Suvaline augustikuine jaur

Mida kuud!? Kotid kokku, kotid lahti, auto peale, bussi peale, rongi peale, praami peale. Ma vist peaksin ikka kuhugi logistikaettevõttesse tööle minema :) 

Mis sellest kuust meelde jääb?

Remontimised muidugi ja Depo vahet seerimine (septembris algab järgmine, never ending game). Et me läksime Balta turule vaarikaid ostma, aga hüppasime hoopis rongile, et sõita näiteks Pääskülla. Lihtsalt, rongid on meil ju nii ilusad. Vestlus rongisaatjaga osutus aga nii lõbusaks, et me peagi otsustasime ikka lõppjaama ehk Paldiskisse sõita. See rong ei seisa seal kaua, tuleb mingi paarikümne minuti pärast juba tagasi. Aga Paldiskis säras päike (Tallinnas sel hetkel mitte) ja meri sillerdas nii kenasti, et me ikka läksime maha ja kõndima. Paldiski on ülivinge!

Huvitav, kas meil Eestis on veel selliseid mereäärseid peatuseid?

Need perroonid on küll Tallinna-sisesed, aga lihtsalt nii armsad ja soojad, autoriks Kadri Roosi 

Pärnus oli kirjandusfestival, sellest ma vist ka kirjutasin juba. Igatahes sellest käigust hargnes jälle mingi järgmine ja ülejärgmine lugu (ehk kinnisvaraturism). Mõni päev pärast festivali panin kodus kõndimiseks spordiriideid selga, ise samal ajal arutades, et kuhu küll täna kõndima minna... Kuni ma riidesse sain (see käib mul ruttu), kuulsin ettepanekut, et lähme hoopis Pärnusse kõndima. Maaklerid on seal oluliselt hakkajamad kui Tallinnas või Viljandis, suudavad kohe vaatamised korraldada. 

Teatrit vist eriti ei saanud augustis, nagu ikka suviti. Vahepeal ajasime siin teistel selle Mustamäe-lavastusega hamba verele, aga siis kuulsime liiga palju sellist vastukaja, et otsustasime üldse mitte minna. Aga suht käigu pealt haarasime piletid hoopis Tartusse hooaja avamisele. Draama laulab. Eks meil kuklas muidugi helises midagi sellist nagu Linnateatri näitlejad on korduvalt teinud. Arder ja Runnel repsi osas andsid samuti lootust. 59-eurone pilet end päris lõpuni siiski ära ei õigustanud. See oli selline... oeh, ma ei teagi... ma saan ju aru, et nad olid vaeva näinud (ilmselt) ja tööd teinud (ilmselt), aga mõjus kuidagi nii nagu oleks üks sõpruskond otsustanud pulli teha, paar korda kogunenud ja harjutanud ja siis peale lennanud. Saatebänd oli tasemel ja paar näitlejat suurepärased lauljad (üht neist oleks võinud märksa rohkem sellel kontserdil kasutada, ei tea, miks talle nii vähe "eetriaega" anti). Aga noh, nad olid siiski väga entusiastlikud ja püüdlikud, jäägu siis nii. 

Mingis suvelõpu meeltesegadushoos olen ma üldse lähiaegadeks palju teatripileteid rabanud, pooli neist nagu õieti ei plaaninudki, aga lihtsalt juhtusid ette. Logistiliselt teeb see kõik elu taas põrguks, aga ega inime ju õpi... Igatahes tuleb üks lavastus, millel on pikk ja ootused kõrgele kruviv pealkiri. Teine lavastus on muusika ja muusikute pärast (kuigi väga feministlik värk). Kolmas on peagi igavikku mineva hoone pärast. Neljas on toetusavaldusena lavastajale. Ja samas vaimus edasi.

Dagö tasuta kontsertidel olen aktiivselt käinud, üleeilse Lasnaka oma jätsin siiski vahele. Raamatulaatadel käinud. Estonia laadal. Aga ega need kõik ongi lähedal ja annavad lihtsalt hea põhjuse kõnnitiirudeks. Sest jah, kõndinud olen ma kõvasti.

Ajas tagasi augusti alguse poole liikudes, siis muidugi Hiiumaa kodukohvikutepäev. Üle ei pingutanud, vaid paaris käisime. Sedapuhku Urriga. Sarvenaiste paadikuur on alati meeleolukas, hea söögi-joogi, mõnusa muusika ja ägeda seltskonnaga. Teine kohvik Vahtrepa kandis oli ka tore, aga no võõras küla, võõrad inimesed, mõnusat hängi ei tekkinud. 

August lugemiskuuna oli rekordiliselt ahtake (8 raamatut), põhjuseid muidugi mitmeid. Esiteks, hirmus siblimine käis kogu aeg. Teiseks, "Ulysses", eks ole, selline asi tõmbab lugemistempo kohe kõvasti maha. Kolmandaks, tuuseldasin ja tegelesin ühe raamatuvirnaga. Päriselt ka, ma ei uskunud, et see saab olema emotsionaalselt nii keeruline ettevõtmine. Neljandaks, otsustasin tervise kiuste iga päev vähemalt 10 000 sammu kõndida. Ja viiendaks, eks ma mängisin liiga palju tunde ka mahjongi (häbi mul olgu ja saba mul tulgu!). Õnneks on september kohe ukse ees ja... ütleme nii, et ma eile tegelesin jupp aega peagi ilmuvate raamatute kaardistamisega, mis tähendab, et... jõul on põhimõtteliselt käes.

Aitäh raamatute eest: Rahva Raamatu kirjastus ja Petrone Print!

"Habras aeg" Grimaldi

"Minu Lottemaa" Kivi

"Fun facts about Estonia" Petrone

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️

"Olku. Laul inimlikkusest" Eelrand

"Päikeseuskujad" Jaaks

"Inimese kostüüm" Ashilevi

⭐️⭐️⭐️⭐️

"Ulysses" Joyce

"Olemise kõla" Kareva

Jätsin pooleli:

"Seitset aastat meie vahel" Poston

Augustikuu lemmiku suudan vaevata valida: "Inimese kostüüm".

Kusjuures mitte kõigega selles raamatus ma ei nõustunud, aga samas see ongi hea raamatu tunnus, kui see ärgitab sind edasi mõtlema, vastu vaidlema, kaasa noogutama, sõnaga, palju ja erinevaid emotsioone. Mind kõnetas siin enim hoopis üks kõrvalteemadest, hetkel täpsustada ei soovi. 

Mu lemmikuim lugemiskoht linnas, Harju tänava ja Niguliste kiriku vahel. 

Lugemislaual, nädal 34

 

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️"Päikeseuskujad" Jaaks

Väga kenasti ja täpselt komponeeritud lugu rannarootslastest Vormsil. Põhjalik eeltöö annab lugejale ka väärt teadmisi, nii rahvakillust endast (argised tegemised, ent ka suuremast murest tuleviku väljavaadete osas) kui ka näiteks hernhuutlusest. Keel on igati nauditav ja üldse on kokku saanud üks õige väärikas tervik.

Rahva Raamatu lugemisklubis üles kerkinud romaani lõpuosa teema ei ole kõnelemist väärt - mulle nii sobis, las olla midagi mõtisklemiseks, fantaseerimiseks...

Otsa lõppes ramm: "Seitse aastat meie vahel" Poston

Selline kiire ja kerge lugemine. Vaimutoitu suurt ei paku, aga eks vahel on vaja ka sellist kraami pruukida. Ma siiski mingil hetkel tundsin, et nimekirjas ootab olulisemaid raamatuid ja mis ma ikka venitan. Pealegi tekkis mul liiga raamatu alguses tunne, et kes keda, ja vot selline asi mulle ei meeldi. 

Kõik algab uuesti

Hmm, täitsa mõnus Taani film (režissöör ja stsenarist Paprika Steen). Ma ei taha kellegi ootusi liiga suureks kruvida, aga õrnalt, tõesti õige õrnalt, võib mingeid paralleele tõmmata "Täiuslike võõrastega". 

On vana-aastaõhtu, koguneb sõpruskond, kel pikk ühine ajalugu. Puudu on üks liige, kes on mõned aastad tagasi samasuguse kogunemise ajal elust lahkunud. Lesestaatuses naisel on tänavu uus kaaslane, keda siis samal kogunemisel teistelegi tutvustatakse. Idee lähtekoht mulle meeldib, siin on palju võimalusi edasi liikumiseks. Ja mul on tunne, et Steenil oli ka peas palju võimalusi erinevate suhteliinide arenguks, ent mõni neist jäi ehk veidi nõrgaks, justkui oleks poolel teel mõte muutunud. Samas mõni pööre, tahtmata enamat reeta, oli jälle võrdlemisi meeldivalt ootamatu ja hea. 

No ja siis lõpus see otste sõlmitus oli ehk minu maitsele liiga roosamanna, aga kui mõelda, et see on selline kenake aastalõpufilm (miks, jumala pärast, see praegu kinokavas on? Augustis? Taanlastel esilinastus vist eelmise aasta hilissügisel, mis kõlab märksa loogilisemalt), siis on helgema noodiga lõpetamine isegi õigustatud.

Pärnu

Hiiumaa pillid (loe: raamatud) pakkisin kotti seekord õige varakult. See on muidugi omaette teema, kuidas kevad-suvega neid raamatuid sinna nii palju koguneb, kuigi pool suve olen neid ka pakikappi vedanud. Samas mind häirib, kui raamatud on mitmes kohas laiali, need peavad ikka ühes kohas olema, eks ole :) 

                                              

Ma ei ole süvenenud, mis veidrad jutud selle Pärnu kirjandusfestivali ümber on, et kas on oht, et seda järgmisel aastal ei toimu...? Millest oleks muidugi sajaga kahju. Hästi mõnusa õhustikuga üritus on. Et kui mõni fest on kuidagi liiga elitaarne, mõni jälle laseb ligi igasuguseid kahtlaseid autoreid, siis sealne seltskond on selline minu maitsele paras. Lisaks asukoht. Umbsed või kõledad saalid ei köida, vabaõhuürr on muidugi riskantne, ent kui ilm peab, siis suurepärane. Ja aeg. Küpses olekus suvi, mis veel ei ole sügiseks end ümber pööranud, ideaalne.

Festivali lavade ja esinejate paiknemine ja ajakava tundub ka mulle sobivat. Alalt nagu lahkuda hästi ei tahakski, mõõduka tempoga vahelduvad lemmikud. Samas ei ole ka hullu survet, kui vaja, jõuab ikka ära käia. 

                                

Pärnu kirjandusfesti juurde kuulub ka kröömike muusikat. Sellis hästi valitut, nii mulle tundub. Kus keele- ja sõnailul on oluline roll. Mari Jürjensi loomingul on.

                                      

                                        

Mul, nagu ikka, oli mitu rauda tules, ehk et kolme põlvkonna kogunemine niisamuti. Seega huvitaski mind peamiselt Kairi kuulamine. Teisi meie seast ka. Isegi neid, kes on äärmiselt raamatukauged inimesed, nimesid ma ei nimeta :)

Kirjanduspeo peaaegu et lõpetas Dagö. Kelle laulude sõnad on ekstraklass. Pärast nende laulude kuulamist hakkavad mõnest raadiokanalist kõlavate beibi-ma-vajan-sind-uhh-ähh peale kõrvad virtsavett jooksma.

Tegelikult lõppes festival kuskil aias kesköö paiku. Ma sellest teadlik ei olnud, aga öömaja (ikka Bob W, klassika!) poole sammudes komistasime kogemata selle otsa. Sinna siiski minna enam ei jaksanud. 

Festivalipäeva sammud said niigi prisked.

                                            

Mis mind Pärnu puhul sokkideni hämmastas - isegi kui sa ei plaani, siis sa näed ikkagi kõik tuttavad inimesed ära, varem või hiljem. Kuidas saab Pärnu nii väike olla!? Või on tõesti minid kindlad rajad, kus kõik alati kulgevad? Ma nägin ja rääkisin inimestega, keda ma olin näinud eelmisel päeval Tallinnas. Ma trehvasin neid, keda polnud mitu kuud näinud. Ma nägin neidki, keda polnud aastaid näinud. Nägin pärnakaid ja nägin täitsa teisest Eestist otsast inimesi. Märkasin inimesi, keda nägin viimati lapsepõlves, tõsi, alati ei astunud ligi, sest mu sotsiaalsetel ressurssidel on siiski piirid. Igatahes piiritu hämming.

Järgmine kord siis Koidula kirjandustänava festivalil kohtume!

PS. Pärnu toitis hästi. Kuna ei saanud aru, kuidas päevad kujunevad, siis eeltööd ei teinud absoluutselt. Läksime sinna, kuhu jalad viisid. Meeldiv üllatus oli koht nimega RÖÖM Resto. Teenindus kiire ja meeldiv, toit maitsev (kui midagi kobiseda, siis ma ei ole kindel, kas carpaccio peab ilmtingimata nii rohke kastmega üle uputama, aga no mõni mõis.

Üks teine koht, ütleme nii, et see algab P-tähega, oli tegelikult meie soovinimekirjas aasta tagasi emadepäeval Pärnus käies, ent siis kallas pidevalt vihma ja polnud tuju ringi kulgeda ja jäi käimata. Aga haip on olnud nii võimas, et see püsis õrnalt meeles ka tänavu. Seekord jäigi kenasti teele. Esimesel päeval ei õnnestunud, sest neil oli mingi teema, et enne kella 14 ei anna nad toekamat süüa. Tegelikult oli kella kukkumiseni küll vist napp veerandtunnike ja neil oli hoovil mingi baarike, oleks võinud ju suunata seniks sealt midagi otsima ja küllap me oleks ära oodanud. Järgmisel päeval uus katse. Ega me end oodatuna ei tundnud ka siis. Laua puhastamisele pidime ise tähelepanu juhtima. Teenindaja oli tõeline me tusameele talv meeleolus. Lauavesi - ma tean, see on keeruline teema söögikohtades, aga ma siiski tahan pigem seda, kui teiselt poolt maakera kohale lennutatud pudelivett - oli ka nii probleemne teema, et siin võiks nimetada viis asja, mis olid sellega seoses vildakad. 

                                         

Maksimumpunktid annan sellele ricotta ja spinatiga täidetud raviolo´le. See oli tõesti tõeline silmailu ja maitses ka hea. 

PPS. Bob W juures oli vahva kokkusattumus seegi, et ma tellisin hiljuti ühelt kunstnikult pildi võimalikule tulevasele T-särgile (töö alles käib) ja sama kunstniku tööd kaunistasid ka sealset fuajeed. Mõnuzzz!

Aga okeika, ma pean nüüd lippama. Vaja kuskilt minna raha otsima, et Pärnusse üks korter sebida.

Kell kuus

Raamatutest lobisemine on alati üks suur ja sinine rõõm :) Mariann aka hyperebaaktiivne pakub kord kuus selleks hea võimaluse. Tunnistan, ma ise ei ole neile kohtumistele veel kordagi jõudnud, kuigi need leiavad aset minu kodu-uulitsal. Aga noh, seekord mul puudumiseks enam vabandust ei ole :)

Lugemislaual, nädal 33

⭐️⭐️⭐️⭐️ "Ulysses" Joyce

Tõusude ja mõõnadega lugemine. Oli kohti, mis olid nii-nii head, aga vahepeal läks ikka nii lappesse, et ma ree pealt kolinal pudenesin. Leopold Bloom ja tema kujutamine läbi teadvuse vooluga oli kenake jälgida. Ja no kõik need detailsed kirjeldused: mida haisvam ja lägasem mingi asi (eriti toit) oli, seda nunnum sõnavara :) Teine peategelane Stephen Dedalus mulle neil lehekülgedel end üleliia hästi kätte ei andnud. 

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️"Olku. Laul inimlikkusest" Eelrand

⭐️⭐️⭐️⭐️ "Olemise kõla" Kareva

Mida ma kinos vaatamas käisin

Linna tagasi kolides hakkasin usinasti kinouksi kulutama. Esmalt võtsin ette itaallased.

Sorrentino "Halastus" pakkus seda, mida lootsin - kunstiliselt võrratuid kaadreid ja plaane. Inimlik dilemma sinna juurde. Ja muidugi küsimus: "Kellele kuuluvad me päevad?"

Järgmisel päeval ootas ees De Sica "Võõrad silmad". Intrigeeris, et see põhineb tõsielulistel sündmustel (kuigi kõik kattuvused tegelike inimestega on juhuslikud :)). Visuaal oli jälle äge (kuigi täiesti teistmoodi kui "Halastuses"), kõrvaline ja raskesti ligipääsetav Itaalia saar tegevuspaigana, eks. Ent loo enda areng oli mu jaoks veidi... meh. Millal ja mismoodi muutus mänguline ja vabameelne suhe Elenale vastumeelseks, see küll kuigi hästi välja ei joonistunud.

Keda tõsieluline lugu ise huvitab, võib veebist Casati Stampa juhtumit otsida.

Taanlaste "Kolm põlvkonda". Algusots oli nii rabe, et ma juba kahetsesin. Oli küll kolm põlvkonda naisi, keegi suremas, keegi kõrvale tõrjutud ja muud jutud. Natuke siiski liiga klišeelik ja vähe uudset. Teine pool läks rohkem käima, ega suuri üllatusi ei tulnud sealgi, aga siiski söödavam. Selline tore jõulufilm (kui kurvapoolsema lõpplahenduse puhul nii ikka sobib öelda :)). Ütleme nii, et kui ise kõvasti juurde mõtled, siis asjalik teema ja asjalik vaatenurkade vaheldus. 

Mida taanlased siiski hästi oskavad, see on üks muusikaline kompu filmi sisse surada (jajah, vihje oli praegu "Järgmisele ringile"). 

Fun facts about Estonia / Petrone

                                       

Teada on, et ma eriti ei loe inglise keeles. Siinne keel oli aga piisavalt suupärane, et kannatas ikka päris oma tempos lugeda. Kusjuures raamatut avades mõtlesin küll korraks, et küsiks Epult, et kas tal maakeelset trükifaili ei ole mulle saata, aga kui ma juba lugema hakkasin, siis avastasin, et teises keeles lugemine tuli koguni kasuks. Aitas tajuda kuidagi paremini, et kuidas need välismaalased seda loeksid ja mida võiksid tunda.

Mulle meeldis, et kuigi siin on olemas need kõige-kõigemad (ja eestlaste poolt vaadates ehk ka natuke klišeelikud veidrused ja nähtused: sült, kilud ja verivorst, Dannebrog, 14 käänet, "terviseks", saunad jms), siis niisamuti on ka üllatavaid või vähem ekspluateeritud leide. Või ootamatuid vaatenurki. Armastatud lastelaulu "Rongisõit" katastroofilisusele viitamine. "Simpsonite" multikast läbi käinud Eesti-nali, mis mul täiesti teadmata, tõsi, ma pole ka nende multikate andunud vaataja olnud. Dalai-laama ja Pühajärve õnnistamine on minust samuti mööda läinud. Ja selliseid asju oli siin veelgi.

Ja tegelikult meeldis mulle ka see õrnalt haldjalik mõõde nende lugude juures. Et ma võisin küll lugedes kohati omaette puhiseda, et ei ole neid novembrikuiseid sanditajaid ju enam sugugi nii kindel jooksmas näha ja Haapsalus promeneerides ei näe ka igal tänavanurgal naisi pitssalli läbi sõrmuse ajamas, kaitsva punase lisamisest teavad ilmselt üldse vähesed ja rohkem folklooriga kokkupuutuvad inimesed, ent siiski - on päris armas neid asju meeles hoida, üle rõhutada ja võõramaalastele selline mulje jätta, et me kõiki neid asju hirmus usinasti teeme. Eks teised maad ja rahvad turundavad ennast ju ka kergelt värve peale keerates.

Iseenesest selline mõnus kinkeraamat, mida võõrsile rännanud eestlane võiks oma sõpradele pihku pista või mida Eestisse asunud välismaalasele kinkida. Mulle täitsa meeldis. 

PS. Pildistamiseks ei olnud vist vanalinnas täna just parim aeg. Tahtsin raekoja platsil seda kivi leida, aga no ei leidnud - äkki on see mõne selle istumisala pingi alla jäänud hetkel, teab keegi? Igatahes neil pinkidel lebotavad turistid vaatasid mind küll kahtlase näoga. Raeapteegile püüdsin ka läheneda, aga selle ukse ees käivad suured ehitustööd. Maiasmoka kohviku juures tahtsin vaateakende juurde jõuda, aga seal käis mingi Venemaa ja Ukraina teemaline skandeerimine. Jäi üle vaid Hell Hunt. Ühtlasi võite nüüd ise nuputada, miks see raamatusse jõudis.

Minu Lottemaa / Kivi

Esmalt kaks suvalist fakti seoses Lottega. Esiteks, Lotte DVDi saatel olen ma põhimõtteliselt suurema osa "Minu Taani" raamatust kirjutanud. Iga kirjutamissessioon ligikaudu kaks tiiru multikat. Seetõttu on mul vähe mälestusi Lotte multika visuaalsest poolest, ent igasugused vahvad ütlemised ja Evelin Võigemasti hele hääl kajavad siiani kõrvus. Teine fakt: minu esimene Lottemaa külastus leidis aset mu lahutuse jõustumise päeval. Kusjuures ma ei mäletanud üldse, et see oligi alles vähem kui kaks kuud varem avatud.

Nüüd aga raamatust. Raamatu autor on Lottemaaga seotud olnud aegade hämarusest saati. Idee küll oli sündinud varem ja teiste inimeste peas, ent füüsilise teemapargi sünni juures oli ta küll juba saba ja sarvedega. Ja mis kõige põrutavam - ta on Lottemaaga siiani seotud. Saate aru, tänasel päeval, mil töökohti vahetatakse nagu sokke.

Lugu ise on pigem kirjeldav ja ülevaatlik, kirjanduslikku süžeed siit ei leia. Samas ühe mastaapse ja põneva idee elluviimise, käimalükkamise ja argipäeva kohta on ikka vahva lugeda. Eriti meeldisid teravamat (herilased!) laadi vahejuhtumid ja kurioosumid, neid võinuks rohkemgi olla. No ei saa ju olla, et neid eriti ei juhtunud, keeldun uskumast. Hästi põnev oli ka tegelaskujude loomise ja käigushoidmise sisuline pool, kuidas mõni tegelane läheb "elama", teine tuleb aga sahtlisse tagasi lükata. Põhjus võib olla milles iganes, mitte alati ei ole asi näitlejas. Näiteks erinevatel idamaistel põhjustel ei liigu täna platsil enam ringi Susumu (eriti äge tüüp). Või kuidas mõni tegelane on mehele-naisele pandud (Läti kärbsepreili Ruta).

Üks naljakas "pettumus" oli ka. Kui tekstis mainiti (oli vist mingi helistuuudio vm tüüp, kellega Lottemaa laule salvestati) Janek Kivi, siis mul tekkis momentaaselt ootus, et siit nüüd areneb mingi lamuurne lugu, sest on ju kaanel autori nimeks samuti Kivi. Raamatu lõpuni lootsin, et autor hüüatab kuskil, et nii nemad kokku said ja jäid ja nüüd on tema ka Kivi. Tuhkagi.

Raamatut sulgedes tekkis endalgi tahtmine üle paljude aastate Lottemaale minna. Lasin kohe silme eest läbi, kas oleks mõni pisem präänik kuskilt laenuks võtta, kellega minna. Eks sinna on nii mõnigi uuem maja ja tegelane ju vahepeal juurde tekkinud; ja no see kivististe kogu (millel vahva taustalugu), tuleks oma silmaga üle vaadata.

PS. Kui millegi üle nuriseda, siis teksti tihendamist oleks kohe kõvasti tahtnud. Minu kiiks, et kui asja tuum juba selge, siis ma ei taha selle üle korrutamist mitme kandi pealt. 

PPS. Mul jäi Lottemaalt aastate jooksul läbi käinud (tänastest) teatriinimestest silma Karl Laumets, ent kangesti tahaks teada, kas neid oli teisigi? Nii palju ägedaid noori ju, kas keegi veel teatriilma hiljem jäi tiirlema?

PPPS. See esimene on mu lemmiktarkusetera Lottemaalt.