Lugemislaual, nädal 25

 ⭐️⭐️⭐️ "Eesti novell 2026"

Kogumik on kogumik, eks ole, on kõike. Aga no Silvia Urgase "Eestimaa puit"... Midagi sellist ma ühelt novellilt ootangi, ei mingit uinamuinat ja aeglast leelotamist. Kui ma tahan lugeda pikki heietusi lilledest ja liblikatest, siis ma loen Õnnepalu (enamasti kusjuures väga meelsasti, lihtsalt novellides ma ei viitsi aeglaselt surra).

Ja kuigi ma kuulen juba hääli tagaridadest, et kindlasti on mu vaimustuses oma osa Rohuküla sadamal ja palgiveokitel ja Haapsalu ülekäiguradadel, siis loll jutt suhu tagasi! See on päriselt hea lugu! (ja ta on täpselt selline autor, et viimast lauset veel lugedes juba guugeldad, et kas saaks temalt juba raamatutäie proosat lugeda 🙂)

"Maia" Blomqvist

Saareelu jätkub, lapsed sünnivad, mured-rõõmud ja kõik need muud jutud, ega mul polegi siin pikalt midagi ette rääkida.

⭐️⭐️⭐️⭐️ "6,6" Veelmaa

Sama hea nagu ikka. Mees näeb, kuidas see elu me ümber on. Panen siia stiilinäite ka.

"Tants kontidel" Filimonov

Filimonovi stiil ja mõttekäigud mulle meeldivad. Edasine sõltub nüüd konkreetsest teemast. Seekord on selleks meie venekeelne kirjandusringkond ja ühtlasi vastav Peda kamp. Paraku tean sellest liiga vähe, seega tegelasi valdavalt ära tunda ei õnnestunud, põhimõtteliselt vist vaid paari tõlkija osas panin pildi kokku. Ilmselt huvitavam olnuks lugeda, kui teaks neist rohkem. Sest hoiatan, tegelasi on siin palju ja ree peal püsimine kontimurdev.  

Lugemislaual, nädal 24

 ⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️ "Kus on täiskasvanud?" Lykke

Kui ma vajan vormilt lihtsat, ent sisult elulist ja ehedat peresuhete kraami, siis pöördun rõõmuga teda lugema. Suhetest ja perekonnast kirjutab ta nii, et ma päriselt usun. Lisaks meeldib, et ta sinna juurde torkab ka ühiskonnas toimuva suunal teravalt. Moodsa aja murekohad puha kenasti rivvi laotud.

Kuuekümnene pereterapeut, kes maadleb temaga suhted katkestanud täiskasvanud pojaga. Siin on ainest, nagu te juba aimata võite. Sinna otsa veel paar lörri läinud abielu, keerulised suhted mõne aja eest lahkunud emaga (meenutab "Surmahaiguse" vestluseid luukere Torega, ilmselt Lykke kiiks), ah jaa, eemal Kopenhaagenis elav tütar on ka olemas.

Ja siis see lõpp... selline korralik vaidluskoht, et kas õige oleks nii või naa. Või kuidas ise käituksid.

Minu Türi / Pehk

Jaan kukutas mu päris korralikult maa peale, sest lugema asudes tundus mulle, et noh, mis see siis ära ei ole, loen ühe eaka mehe memuaare Türilt. Ja siis ma lugesin ja lugesin ja... ajaloohämust joonistus välja uskumatult palju tuttavaid detaile ja pärast pisukest mõtlemist jõudsin järeldusele, et kurja küll, ega ta väga palju minust vanem ju olegi. Ilmselt on minus kahtlast ainest tänapäeval levinud nähtuseks, kus kuuekümnesed käivad ringi näoga, nagu oleksid nad kakskend kopikatega :)

See selleks. Et siis see raamat. Kui sa oled Minu-sarjas varsti lugenud juba 200 raamatut (Goodreads võib valetada, aga sellest lähtudes tundub, et "Minu Pirita" on 199. ja seega hetkel sisse kandmata "Minu Lottemaa" võiks olla 200. - kas on nii?), siis olgem ausad, korraliku koolilapse kirjatükiga enam minusuguse lugeja meeli ei eruta. Õnneks Pehk on pannud sajaga hullu ja siin ei ole eriti midagi tavalisest minukast. See kõik oli nii sooda, et pool aega ma lihtsalt naersin ja teise poole guugeldasin. Et palju ta, sindrinahk, hambasse puhub. 

Olulised küsimused said õnneks lehekülgedel vastuse. Kuidas Jaanist luuletaja sai? Kuidas omal ajal palju kõneainet tekitanud Suveniiri tegelaste rikkus alguse sai? Või kuidas Jaan Lõvi oleks Eesti kroonidel meie tähtsad mehed-naised paigutanud. Ka koduloohuvilised prouad-härrad ei pea südant valutama, et herr autor ehk liialt kaasaegsetele on keskendunud. Tuhkagi, ikka rohkem surnud ja muidu elutute objektide poole on pööratud ta pilk, Türi ajaloos olulised isikud on kenasti üles rivistatud ja nendega on tehtud "tuumakad" intervjuud, koguni Türi lillelaata ja vaimu ja raadiomasti jt on Pehk usutlenud.

Mulle meeldis. 

PS. Tahtsin Jaani metsa alla jalutama viia, no et näitan talle kõiki kollaseid lilli, mis mul siin parajasti õitsevad. Harmoneeruvad ehk raamatuga või midagi sellist ma südames lootsin. Jaan vastu ei ajanud, nii siis läksimegi. Kui ma tagasi tulin, vaatas abikaas pikalt mind ja raamatut ja teatas, et see raamat ju ei ole kollane, on roheline. Rohelisi õisi mul siin kuskilt võtta ei ole, jääb siis seekord nii.

Trofee / Schoeters

Kellele meeldivad lihtsad ja sirgjoonelised sisututvustused, siis Hunter White, keskmisest jõukam mees, läheb järjekordsele jahiretkele Aafrikasse - suurest viisikust on puudu veel vaid üks - must-ninasarvik. Jahi kirjelduse kaudu saab lugeja üsna põhjaliku ülevaate suurulukitele suunatud jahiturismi korralduslikust poolest, palju on juttu loodusest, ilmselt on see võrdlemisi realistlik (oletan). Sinna juurde kröömike ka kohalikku eluolu ja mismoodi jahist tulev raha kohalike elujärge parandab. Kõik see on üsna anonüümne, üks suur Aafrika, lugejale ei antud mu meelest kordagi täpsemaid vihjeid. 

Seega mingis osas selline kena ja hariv lugu. 

Aga siis! Lugu hakkab edasi kerima vaikselt, märkamatult kruvides pinget, näidates peategelase õilsate kavatsuste ja moraali muutumist (mõneti nagu Overtoni akna nihutamine). Sa loed ja saad aru, et see on täiesti sürreaalne ja äärmiselt häiriv, ent samas mõjub väga loogiliselt ja usutavaltki. Just see samm-sammuline lähenemine kulminatsioonile, lisaks veel tabav lõpp (ei midagi šokeerivat, aga autori poolt leidlik lahendus), on need, mis jätavad loo mind kummitama.

Raske on sellest rääkida reetmata liiga palju, samas kõik mu mõttekäigud kipuvad olema otse või kaude viimaste peatükkidega seotud. Mõtteainet jagub.

Omamoodi lugu, aga eks seda ma kirjanduselt ju ka ootan. Las jääb närima, las olla häiriv, las tekitab segadust. Kesse viitsiks lugeda mingit tasapaksu jura, kuidas Jüri läks, püss õlal, kõmmutas mingi looma, õhtul istus lõkke ääres ja plöristas parmupilli, pärast tuli Mari ka lõkke äärde, käis välk ja pauk ja kui nad surnud ei ole, siis elavad tänapäevani. 

"Sinu lääne moraal on luksuskaup neile, kes saavad seda endale lubada. Ülejäänud maailm peab läbi ajama pragmatismiga."

Leid krundilt, ilmselt ei kuulu Aafrika suurde viisikusse.

Rahamaa

Mis on inimene...

Ma arvan, et see oli tõesti väärt igat senti sellest saja viiekümnest eurost. Isegi see vastik ja häiriv tunne, mis saalist lahkudes sinust lahti ei lase on väärt, on vajalik. Sest nad tegelikult keeravad meile ju endiselt (Raudsepa stseen oli tabav, veel kord tõestus, et kõike ei pea puust ja punaseks ette ütlema või näitama). Ikka veel keeravad. Vabadus my ass. Sanktsioonid my ass ("sääsesitt"). Eestlaste laulupidu on läbi, laulupidu on täna mitmes teises riigis. Ja mul on hea meel, et see valjusti välja öeldi.

Võtta kokku üks teema, nii et see ka vähearulistele enam-vähem selgeks saaks. Teha seda hoogu maha võtmata, huvi ülal hoides. Põhimõtteliselt oli see kohati justkui mängufilm (see on juba õige mitmes Draamateatri lavastus, kus operaatoritöö paneb tunnustavalt pead vangutama), mida tehti vaataja ees reaalajas. Märkasingi ühel hetkel, et olin liialt ekraanile pilgu naelutanud, tegelikult oleks vaja olnud samaaegselt ka laval toimuvat jälgida. Ideaalis peaks teist korda minema vaatama, aga no seda ei juhtu, nagu me teame.

Ja kas ma juba ütlesin, et Maria Faust on äge? Vahet pole, ma ütlen seda veel kord.

Eks kõik need rahapesuteemad ärritavad ja masendavad eriti ka selles valguses, et sina pead iga üle 15 000eurose tehingu puhul, higimull otsa ees, täitma blankette ja tõestama, et sa pole pätt. Ja samal loed ajakirjandusest, milliseid summasid tüübid on saanud liigutada. Kusjuures ma ei mõista seda 15 000 piiri õigupoolest ammu juba. Meil on inimesi, kelle jaoks see on mõne kuu palk - äkki oleks aeg summat tõsta? Kas veidi nagu naeruväärne juba ei ole?

Õnneks kena jalutuskäik Noblessnerist koju veidike rahustas meeli.

Lugemislaual, nädal 23

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️ "Hr Saito rändkino" Bjergfeldt 

"Mind eostati Buenos Aireses tantsupõrandal aastal 1927." 

Kui üks lugu algab sellise teadaandega, siis on üsna ilmselge, et see saab olema lõbus, kurb, seikluslik ja natuke kiiksuga. Nii ongi. Meeleoludelt ja stiililt võrdlemisi samasse väravasse kui "Palermovej Ülemlaulus" - näpuotsaga maagiat segatud argisega, suurde kurbusesse peidetud helgus jm võtted. 

Tegevuspaikadeks kingasalong Buenos Aireses ja Petlemma-nimeline meremeestekodu Nova Scotias. Üsna peatselt selgub, et kirge on mõlema paiga asukates. Tegelasi on taas kord terve plejaad, üks värvikam kui teine, neid ohjamas varaküpsenud teismelised plikad, kes, tõsi küll, raamatu jooksul jõuavad noorteks naisteks sirguda.

Bjergfeldti keel (küllap tuleb siinkohal kiita ka tõlkijat - Eva Velsker!) on mahlane ja rikas. Kujundid ja tarkuseterad vaimukad ja kõlavad. Stiilinäide suure kire kohta - "Sellised need õhukese põhjaga potid on," hoiatas Maggie oma õde, "jõuavad keemispunktini pöörase kiiruga ja jahtuvad maha niisama kiiresti." Ja selliseid on siin üksjagu. Vahelduseks armas lugemine.

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️ "Suliko" Saisio

Saisiolt olen ma valmis lugema mida iganes, tema käekiri lihtsalt sobib mulle. Õnneks on ta ka teemade osas vaheldusrikas. Sel korral siis Stalin. Jah, Stalin ja poeetiline keel - uskumatu, aga ma kasutaks neid ühes lauses küll. 

Eriti meeldis see 1953. aasta liin. Mu meelest andis segase ja haige inimese peas toimuvat kuidagi eriti hästi edasi. Teoreetiliselt, eks, pole ju päriselt isiklikku kogemust 🙂

Lugemislaual, nädal 22

 ⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️ "Mata mu süda telemajja" Selirand

Väga tervitatav lõbus ja terav lugemine. Hoog on pöörane, peatükid lühikesed, kogu aeg juhtub, hagu saavad alla kõik.

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️ "Õrnuse õpik" Penu

Hetked ja märkamised. Kaleidoskoop, võtad aja maha, mõtiskled kaasa. 

Päevik 1915 - 1919 / Woolf

Kuna ma alles äsja lõpetasin ühe päeviku, äärmiselt olmelise pealegi, siis Woolfi olen lugenud rahulikult ja jupiti. Siin on palju võluvat, aga lihtsalt paari ampsuga ei ole mõtet, sest eks seegi on äärmiselt olmet täis ("Täna alustasin konnasilma ravi. Seda tuleb teha nädal aega."). Pealegi on ohtralt mainitud igasuguseid teekaaslasi, kelle seas näpuga järje ajamine nõuab oma (register on kenasti olemas, rohkelt ka joonealuseid).

Tublisti on seltsielu ja klatši ja, ütleme nii et inimeste kirjeldamisel on VW ikka päris terav, küllap ka tabav (paljud nimed lihtsalt ei ütle mulle midagi, seega ei oska hinnangut anda). Ja halastamatu, kindlasti ka seda. Ses valguses ei imesta üldse, et päevikute avaldamiseks läkski alles pärast mõlema Woolfi surma, vastasel juhul ei oleks neil hiljem enam kuigi palju sõpru olnud :)

VW stiili kujunemisestki annavad päevikud aimu, samuti tundlikkusest kriitika suhtes. Inimlik.  Looduskirjeldused ja ilmaülevaade (üllatus-üllatus, valdavalt hall, sompus ja vihmane :)). 

VW vaimsetele kriisidele mõjus hästi 1917. aastal alustatud trükipressiga toimetamine. No et rahustas närve ja oli nagu selline praktiline ja selge tulemusega tegevus. Mul liikus kohe muidugi mõte edasi, et mõneti kahju, et tänasel päeval enam käsitsi ladumist jms ei ole, võiks ju olla nii, et kirjanik peab oma esimese käsikirja ise laduma :)

Suvaline maikuine jaur

Mul jäi Marokoga seoses veel igasuguseid asju õhku, aga ma ei tea, see reis on juba nii kaugele jäänud, et kohe kuidagi ei saa sellele lainele tagasi. Jäägu siis nii. Maroko pulmaga suvel jätkates ehk meenub veel midagi märkimisväärset. 

                                             

Olen nüüd pisteliselt mõned Milderite pere reisisaated Marokost vaadanud ja... väga meeldivalt üllatunud. Nii toredad tegelased ja tunduvad lastekasvatuses kuidagi eluterved ja mõistlikud tüübid. 

Aga jah, tulin ka kahe nahast kotiga koju ja nuusutan nüüd midagi seda "delikaatset" lõhna, nagu Piret Järvis-Milder saates ütles. Nahktoodete hinnad on uskumatud ja kui ma ei oleks käsipagasiga seekord olnud, siis oleks sealt veel ja veel tarvilikku võtta olnud. Nt seljakott, nagu need meil siin tänasel päeval maksavad 100-300 eurot, sellise sain kuskil 30 euro kandis. Taskuid palju, lukud-pandlad kõik toimivad ja kõik need muud jutud.

Reisilt tulles käisin ühes töötoas. Töötoast endast ma ei kõnele (aga mu elu õieke vaatas mulle küll pika pilguga otsa sellest kuuldes...), aga seda ütlen küll, et laupäeva hommik Koplis on elamus. Ma käin seal küll tihti ka muidu jalutamas või niisama trammiga sõitmas või siis Liinivahes ühes majas, aga ilmselt mitte kunagi hommikul.

Emadepäeva ürr toimus seekord Haapsalus. Mulle need kolme generatsiooni tüdrukutekogunemised nii meeldivad. Ja no Haapsalu ise muidugi ka. Igal aastaajal, aga kevadel eriti. Õige varsti õitseb must leeder, minge siis kindlasti sinna nuusutama. Nagu eelmisel aastal sel ajal remonditöid tehes selgus, siis Haapsalu on vägagi musta leedri linn. Kui jalutades ühest aiast hakkab lõhnabukett lõppema, siis ülejärgmisest algab uus. Kahjuks on küll kenadel jalutusradadel paar suuremat ehitustööd käimas, aga see on elu.

Njah, kui vaid neid ämblikuid seal nii palju ei oleks. Mereäärne värk, ma mõistan.

Ja juba ootasidki Soonlepa nurmenukuväljad. Mul läheb iga aastaga see kevadevaimustus üha suuremaks, ei teagi miks kunagi pigem suve sai ülistatud. Vahel mulle tundub, et maikuus õitseb suurem osa sest ilust ära, natuke pusivad mõned lilled veel jaanipäevani ja siis on finito. Ärge te mitte hakakegi mulle nüüd mingitest sügisestest astritest ja gladioolidest jaurama, sügisel ma lilli enam ei näe. Ja tänavu on ka rohelise värvi palett kuidagi eriti rikkalik ja kirgas. Küllap tänu mõningasele vihmale.

Mürkliaeg on loomulikult ka. Ja jätkuvalt on nendega peitusemäng. Põhimõtteliselt on muster vist selline, et ühes kasvukohas kasvavad kaks aastat, esimesel on palju, teisel vähem. Kolmandat aastat samas kohas enam nagu ei tule neid. Seekord vana sauna taga. Paraku ei söö me neid endiselt :)

                                           

Sild sai tänavu vette 16. mail. Harju keskmine aeg panekuks, aga õnnestub harva. Seekord oli rekordarv inimesi, koos meie endiga 12/13. Sellise arvu juures pean tõsiselt kaaluma talgusupile üleminekut, sest supp-praad-magustoit hakkab üle jõu käima. Rõõm abiliste üle on siiski üle mõistuse suur!

Armas oli ka kuulda, et Sarve-rahva (ehk siis üle vee poolsaareke) jaoks tähistab Soonlepa silla vettesaamine suve algust. Peaks selle suve siis ettepoole nügima :)

Imelise maikuu iga-aastane häda seisneb selles, et ilus on nii saarel kui linnas. Olla tahaks mõlemal pool. Pikalt. Järjest. See edasi-tagasi sõelumine käib mulle sajaga ajudele. Aga nagu kiuste on alati just mai ja pool juunit hästi palju siblimist mõlemas kohas. 

Teatris käisin ka eksprompt. Draamateatris oli eelviimast korda Reza "Kunst". Mõned aastad tagasi mängisid lavaka noored seda Art Space´is, jättis keskmiselt hea mulje. Nüüd läksin vana ja väärika raskekahurväe pärast (Rekkor, Kangur, T. Oja). Kuna sisulised üllatusmomendid arusaadavalt seekord puudusid, siis saigi rohkem nauditud vanameistrite mängu. Lemmikuks siiski see hetk, kus nad kõik kolm lihtsalt laval naerda kõõksusid. Oleks meil kõigil ikka elus palju neid hetki, kus saame kontrollimatult naerda :)

Lugemislaual, nädal 21

 

⭐️⭐️⭐️ "Oli nigu oli" Koržets

Ilukirjanduslikud lookesed. Muhedad-mahedad, nagu autor isegi.

⭐️⭐️⭐️⭐️ "Zazie sõidab mettrooga" Queneau

Parajalt pöörane sõit. Hullud tegelased, kõva sekeldamine Pariisis, hoogne. Valdavalt dialoog, seega lippab kiiresti. Selle teksti võlu ja valu peitubki korraga stiilis. Vähe sellest, et suuresti kõnekeelne, on see ka üles kirjutatud foneetiliselt, mõned häälikud kaovad sootuks, teisalt liituvad kohati eelneva või järgneva sõnaga. Kui sinna otsa lisada veel tahtlikud sõnamoonutused, mängulised sõnamoodustised jms, millele ma isegi ei suuda nime anda, siis... saate aru, milline kompott :) 

Ja samal ajal on mul silme ees pilt tõlkijast (Heli Allik), kes istub endale mugavas posängis, klade põlvedel ja mõtlikul pilgul lakke vaadates pobiseb endamisi. Sest mina lugedes küll mõmisesin vahepeal. Ja tõesti-tõesti, väga paljudes konstruktsioonides tundsin ära, et kõnekeeles vuristades just nii me sõnu kokku hääldamegi. 

Mis muidugi ei tähenda, et lugeda oleks kerge olnud. 

Iseenesest mulle meeldis.

⭐️⭐️⭐️ "Samose suvi" Maksimov

Olmeporno (mitte pahas mõttes, lihtsalt). Mõnikord ei lähe üldse, teinekord päris hea lugeda. Pealegi võib lugeja siit vastavalt oma tujudele või vajadustele noppeid teha. Näiteks hetkel mind temperatuurid ja luule ja laulusõnad ei huvitanud, aga meeldisid hoopis autori mälestuskillud, mõtisklused tänasest olukorrast, puhkajad ja kõrtsi- ja puhkemajanduse praktilised seigad. Tegelikult ka suhted, kuigi arusaadavatel põhjustel ilmselt liiga detailselt ei saa ju kirjutada. Alkohol ja toit. 

Ja muidugi tema lugemismuljed. Kuna autor on tegus, siis otse loomulikult ei neela ta raamatuid ühe õhtuga, seepärast ongi päris huvitav lugeda pikemale perioodile hajutatult ja filtrita vastukaja loetelule. Enamasti me ju muljetame raamatu viimast lehekülge lõpetades, ehk et poolel teel tabanud mõttevälgatused jäävad kajastamata. Ei, päriselt, sarnast võtet peaks isegi mõne raamatu puhul katsetama. 

Suhteliselt kõva masendus tuli muidugi lugedes peale. Selle ilmaelu pärast üldiselt. Aga ega lolluse eest end eriti kaitsta ka saa. On nagu on.

⭐️⭐️⭐️⭐️ "Väike pöidlaküüdi käsiraamat. Mis siis kui hääletaks Vietnami?" Paaver

Tegelikult positiivne üllatus. Nipet-näpet toimetamist oleks vajanud, aga muidu sümpaatselt kokku õmmeldud tekst. Kuigi sõna otseses mõttes road trip, aga siiski lisaks klassikalisele "kuidas liikusin, mida sõin, keda kohtasin" jms, on ka põnevaid märkamisi ja detaile. Lisaks ei maksa unustada, et retk leidis aset kuskil 2016. aasta paiku, aga väga söödavalt on teksti poetatud tagantjärele tarkust. Sobib ja täiendab mõnusasti.