Neljapäev, 18. juuni 2020

Kiire raamatupõige

 "Tahan tunda, et elan" Tuula-Liina Varis

Õhuke vihku võtab kokku ühe suure perekonna suure loo. Tekst on tihe ja detailirohke ja mahlakas. Ja veel milline tõlge (Piret Saluri)! Rõõm-rõõm! Nii ajastutruu, nii kindla joonega, vana ja armas ja hea. See on jalutuskäik läbi Soome 20. sajandi, ent oh ei, see ei ole loetelu sõdadest, kriisidest, see on... inimene ja tema teekond, eelkõige verstapostid sel teel. Selle kaudu jutustatakse lugejale aga kõik oluline, rohkemgi veel.


"Tuhat päeva Toskaanas" Marlena de Blasi
Aegu tagasi meeldisid need raamatud mulle vägagi, sest eks "seal" tundus ikka ilusam ja ägedam ja ehedam... Nüüdseks olen aru saanud, et see, mis mind taoliste raamatute puhul kõnetas, on olemas kõikjal. Ka "siin", kus iganes see "siin" kellegi jaoks ka parasjagu on. Mõtlen viimastele aastatele Soonlepas, või ka nädalatele, ja pean nentima, et seesugust elu on võimalik ka ise elada.
Aga ega see teistkordne lugemine oligi mõeldud rohkem kergeks suviseks vahepalaks, põgusaks kulgemiseks Toskaana kuumades öödes, kokakunstis ja värvikate inimeste seas.



"Surnute lühiajalugu" Kevin Brockmeier - Pani õlgu kehitama. Ei hea, ei liiga halb. Paras keskmik. Emotsioone ei tekitanud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar