Paljugi võiks öelda
laupäev, 15. november 2025
Kastimees
reede, 14. november 2025
Või
Kui jaapani kirjandusega juba ühele lainele suudad saada, siis on see igati loetav kraam. Tõsi, minu maitsele oli see liiga pikaks venitatud, miinus kakssada lehekülge oleks teosele kõvasti juurde andnud. Ootuspäraselt palju kohtab siin kultuurierinevusi, neid peangi raamatu juures kõige huvitavamaks. Kuigi eks seegi kõik ole juba tuttav. Ikka on peresuhted kuidagi kaledad, päevi täidavad pikad tööpäevad ja napp seltsielu, kultuurielu suisa olematu, välimus on tähtis (aga märksõnad muidugi sootuks erinevad; kui loed, siis jälgi). Jaapanlaste elu on mulle alati kuidagi kurb ja üksildane tundunud.
Põnev oli korraks mõtiskleda ja vaadelda meie köögikultuuri erinevast perspektiivist. Mulle on tundunud alati Jaapani köök keeruline ja võõras, ent ei ole mõelnud, et lääne köögikultuur (raamatus rõhk suuresti Prantsuse köögil) tundub samavõrd keeruline neilegi. Näiteks roa valmistamine, milleks tarvis ahju, võib olla päris kõva pähkel, sest ahju paljudes kodudes ehk polegi. Ja kui sul pole ahju, siis ilmselgelt on selle kasutamine üksjagu harjumatu. Niisamuti raamatu oluline "tegelane" või ei ole vist Jaapani köögis just kõige levinum toiduaine, aga võin ka eksida.
Lugu ise ja selle kulg oli pigem keskpärane, vajus kuidagi hajali pidevalt. Ehk pidigi sensatsioon olema pigem toidul, ühiskonnas levinud soorollidel, välimusele rõhumises...
Kellele raamat ei ole veel ette juhtunud, siis lühidalt: vanglas ootab apellatsioonikohtu otsust veider gurmeetoidu austaja, kes on oma roogadega võlunud vanemaid mehi ja need väidetavalt mõrvanud. Intervjuudest on ta seni keeldunud, nüüd asub tegudele nooruke ajakirjanik, kes püüab läheneda toidu ja retseptide kaudu. Mõrvad ise siin kuigivõrd suurt tähtsust ei oma, enam on siin avatud väidetava mõrvari tausta, ajakirjaniku ja teda ümbritsevate inimeste lugusid. Midagi koorub välja nende inimeste minevikust, kogu lugu muudab neid endidki...
Lugu on inspireeritud tõsielusündmustest, nn Konkatsu tapja toimetas päriselt 2007-2009. Samas kiire otsingu põhjal saan aru, et kuigi palju neid päris elust ilukirjandusse üle kantud ühiseid nimetajaid vist ei olegi, ongi sõna otseses mõttes kirjanikku inspireerinud see lugu.
PS. Kiitus joonealuste segituste eest, väga vajalikud!
neljapäev, 13. november 2025
Väike hiina vanamees
Türgi toiduorgiale järgnes (ja järgneb siiani) tagasihoidlik dieet. Õnneks sain ma alles reisi eelviimasel õhtul teada, et mul on võimalik varem opile minna, seega sööma-joomakahjud olid juba sündinud ja reisi see otseselt ei mõjutanud. Teisipäeval sõin nagu jaksasin ja laupäeval-pühapäeval tõmbasin söömise minimaalseks.
Esmaspäeva hommikul oli kõige raskem k o h v i puudumine. Kuigi mida aeg edasi, siis oleks leppinud juba ka klaasikese veega. Ei olnud aimugi, et ma tühja kõhu tundes ikkagi sirutan käe veeklaasi järele, hommikul andis kohe tunda, kui ei tohtinud.
Kell 8 haiglasse, mõne minutiga oma kambrikesse, seksikas kostüüm selga, võluvad sukad jalga ja raamatut lugema.
Nagu juba varem mainitud: Yuzuki "Või". Vale valik, paksult toidujuttu täis. Vahepeal mõõdeti vererõhku (nagu kosmonaudil), anti premedikatsioon. Mida iganes täpselt selleks anti, ilmselt see mõjus, sest kui järgmine tüdruk tuli mind opituppa viima, oli mul mu nimi meelest läinud (jälle, eks ole! mis me sellest järeldame? et kui sul on elus liiga palju nimesid olnud, siis vanemas eas või teatud ravimite mõjul võib see probleeme tekitada). Õnneks sain end välja vabandada, et olin sedavõrd raamatusse süvenenud.
Opisaalis lauale ronides tunti kohe muidugi huvi, et mis raamatut ma lugesin. No ma siis jutustasin sellest paksust jaapanlannast, kes tegi imemaitsvaid roogi ja kelle ümbruses langes vanemaid härrasid nagu loogu, ja et nüüd ta istus vangis ja üks ajakirjanik hakkas seda asja uurima ja siis et... Aga juba küsiti, et kas sõidame? Ja ma jätsin oma jutu kus seda ja teist ja ütlesin - sõidame! Narkoosiunne minek mulle hirmsasti meeldib. Sellest välja tulemist kardan ma muidugi märksa rohkem.
Ma väga detailselt ei viitsi siia kõike juttu kirja panna, kellel on küsimusi, võib neid julgesti nii avalikult kui ka privaatselt esitada. Mulle endale meeldib väga end ette valmistada ja tunnistan, et kuigi ChatGPT sai paljudes punktides kenasti hakkama (kateetri paigaldamise ja eemaldamise võtsime me üheskoos üksipulgi läbi, põhimõtteliselt, noh, nii teoreetiliselt, võiksin ma selle nüüd ise ka ära paigaldada), siis hästi palju oli abi ühe tütarlapse blogipostitusest. Tõsi, tema kogemus on juba õige mitu aastat vana ja ka teisest haiglast, mõned asjad on ilmselt ajas muutunud ja eks iga juhtum on ka isemoodi.
Kuigi kõhus on kõik õrn ja imelik ja mõned organid on alles staadiumis "otsi kohta, kus sa saad", siis ikkagi ärkamispalatist kõndisin omal jalal, iiveldust ei olnud, jooma hakkasin kohe. Nälg oli muidugi meeletu, ärkamispalati toredale tütarlapsele (imearmas slaavi verd tütarlaps, kes ligines alati jutuga "no kullake-kallikene") soigusin seapraest ikka päris pikalt. Kusjuures, veider fakt, ma käänasin seda valesti, ilmselt peksin suust ikka parajat putru välja :)
Põhimõtteliselt kõige vastikum selle asja juures oligi kateeter, ma ei tea, et mul seda varasemalt oleks olnud. Tõsiselt vastik asi. Oma palatisse saades hakkasin vaheldumisi pikutama ja ringi komberdama, selle uriinikotiga suka küljes oli see muidugi äärmiselt võluv. Õhtused kuivikud ja tee nuiasin endale natuke varem välja. Antigi. Ilmselt vaatas arst ka, et selle näljarotiga pole midagi peale hakata, läheb veel viimaks alla kohvikusse kondama.
Opilt tulles olin palatis üksi, seega panin kõvema peo püsti. Pidu ühele. Lugesin oma napakat raamatut ja vaatasin telerist kõik lollid saated ära. Kuna seal oli ka järelvaatamine olemas, siis sain reisil olles nägemata jäänud meistriteosed samuti ära vaadata.
![]() |
Ma ei väsi kordamast, et see laparoskoopia on ikka imeline. Järgmise päeva hommikul sain viimase antibiotsi, pärastlõunal koju tulles igaks juhuks võtsin veel valuvaigistit, aga see oli pigem profülaktika mõttes. Eile, kolmapäeval, ei maganud ma vist isegi lõunaund. Õhtul kahjuks ajas pereliige mind mitu korda naerma, see andis küll endast pahasti tunda, korraks tekkis kõhuvalu, aga see siiski möödus. Täna kavatsen proovida postikapi juurde ja raamatukokku minna. Muus osas probleemi ei näe, aga kuna mu liikumine on veidi aeglane, siis ma ei saa hetkel veel aru, kuidas selle lühikese fooritulega üle tee jõuda. Aga ma mõtlen selle välja.
Veidi on probleemne ka haavade puhastamine. See naba juures olev õmblusniit on sätitud kuidagi nii osavalt, et need turritavad niidiotsad meenutavad ämbliku jalgu, sobivalt tumedad on need ju ka. Suhteliselt võigas on seda puhastada ausalt öeldes.
Ah jaa, see väike hiina vanamees. Minu meelest hiinlastel ja jaapanlastel tekib hoopis teistsuguse kujuga punu ette kui meie pool maailma otsas meestel. Minu kõhuke meenutab hetkel täpselt sellist väikese hiina vanamehe oma.
Soe soovitus:
1) maga,
2) joo,
3) kui sa just surmväsinud ja/või valudes ei ole, siis liiguta ennast.
Täiendatud:
Kolmandal päeval pärast oppi on ligemale 3000 sammu järjest tegemine siiski veidi liig. Aga kodus ringi kosserdada võiks küll.
kolmapäev, 12. november 2025
Kuidas rääkida pakettreisidest? Vol. 4
"Kõik hinnas" hotellidega reise ei pea tegelikult kartma. Kaks esimest päeva tundub, et asi läheb käest, sest kõike tahaks ju proovida, kasvõi natukenegi. Hiljem avastad, et suur osa pakutavast on iga päev olemas, seega keskendud lemmikutele või siis uutele roogadele.
Võrreldes Egiptuse hotellidega tundus mulle siin vähem paindlikkust olevat. Kokatädid-onud toimetavad küll osaliselt sinu silmade all, aga neil on toiduained niimoodi ette valmistatud, et mänguruumi eriti ei ole (nt hommikuti omletiga). Võimalik, et hotelliti on see erinev, nagu ikka.
Saia on meeletu valik, üks pikk lett jäigi proovimata. Puuvilju aga jällegi harjumatult napilt (põhiliselt õunad, viinamarjad, greibid, granaatõunad ja mandariinilaadsed tegelased, näpuotsaga vahel ka muud).
Sealiha loomulikult mitte kordagi. Põhiliselt kana ja kalkun ja kala, vahel ka loomaliha. Meeldiv üllatus, et mitmel korral oli grillitud maksa ja ühel korral koguni grillitud süda (kelle oma, ei tea).
Mingil põhjusel toitude nimed pandi välja vaid soojadele roogadele (NB! valge riis ja friikartulid jms ka kenasti sildistatud). Pika külmleti puhul seda vajalikuks ei peetud. Päris keeruline orienteeruda, kui on igasuguseid huvitavaid salateid ja möglasid, aga sul pole halli aimugi, mis seal sees peidus on.
Ilmselt on hotellil kohustus ka vegan-sektsiooni hoida. Käisin korduvalt uurimas. Riisipott, maisikauss, lillkapsas/brokoli/rooskapsas/herned. Kõik.
![]() |
| Kärjemesi, nunnu. |
Mis mulle võrreldes Egiptusega Türgis rohkem meeldis... seal on olnud märgata kohutavat toidu raiskamist. Tõsi, see pigem araablaste teema, neil vist peabki laud olema kuhjas roogasid ja siis songivad natuke siit ja sealt, suurem osa jääb järgi. Siinses hotellis (peamiselt venelased, näpuga baltlasi, inglasi, poolakaid) sellist raiskamist ei olnud.
Uus lemmik Türgimaalt on granaatõunakaste, kahjuks unustasin seda kaasa osta. Paks, hapukasmagus kaste sobib ülihästi värskete salatitega, aga küllap ka mõne liha juurde.
---
Tegelikult on Side täiesti okei koht. Vist. Ilmselt oluliselt vaiksem ja väiksem kui mõni teine tuntud kuurort, aga kui keegi vajab möllu ja mürtsu, siis küllap leiab sedagi.
Põhiliselt käiakse siin vaatamas vanu kivihunnikuid (ilusad), vanalinna (sellest ma ei saanud aru, see ei tundunud väga vana...) ja ikka nänni ostmas, eks ole. Sadam on ka, selline Harju keskmine.
Vanadest kivihunnikutest rääkides, siis ma juhtusin just siin lugema "Kuusirp kummuli", kus tšehhi rännumehed loomulikult ka läbi Türgi sõitsid. Nende imestus oli suur, kui alles üsna hiljuti alustatud väljakaevamiste käigus sedavõrd hooletult kraamiga ringi käidi. See pilt sobib nagu rusikas silmaauku seda tekstilõiku illustreerima.
VIHJE
Mine võimalusel hooaja lõpus. Võimalik, et on hea mõte minna ka hooaja alguses, aga ma ei tea, äkki on siis kaupmehed energiast pakatavad ja ja entukas on kuidagi väga laes? Ei tea. Igatahes see hooaja lõpp oli küll mõnus ja rahulik. Keegi pinda ei käinud, rahvast oli mõõdukalt vähe, trügimist ei olnud, ilm oli mõnus...
teisipäev, 11. november 2025
Armunud astronoom
Kergesti loetav ja lihtsasti jälgitav kahes ajas kulgev lugu. Peatükid on lühikesed ja paigas. Ei mingit segadust ega peamurdmist. Sobib hästi mõnusaks ajaviiteks või siis täiskohaga romantikutele.
Xavier, lahutatud kinnisvaramaakler Pariisis, leiab ühest korterist väärikas vanuses teleskoobi, seab selle rõdule üles, et saaks nädalalõpul külla tulevat poega harida ja ekraanidest eemale meelitada. Otse loomulikult jalutab "kaadrisse" imeilus naine (sebraga!) ja ma kahtlustan (kuigi autor sellest küll vaikib), et tegelikult poega just kuigi palju teleskoobi taha ei lasta :) Aga sellest pole suurt midagi ja ega laps romaanis ilma olulise rollita jää, sest lahutatud meeste puhul on loo edasiseks arenguks laps alati vajalik, nii ka seekord. Murelikuks muutunud õrnhinged ei pea ka muus osas kartma - õige pea kohtuvad Xavier ja naine sebraga ka teleskoobi abita ;) Ja siis läheb kinnisvaraga susserdamiseks ja üldse hakkab igasuguseid asju juhtuma. Kas nad ka suudluseni jõuavad? Vaat seda ma ei ütle.
Vaheldumisi 2012. aasta Pariisi kesklinnas aset leidva looga laotub lugeja ette 1760. aastal teele asunud (pika ja lohiseva nimega) astronoomi lugu. Temal on vaja jõuda ühte (oluliselt lühema, aga siiski piisavalt keerulise nimega, et ma selle juba unustasin) kohta, kus ta saaks (väga-väga harva juhtuvat, aga varsti see juhtub!) Veenuse liikumist üle Päikese jälgida ja mõõta. Teekond on pikk ja raske, sest Turkish Airlines ega Qatar Airways siis veel ei lennanud. Eriti tore, et ta vahepeal redutas Mauritiusel (mu lemmik!), sutsuke ka Madagaskaril. Ja kõik teised Mauritiuse fännid, kes nüüd hakkasid muretsema, et äkki dodosid ei mainita, asjatu mure - dodo(d) on samuti püünel!
Teate, ega ma rohkem ei räägigi ette ära, sest ega ma mingi romaanide ümberjutustaja ei ole.
Romantikutele kohustuslik!
esmaspäev, 10. november 2025
Kuidas rääkida pakettreisidest? vol. 3
Vihje 10
pühapäev, 9. november 2025
Dora Mia - kellele kuuluvad unenäod
Pikalt ja põhjalikult on kirjutanud lavastuses Danzumees Päevalehes. Nii et ümber jutustama ma ei hakka.
Suvel Saaremaale minna usk mul ei lubanud, seega mängukoht novembrikuises pealinnas, täpsemalt Põhjala tehases, oli kenaks alternatiiviks. Detsembris peaks veel mängitama. Elusat hobust näeb ka, kui see peaks otsuse tegemisele mõju avaldama.
Esimene vaatus ei läinud mu jaoks üldse käima, teine oli hoogsam ja kuidagi paremini paigas.
Mul on tunne, et puhtalt teksti pealt töötaks see lugu mu jaoks hästi/paremini.
Järgmistele minejatele infoks (ma ise olin selle infoga hädas). Ruumid olid täitsa mõistlikult soojad ja rahvas riides nagu teatriski. Tõsi, eks praegu on ka soojemad ilmad olnud, kuis detsembris, kes teab. Muidugi sõltub veidi ka istekohast. Keskmise sektori viiendas reas oli mul veidi isegi palav, seal rahvast ka tihedalt. Teiseks vaatuseks istusin külgmise sektori esimeses reas (selle suure ukse pool, kust ka hobune liigub), siis oli tuntavalt jahedam.
PS. Vaatan, et täitsa juhuslikult sattus väga teemasse lavastus mu Okasroosikese une eelõhtule 😀 Ise ma anestesioloogile homme hommikul suuri nõudmisi ei esita. Pole tarvis ülikonnas ja hästi lõhnavat meest, piisab kui puuduksid ämblikud :)
laupäev, 8. november 2025
Oled sa mu üle uhke, Joanna?
Mulle meeldib Telleri käekiri. Ei mingit liigset leelotamist ega uina-muinat. Üsna napid laused, aga täpsed ja õige varjundiga. Usutav ja kaasahaarav.
Mulle meeldivad ka ta teemade valikud. Need ei ole mugavad teemad. Õigupoolest näiteks seekord on teemavalik nii ebamugav, et ma ei ole näinudki nii kägistatud levikut instas. Ma muidugi tean, et tsitaadipostitused ei ole nii populaarsed kui endast poolpaljalt piltide riputamine, aga ausalt, sellist "levikut" ei ole ma veel kordagi näinud. Minu viga, kasutasin teemaviiteid.
Raamat leinast, süütundest... Jutustaja, isa, on diplomaat, kelle elu ja töö jaguneb Berliini ja Pariisi vahet, mõni aeg tagasi töötas ta ÜRO juures Lähis-Ida teemadega. Neli aastat varem on surnud tema tütar Joanna, meeleavaldusel seitsme meetri kõrgusel müüril, mille Iisrael on Läänekaldale ehitanud. Seda ühenaisemeeleavaldust kanti üle ka televisioonis ja nii sai ta Joannat jälgida neli päeva, mille noor naine müüril veetis. Ühel hetkel lülitati kaamerad välja ja järgmisel hetkel ei olnud Joannat enam seal üleval. Kas ta kukkus kurnatusest, hüppas ise või hoopis lasti ta maha... Küsimused jäid toona vastuseta, nüüd, leidnud juhuslikult ühe salapärase autori raamatu, leiab isa veidraid vihjeid ja kokkusattumusi enda ja oma tütre eluga ning asub taas vastuseid otsima. Selline õrnalt põnevikumaiguline lugu, aga see pole peamine.
Kui norida, siis lugu jooksis alguses väheke konarlikult. Tekkis pisuke segadus, kes on mina-jutustaja, kas see on kogu aeg üks, ja mis ajast täpsemalt jutt. Kuigi mulle kerge segadus ja krüptilisus ju meeldib, tundub ometi, et siin oli tasakaal natuke paigast ära. Siiski-siiski, küll peagi ree peale saab :) Veidi tekitas segadust ka lugeja ootuste üles kütmine, tunnistan, et see pinge kruvimine häälestas mind millekski... suuremaks, põrutavamaks. Lõpp oli veidi... meh.
Nii et jah, vastakad tunded seekord. Pigem olen lugedes kohanud, et üliäge lugu rikutakse ära nõrga stiiliga, seekord üllatuslikult vastupidi.
reede, 7. november 2025
Kuidas rääkida pakettreisidest? vol. 2
Vihje 1
![]() |
| Rannas mingit suuremat silmailu oodata ei maksa. |
![]() |
| Manavgati jõgi on linnast väljas täitsa kenake, aga linnas sees hulpis seal kõige mitmekesisem prügi väljanäitus. |


































