India - see kas meeldib sulle või mitte, külmaks ei jäta vist kedagi. Kui ise ei taha minna, siis on paras sellest lugeda. Mina vist jäängi selle viimase variandi juurde. Ja kui esmapilgul võiks mõte aašramist mind isegi ahvatleda (oma mõtetega kuhugi urgu pugeda kõlab ju hästi), siis seda raamatut lugedes veendusin ma lõplikult, et rahu ja vaikust saada või omi mõtteid kuulda ei ole Indias tõepoolest kusagil võimalik, isegi mitte aašramis. Päris hirmus. Vähemalt üks koht siis reisisihtkohtade nimekirjas vähem.
Lugu ise jäi mu jaoks veidi eklektiliseks. Samas mine sa tea, äkki seda see India inimestega teebki, paneb nad pööraselt igas suunas liikuma ja otsima, otsima, otsima... Sest näib, et autor ka aina otsib, iga kord ei selgu päris täpselt, kas ta isegi teab, mida või keda otsib. Või siis tundub, et ta haarab igast pisemastki võimalusest kinni, armub ülepeakaela, siis kannatab põrgupiinades, siis kukub juba mingisse järgmisesse seiklusse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar