mul veebiajakirjanduse ajastul on pidevalt segadus, et kas ja millal mõni veebis olevatest lugudest on ilmunud paberväljaandes) oli pikem lugu Jesper Parve elust Hiiumaal. Tunnistan, et tema kasutatud mõiste "uus Hiiumaa" on nii pagana kümnesse, et veri läheb kohe käima :) 
"Kalana küla on nagu uus Hiiumaa. Paljud, kes ei ole Hiiu­maal käinud, aga on lugenud raamatut "Minu Hiiumaa" – neile võib olla jäänud kõlama see, et võõraid ei võeta kohe Hiiumaal vastu, naabrid omavahel muudkui kaklevad ja… nii nagu see meie Eesti värk käib, eks ole."

Jesper tunnistab, et neil Kalanas nii päris ei ole. Aga samas nendib ka ise, et neil seal elavad surfarid ja moekunstnikud ja äpiloojad ja muud moodsamad mandriputukad-mutukad.

Ma saan aru, et eks see vana ja uue kokkupõrge olegi see, mis nii mõnigi kord paksu pahandust sünnitab. Või vähemasti tormi veeklaasis. Arusaadav ka. Ja kui ma nüüd mõtlen mingite külade peale, kuhu on palju uustulnukaid või siis lihtsalt suvitajaid kogunenud, siis ma mõistan, et seal ongi need jõujooned ja üldine meelsus sootuks teine kui vanades, sissejuurdunud tavadega külades. 

Meil Soonlepas puhub ka uusi tuuli, võin öelda. Mingisugune vabanemine ja kergem hingamine oleks kui tekkinud. Ei saa öelda, et uut rahvast just palju oleks tulnud, aga... mõõdukalt. Ja üldse on kuidagi toetus ja õlg õla kõrval tunne tugevnema hakanud. Mõni on öelnud, et see on seotud (vähemalt osaliselt) enese  kehtestamisega. 

laupäev, 20. juuni 2020

Kui ma elan tänase üle, siis...

Küll on tore, et ma ka viimaks nägin, et ühes blogis jagatakse nädalapäevad blogijate vahel ära, et see tüüpiline hapukurgihooaeg blogimaailmas üle elada. Ma siis krabasin endale laupäevad (mitte et seal väga suureks rabamiseks üleüldse oleks läinudki... kõik laisklevad).

Mina olen hetkel (jälle) selles staadiumis, kus tundub, et nüüd on küll viimane suvi. Järgmisel suvel väravad lukku ja mitte üks sai.  Väravad, muide, on ühed väga head asjad :) Pole ükski hooaja algus saanud nii rahulikult krundil toimetada. Tõsi, tuuled tänavu alasti patseerimist ei soosinud, aga vähemasti ei trampinud bussitäied turistidega läbi hoovi. Nii mõnigi telefonikõne küll tuli, aga kuna tööinimene reageerib neile ju viivitusega, siis jõudsid säherdused huvilised värava taga ootamisest ikkagi tüdineda ja minema minna. Nii et väga rahulik värk. 

Tõsi, täna see pidu lõppeb. Mõne tunni pärast laekub Päikesemajja esimene majutus... õnneks ma ei julge siia pilti maja hetkeseisust panna, aga ütleme nii, et see on... nii laiali pekstud kui veel olla annab. Seal on põhimõtteliselt pooleli kõik, mis üldse pooleli olla saab. 
Ja mul pole lootustki hilisele sisseregistreerimisele - kes saarele puhkama tuleb, see tuleb üldjuhul võimalikult vara, et ikka kauem nautida saaks. 
Üldiselt saavad meil muidugi kõik asjad siiski kaheteistkümnendal tunnil alati valmis. Sellesse valmib-viimasel-minutil valemisse võiks keegi mulle aga ka koristamiseks aega jätta. Seda on palju tahetud, ma tean. 

Kisub mustadesse toonidesse ära, ma vaatan.
Ah, ma panen parem loodusest pilte siia, mõjub helgemalt.


Barbariss, ikka see imeliste õitega aga kaltsuhaisune põõsas



Selle lille nime olen unustanud... kes teab, see avitagu palun!
Ma ise ka mõtlen, et mitu aastat ma seda veel pildistan :) Ühel päeval peaksin ju tüdinema...


Uus leid kinnistult - ööviiul. Varem pole tõesti märganud.



Kokku 5 tundi ja ongi rohi niidetud. Ja nii igal nädalal. (ja kes veel tuleb mu kõrbenud nahka nähes rääkima lamamistoolidest ja rannas päevitamisest... näitan hambaid :))
See ei ole Hall käpp, kuigi kaugelt tundub sarnane. Pole suutnud tuvastada veel.

Maa "kasvab" juurde ja meri taganeb iga aastaga nii jõudsalt, et varsti vist pole enam mõtet kevadel silda sisse pannagi. 
Kõik võsad on hetkel metsikut roosi täis. 

kolmapäev, 10. juuni 2020

Hiiumaale!

Praegune aeg aastast ei soosi pikki jutte ja lobisemisi, seega jagan hoopis suviseks isutekitajaks ühe õige värske videoklipi, kus kõik Hiiumaa hea ja veelgi parem on välja toodud.
Soonlepa karjamõisale saab pilgu peale visata alates 1:05