Pühapäev, 21. juuni 2020

Uus Hiiumaa

Viimases Kroonikas (ilmselt viimases, mul veebiajakirjanduse ajastul on pidevalt segadus, et kas ja millal mõni veebis olevatest lugudest on ilmunud paberväljaandes) oli pikem lugu Jesper Parve elust Hiiumaal. Tunnistan, et tema kasutatud mõiste "uus Hiiumaa" on nii pagana kümnesse, et veri läheb kohe käima :) 
"Kalana küla on nagu uus Hiiumaa. Paljud, kes ei ole Hiiu­maal käinud, aga on lugenud raamatut "Minu Hiiumaa" – neile võib olla jäänud kõlama see, et võõraid ei võeta kohe Hiiumaal vastu, naabrid omavahel muudkui kaklevad ja… nii nagu see meie Eesti värk käib, eks ole."

Jesper tunnistab, et neil Kalanas nii päris ei ole. Aga samas nendib ka ise, et neil seal elavad surfarid ja moekunstnikud ja äpiloojad ja muud moodsamad mandriputukad-mutukad.

Ma saan aru, et eks see vana ja uue kokkupõrge olegi see, mis nii mõnigi kord paksu pahandust sünnitab. Või vähemasti tormi veeklaasis. Arusaadav ka. Ja kui ma nüüd mõtlen mingite külade peale, kuhu on palju uustulnukaid või siis lihtsalt suvitajaid kogunenud, siis ma mõistan, et seal ongi need jõujooned ja üldine meelsus sootuks teine kui vanades, sissejuurdunud tavadega külades. 

Meil Soonlepas puhub ka uusi tuuli, võin öelda. Mingisugune vabanemine ja kergem hingamine oleks kui tekkinud. Ei saa öelda, et uut rahvast just palju oleks tulnud, aga... mõõdukalt. Ja üldse on kuidagi toetus ja õlg õla kõrval tunne tugevnema hakanud. Mõni on öelnud, et see on seotud (vähemalt osaliselt) enese  kehtestamisega. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar