Suvaline juunikuine jaur

Niimoodi sättisin ma endale hommikul osa lugemispesast valmis, no et pärast toimetamist hea istuda.

Kuna mul on nüüd paar jaburalt tühja päeva ja hetkel välgub ja paugub, siis on loomulikult kõige targem tegu ronida arvutiga kiiktooli ja asuda juunikuud ära saatma. Taevale tänu pildiklõpsude ja nende sadade insta-postituste eest, sest muidu ma ei mäletakski midagi. Kusjuures mälu osas ma ei tee nalja, sest näiteks eile läksime spetsiaalselt Käinasse toidupoodi, et mind eelolevaks nädalaks varustada, jalamees nagu ma ju olen, ja kuna need minu mandrile mitte mineku plaanid tulid suht ootamatult, siis oli öökapilugemise kogus timmitud muidugi valesti ja ma olin seega reedel tellinud sealsesse raamatukogukappi endale kraami ja... no täna öösel kell kolm ärkasin ahastusega, et mis Käinast võtmata jäid, need ju olid raamatud. Nii et hetkel olen hurmava dilemma ees: 

1) tühistada tellimus ja katsuda läbi ajada oma poolteise järelejäänud uudiskirjandusteosega (+viimases hädas minna vana maja raamaturiiuleid tuuseldama, aga sealne lektüür... oeh, kõht hakkab valutama). ;

2) ajada oma velosipeed kuuri alt välja ja sõtkuda see faking 35 km edasi-tagasi ära. Põhimõtteliselt kui need paar kuumemat päeva mööda lasta, siis ju kannataks minna küll, aga mulle see autoteel sõitmine kohe üldse ei meeldi.

Pea oli eile ilmselt veel laiali pulmapeojärgsest kõige glamuursemast tööst ehk taararingist. Samas mööngem, et pole midagi teraapilisemat, kui neid veinipudeleid sinna konteinerisse peksta. Kuidagi vabastav.

                                

Kuidagi tagurpidi läks mul nüüd see juuni siin minema. Et siis pulmapidu reedel. Tundub, et läks kenasti, täna lahkusid viimased (peaosalised). Mõnikord jääb peojärgselt veel palju "sabasid", aga seekord läks kuidagi sujuvalt ja valutult, kellelgi midagi kuhugi maha jäänud ei ole, mingeid kaupu vms ka keegi viima ei tule. Pulmadest, üldisemalt, võiks mõni päev pikemalt kirjutada. Minu lugejate hulgas siin vist küll pulmaplaneerimiseks kellelgi põhjust ei ole, aga ähk leheb kellelgi teisel taris.

                                      

Jaanid. Tänavu katsetasime esimest korda talguformaati. 

                                

Toimis küll. Tehtud sai mõndagi ja toredat rahvast ikka vahva näha. Väga rahvusvaheliseks on see talguliste kamp ka muidugi läinud. Kui sügisel silla väljavõtmisel oli brasiillane siin (saan aru ta tahtnuks uuestigi tulla, aga tema kaaslane mitte, see töö on ränk), siis seekord oli paar venezuelalast, ühel neist naine ka sealt, aga teise osas ma nüüd ei mäletagi. Ja jaanilõkke ääres oli õhtul veel ka türklane mu meelest, aga tema töötoimkonnas ei olnud.

Ma tean, et somes tuleks kasutada ilusaid pilte, aga mulle hirmsasti meeldivad igasugused läbupildid. Päris elu noh.

                                        

Vahepeal lõpetas ka imiklaps kooli ja sai 19 (õigupoolest küll vastupidises järjekorras). 

                                

Mistõttu sain teha ühe väga vihmase Viljandis käigu (kiidan koduKOHVIKut, koos Felliniga hoiavad kenasti linnas kohvikukultuuri lippu kõrgel) ja taas kord elamus enne jaani bussiga Hiiumaale tulekust. Ma kujutan ette, et need suvitajad, kes peaksid mingil põhjusel ühel hetkel sattuma praamile madalhooajal ja nädala esimeses pooles saavad samasuguse üllatuse nagu mina jaanide ajal sõites. /no kurja, see äike on kolinud ikka nii pea kohale, et peab vist varsti arvuti ära panema/

Viimaste nädalate lemmikumad raamatud tõin ka välja, mitte just kõige lõbusamad, seega mõtle enne kolm korda, kui loed. 

                                           

Ja Rahva Raamatu kirjastuse raamatusõprade kokteilipeol sai käidud kunagi kuu keskpaigas (tšau, Triinu!). Literaat söötis-jootis, DJ mängis, uutest raamatutest räägiti, kirjanik oli külas, raamatuid jagati. Ei saa santi sõna öelda. Kui peo ots juba paistis, tuli veel natuke silma teritada. Igatahes selline väga mõnus tiks, mida võiksid kõik kirjastused korraldada. Ei peagi mitu korda aastas, ma lepiks täitsa ühega ka.

Foto: Virge Viertek

  Ma saan aru, et jõudsin kuu keskpaika, aga esimeseks pooleks ei ole enam ei jaksu ega mälumahtu :) Ja äike tuleb ka uue tiiruga tagasi.                      

                                   

Hundijäljed / Arvola

Triloogia "Laulud Põhja-Jäämere äärest" viimane osa (eelmised "Nuga tulla" ja "Vestersand").

Põhjas, karmid nälja-aastad 1860ndatel. Brita-Caisa on oma Mikkeliga põgenenud seadusesilma eest kaugele tundrusse. Aga mida sa sellise mehega peale hakkad, kes ei saa püüniseid seatud ja jahimehena... nojah, mõne hundi sabale ikka saab pihta. Peret sellega ei toida. Samal ajal seerib Mikkel ka kohaliku nõia, noore naise vahet käia. Kas ja kuidas nõia juures käimine pereelule mõjub, see selgub lugedes. Ja kuidas valitakse nälja ja kinnimajja sattumise vahel, sedagi saab teada lugedes.

Jaht, toidupoolise hankimine, nälg, rändamine, ilmaolud. Mõtled, et mis seal ikka nii põnevat olla saab, aga Arvola stiil mulle istub, hoiab külges kenasti. Veidi nagu kahjugi, et pole enam järgmist osa oodata.

Meeldis väga.

Tule toomine / Kalevitütar

Ma võiks eelmise Sirli raamatu ("Ekstaasi leidmine") juurde kirjutatud lugemismuljest vähemalt pool siia kopida, sest mõtted ja tunded on üsna sarnased. Kõik see ehedus ja siirus, hoog ja "Sirtsu särts", see on siingi olemas. Ses osas ei ole ta teise raamatuga jalga sirgu lasknud - kiidan!

Kui esimese raamatu läbivaks teljeks võiks pidada seda hullu tervisejama, millest ta end välja murdis, siis seekord on hoopis ilus roosamanna armastuslugu. 

Aga! /jälle, tema tekstidega ilmselt käibki kaasas minu rasvane aga :)/ 

Seekord on kena aus vaade ühe suhte anatoomiasse. Kuidas kõik algab, kuidas kulgeb, kuidas tekivad väikesed nagistamised. Pinget hoitakse kenasti üleval. Kuna nad on ju sellel oma reisil 24/7 koos, siis loomulik, et lugeja närib vahepeal küüsi, et kas saab asja või mitte.

Reisid, muide, liiguvad kaugemale. Ibizat ja Tenerifet leiab ka (Sirts viib oma lemmikmehe loomulikult sama puu alla magama, kus ta isegi magas, kõlab romantiliselt), aga hoopis magusamaks läheb, kui jõutakse Ecuadori ja Boliiviasse ja mis need kauged ja eksootilised paigad seal kõik olidki. Veel "toredam", kui rahad ei liigu ja lõpuks teist nagu enam ei olegi. Nälga päris ei jääda, aga kõht on tühi ikka küll. 

Aga! /jälle, rsk, üldse ilma ei saa või/

Arvestades, et raamatud ilmuvad ja memuaarid levivad, siis järelikult Sirts jäi ellu. Kergendus. Taas kord pean nentima, et kuigi kõik need seiklused on ju aset leidnud nii ammu, siis üldse ei häirinud ja iganemise märke ei täheldanud.

Lugemislaual, nädal 26

 

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️ "Nukker tiiger" Sinno

Suht karm kraam lapsepilastajast ja lapsest. Autobiograafiline. Pigem analüüsiv ja arutlev, mitte lineaarne loojutustus. Võigastest detailidest olulisim mu jaoks küsimus võimust ja selle omamisest. Mitmeid paralleele teistest sarnase sisuga kirjandusteostest.  

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️ "Armulood viikingitest Tinderini" Larsen

Huvitav pilguheit armastuse ja suhete ajalukku ja kuidas need on ajas muutunud. Mis aga eriti tore, vaatluse all on erinevad kirjandusteosed, mille näitel siis ajastule omaseid suhteanatoomiaid uurida (muidugi mitmed saagad, aga ka Ibseni "Nukumaja", Skrami "Constance Ring", Oksaneni "Baby Jane" jt).

Lugemislaual, nädal 25

 ⭐️⭐️⭐️ "Eesti novell 2026"

Kogumik on kogumik, eks ole, on kõike. Aga no Silvia Urgase "Eestimaa puit"... Midagi sellist ma ühelt novellilt ootangi, ei mingit uinamuinat ja aeglast leelotamist. Kui ma tahan lugeda pikki heietusi lilledest ja liblikatest, siis ma loen Õnnepalu (enamasti kusjuures väga meelsasti, lihtsalt novellides ma ei viitsi aeglaselt surra).

Ja kuigi ma kuulen juba hääli tagaridadest, et kindlasti on mu vaimustuses oma osa Rohuküla sadamal ja palgiveokitel ja Haapsalu ülekäiguradadel, siis loll jutt suhu tagasi! See on päriselt hea lugu! (ja ta on täpselt selline autor, et viimast lauset veel lugedes juba guugeldad, et kas saaks temalt juba raamatutäie proosat lugeda 🙂)

"Maia" Blomqvist

Saareelu jätkub, lapsed sünnivad, mured-rõõmud ja kõik need muud jutud, ega mul polegi siin pikalt midagi ette rääkida.

⭐️⭐️⭐️⭐️ "6,6" Veelmaa

Sama hea nagu ikka. Mees näeb, kuidas see elu me ümber on. Panen siia stiilinäite ka.

"Tants kontidel" Filimonov

Filimonovi stiil ja mõttekäigud mulle meeldivad. Edasine sõltub nüüd konkreetsest teemast. Seekord on selleks meie venekeelne kirjandusringkond ja ühtlasi vastav Peda kamp. Paraku tean sellest liiga vähe, seega tegelasi valdavalt ära tunda ei õnnestunud, põhimõtteliselt vist vaid paari tõlkija osas panin pildi kokku. Ilmselt huvitavam olnuks lugeda, kui teaks neist rohkem. Sest hoiatan, tegelasi on siin palju ja ree peal püsimine kontimurdev.  

Lugemislaual, nädal 24

 ⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️ "Kus on täiskasvanud?" Lykke

Kui ma vajan vormilt lihtsat, ent sisult elulist ja ehedat peresuhete kraami, siis pöördun rõõmuga teda lugema. Suhetest ja perekonnast kirjutab ta nii, et ma päriselt usun. Lisaks meeldib, et ta sinna juurde torkab ka ühiskonnas toimuva suunal teravalt. Moodsa aja murekohad puha kenasti rivvi laotud.

Kuuekümnene pereterapeut, kes maadleb temaga suhted katkestanud täiskasvanud pojaga. Siin on ainest, nagu te juba aimata võite. Sinna otsa veel paar lörri läinud abielu, keerulised suhted mõne aja eest lahkunud emaga (meenutab "Surmahaiguse" vestluseid luukere Torega, ilmselt Lykke kiiks), ah jaa, eemal Kopenhaagenis elav tütar on ka olemas.

Ja siis see lõpp... selline korralik vaidluskoht, et kas õige oleks nii või naa. Või kuidas ise käituksid.

Minu Türi / Pehk

Jaan kukutas mu päris korralikult maa peale, sest lugema asudes tundus mulle, et noh, mis see siis ära ei ole, loen ühe eaka mehe memuaare Türilt. Ja siis ma lugesin ja lugesin ja... ajaloohämust joonistus välja uskumatult palju tuttavaid detaile ja pärast pisukest mõtlemist jõudsin järeldusele, et kurja küll, ega ta väga palju minust vanem ju olegi. Ilmselt on minus kahtlast ainest tänapäeval levinud nähtuseks, kus kuuekümnesed käivad ringi näoga, nagu oleksid nad kakskend kopikatega :)

See selleks. Et siis see raamat. Kui sa oled Minu-sarjas varsti lugenud juba 200 raamatut (Goodreads võib valetada, aga sellest lähtudes tundub, et "Minu Pirita" on 199. ja seega hetkel sisse kandmata "Minu Lottemaa" võiks olla 200. - kas on nii?), siis olgem ausad, korraliku koolilapse kirjatükiga enam minusuguse lugeja meeli ei eruta. Õnneks Pehk on pannud sajaga hullu ja siin ei ole eriti midagi tavalisest minukast. See kõik oli nii sooda, et pool aega ma lihtsalt naersin ja teise poole guugeldasin. Et palju ta, sindrinahk, hambasse puhub. 

Olulised küsimused said õnneks lehekülgedel vastuse. Kuidas Jaanist luuletaja sai? Kuidas omal ajal palju kõneainet tekitanud Suveniiri tegelaste rikkus alguse sai? Või kuidas Jaan Lõvi oleks Eesti kroonidel meie tähtsad mehed-naised paigutanud. Ka koduloohuvilised prouad-härrad ei pea südant valutama, et herr autor ehk liialt kaasaegsetele on keskendunud. Tuhkagi, ikka rohkem surnud ja muidu elutute objektide poole on pööratud ta pilk, Türi ajaloos olulised isikud on kenasti üles rivistatud ja nendega on tehtud "tuumakad" intervjuud, koguni Türi lillelaata ja vaimu ja raadiomasti jt on Pehk usutlenud.

Mulle meeldis. 

PS. Tahtsin Jaani metsa alla jalutama viia, no et näitan talle kõiki kollaseid lilli, mis mul siin parajasti õitsevad. Harmoneeruvad ehk raamatuga või midagi sellist ma südames lootsin. Jaan vastu ei ajanud, nii siis läksimegi. Kui ma tagasi tulin, vaatas abikaas pikalt mind ja raamatut ja teatas, et see raamat ju ei ole kollane, on roheline. Rohelisi õisi mul siin kuskilt võtta ei ole, jääb siis seekord nii.

Trofee / Schoeters

Kellele meeldivad lihtsad ja sirgjoonelised sisututvustused, siis Hunter White, keskmisest jõukam mees, läheb järjekordsele jahiretkele Aafrikasse - suurest viisikust on puudu veel vaid üks - must-ninasarvik. Jahi kirjelduse kaudu saab lugeja üsna põhjaliku ülevaate suurulukitele suunatud jahiturismi korralduslikust poolest, palju on juttu loodusest, ilmselt on see võrdlemisi realistlik (oletan). Sinna juurde kröömike ka kohalikku eluolu ja mismoodi jahist tulev raha kohalike elujärge parandab. Kõik see on üsna anonüümne, üks suur Aafrika, lugejale ei antud mu meelest kordagi täpsemaid vihjeid. 

Seega mingis osas selline kena ja hariv lugu. 

Aga siis! Lugu hakkab edasi kerima vaikselt, märkamatult kruvides pinget, näidates peategelase õilsate kavatsuste ja moraali muutumist (mõneti nagu Overtoni akna nihutamine). Sa loed ja saad aru, et see on täiesti sürreaalne ja äärmiselt häiriv, ent samas mõjub väga loogiliselt ja usutavaltki. Just see samm-sammuline lähenemine kulminatsioonile, lisaks veel tabav lõpp (ei midagi šokeerivat, aga autori poolt leidlik lahendus), on need, mis jätavad loo mind kummitama.

Raske on sellest rääkida reetmata liiga palju, samas kõik mu mõttekäigud kipuvad olema otse või kaude viimaste peatükkidega seotud. Mõtteainet jagub.

Omamoodi lugu, aga eks seda ma kirjanduselt ju ka ootan. Las jääb närima, las olla häiriv, las tekitab segadust. Kesse viitsiks lugeda mingit tasapaksu jura, kuidas Jüri läks, püss õlal, kõmmutas mingi looma, õhtul istus lõkke ääres ja plöristas parmupilli, pärast tuli Mari ka lõkke äärde, käis välk ja pauk ja kui nad surnud ei ole, siis elavad tänapäevani. 

"Sinu lääne moraal on luksuskaup neile, kes saavad seda endale lubada. Ülejäänud maailm peab läbi ajama pragmatismiga."

Leid krundilt, ilmselt ei kuulu Aafrika suurde viisikusse.

Rahamaa

Mis on inimene...

Ma arvan, et see oli tõesti väärt igat senti sellest saja viiekümnest eurost. Isegi see vastik ja häiriv tunne, mis saalist lahkudes sinust lahti ei lase on väärt, on vajalik. Sest nad tegelikult keeravad meile ju endiselt (Raudsepa stseen oli tabav, veel kord tõestus, et kõike ei pea puust ja punaseks ette ütlema või näitama). Ikka veel keeravad. Vabadus my ass. Sanktsioonid my ass ("sääsesitt"). Eestlaste laulupidu on läbi, laulupidu on täna mitmes teises riigis. Ja mul on hea meel, et see valjusti välja öeldi.

Võtta kokku üks teema, nii et see ka vähearulistele enam-vähem selgeks saaks. Teha seda hoogu maha võtmata, huvi ülal hoides. Põhimõtteliselt oli see kohati justkui mängufilm (see on juba õige mitmes Draamateatri lavastus, kus operaatoritöö paneb tunnustavalt pead vangutama), mida tehti vaataja ees reaalajas. Märkasingi ühel hetkel, et olin liialt ekraanile pilgu naelutanud, tegelikult oleks vaja olnud samaaegselt ka laval toimuvat jälgida. Ideaalis peaks teist korda minema vaatama, aga no seda ei juhtu, nagu me teame.

Ja kas ma juba ütlesin, et Maria Faust on äge? Vahet pole, ma ütlen seda veel kord.

Eks kõik need rahapesuteemad ärritavad ja masendavad eriti ka selles valguses, et sina pead iga üle 15 000eurose tehingu puhul, higimull otsa ees, täitma blankette ja tõestama, et sa pole pätt. Ja samal loed ajakirjandusest, milliseid summasid tüübid on saanud liigutada. Kusjuures ma ei mõista seda 15 000 piiri õigupoolest ammu juba. Meil on inimesi, kelle jaoks see on mõne kuu palk - äkki oleks aeg summat tõsta? Kas veidi nagu naeruväärne juba ei ole?

Õnneks kena jalutuskäik Noblessnerist koju veidike rahustas meeli.

Lugemislaual, nädal 23

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️ "Hr Saito rändkino" Bjergfeldt 

"Mind eostati Buenos Aireses tantsupõrandal aastal 1927." 

Kui üks lugu algab sellise teadaandega, siis on üsna ilmselge, et see saab olema lõbus, kurb, seikluslik ja natuke kiiksuga. Nii ongi. Meeleoludelt ja stiililt võrdlemisi samasse väravasse kui "Palermovej Ülemlaulus" - näpuotsaga maagiat segatud argisega, suurde kurbusesse peidetud helgus jm võtted. 

Tegevuspaikadeks kingasalong Buenos Aireses ja Petlemma-nimeline meremeestekodu Nova Scotias. Üsna peatselt selgub, et kirge on mõlema paiga asukates. Tegelasi on taas kord terve plejaad, üks värvikam kui teine, neid ohjamas varaküpsenud teismelised plikad, kes, tõsi küll, raamatu jooksul jõuavad noorteks naisteks sirguda.

Bjergfeldti keel (küllap tuleb siinkohal kiita ka tõlkijat - Eva Velsker!) on mahlane ja rikas. Kujundid ja tarkuseterad vaimukad ja kõlavad. Stiilinäide suure kire kohta - "Sellised need õhukese põhjaga potid on," hoiatas Maggie oma õde, "jõuavad keemispunktini pöörase kiiruga ja jahtuvad maha niisama kiiresti." Ja selliseid on siin üksjagu. Vahelduseks armas lugemine.

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️ "Suliko" Saisio

Saisiolt olen ma valmis lugema mida iganes, tema käekiri lihtsalt sobib mulle. Õnneks on ta ka teemade osas vaheldusrikas. Sel korral siis Stalin. Jah, Stalin ja poeetiline keel - uskumatu, aga ma kasutaks neid ühes lauses küll. 

Eriti meeldis see 1953. aasta liin. Mu meelest andis segase ja haige inimese peas toimuvat kuidagi eriti hästi edasi. Teoreetiliselt, eks, pole ju päriselt isiklikku kogemust 🙂