Laupäev, 6. juuni 2020

"Naised, kellest ma öösiti mõtlen"

 "Naised, kellest ma öösiti mõtlen" Mia Kankimäki, tlk Triin Tael


Kankimäki debüüt raamatuga "Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma" oli lootustandev, ent käsitletav temaatika väga kitsalt piiritletud ja ei pruukinud seetõttu liiga paljusid kõnetada (Jaapan, tuhat aastat tagasi elanud õuedaam ja tema nimekiri asjadest, mis panevad südame kiiremini põksuma).

Aga õnneks õppis Kankimäki esimesest raamatust, ja mitte vähe. Raamatu "Naised, kellest ma öösiti mõtlen" (millised võluvad pikad pealkirjad, loodan, et ta hoiab seda joont ka edaspidi!) naised ei lase end loksutada geograafilistest kaugustest ja ka ajas on nad nihkunud meile lähemale kui see Kyoto õuedaam. Mõni daamedest on küll sündinud oma pooltuhat aastat tagasi, kuid valdavalt on jutt siiski tegelastest üle-eelmisest sajandist.

Ja millised tegelased need veel on! Minusugusele rumalale suuresti tundmatud, väljaarvatud Karen Blixen muidugi (see raamatu avapauk oli mu jaoks päriselt ka pauk, sest olles küll nautinud tema loomingut, ei kumanud sealt mu jaoks kunagi seesuguseid katsumusi ja kannatusi, mis siinse raamatu lehekülgedel lahti rullusid), aga see ei kahanda põrmugi põnevust nende eludesse ja seiklustesse süübimisel. Need olid naised, kes painutasid piire, liigutasid mägesid ja purustasid tabusid. Nad olid ilmselgelt oma ajast ees.

Elades meestekeskses maailmas, murdsid nad naistele ettenähtud ahtast aedikust välja. Vahel tuli selleks ikkagi abielluda (nt Alexandra David-Neel, kes lõpuks küll jõudis abieluranda, kuid suutis abikaasale ruttu selgeks teha, et vajab "tervendavat reisi Aasiasse", kust naases... ei vähem ega rohkem kui 14 aasta pärast. Ja isegi siis ei elanud nad enam kunagi ühe katuse all, kuid abikaasa finantseeris naise reise elu lõpuni. Alexandra, muide, oli esimene valge naine, kel õnnestus kerjuseks maskeerunult keelatud linna Lhasasse pääseda), mõnikord piisas jonnakalt vanatüdrukustaatusesse jäämisest, vahel tuli teele asumiseks ära oodata viimaste lähisugulaste surm, sageli teeselda palverännakule minekut (seda tolleaegsed kaanonid aktsepteerisid naisterahva reisile mineku põhjusena).

Kankimäki nn öönaiste reisile mineku ajendid ja ka reisimise viisid olid väga äärmuslikud. Mõni läks teele 27 reisikirstuga, võttes kaasa kõik vähem või rohkem tarviliku kraami (meenuvad kohe taanlased, kes isegi kahenädalasele paketireisile minnes pakivad kohvritesse küünlajalad, vaasid ja laudlinad), üks daam - Nelly Bly - reisis kõigest käekotiga. No olgu, tema tegi muidugi tõelise kähkuka, sest kimas ju 72 päevaga maakerale tiiru peale ja paljukest siis nii lühikeseks ajaks ikka tarvis, ent ma rõhutan, et me räägime aastast 1889, mil hädatarvilike aksessuaaride nimekiri oli sootuks teine kui täna.
Ah, need naised! Ma võiks ja tahaks igaühest eraldi vesta, kuid sel poleks mõtet. Kirjanikud, kunstnikud, maadeuurijad, kõik nii vägevad.

Peab siiski veel ära mainima - juhuks, kui nüüd jäi mulje, et tegemist on mingi ajalootolmuga kaetud surnud naiste arhiividest välja kaevamise raamatuga -, et kõigi nende lugude taustal on mõnusaks vastandiks autor ise. Keskealine, lastetu, mehetu, nõrk lödipüksist (Kankimäki enda sõnad, mitte minu!) soome naine, kes kardab kõike, ei söö pooli asju, joob vaid kindlaid teesorte, muretseb ja põeb sajaga. Selline "tore" naisterahvas võtab oma lemmikute öönaiste jälgedes ette nii mõnegi põneva reisi maailma eri nurkadesse. Seega jah, see on otsapidi ka reisiraamat, aga sellisel mõnusalt hõrgul moel. Lõpupeatükid Itaaliast olid sellised eriti... hmmm... ma tundsin lõhnu, maitseid ja... On aeg üks kiire focaccia ahju visata.

P.S. Kui oled turgutusraamatute usku, siis Kankimäki on mõelnud ka sinusuguste peale - iga peatüki lõpus on vastava loo kangelanna elusaatusest tulenevalt mõned öönaiste kuldaväärt nõuanded ja soovitused. Neid pole siiski väga palju ja ma luban, et need ei koorma 
🙂

P.P.S. Kuidas ma tahan, et sellised raamatud ei lõppekski...



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar