Kastimees

 

Kui panna köögikombaini üks osa Fosset (Fosse´i? mul on selle käänamisega kogu aeg jama) ja kolm osa Õnnepalu, korraks mikserdada, seejärel sõrmeotsaga prooviks mekutada, avastada, et hmm, Fosset oleks tarvis lisada, ent parasjagu helistab just tädi Leida, kellega lobised tubli tund ja veerand, misjärel saad uuesti oma gemüüse manu liikuda. Vahepeal oled muidugi juba unustanud ja kogemata sortsad juurde hoopis Õnnepalut. Ja kuna pütsik on ka juba aluselt võetud ja ei viitsi müristama hakata, siis segad hoopis paar tiiru vaba käega.

Kusjuures mõneks hetkeks läks lugemine kergemaks, kui mulle turgatas pähe, et see on ühe Õnnepalu raamatu paroodia. Ma ei mäleta täpselt millise. Igatahes üks raamat oli, kus ta läks kuhugi, kus ta oli palju käinud, aga kus tal oli kas pidevalt või siis just nimelt eelmisel korral väga paha olnud, aga ta ikka läks, ja siis nurises seal omaette, kirus ilma, midagi ehk veel. Kõndis ringi ja. Luges raamatuid ja. Meenutas varem loetut ja, no kuidagi nii. Appi, ma loodan, et see koht ei olnud Hiiumaa, aga mine võta kinni nüüd. Igatahes Saar läheb ka, mitte Hiiumaale, aga Londonisse. Kolab seal ringi, uurib elu, otsib munakujulist maja taga, võib ka olla, et mingeid sügavamaid mõtteid, sisse torkab vihjeid kirjandusradadelt.

A külges ei suutnud mind hoida, nagu oleks end hammastega võimlemiskangil rippes hoidnud. Kõiki teisi vapraid ärgitan igatahes ise proovima, sest mõelgem positiivselt - ikkagi inimese kirjutatud.

Või

Kui jaapani kirjandusega juba ühele lainele suudad saada, siis on see igati loetav kraam. Tõsi, minu maitsele oli see liiga pikaks venitatud, miinus kakssada lehekülge oleks teosele kõvasti juurde andnud. Ootuspäraselt palju kohtab siin kultuurierinevusi, neid peangi raamatu juures kõige huvitavamaks. Kuigi eks seegi kõik ole juba tuttav. Ikka on peresuhted kuidagi kaledad, päevi täidavad pikad tööpäevad ja napp seltsielu, kultuurielu suisa olematu, välimus on tähtis (aga märksõnad muidugi sootuks erinevad; kui loed, siis jälgi). Jaapanlaste elu on mulle alati kuidagi kurb ja üksildane tundunud.

Põnev oli korraks mõtiskleda ja vaadelda meie köögikultuuri erinevast perspektiivist. Mulle on tundunud alati Jaapani köök keeruline ja võõras, ent ei ole mõelnud, et lääne köögikultuur (raamatus rõhk suuresti Prantsuse köögil) tundub samavõrd keeruline neilegi. Näiteks roa valmistamine, milleks tarvis ahju, võib olla päris kõva pähkel, sest ahju paljudes kodudes ehk polegi. Ja kui sul pole ahju, siis ilmselgelt on selle kasutamine üksjagu harjumatu. Niisamuti raamatu oluline "tegelane" või ei ole vist Jaapani köögis just kõige levinum toiduaine, aga võin ka eksida. 

Lugu ise ja selle kulg oli pigem keskpärane, vajus kuidagi hajali pidevalt. Ehk pidigi sensatsioon olema pigem toidul, ühiskonnas levinud soorollidel, välimusele rõhumises...

Kellele raamat ei ole veel ette juhtunud, siis lühidalt: vanglas ootab apellatsioonikohtu otsust veider gurmeetoidu austaja, kes on oma roogadega võlunud vanemaid mehi ja need väidetavalt mõrvanud. Intervjuudest on ta seni keeldunud, nüüd asub tegudele nooruke ajakirjanik, kes püüab läheneda toidu ja retseptide kaudu. Mõrvad ise siin kuigivõrd suurt tähtsust ei oma, enam on siin avatud väidetava mõrvari tausta, ajakirjaniku ja teda ümbritsevate inimeste lugusid. Midagi koorub välja nende inimeste minevikust, kogu lugu muudab neid endidki...

Lugu on inspireeritud tõsielusündmustest, nn Konkatsu tapja toimetas päriselt 2007-2009. Samas kiire otsingu põhjal saan aru, et kuigi palju neid päris elust ilukirjandusse üle kantud ühiseid nimetajaid vist ei olegi, ongi sõna otseses mõttes kirjanikku inspireerinud see lugu.

PS. Kiitus joonealuste segituste eest, väga vajalikud!

Väike hiina vanamees

Türgi toiduorgiale järgnes (ja järgneb siiani) tagasihoidlik dieet. Õnneks sain ma alles reisi eelviimasel õhtul teada, et mul on võimalik varem opile minna, seega sööma-joomakahjud olid juba sündinud ja reisi see otseselt ei mõjutanud. Teisipäeval sõin nagu jaksasin ja laupäeval-pühapäeval tõmbasin söömise minimaalseks.

Esmaspäeva hommikul oli kõige raskem k o h v i puudumine. Kuigi mida aeg edasi, siis oleks leppinud juba ka klaasikese veega. Ei olnud aimugi, et ma tühja kõhu tundes ikkagi sirutan käe veeklaasi järele, hommikul andis kohe tunda, kui ei tohtinud.

Kell 8 haiglasse, mõne minutiga oma kambrikesse, seksikas kostüüm selga, võluvad sukad jalga ja raamatut lugema. 

                                      

Nagu juba varem mainitud: Yuzuki "Või". Vale valik, paksult toidujuttu täis. Vahepeal mõõdeti vererõhku (nagu kosmonaudil), anti premedikatsioon. Mida iganes täpselt selleks anti, ilmselt see mõjus, sest kui järgmine tüdruk tuli mind opituppa viima, oli mul mu nimi meelest läinud (jälle, eks ole! mis me sellest järeldame? et kui sul on elus liiga palju nimesid olnud, siis vanemas eas või teatud ravimite mõjul võib see probleeme tekitada). Õnneks sain end välja vabandada, et olin sedavõrd raamatusse süvenenud.

Opisaalis lauale ronides tunti kohe muidugi huvi, et mis raamatut ma lugesin. No ma siis jutustasin sellest paksust jaapanlannast, kes tegi imemaitsvaid roogi ja kelle ümbruses langes vanemaid härrasid nagu loogu, ja et nüüd ta istus vangis ja üks ajakirjanik hakkas seda asja uurima ja siis et... Aga juba küsiti, et kas sõidame? Ja ma jätsin oma jutu kus seda ja teist ja ütlesin - sõidame! Narkoosiunne minek mulle hirmsasti meeldib. Sellest välja tulemist kardan ma muidugi märksa rohkem.

Ma väga detailselt ei viitsi siia kõike juttu kirja panna, kellel on küsimusi, võib neid julgesti nii avalikult kui ka privaatselt esitada. Mulle endale meeldib väga end ette valmistada ja tunnistan, et kuigi ChatGPT sai paljudes punktides kenasti hakkama (kateetri paigaldamise ja eemaldamise võtsime me üheskoos üksipulgi läbi, põhimõtteliselt, noh, nii teoreetiliselt, võiksin ma selle nüüd ise ka ära paigaldada), siis hästi palju oli abi ühe tütarlapse blogipostitusest. Tõsi, tema kogemus on juba õige mitu aastat vana ja ka teisest haiglast, mõned asjad on ilmselt ajas muutunud ja eks iga juhtum on ka isemoodi. 

Kuigi kõhus on kõik õrn ja imelik ja mõned organid on alles staadiumis "otsi kohta, kus sa saad", siis ikkagi ärkamispalatist kõndisin omal jalal, iiveldust ei olnud, jooma hakkasin kohe. Nälg oli muidugi meeletu, ärkamispalati toredale tütarlapsele (imearmas slaavi verd tütarlaps, kes ligines alati jutuga "no kullake-kallikene") soigusin seapraest ikka päris pikalt. Kusjuures, veider fakt, ma käänasin seda valesti, ilmselt peksin suust ikka parajat putru välja :) 

Põhimõtteliselt kõige vastikum selle asja juures oligi kateeter, ma ei tea, et mul seda varasemalt oleks olnud. Tõsiselt vastik asi. Oma palatisse saades hakkasin vaheldumisi pikutama ja ringi komberdama, selle uriinikotiga suka küljes oli see muidugi äärmiselt võluv. Õhtused kuivikud ja tee nuiasin endale natuke varem välja. Antigi. Ilmselt vaatas arst ka, et selle näljarotiga pole midagi peale hakata, läheb veel viimaks alla kohvikusse kondama.

                                           

Opilt tulles olin palatis üksi, seega panin kõvema peo püsti. Pidu ühele. Lugesin oma napakat raamatut ja vaatasin telerist kõik lollid saated ära. Kuna seal oli ka järelvaatamine olemas, siis sain reisil olles nägemata jäänud meistriteosed samuti ära vaadata.

Meil on kodus levinud ütlemine "mille maha jätad, selle eest leiad", pole küll me endi välja mõeldud, see on kuskilt esoteerilisest raamatust pärit. Vist. Nagu mõned teist teavad, olen ma vilets pudrusööja, kuigi üldsuse tungival soovil üle hommiku seda teen. Ei olnud erand ka haiglasse mineku hommik. Otse loomulikult ootas mind teisipäeva hommikul ees samuti puder, milline imeline üllatus. Põhimõtteliselt neelasin selle paari ampsuga alla.

Ma ei väsi kordamast, et see laparoskoopia on ikka imeline. Järgmise päeva hommikul sain viimase antibiotsi, pärastlõunal koju tulles igaks juhuks võtsin veel valuvaigistit, aga see oli pigem profülaktika mõttes. Eile, kolmapäeval, ei maganud ma vist isegi lõunaund. Õhtul kahjuks ajas pereliige mind mitu korda naerma, see andis küll endast pahasti tunda, korraks tekkis kõhuvalu, aga see siiski möödus. Täna kavatsen proovida postikapi juurde ja raamatukokku minna. Muus osas probleemi ei näe, aga kuna mu liikumine on veidi aeglane, siis ma ei saa hetkel veel aru, kuidas selle lühikese fooritulega üle tee jõuda. Aga ma mõtlen selle välja.

Veidi on probleemne ka haavade puhastamine. See naba juures olev õmblusniit on sätitud kuidagi nii osavalt, et need turritavad niidiotsad meenutavad ämbliku jalgu, sobivalt tumedad on need ju ka. Suhteliselt võigas on seda puhastada ausalt öeldes.

Ah jaa, see väike hiina vanamees. Minu meelest hiinlastel ja jaapanlastel tekib hoopis teistsuguse kujuga punu ette kui meie pool maailma otsas meestel. Minu kõhuke meenutab hetkel täpselt sellist väikese hiina vanamehe oma.

Soe soovitus: 

1) maga, 

2) joo, 

3) kui sa just surmväsinud ja/või valudes ei ole, siis liiguta ennast. 

 Täiendatud:

Kolmandal päeval pärast oppi on ligemale 3000 sammu järjest tegemine siiski veidi liig. Aga kodus ringi kosserdada võiks küll.

Kuidas rääkida pakettreisidest? Vol. 4

"Kõik hinnas" hotellidega reise ei pea tegelikult kartma. Kaks esimest päeva tundub, et asi läheb käest, sest kõike tahaks ju proovida, kasvõi natukenegi. Hiljem avastad, et suur osa pakutavast on iga päev olemas, seega keskendud lemmikutele või siis uutele roogadele.

Võrreldes Egiptuse hotellidega tundus mulle siin vähem paindlikkust olevat. Kokatädid-onud toimetavad küll osaliselt sinu silmade all, aga neil on toiduained niimoodi ette valmistatud, et mänguruumi eriti ei ole (nt hommikuti omletiga). Võimalik, et hotelliti on see erinev, nagu ikka.

Saia on meeletu valik, üks pikk lett jäigi proovimata. Puuvilju aga jällegi harjumatult napilt (põhiliselt õunad, viinamarjad, greibid, granaatõunad ja mandariinilaadsed tegelased, näpuotsaga vahel ka muud). 

Sealiha loomulikult mitte kordagi. Põhiliselt kana ja kalkun ja kala, vahel ka loomaliha. Meeldiv üllatus, et mitmel korral oli grillitud maksa ja ühel korral koguni grillitud süda (kelle oma, ei tea).

Mingil põhjusel toitude nimed pandi välja vaid soojadele roogadele (NB! valge riis ja friikartulid jms ka kenasti sildistatud). Pika külmleti puhul seda vajalikuks ei peetud. Päris keeruline orienteeruda, kui on igasuguseid huvitavaid salateid ja möglasid, aga sul pole halli aimugi, mis seal sees peidus on.

Ilmselt on hotellil kohustus ka vegan-sektsiooni hoida. Käisin korduvalt uurimas. Riisipott, maisikauss, lillkapsas/brokoli/rooskapsas/herned. Kõik. 

Türgi köök (igatahes selles hotellis) armastab sibulat ja igasuguseid paprikalisi/pipralisi, seega mul suurema osa potsikute juurde asja ei olnud.

Kärjemesi, nunnu.

Mis mulle võrreldes Egiptusega Türgis rohkem meeldis... seal on olnud märgata kohutavat toidu raiskamist. Tõsi, see pigem araablaste teema, neil vist peabki laud olema kuhjas roogasid ja siis songivad natuke siit ja sealt, suurem osa jääb järgi. Siinses hotellis (peamiselt venelased, näpuga baltlasi, inglasi, poolakaid) sellist raiskamist ei olnud. 

Uus lemmik Türgimaalt on granaatõunakaste, kahjuks unustasin seda kaasa osta. Paks, hapukasmagus kaste sobib ülihästi värskete salatitega, aga küllap ka mõne liha juurde. 

 ---

Tegelikult on Side täiesti okei koht. Vist. Ilmselt oluliselt vaiksem ja väiksem kui mõni teine tuntud kuurort, aga kui keegi vajab möllu ja mürtsu, siis küllap leiab sedagi.

Põhiliselt käiakse siin vaatamas vanu kivihunnikuid (ilusad), vanalinna (sellest ma ei saanud aru, see ei tundunud väga vana...) ja ikka nänni ostmas, eks ole. Sadam on ka, selline Harju keskmine.

Vanadest kivihunnikutest rääkides, siis ma juhtusin just siin lugema "Kuusirp kummuli", kus tšehhi rännumehed loomulikult ka läbi Türgi sõitsid. Nende imestus oli suur, kui alles üsna hiljuti alustatud väljakaevamiste käigus sedavõrd hooletult kraamiga ringi käidi. See pilt sobib nagu rusikas silmaauku seda tekstilõiku illustreerima.

      

VIHJE

Mine võimalusel hooaja lõpus. Võimalik, et on hea mõte minna ka hooaja alguses, aga ma ei tea, äkki on siis kaupmehed energiast pakatavad ja ja entukas on kuidagi väga laes? Ei tea. Igatahes see hooaja lõpp oli küll mõnus ja rahulik. Keegi pinda ei käinud, rahvast oli mõõdukalt vähe, trügimist ei olnud, ilm oli mõnus...                          

Armunud astronoom

Kergesti loetav ja lihtsasti jälgitav kahes ajas kulgev lugu. Peatükid on lühikesed ja paigas. Ei mingit segadust ega peamurdmist. Sobib hästi mõnusaks ajaviiteks või siis täiskohaga romantikutele.

Xavier, lahutatud kinnisvaramaakler Pariisis, leiab ühest korterist väärikas vanuses teleskoobi, seab selle rõdule üles, et saaks nädalalõpul külla tulevat poega harida ja ekraanidest eemale meelitada. Otse loomulikult jalutab "kaadrisse" imeilus naine (sebraga!) ja ma kahtlustan (kuigi autor sellest küll vaikib), et tegelikult poega just kuigi palju teleskoobi taha ei lasta :) Aga sellest pole suurt midagi ja ega laps romaanis ilma olulise rollita jää, sest lahutatud meeste puhul on loo edasiseks arenguks laps alati vajalik, nii ka seekord. Murelikuks muutunud õrnhinged ei pea ka muus osas kartma - õige pea kohtuvad Xavier ja naine sebraga ka teleskoobi abita ;) Ja siis läheb kinnisvaraga susserdamiseks ja üldse hakkab igasuguseid asju juhtuma. Kas nad ka suudluseni jõuavad? Vaat seda ma ei ütle. 

Vaheldumisi 2012. aasta Pariisi kesklinnas aset leidva looga laotub lugeja ette 1760. aastal teele asunud (pika ja lohiseva nimega) astronoomi lugu. Temal on vaja jõuda ühte (oluliselt lühema, aga siiski piisavalt keerulise nimega, et ma selle juba unustasin) kohta, kus ta saaks (väga-väga harva juhtuvat, aga varsti see juhtub!) Veenuse liikumist üle Päikese jälgida ja mõõta. Teekond on pikk ja raske, sest Turkish Airlines ega Qatar Airways siis veel ei lennanud. Eriti tore, et ta vahepeal redutas Mauritiusel (mu lemmik!), sutsuke ka Madagaskaril. Ja kõik teised Mauritiuse fännid, kes nüüd hakkasid muretsema, et äkki dodosid ei mainita, asjatu mure - dodo(d) on samuti püünel!

Teate, ega ma rohkem ei räägigi ette ära, sest ega ma mingi romaanide ümberjutustaja ei ole.

Romantikutele kohustuslik!

Kuidas rääkida pakettreisidest? vol. 3

Vihje 10

Türgi jääb Türgiks. Mõni teist on ilmselt lugenud mu hamami-kogemust "Minu lõunamaa" raamatus. Türgi saunale ma seekord veel uut võimalust anda ei suutnud, kuigi see oli hotellis kirjade järgi isegi tasuta :) Türklaste nutikust siiski alahinnata ei maksa. Kui nt Egiptuse hotellides on sageli rannarätikute väljastamine kuskil eraldi letis/majakeses, siis siin oli see spaakeskuse letis. Mõistlik. Mis see tüüp seal letis niisama igavleb, eks ole, las annab rätikuid välja. Annab ka, aga samas muidugi surub sulle spaateenuseid kaela. Meile polnud väga vaja suruda, sest mingit massaaži ma õigupoolest tahtsingi. Minu öelda ei olnud midagi, tüüp pani meile mõlemale prooviks tasuta (ohumärk nr 1!) seljamassaaži. Ise arutame, et no kaks minutit keegi pigistab kaelasooni, ega muud ju ei tehta nagunii. 

Nagu massaažituppa saime, kupatati meid lauale pikali, naised, mustad kui öö, hüppasid selga ja läks lahti. Kuna see pidi olema seljamassaaž (päriselt, nii oli ka meile antud lipikul kirjas, ma ei saanud valesti aru saada), siis ma jätsin lühikesed teksapüksid jalga. Kui naine, must nagu öö, neid mult ära tirima hakkas (ohumärk nr 2), siis mõtlesin küll, et mida hekki. Lõpuks oligi nii, et paar korda surgiti jalatalla all, natuke kintsu ja kanni, selga loomulikult ka, käsivarsi ja midagi ehk veel. Hm, see kõlas nüüd veidi kahtlaselt, aga ausalt, midagi selles mõttes kahtlast ei olnud. 

Olgu, täitsa okei oli. Mööda koridori leti poole astudes juba arutasime, et midagi võiks ju võtta ja...

Kui siis vastuvõtus ootas meid Väga Tähtis Mees, teeklaasid laua peal (ohumärk nr 3! kuigi teejoomine saadab paljusid toiminguid, siis eriti saadab see ärilisi läbirääkimisi), valge paber ees ja pliiats käes. Oli selge, et nüüd läheb jamaks. 

Väga Tähtis Mees üritas proffi mängida, pani meid istuma, võttis letti naised, mustad kui öö, ja lasi neil rääkida, milliseid protseduure meil puha vaja on. Naised olid tegelikult õige napi jutuga, ei teagi, mis keeles pobisesid, nende napi jutu dešifreeris meile Väga Tähtis Mees. Loomulikult oli see kaks korda talla alt kõditamine andnud kohe selge signaali, et me vajame refleksoloogiat (ka sellest olen ma lõunamaa-raamatus kirjutanud). Jalgadele oli üldse veel miskit vaja, millest ma aru ei saanud. Siis muidugi turi ja selg, pinges, hirmus pinges, kiiremas korras on tarvis tegutseda, ja kõik need muud jutud. Näomassaaži oli ka väga tarvis. 

Väga Tähtis Mees kuulas mureliku näoga, mida naised, mustad kui öö, rääkisid, noogutas süngelt kaasa, piidles aeg-ajalt meid silmanurgast, et kas mõistame ikka olukorra tõsidust. Siis lubas naistel, mustad kui öö, lahkuda. 

Edasi hakkas pliiats kribinal-krabinal paberil poognaid keerutama (ohumärk nr ma ei tea mitmes). Mitu päeva veel olete? Ah et kuus. Väga hea, teeme kohe õige paketi. Meie vastu, et me lähme raudselt mõni päev kuhugi väljasõidule. Oh, pole probleemi, spaa on pikalt õhtuti avatud, laekume hotelli ja tuleme siis oma udupeeneid protseduure saama. Mitu korda rõhutas sõna "VIP". No muidugi, me oleme ju seda nägu, et mingi lihtsavõitu paketiga ei lepiks. Sellise VIP-paketi hind kuueks päevaks oleks hooajal üle tuhande euro, aga meil praegu ilgelt veab, no kohe väga-väga-VÄGA veab, saame mingi viissada kopikatega, puhta muidu eest, eks ole. Kui ta nägi, et need lollid eestlased ikka veel ei kilka rõõmust, rõhutas, et pärast protseduure saame kauba peale hamami külastada. Me ei võtnud vedu. Olgu, ka mingit näonaha koorimist saame, seegi VIPidele tasuta. Kui me ütlesime, et raudselt põleb vahepeal nahk ära ja siis nagu massaaži ei taha kohe sugugi, kuulutas Väga Tähtis Mees, et neil on väga erilised õlid, põhimõtteliselt iga häda vastu aitavad, tulgu mul või nahk maha, nemad saavad mulle ikka massaaži ja igasugu trikke teha.

Kui ta viimaks veendus, hapu näoga, et me viie soti eest talla alt kõditamist ja kaelasoonte pigistamist ei soovi, hüppas järsku püsti, podises midagi letitagusele noormehele (minupoolne vabas vormis tõlge: täiesti mõttetud rotid, anna teada, kui järgmised lollid leiad, tšaupakaa), ja tormas minema.

Kas me oma algselt soovitud massaaži siis võtsime? Ei võtnud. Türklaste ja eestlaste arusaam müügitööst kattub võrdlemisi vähestes punktides.

Kas me lahkudes enda üle uhked olime? Ja kuidas veel! Tulla sellisest tungivalt veenvast kadalipust läbi, see ikka tõstab enesehinnangut.

Dora Mia - kellele kuuluvad unenäod

Pikalt ja põhjalikult on kirjutanud lavastuses Danzumees Päevalehes. Nii et ümber jutustama ma ei hakka.

Suvel Saaremaale minna usk mul ei lubanud, seega mängukoht novembrikuises pealinnas, täpsemalt Põhjala tehases, oli kenaks alternatiiviks. Detsembris peaks veel mängitama. Elusat hobust näeb ka, kui see peaks otsuse tegemisele mõju avaldama. 

Esimene vaatus ei läinud mu jaoks üldse käima, teine oli hoogsam ja kuidagi paremini paigas. 

Mul on tunne, et puhtalt teksti pealt töötaks see lugu mu jaoks hästi/paremini.

Järgmistele minejatele infoks (ma ise olin selle infoga hädas). Ruumid olid täitsa mõistlikult soojad ja rahvas riides nagu teatriski. Tõsi, eks praegu on ka soojemad ilmad olnud, kuis detsembris, kes teab. Muidugi sõltub veidi ka istekohast. Keskmise sektori viiendas reas oli mul veidi isegi palav, seal rahvast ka tihedalt. Teiseks vaatuseks istusin külgmise sektori esimeses reas (selle suure ukse pool, kust ka hobune liigub), siis oli tuntavalt jahedam.

PS. Vaatan, et täitsa juhuslikult sattus väga teemasse lavastus mu Okasroosikese une eelõhtule 😀 Ise ma anestesioloogile homme hommikul suuri nõudmisi ei esita. Pole tarvis ülikonnas ja hästi lõhnavat meest, piisab kui puuduksid ämblikud :)

Oled sa mu üle uhke, Joanna?

Mulle meeldib Telleri käekiri. Ei mingit liigset leelotamist ega uina-muinat. Üsna napid laused, aga täpsed ja õige varjundiga. Usutav ja kaasahaarav.

Mulle meeldivad ka ta teemade valikud. Need ei ole mugavad teemad. Õigupoolest näiteks seekord on teemavalik nii ebamugav, et ma ei ole näinudki nii kägistatud levikut instas. Ma muidugi tean, et tsitaadipostitused ei ole nii populaarsed kui endast poolpaljalt piltide riputamine, aga ausalt, sellist "levikut" ei ole ma veel kordagi näinud. Minu viga, kasutasin teemaviiteid. 

Raamat leinast, süütundest... Jutustaja, isa, on diplomaat, kelle elu ja töö jaguneb Berliini ja Pariisi vahet, mõni aeg tagasi töötas ta ÜRO juures Lähis-Ida teemadega. Neli aastat varem on surnud tema tütar Joanna, meeleavaldusel seitsme meetri kõrgusel müüril, mille Iisrael on Läänekaldale ehitanud. Seda ühenaisemeeleavaldust kanti üle ka televisioonis ja nii sai ta Joannat jälgida neli päeva, mille noor naine müüril veetis. Ühel hetkel lülitati kaamerad välja ja järgmisel hetkel ei olnud Joannat enam seal üleval. Kas ta kukkus kurnatusest, hüppas ise või hoopis lasti ta maha... Küsimused jäid toona vastuseta, nüüd, leidnud juhuslikult ühe salapärase autori raamatu, leiab isa veidraid vihjeid ja kokkusattumusi enda ja oma tütre eluga ning asub taas vastuseid otsima. Selline õrnalt põnevikumaiguline lugu, aga see pole peamine. 

Kui norida, siis lugu jooksis alguses väheke konarlikult. Tekkis pisuke segadus, kes on mina-jutustaja, kas see on kogu aeg üks, ja mis ajast täpsemalt jutt. Kuigi mulle kerge segadus ja krüptilisus ju meeldib, tundub ometi, et siin oli tasakaal natuke paigast ära. Siiski-siiski, küll peagi ree peale saab :) Veidi tekitas segadust ka lugeja ootuste üles kütmine, tunnistan, et see pinge kruvimine häälestas mind millekski... suuremaks, põrutavamaks. Lõpp oli veidi... meh.

Nii et jah, vastakad tunded seekord. Pigem olen lugedes kohanud, et üliäge lugu rikutakse ära nõrga stiiliga, seekord üllatuslikult vastupidi.

Kuidas rääkida pakettreisidest? vol. 2

Vihje 1

Kui sul ei ole just äärmiselt jäik ajaaken ja/või soov minna kõrghooajal ja/või ebaharilik sihtkoht, siis igatahes võiks panustada viimase hetke pakkumistele. Eriti kehtib see Egiptuse ja Türgi kohta, olenevalt olukorrast vahel ka Kreeka, Hispaania vms sihtkoha kohta. Hind on oluliselt parem ja lisaks on ruumi hinnaläbirääkimisteks. Praegu oli Türki muidugi nii jõhkralt palju pakkumisi, et ma tegin osa eeltööd ise ja siis nende tingimuste alusel lasin reisipakkumiste veebilehel veel omakorda valiku teha. Alati hoiatatakse küll, et hind on mingi varasema ajahetke seisuga ja võib broneerima hakates olla juba tõusnud, aga seekord juhtus nii, et mõni tund varem öeldud hinnast läks veel maha. Sellist vedamist ei olegi varem olnud.

Vihje 2

Ma ei tea, erinevatel aegadel ja mõne konkreetse reisikorraldaja pankroti korral on siin küll igasuguseid õpetussõnu jagatud (et võta otse korraldajalt, mitte edasimüüjalt jms jutud), aga ma sellest väga ei hooli. Reisidega on nagu kindlustustoodetegagi - üks korraldab/pakub teenust või toodet, teised vahendavad. Ja kui minu blondiini loogika ütleks, et otse korraldajalt on soodsam ja edasimüüja kruvib juurde, siis korduvalt on kogemusi, et edasimüüjalt võib saada parema hinna. Sama lugu oli hiljuti ka kindlustusega. 

Ausalt öeldes ma ei saanudki vist seekord päris lõpuni aru, kes oli reisikorraldaja või mis :) Reisi võtsin ühelt saidilt, suhtlema asudes oli näitsiku meiliaadress teise firma oma, korraldajaks oli märgitud kolmas, raha maksin neljandale firmale... Kuni kõik toimib, siis ma väga ei süvene.

Muide, sellel oktoobrikuu lõpuotsa ööl väljus Tallinnast neli lennukit sinna suunda (ma ei arvesta õhtust Istanbuli lendu). Paar neist viimse kohani väljamüüdud, meie oma - ja sellist imet ei ole mul veel elus varem ette tulnud - pooltühi. Põhimõtteliselt said kõik soovijad üle kolmese rea pikali heita. Ärge nüüd kohe erutuge, see ei olnud kuigi mugav, aga siiski - horisontaalis olemine, nii et õnnestus magada.

Seevastu tagasi lennates sellist õnne enam ei olnud. Esiteks, ma ei teadnud, et meile Tallinnasse nii suured lennukid üldse sisse tulevad, seal oli 3+4+3 istmerida, aga kui palju neid ridu oli, seda ma ei tea.

Vihje 3

Ma olen kuulnud, et üldiselt on need reisikorraldajad kõik puha venekeelsed (ilmselt mõni erand on, aga kindel pole). Nii on. Infotundi selles hotellis sattusid küll kõik eestlased ja pigem nooremapoolsed (nagu mina, khm-hm), seega neiu siiski rääkis inglise keeles oma muinasjutu ära, aga ta isegi ei üritanud nägu teha, et ekskursioonidel keegi inglise keeles sulle rääkima hakkaks. Nii et oska vene keelt või kehakeelt.

Lennufirma oli seekord üldse Ukraina oma, nii et kirjad lennukis ja teenindajad ukraina- ja venekeelsed. Ka piiriületusel oli Ukraina passe palju näha, seega võis neil toredasti kodune tunne olla reisida.

Vihje 4

Hotelli valimine on nagunii alati üks paras loterii-allegrii :) Vaatad asukohta ja liikuma saamist. Piirkonnaks olin eelnevalt valinud Side, sellega oli paigas. Liisk langes Sidest Sorguni poole, täna valiksin teise suunda linnakesest väljasõidu vist. Türgi tase on sutike teine, seega nende viietärnised on sageli pigem nagu meie mõistes kolme-neljalised (nagu Egiptiski). Vaatad, et oleks UAI, ehk siis kõik hinnas koos alkoholiga. Siis vaatad ehitusaastat, või viimast renoveerimist. Fotod on neil nagunii alati umbes seitse korda kenamad tehtud, neid ei maksa eriti vaadata. Loed väheke tagasisidet klientidelt. Üldiselt on sellega ka asi muutumatu, ikka on neid, kes ütlevad, et neil oli täiuslik puhkuse, toiduvalik võrratu, söögid imemaitsvad ja tuba ilus. Ja siis on need, kelle jaoks sealne puhkus oli elu jubedaim kogemus.

Vihje 5

Hotell ja rand. Puhkusele minnes mõtled muidugi alati, et ideaalis võiks hotell rannas asuda. Mina mõtlen ka nii. Alati. Seekord mõtlesin ringi. Kui sa oled nädal aega hotellis, kus on ööpäev läbi söök-jook hinnas, siis tegelikult väike jalutuskäik ei tee paha, vastupidi. Pigem tasuks eelnevalt veenduda, et hotellil oma rand on. No et ei peaks hakkama otsima kohta, kust rannale läheneda või mingeid tasulisi lamamistoole ja päikesevarje kasutama. Üldiselt on sellistel hotellidel ka tasuta bussike pandud ranna vahet pendeldama. Meil oli ka. Buss oli küll pärit kiviajast ja ikka päris-päris trööbatud ja näkane :) Jalutada oli meeldivam. Tõsi, teeäärsed ja võpsikud on Türgis ikka üsna prügised, nii et ega see eriline silmailu ei ole.

Kõik hinnas hotellidel on tihtipeale rannas loomulikult ka rannabaar olemas. Antud juhul pakuti seal ka lühendatud menüüga lõunasööki, no et sa ei peaks hakkama lõunatamise pärast vahepeal rannast lahkuma. 

Rannas mingit suuremat silmailu oodata ei maksa. 

Vihje 6

Meie hotell sattus juhuslikult 16+. Ja sa nüüd mõtled, et hm, vaikus, rahu, täiskasvanute värk. Mõtle uuesti. Ka sellises hotellis on meelelahutajad palgatud. Ka sellises hotellis pannakse tümakas üürgama. Ka sellises hotellis võivad olla liutorud jms. Lisa siia veel alkohol, ja sa mõistad. Tõsi, valdavalt oli Venemaa avarustest siiski võrdlemisi viisakas rahvas. Kakluseks ei läinud, räuskamist ei olnud. Paar usinamat klaasitõstjat küll tekkisid nende päevade jooksul, kelle puhul oli huvitav mustrit jälgida: kaks kuni kolm korda ööpäeva jooksul suutsid nad end jalutuks juua, vaikselt talutati tuppa puhkama, mõne tunni pärast olid vagurad tallekesed taas klaasi tõstmas. Mis öösel ööklubis toimus, seda ma ei tea.

Türgis viibimise ajale sattus ka Türgi Vabariigi aastapäev. Kui muidu kõlas basseinide juures üsnagi pooleks vene ja lääne muusika, siis sel päeval lasti türgimaist mussi ikka ka. Tossu- ja vahupidu peeti loomulikult ka. Instagrami ilupiltide jaoks poseerijad olid mitu tundi kohe hõivatud.

Fuajeesse löödi ka õhupallid ja lipud püsti. 

Vihje 7

See on küll vana tarkus, aga olgu üle korratud: astu hotellist välja ja võta väljasõidud/ekskursioonid tänavalt. Hind on umbes-täpselt kaks korda odavam. Ennemuiste rõhuti reisikorraldajalt ekskursiooni ostes võimalusele saada eestikeelne giid või vähemasti, et omamaine reisisaatja oli tõlgiks kaasas, aga seda imet juhtub vist täna ikka väga harva. Transfeeri pakuvad nad kõik nagunii, nii et ka see ei ole argument kodumaiselt reisifirmalt ekskursiooni võtmiseks. 

Vihje 8

Mõneks türgipäraseks lisanduseks võiksid samuti valmis olla (Egiptuses sama). Meil oli Rohelise kanjoni väljasõidul teada, kuhu lähme, mida näidatakse, söögi-joogi teema niisamuti, aga tunnike Dickmani tekstiilisaalis (Dikmen tekstil) oli ometi "üllatus". Igale bussitäiele erinevat värvi kummipael ümber randme ja siis kassas ostu juures see registreeriti. Väga kiire ja tõhus viis pärast igale giidile tema osa välja maksta :) Aga see see lõunamaine äri juba kord on. Hea, et vähemasti enam vaibaäridesse ei veeta, äkki nad on viimaks aru saanud, et kui palju neid turiste ikka on, kes viitsivad, vaibarull kaenlas, koju lennata.

Manavgati jõgi on linnast väljas täitsa kenake, aga linnas sees hulpis seal kõige mitmekesisem prügi väljanäitus.

Vihje 9

Kuna ma ise apteegiturismi ei jõudnud/viitsinud eriti harrastada (nagu öeldud, üsna viimase hetke minek ja kehv ettevalmistus), siis astusingi sisse vaid kahte. Teistele minusugustele laustumbadele teadmiseks: Eczane (punase kirjaga). Olgu öeldud, et hindu loomulikult väljas ei ole. Praegu teemasid lugedes tundub, et see on normaalne. Lisaks, lõunamaale kohaselt, hinnad võivad korralikult varieeruda. Jään hetkel vastuse võlgu, et kas ka apteegis peaks tingima :) 

Nii et kellel apteegiarved neelavad märkimisväärse summa igakuisest eelarvest, siis soovitan soojalt enne minekut eeltööd teha ja (seaduse piires lubatud) kotitäiega naasta. Tasub ka märkimist, et apteegis ei ole ainult ravimid (nagu meilgi), vaid apteegikosmeetika, vitamiinide jms valik on päris üüratu. Tehke eeltööd ja nautige soodsa(ma)id oste.

Kuidas rääkida pakettreisidest? vol. 1

See on mu jaoks alati nii keeruline olnud. Mitte et ma neil üleliia palju käinud oleksin. Vist viies kord, kui ma ei eksi, ei, kuues ikka. Ma tunnen, et ma võin vajadusel täitsa viisakas ja malbe olla :) Aga ma võin ka, noh, ütleme siis nii, et... aus olla. Ja ma annan endale täiesti aru, et kõige olulisem on minna sinna ettevalmistunult ja õigete ootustega, siis on kõik priima. Kogenud paketikatel käijad ilmselt teavad kõiki neid nüansse juba mingi sada aastat, aga need, kes ei ole käinud, neil on ehk siiski natuke tolku sellest jauramisest siin. Lisaks jääb see loodetavasti mulle tulevikuks meelde, kui mingi 5+ aasta pärast peaksin uuesti minema.

Nii et teeme siis täna ausalt ikka või?

Ma olen Türgi kuurorte üldiselt vältinud. Seni edukalt. Tõsi, võrreldes Egiptuse puhkusepiirkondadega pääseb seal kergemini ringi liikuma, on natuke rohkem ümbruskonnas teha ja kohalikku elu näeb veidi ka. Aga ainult veidi. Ikka turist turistis kinni on see elu. Kehtib euro, jutt kõik vene keeles - nagu ei oleks Tallinnast ära läinudki. Olgu, ilm on soojem. Ja kaup on odavam. Eriti tuleb nutt peale apteegis ravimeid ja hügieenitarbeid vaadates (nagu ennevanasti Saksamaal, kus pakendid olid nii mitmelgi asjal neli korda suuremad kui meil müüdavatel, ent hind isegi odavam kui meie minikogustel).

Aga natuke teise nurga alt kaubandusest rääkides, kas te teadsite, et keegi on Eestis ülihead reklaami teinud mingitele kindlatele toodetele. Et sealt Türgist muidugi ostetakse kaasa ravimeid ja riideid ja kotte ja ehteid, sõnaga, sellist üldist kraami, aga siis levivad veel ka kindlad tooted, mida tuleb tuua. Ma selles maailmas hästi ei orienteeru ja olen täiesti pimeduses kobanud, aga juhuslikult mind paar kuud tagasi küünetehnik valgustas ses osas. Arvasin, et mingi tema eripära, aga ei, teiste reisijatega suheldes selgus, et kõigil on üks ja sama eesmärk. Bioxcini ripsmeseerum. Marvise valgendav hambapasta. Bioxcini šampoon. Nüüd ma siis tean, miks Türgist naljalt käsipagasiga ei tulda :) 

Kui sa tahad mugavat ja turvaliselt igavat reisi, siis peaks ilmselt valima premium-klassi pakettreiside hulgast. Alates poolteist tuhhi nägu on tase natuke teine. Iseasi, kes see tahab Türgi või Egiptuse leboreisi eest sellist hinda välja käia :) Mina mitte. Asi on põhimõttes. Ma leian, et alla viiesaja nädala eest maksta on inimõigus. Selle sees võiks olla lend+transfeer+majutus+kõik hinnas söök&jook+tasuta WiFi+tasuta rand jms. Tegelikult oli oktoobri lõpus võimalik minna ka nädalaks 300+ euro eest. Siis peab muidugi hotellis arvestama aga ka igasuguse kontingendiga. Tasuta teenuseid on samuti vähem.

Kes mulle kunagi rääkis, et oktoobri keskpaigast hiljem Türki minna on täiesti kuul pähe, eksis rängalt. Päevane temperatuur oli oktoobri viimased päevad ja novembri peaaegu esimene nädal stabiilselt +25 - +29. Kui kukub päike, kukub ka temperatuur, aga õhtul pimedas on mul sellest üsna ükskõik. Vihma ja äikest oli vaid ühel hilisõhtul, päevasel ajal ei kordagi. Tuulega ka teemat ei olnud. Ütleks, et temperatuur oli mõnus ja paras. Pilvevina oli ka vahepeal, aga see oli selline, et ei seganud ei päevitamist ega ujumist. 

Rahvast on ilmselt veidi vähem, mõni resto ja poeke on ehk ka juba suletud, aga avatuid oli ka ülearugi. Ekskursioonid toimuvad nii maal kui merel, elu käib. 

Vaated seitsme päeva jooksul on umbes sellised: