Laupäev, 20. juuni 2020

Kui ma elan tänase üle, siis...

Küll on tore, et ma ka viimaks nägin, et ühes blogis jagatakse nädalapäevad blogijate vahel ära, et see tüüpiline hapukurgihooaeg blogimaailmas üle elada. Ma siis krabasin endale laupäevad (mitte et seal väga suureks rabamiseks üleüldse oleks läinudki... kõik laisklevad).

Mina olen hetkel (jälle) selles staadiumis, kus tundub, et nüüd on küll viimane suvi. Järgmisel suvel väravad lukku ja mitte üks sai.  Väravad, muide, on ühed väga head asjad :) Pole ükski hooaja algus saanud nii rahulikult krundil toimetada. Tõsi, tuuled tänavu alasti patseerimist ei soosinud, aga vähemasti ei trampinud bussitäied turistidega läbi hoovi. Nii mõnigi telefonikõne küll tuli, aga kuna tööinimene reageerib neile ju viivitusega, siis jõudsid säherdused huvilised värava taga ootamisest ikkagi tüdineda ja minema minna. Nii et väga rahulik värk. 

Tõsi, täna see pidu lõppeb. Mõne tunni pärast laekub Päikesemajja esimene majutus... õnneks ma ei julge siia pilti maja hetkeseisust panna, aga ütleme nii, et see on... nii laiali pekstud kui veel olla annab. Seal on põhimõtteliselt pooleli kõik, mis üldse pooleli olla saab. 
Ja mul pole lootustki hilisele sisseregistreerimisele - kes saarele puhkama tuleb, see tuleb üldjuhul võimalikult vara, et ikka kauem nautida saaks. 
Üldiselt saavad meil muidugi kõik asjad siiski kaheteistkümnendal tunnil alati valmis. Sellesse valmib-viimasel-minutil valemisse võiks keegi mulle aga ka koristamiseks aega jätta. Seda on palju tahetud, ma tean. 

Kisub mustadesse toonidesse ära, ma vaatan.
Ah, ma panen parem loodusest pilte siia, mõjub helgemalt.


Barbariss, ikka see imeliste õitega aga kaltsuhaisune põõsas



Selle lille nime olen unustanud... kes teab, see avitagu palun!
Ma ise ka mõtlen, et mitu aastat ma seda veel pildistan :) Ühel päeval peaksin ju tüdinema...


Uus leid kinnistult - ööviiul. Varem pole tõesti märganud.



Kokku 5 tundi ja ongi rohi niidetud. Ja nii igal nädalal. (ja kes veel tuleb mu kõrbenud nahka nähes rääkima lamamistoolidest ja rannas päevitamisest... näitan hambaid :))
See ei ole Hall käpp, kuigi kaugelt tundub sarnane. Pole suutnud tuvastada veel.

Maa "kasvab" juurde ja meri taganeb iga aastaga nii jõudsalt, et varsti vist pole enam mõtet kevadel silda sisse pannagi. 
Kõik võsad on hetkel metsikut roosi täis. 

2 kommentaari:

  1. Oi, aga mina olen omal ajal selle platsi peal käinud nädal aega jutti iga päev 2 korda heina kaarutamas. Ja nii mitu suve järjest. Sain ka päevituse selga nagu niuhti 😁

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nii äge :) Mõtle, kui ma juba siis oleksin Soonlepas elanud, oleksime koos kaarutanud (ilmselt lollusi ka muidugi teinud). Mina vehkisin ka lapsepõlves rehaga, aga hoopis Viljandimaal, Kõpus.

      Kustuta