⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️
Ei suutnudki päris lõpuni välja vedada.
Ma ikka otsin aeg-ajalt mõnd lõtva lugemist kodumaiselt kirjanikult, 1970.-1980ndatest, kus oleks ajastule iseloomulikke detaile, argist eluolu jms. Jah, seda kõike siin oli, aga see stiil... natuke hakitud ja hüplik, teineteisele järgnevad laused kohati nagu võõrkehad, no ei saa ma sellega hakkama. Ei saa ju ka öelda, et aga tollal kirjutatigi nii, harju ära. Näiteks Mihkel Muti "Keerukuju" oli igati nauditav. Või Leelo Tungla "Neitsi Maarja neli päeva", tõsi, see pigem noorsookirjanduse alla liigituv, aga kõigiti värskendav lugemine ka mitukümmend aastat hiljem.
Nii et kui keegi oskab midagi soovitada, kus nii tegu kui nägu, olen üks suur kõrv.
Jälle käes päev olla tänulik lugejatele-laenutajatele! Eriti kui ei ole midagi värskelt ilmunud, siis tundub see laenutushüvitis iga kord justkui ootamatult sülle sadanud preemia.
Loeme edasi!
Ühe 1967. aastal sündinud lätlanna lapsepõlvemälestused, sellised ajastule iseloomulikud. Loed kui kellegi memuaare, aga samas ka kui muhedamat sorti ajalookroonikat, rõhuga ühiskorteri rõõmudel ja muredel. Või tähendab, jäin praegu meenutama, et kas neid rõõme nii väga üldse oli :) Igatahes saavad möödaminnes kajastatud paljud olulised märksõnad. Ja need ühiskorteri teised asukad - paberi pealt lugedes äärmiselt võluv kompott, reaalias ehk ei sooviks nendega koos elada.
Mulle. Meeldis. Väga. Lätlased on harukordselt normaalsed, sellised meie moodi inimesed noh.
See Prangli, millest juba ilmumise eel oli kuulda üht koma teist. Väikese ja suletud kogukonna asi.
See on informatiivne ja praktiline, saarele minnes ilmselt väärt abimees, tõeline taskugiid. Ma pole käinud, ei oska öelda, võrrelda. Aga võtsin seda kui puhtalt lehelt lugemist. Ja õnnestus küll, nagu oleks lugenud mingit eksootilist kauget võõramaa saart. Samal ajal muidugi tuli ka palju tuttavat ette, kõik see hooajalisus ja turistidega nosserdamine ja suure entuka pealt jantimine.
Giidimine, kultuur, toitlustus, majutus, suved ja talved, ajalugu, keel, hariduselu, seltsielu, korilus - kõik teemad kaetud. Korralik ja kokkuvõtlik lugu tubli inimese elust ja tööst.
See on nüüd küll "Laulgem kaasa" sarjast mu lemmik. Liigutav, raputav, põnev, kurb...
Alustan sellest, häbiga kusjuures, et mu jaoks võõras nimi. Ajal, mil veel plaadiümbriseid sai uuritud, olid seal ikka Karmod, Linnad, Arderid, Tunglad ja kes kõik veel. Nüüd loed seda valikut Ojavere loodud sõnadega lauludest ja... kõik ju hirmus tuttavad ja armsad. Kes vähegi on kasvanud Orumetsa või Joala või Veski lauludega, sellel peaks äratundmisrõõmu kuhjaga olema.
Paar võõramat oli ka, üht neist olen nüüd käianud päris korralikult ("Vihma käes", mida ta laulab ise koos Ivo Linnaga). Sest jah, nagu selgub, siis Ojavere on ise lauljana ka mõnda aega toimetanud, tõsi, aktiivsemalt päris palju palju aastaid tagasi. Teine võõram laul oli Ehala viisile "Mind hoida ei saa", aga seda laulu ma ei saagi teada, sest Ehalale ei meeldinud selles laulus üks fraas ja ta pani selle 45 aastat tagasi fonoteegist tuuri. Nüüd siis viimaks leppis ja see saab oma elu edasi elada.
Ojavere elu vääriks eraldi raamatut, siiski on selle konkreetse raamatu ülesehitus selgelt tema elukaart järgiv ja kommentaarid tuumakad, hea seegi. Siber, varakult iseseisvumine, kirglikud ja keerulised suhted... Ja siis veel see tundlik natuur ja eriline anne. Meenutab väheke Arderi talenti, mis tipnes sellega, et õhuaknast visati aga kassette sisse, sina muudkui aga vorbi hommikuks sõnu. Sõnu ritta seada mõistab ju nii mõnigi, aga teha seda nii, et sõnadel ka mõte sees ja need lauldavad oleks, see on omaette kunst. Suits, kohv ja üürikeseks jäänud unetunnid, ja nii see esimene infarkt 43aastaselt ka tuli.
Põnevad olid ka mõned seigad sõnameistri tööpõllult. Või sa kõike oskad ette näha, ammugi sellise kiiruse juures. Et kas ring ümber kahvatu kuu tähendab ikka ilma külmaks minekut. Või kuidas tegelikult on lood nende okasteta roosidega.
Minu maitsele natuke liiga imal. Samas klassikalise roosa udu kohta ebatavalise lõpuga, nii et milleski siiski erineb :) Igatahes andis raamat põhjust mõtiskleda pikemalt pudeliposti üle. Mõned mõtted mõne aja pärast mõnes väljaandes.
Enam ei saa keegi öelda, et ma olen absoluutselt spordikauge inimene :) Sest ma olen olnud ühe sporditeemalise, äärmiselt inspireeriva ja mõtlemapaneva raamatu sünni juures. Teoorias tean ma nüüd nii mõndagi. No kuulge, alles mõni päev tagasi sõitsin ju mitukümmend kilomeetrit ratast (isegi ei pidanud väga "kangutama"), seega on midagi ka praktikasse läinud. Ja mitte ainult. Kui käsikirjas oli juba korda viis mulgiputru mainitud, siis panin ma ka ise poti tulele (rohkete pekitükkidega, sry, Kertu!).
Kertu on hull, seda ma olen kahtlustanud niigi. Pärast raamatut enam ei kahtlusta ka, nüüd ma tean. Ma ütlen ausalt - ma ei ole kunagi, mitte kunagi, nii kiiret ja efektiivset tööprotsessi näinud. Tunnistan, ka nii meeldiv ja valutu pole see kunagi varem olnud. Kui Kertu spordialad on pigem kestvusspordi alla liigituvad, distantsid pikad, siis see raamat oli küll toimetamise sprint (ega keeletoimetajal kergem olnud :))
Põnev oli see ka, eriti spordikaugele inimesele. Sest kui sa ikka ei jookse maratoni, ei osale triatlonil, ei käi ultral, ei valluta mägesid ega vehi suuskadel, siis ei tea sa kunagi päris täpselt, mida need hullud seal teekonnal kogevad. Ei, ei pea kartma, et siin on juttu ainult veremaitsest suus, hauduvatest varvastest ja villidest... Siin saab laiendatud silmaring, naeru pupsuda ja südamlikke hetki on ka. Hirmus on kohati ka. Näiteks kui ma mõtlen, et mina magasin Hiiumaal oma soojas voodis, aga olid mingid veidrad tegelased, kes rassisid läbi metsade ja soode ööpäev läbi (kordan: ööpäev!) järjepanu, ligemärjana, kohati isegi mõistmata, kus nad täpselt on ja kuhu minema peaksid. Tõsi, vähemasti oli tüdrukutel ebasportlikult kena aluspesu. Ilu loeb!
Kõrget lendu ja elu parimat elu!
 |
| Viru keskuse Rahva Raamatus vestles autoriga Rasmus Kagge (samuti veidi spordihull) |
Rooneyga on mul kummaline suhe. Sõltumata sellest, mis vanuses on tema tegelased, mõjuvad nad ikka kuidagi natuke liiga noortena, nagu segaduses lapsukesed, kes aina otsivad, visklevad, valulevad... Loeks nagu noortekat. Tegelikult on tema tegelased ikka vananenud koos temaga (Rooney on sündinud 1991) ja seekord on kaks olulist tegelast vanuses 30+. Aga hoolimata sellest kirjutab Rooney nii ja tõlkija (Triin Tael) on tõlkinud nii, et käest panna ei saa. On ju suvi ja lugeda ei tohiks tegelikult praegu üldse, ent selle raamatu neelasin muu elu kõrvalt ometi mõne päevaga.
On kaks venda, vanusevahet kümmekond aastat, leinaaeg, äsja on surnud nende isa. Vanem vend tööelus justkui paigas, eraelus täiesti ummikus - paralleelselt kaks suhet absoluutselt vastandlike naistega. Noorem vend malegeenius, kergelt autistlik, äbarikuks ja eluvõõraks peetu, ent lähedaste jaoks suure üllatusena järsku suhtes endast oluliselt vanema (formaalselt veel abielus) naisega. Tuletan meelde, me räägime Iirimaast, eks ole.
On, mida lugeda.
 |
| Kaltsuhaisuline barbariss õitseb mürinal |
