Lugemislaual, nädal 5

⭐️⭐️⭐️⭐️

"Kikiimura" Kivastik: Kivastiku jutud mulle meeldivad. Need näevad välja umbes nagu mees isegi, sellised pehmed ja karvased ja samas väikese sädemekesega silmas. Neis on südamlikkust ja soojust, nostalgiat, muusikat (kohe tuleb meelde "Taevatrepp", eks ole), aga sekka viskab ka teravamat. Inimesed on sellised... päris inimesed noh, meie seast. Ses suhtes tõmbaks natuke paralleele Vadiga. 

⭐️⭐️

"Ood minu sisemisele jobule" Myko Loog: poes niisama sirvides andis sõnavara ja -kasutus justkui lootust. Kui aga pikemalt lugeda, siis on see pigem killurebimine killurebimise pärast ja suure sõnavahu sees üksikud eredad mõttevälgatused. Hirmus palju on ka mõttekorduseid, mis jupiti neid tekste kusagil veebis ilmutades võisid olla andestatavad, aga raamatus lugedes kohe mitte ei lähe. 

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️

"Apelsinid pole ainsad viljad" Winterson: oeh, no see oli hea. Üsna hull lugu, aga Winterson on osanud seda vahendada nii, et see lugedes ei muserda ega aja ahastusse, on ikka mõni humoorikas seik ka. Lühidalt, usuhull naine (mees on ka, aga see on nii taustal, et päris imelik) lapsendab väikese tüdruku, kellest kavatseb misjonäri kasvatada. Kasvamine ja kujunemine õrnas eas nii veidras kogukonnas annab ikka kuhjaga väärt ainest. Tugev sarnasus Rijneveldi "Õhtute ängiga".

PS. Kaanekujundus meeldib mulle üliväga.

Omaan, vol 10

Päris algne reisiplaan ei ei tähendanud üldse Tiwis peatumist, vaid sisaldas lõunas asuvat Masirah saart (Omaani "Maldiivid"), aga pikk autosõit + praam ja seega soovitavalt mitmeks ööks jäämine näis liiga ära nudivat muud toredused. Kõrbe lühendamine, nagu eelpool mainitud, sai teoks kohapeal.

13.-16.01 – Masqat (3 ööd)

16.-18.01 – Nizwa (2 ööd)

18.-19.01 – Misfah (1 öö)

19.-21.01 – Wahiba Sands (2 ööd, 1 öö)

21.-23.01 – Tiwi (2 ööd 3 ööd)

23.-25.01 – Masqat (2 ööd) 

Täna ütlen, et nii lühikese reisi puhul on igatahes mõistlik Masirah saar välja jätta. Niisamuti päris lõunas asuv Salalah piirkond (pärast neil maanteedel kulgemist leian, et Salalah´sse läheks pigem siselennuga). Need jäävad järgmiseks korraks. Pisike Tiwi, kuhu meil olude sunnil suisa 3 ööd juhtus (paljud ei ööbi seal üldse) ei ole ise mingi suurem asi asula, aga kui tahad põhjalikult kolada Wadi Tiwis ja Wadi Shabis, siis vähemalt üks öö on siiski mõistlik siin magada. Lisaks kui sa teed Omaani ringi vastupäeva (nagu meie), siis jõuad sa siinkohas (tegelikult juba Sur´is, aga linnas otseselt ei tundunud väga ujutavad rannad olema...) üle pika aja mere äärde ja saad võimaluse ujuma minna (Tiwi ja Masqati vahel on palju tühje randu, kus teoreetiliselt võiks õnnestuda ujumisriietes vette minna). 

Kui need paar käimata jäänud väga kauget kohta kõrvale jätta, siis lähematest jäi kripeldama ikka Omaani "Suur kanjon" Jebel Akhdar ja Jebel Shams. Kui vähegi aega on ja auto võimaldab (või võtad kohaliku juhiga ekskursiooni), siis seal peaks kindlasti ära käima.

Väga paljud peatuvad sel ringil Sur´i linnas. Sõitsime sealt küll läbi ja sõime mere ääres, aga selle lühikese ajaga Sur end meile kätte ei andnud. Tean, et seal on dhow´de muuseum (mille kohta pole palju kiidusõnu küll kuulnud), majakas ja üsna linna lähedal ka roosa rand ja Ras Al Haddis kilpkonnade kaitseala, võimalik, et sealpool oleks põnevam olnud.

Praktiline info lühidalt

Transport

Olen kohanud netiavarustes tegelasi, kes liikunud Omaanis ühistranspordi ja häälega - saab hakkama küll, aga see ei ole kindlasti esimene valik. Rendiauto on siiski pigem kohustuslik. Ja kuigi pisikese sedaaniga saab suurte linnade vahel kenasti kulgeda, maanteed on siledad ja laiad, siis kui oled natukenegi seiklejaloomuga ja tahad vahel ka maanteedelt maha keerata, siis auklikke kruusateid sa ikka üksjagu tundma saad, rääkimata sellest, et ka väiksematesse mägedesse sattumine on kerge juhtuma. Asulates on aga väga palju "lamavaid politseinikke", nii et juba nende pärast soovitaks kõrgemat riistapuud.

Kas võtta pisike linnamaastur või ikka suure nelikveoline tööloom? Mitte küll obligatoorne, aga üks nõks vist kalduks siiski suurema töölooma poole. Ja pealegi on kütus ju ka odav: umbes 0,5 EUR / liiter. 

Kokku sõitsime selle aja jooksul ligikaudu 1500 kilomeetrit, nii et kui Masirah saart või Salalah´i ette ei võta, siis need rendifirmade limiidid on mõistlikud küll (12 päeva kohta oli paljudel 2400-3000 km).

Tagastamisel mingit "norimist" ei olnud, 2 minutit ja valmis. Neli päeva hiljem on deposiit samuti vabastatud, millal täpselt see juhtus, ei oskagi öelda.

Parkimiskohti oli üldiselt vabalt, muidugi mingid nädalapäevad ja kellaajad mõnes popis kohas (õhtul Muttrah turg näiteks) võivad vahepeal peavalu valmistada; pealinnas mõnes kohas oli ka parkimisautomaate näha, aga kuna endal ei olnud kordagi vajadust neid kasutada, siis ei oska kommenteerida).

Internet

Hirmujutud, et WiFiga on nirud lood, ei vastanud tõele. Kõigis öömajades (ja neid oli igat masti, urkast neljatärniliseni) oli see olemas ja korralik ka, kannatas videoklippe ja fotosid üles laadida. 

Teel olles aitas netiga hädast välja Airalo eSim. Põhiliselt läkski seda Waze´i kasutamisel vaja. Waze toimis suurepäraselt, paaris kohas jubis väheke. Turistile vajalikud teeviidad on meile arusaadavas keeles olemas, aga väiksemates kohtades muidugi mitte ja no aadresse ilma vist üles ei leiaks. Mingit nutiabilist on ikka vaja.

Ja kui juba internetist kõnelda, siis laadimisest ka :) Pistikupesad on G-tüüpi (ehk see kolm kandilist auku). Meil loomulikult ei ole kunagi ühtegi üleminekut kaasas.

Õnneks on sul alati võimalus olla loominguline või reisida inimesega, kes suudab elektriga seotud ülesandeid taltsutada.

Raha

Tänase seisuga 1 OMR = 2,18 EUR

Kunagi ammu tundus, et oli rohkem ikka sinna kahe ja poole euro poole, seega kogu reisi arvestasimegi nii (ja ikka tundus seal kõik oluliselt odavam kui Eestis). Nüüd seda kurssi vaadates tuleb muidugi veelgi enam nutt peale.

Meie läksime Omaani ühegi riaalita. Lennujaamas ka ei vahetanud. Olime juba nädala Omaanis olnud, kui esimest korda füüsiliselt riaale peos hoidsime (ATMist võtsime).

Kaardimaksega saab hakkama 95% juhtudest. Ja kui üks samosa-putka ei oma makseterminali, siis küllap kõrvalasuvas on. Wadi Shabi üheriaaline paadisõit tuli ka sulas maksta. Käigupealt muudetud ühes öömajas taheti sularaha, aga selle kohta hoiatas vastuvõtupoiss aegsasti Whatsappis ette. Siis võtsimegi pangaautomaadist. ATMid on lihtsad ja mugavad, inglise keel kenasti olemas, kurss oli väga hea (isegi pisuke teenustasu juurde arvates).

Jootraha, tundub, üldiselt keegi ei oota (või lugesime kehakeelt valesti :)), ei, tegelikult on sellest Omaani Fb-gruppides juttu olnud, et jootraha ei ole (veel) väga levinud. Snorgeldamistripil juhtusime ühte paati italianodest golfimängijatega ja nemad kangesti tahtsid ikka paadipoisile anda ja tegid seltskonnas vastavat kihutustööd. 

Riietus

Ei midagi hullu, turistile antakse ju palju andeks. Omaanlased ise on küll oma maani hõlstides. Kui jalutad autoremonditöökojast mööda - hõlst on seljas, autopesulas niisamuti, rääkimata puhtamatest töödest. Võõrtöölised käivad küll pükstes ja T-särgis. Naised on kaetud, nägu enamasti on näha, aga on ka neid, kus vaid silmad (mõnikord isegi mitte need) paistavad. 

Siiski leian, et tagasihoidlikult kombekas riietus võiks ka turistil olla. Keegi ju kurjalt ei jõllita või sakutama ei tule, aga tänaval kohalike vahel liikudes ega ikka ei tahaks küll kintsu või rindu välgutada, samuti hakkas väga silma, kui mõni valge naine oli küll kaetud, aga riieteks olid liibuvad retuusid ja tihedalt ümber ja rinnapartiid rõhutav T-särk. 

Riietele tähelepanu võidakse juhtida teatud kohtadesse sissepääsul. Mošeed loomulikult. Kuigi imestasin, et mõni mees oli küll põlvpükstes (kuskil kodukorras oli viidatud, et siiski pikad püksid ja pikad käised peaksid ka meestel olema). Samas tabas meid üllatus Nizwas vanalinna ümbritsevale müürile minnes, et T. põlvpükstega sisse ei lastud. Müür ei ole pühakoda, isegi mitte siseruum, aga jah, see oli see kord, kui piletit ei müüdud. Õnneks elasime 50 meetrit sissepääsust ja saime kiiresti vea parandatud.

Naisterahval on soovitav kaasas kanda õhukest suurt salli, aitab pea alati välja. Juuste katmine oli nõutav ainult mošees, mujal mitte. 

Wadi´de juures oli ujumisest juba juttu. Eks iga reisija peab ise tunnetama, kas ja kui palju ta kohalikku kultuuri ja kombeid austab või mitte. Naisturistid wadi´s ujusid valdavalt ikka trikoos, vähem bikiinides. Kohalikud naised kogu keha katvas ujumiskostüümis. Rannas päevitamist ei olnud, turistidest vettekastjad olid ikka harjumuspärastes ujumisriietes. Kuna rannad on pikad ja laiad, siis pigem otsida koht, kus parajasti kohalikud perekonniti aega ei veeda. Nad ise on muidugi ka delikaatsed ja kui mõni valge naine paljalt vees toimetab, siis eriti lähedusse ei tiku. 

Rannad

Kui jutt juba randadele läks, siis tavapärane rannaelu puudub (suuremate ja/või privaatsemate hotellide rannas mingil määral seda vist on). 

Kui keegi räägib Masqati imelistest avalikest randadest, siis need on umbes sellised nagu allpool näha.

 

Üleval Qurumi rand ja all Al Khuwair. Ega neil ei olegi tegelikult midagi viga, kõndida-joosta kena, aga kes ootab klassikalist rannaelu, see peab ehk pettuma. Kui keegi väga igatseb randa ja ujumist, siis soovitaks pigem liikuda linnadest väljapoole. On ilusam ja õnnestub ehk ujudagi.

Masqati ja Tiwi vahel on allpool nähtavat ilusat värvi vett ja tühje randu palju. 

 

Majutus

Öömaja soovitan ikka mõni aeg ette ära võtta. Ega lageda taeva alla ju jää, sest kui auto istumise all, ju siis midagi kuskilt ikka leiab, aga kuna turismiäri on Omaanis siiski võrdlemisi nooruke, siis on piirkondi, kus veel vähe majutusi. Eriti need väiksemad kohad (Nizwa, Misfat, Sur...). Teen tavaliselt paar kuud varem Bookingus lemmikute loendid iga linna kohta ja siis harva vaatan, et kuidas olukord on. Ja loendisse hakkas ikka üsna usinasti tekkima kiri, et saadavust ei ole. Niisamuti praegu mäluvärskenduseks mõnd öömaja üle vaadates avastasin, et näiteks suvalise veebruari-märtsi kuupäevaga ei olegi vabu tube. Sama asi kehtis ka suuremate hotellide puhul. Nii et kui oled ikka meeldiva ja sobiva hinnaga öömaja välja vaadanud, siis liiga kaua jokutada ei tasu.

Kõik öömajad (7) olid puhtad ja korralikud. Ka see viimasel hetkel hädaga võetud õnnetuke (55 eurot/öö, sh hommikusöök) oli küll natuke retrolik, aga väga puhas ja kõik vajalik olemas. 

Kuigi need öömajad olid väga erinevad, siis jäi kohati mulje, et neil on mingid ühtsed standardid, mis on selgelt paigas. Näiteks olid voodid kõigis majutustes väga head, voodipesu lumivalge ja pehme nagu mõnes riigis vaid mitmetärnihotellides. Konditsioneerid toimivad ja loogilised (naera-naera, see pole alati nii:)). Kõrbetelgis muidugi ei olnud, aga telgis vast suht mõttetu ka :) Kes on lugenud "Minu lõunamaad", see teab, et vetsud ei taha sugugi igal maal hästi funktsioneerida - Omaanis töötas kõik laitmatult! Ja muide, hambahari ühes minipastatuubiga oli olemas viies majutuskohas. Pudeliveega ei koonerdata, nii et seda öömajja vedama ei pidanud.

Mis oli teistmoodi... Hotellides küll oli dušinurk eraldatud, aga teistes väiksemates kohtades mitte kunagi. Ehk et vannitoas plaaditud põrand, ühes nurgas WC-pott, kuskil kraanikauss, prügikast ja siis ühes nurgas dušš. Ja siis sa pesed seal, püüdes võimalikult vähe vett laiali pritsida. Ma ei tea, mis teema neil dušinurkade või kasvõi lihtlabaste dušikardinatega on. 

Enamasti sellise ligi paarinädalase reisi jooksul ma üle 2-3 öömaja ei taha võtta, kulutab liialt aega ja toob kaasa tülikaid sekeldusi, võtab ju iga sisse- ja väljaregistreerimine ka aega, oled kellaaegadest sõltuv ja need muud jutud. Kui sa ei liigu ainult suurte hotellide vahet, kus vastuvõtulaud ja administraator kogu aeg olemas, siis hästi palju saad alati oodata ka võõrustajat. Mõnel maal ei loe midagi, et oled täpse saabumisaja ette teada andnud, ikka on host läinud vanaema vaatama, kapsaid kastma või turule räime ostma, siestast kõnelemata. Iga kord ei oska muidugi seda saabumisaega üldse öelda. Seekord oli öömaju palju, aga kordagi ei tekkinud tüdimust või väsimust, sest kõik toimis. Võõrustaja oli olemas või kui ei olnud (ühel juhul sattus meie saabumisaeg palvuse ajal), siis olid eelnevalt saadetud selged juhised ja ligipääsud. 

Ma loodan, et kõik, kes seni on kõhelnud Omaani reisimise osas, nüüd sama reipalt nina selles suunas keeravad.

Selle postitusega tõmban nüüd oma Omaani-vaimustusele pidurit :) Igatahes lühidalt võin öelda, et olen oma ideaalse lõunamaa leidnud: 

kus on talvel soe, aga mitte liiga palav; 

kus ei ole hullult niiske, nii et voodi ja rõivad on märjad ja kõik hallitab; 

kus on kord justkui majas, aga samas ei ole kõik viimse millimeetrini klanitud ja sätitud ja reglementeeritud; 

kus inimesed on sõbralikud ja ausad, aga samas ei ole võltsi näotegemist ja pugemist, tüssamist ka ei ole; 

kus on turvaline ja mõnus olla ka naisterahval; 

kus hinnad on normaalsed; 

kus toit on maitsev, normaalne tomat ja kurk on inimõigus ning ei pea võitlema kogu aeg sibula või paprikaga (ei naera, see on väsitav); 

kus ei ole tüütuid putukaid (kogu reisi jooksul sain kaks sääsekubla, ühtegi vahendit kordagi ei kasutanud, polnud kaasaski); 

kus isegi ämblikud on hästikasvatatud ja oskavad mu teelt kõrvale hoida (väikese sõrme suurust isendit ühel korral nägin maja seinal, aga see oli tõesti nii väike ja hele, et küsisin T-lt isegi, et kas see on see, mida ma kahtlustan või siiski kruviauk, aga vastust ei olnud tarvis oodata, sest kruviauk läks suht kohe jalutuskäigule).

Omaan, joogist-toidust, vol 9

Omaani toiduga võin ma puusse panna, sest eks siin ole mõjutusi nii paljudest teistest köökidest, et või ma lõpuks täpselt aru saan, mis see päris-päris Omaani köök on. India köök eristub küll selgemalt, aga Lähis-Ida road on mu jaoks ühes suures pajas puha :)

Alustame peamisest - alkohol. Peamine on see sellepärast, et ma mõtlesin korduvalt, miks ometi eestlased massiliselt Omaani ei külasta. Palju lähemale lennata kui nt Kagu-Aasiasse (vaata, mis toimub Tai suunal, eks ole). Suutsingi välja mõelda vaid kaks põhjust - alkoholi ja rannaelu puudumine. Mõlemat, muide, üksikutes kallimates kuurortides vist saab. Aga siis on alkohol muidugi kallis ka. 

Omaanis jood kohvi (qahwa) ja karaki teed. Kohv on üsna teistsugune, timmitud erinevate vürtsidega (kardemon, safran, roosivesi, nelk, kaneel... muidugi mitte kõik korraga). Esimesel korral ehk võõras, aga harjub ruttu. Paljudes väiksemates majutustes, aga ka ärides, on kohvikann laual ootamas, ikka ühes datlitega, mis mõrkja kohviga ideaalselt kokku sobivad. Karaki tee on vürtsikas piimaga tee. See hakkas mulle maitsema esimesest lonksust. 

Ega tänavakohvikutes on joogid tihtipeale ebaseksikas pakendis

Olemas on ka moodsamad ja kenamad kohvikud. Teisalt, seda kõike näeme me kodus ju niigi.

Värskelt pressitud mahlad olid samuti igati ausad (va üks koht kõrbeväravas, kus oli täielik saast), ei olnud eriti isegi jauramist siirupi/suhkru/jää lisamisega, maksis enamasti 1,50 - 2. eurot. 

Kindlasti võiks ära proovida roob´i. Kahjuks liiga sageli menüüs silma ei hakanud, aga nt Nizwa müüril oli kohe üks spetsiaalne kohvik. Roob on... jook ja magustoit ühes. Kreemine jogurt on blenderdatud mõne marja või puuviljaga, tundub olevat sees ka törts vaniljejäätist. Klassika peaks olema granaatõuna-roob.

Jookidest kõneldes on naljakas ka mokteilide rohkus menüüdes. Ma ei tea, kelle initsiatiivil. Kas see on püüd turisti alkoiha ära petta või on see nende endi alateadlik soov lääne moodi olla... Nii et ära liialt erutu, kui näed menüüs Mojitot vm kokteili, kraadiga kraami see ei sisalda :)

Söögiga on Omaanis väga hästi. Ei liiga taimne, ei liiga lihane. Skeptikud leiavad tuttavaid roogi, uudishimulikumad ka katsetamist väärivat.

Hommikusöögist

Üldiselt suurem osa majutusi pakub hommikusööki, ent sageli on broneerides võimalik valida, kas soovid või mitte. Enamasti võib sellest välja lugeda vihje, et söögikohti on ümbruskonnas piisavalt ja need on igati konkurentsivõimelised. Meil oli üks majutus ilma hommikusöögita, sõime väljas, maksis 4 õumaigaadi, ehk ligi 9 eurot (sh kohvid, mahlad, Omaani leib, omletid ja plöksid).

Kui sa just tärgeldatud lumivalgeid laudlinu ja lauahõbedat ei oota (meie lõunamaades tavaliselt ei käi sellistes kohtades), siis tegelikult on väljaspool majutusasutusi väga maitsvad ja odavad toidud. Hästi tavaline arve kahekesi süües oligi 4 - 6 OMR (8 - 16 EUR). Selle sees siis paar värskelt pressitud mahla, vesi, üks-kaks nö praadi, värske salat. (käisin eile päevakat siin Tallinnas söömas, maksis 7,70).

Mittemidagiütlev välimus, aga väga maitsev - imeõhukese krepilaadse küpsetise vahel on juust või muna, lõigatakse kas ruudukesteks või keeratakse rulli.

Eelmisega sarnane, aga paksem ja nätskem, taas vahel juust ja... ah, ma ei hakka ütlemagi, et patuselt hea.

                                     

Omaanipärane hommikusöögi klassika: mitmesugust leiba, paksem ja tihkem on maldouf, üliõhuke on khubz. Seda paksemat, magus-soolakat rebivad kohalikud parema käega ja kasutavad "kahvlina". Haaravad hummust ja labneh´i (nõrutatud jogurt, ehk siis kokku midagi kreemja juustu taolist, imemaitsev), samuti indiapärast läätserooga d(h)al´i. Õhemale keerutavad nad osavalt õhukese omletilaadse kraami sisse. Juurde ikka tomatit, kurki, oliive. Ka kastmes ube vms.

Tüüpiline hommikusöögikomplekt (Nizwas)

                                             

Võib-olla meie jaoks kõige veidram hommikusöögilaual on balaleet - vermicelli nuudlid (magusad, maitsestatud kardemoni ja roosivee ja ehk veel millegagi), millele lajatatakse kuhja otsa muna (omleti kujul). 

Ja siis veel quroos - nagu meie väikesed pannkoogid, peale niristatud datlisiirupit või mett. Pidevalt see meil silme ees vilkus, aga no ei suutnud hommikuti süüa, nii otsustasime ükskord pärastlõunasel söömal neid tellida. Juhtus mingi Bangladeshi teenindajate kamp, üks teenindaja pudistas midagi vastuseks, meie ajasime oma, varsti kutsuti järgmine tüüp appi, ei midagi. Ei ole ja ei ole. Mida nalja, et ei ole!? Nii pannukate isu ju. Lõpuks suure hädaga toodi meile ikka need suured maldouf´id, me olime juba peaaegu rahul. A kus on mesi, kus on datlisiirup, ei olnud kogu ülesanne veel lahendatud. Poisid olid püsti hädas nende valgete veidrikega, ma saan aru. Lõpuks kui me enam-vähem rahulolevalt sõime nende soolase toidu juurde käivat leiba, datlisiirupit peale niristades, seisid poisid ukse kõrval rivis ja vaatasid suurte silmadega pealt. Küllap räägivad veel lastelastelegi, mis imeloomad need küll kunagi söömas käisid :)

Peenemad kohad ja putkamajandus kõrvale jättes näeb söömine välja sedasi, et laua taha istudes tõmmatakse peale üliõhuke kilepalakas ja alles sellele laotatakse kõik tellitu. Kohalikud söövad, nagu moslemid ikka, parema käega. Ja sõna otseses mõttes parema käega. Väga kärmesti suudavad riisi sõrmeotste vahel mudida ja vedelasse kastmesse kasta, abiks võetakse ka leivaga suhu toimetamine. Välismaalastele tuuakse kahvel ja lusikas (loe: nuga). Kohalikel on väga tavaline, et kontide tekkides pannaksegi need lihtsalt lauale, ei mingit abitaldrikut vms, kuhu kondid toetada. Kui siis kõik söödud, tuleb teenindaja ja tõmbab kilepalaka neli nurka kokku ja viib tekkinud läbukompsu minema. Vsjoo. Ei mingit ümber klientide ukerdamist, et kokku koguda taldrikud või poolikud vaagnad või toidujäägid või salvrätikud vms. Natuke naljakas ja võõras, teisalt mõnes mõttes kiire ja mugav. Mingites Aasia riikides on seda vist ka olnud...

Muul ajal sööd nagu ikka, on kõike. Kala, liha (muidugi mitte siga), mereande. Igasugused shawarma-laadsed road. India kööki on palju, ehk et kogu kupatus keeratud mõne masala vms kastme sisse. Rohkem kohalik roog on kana või lammas riisiga, lihakraam on siis küpsetatud koos riisiga, läbi imbunud ja mahlane. Praed on sageli nii suured, et mõistlik on kahe peale üks võtta. Riisi ei jõua nagunii enamasti kõike ära süüa. 

Ka erinevates marinaadides väiksemate lihatükkide vardasse ajamine ja grillimine on levinud (mishkak). Lihakraami hulka tuleb siinmail arvata loomulikult ka kaameliliha. Ise ei proovinud, menüüs paaris kohas nägin (hautisena).

Kui lõpuotsa tärnihotelli õhtune bufee kõrvale jätta, siis niisama kohvikutest söömistest oli see vist kõige kallim, kokku 8 OMR (17,5 EUR): hirmus maitsvas kastmes krevetid (palju!), lisadega riis ja fattoushi-salat, kastmeid jms veel lisaks ja muidugi värsked mahlad.

Kui mõnes lõunamaariigis on värske kraamiga keeruline, siis siin mitte. Eriti ei proovinud erinevaid variante, sest pea alati oli olemas vana klassika fattoush. Vist Liibanoni päritolu, sisaldab mis iganes rohelist liblekest, tomatit, kurki, krõbekuivi khubzi-ruudukesi. Kastmeks kerge ja mõnus sidrunimahl+sumahh (äädikapuuviljadest maitseaine). Sageli oli peale puistatud granaatõunaseemneid. Lihtne, aga täiuslik! Ja panite praegu tähele, et ei mingit sibula ja paprikaga jahmerdamist. Mõni ime siis, et ma Omaanist vaimustun :) Aga siiski, sibulaarmastajad ei pea muretsema, sibul esineb ikka mitmetes roogades, lihtsalt mõnes riigis topitakse seda praktiliseks kõigesse, kuhu aga saab. Omaanis oli kõik viks ja viisakas ja mõistlikkuse piires. 

Omaanis (nagu ka näiteks Mauritiusel) meeldib mulle, et sul on alati ka kiired ja üliodavad alternatiivid läheduses saadaval. Kui ei taha kuhugi maha istuda ja põhjalikumalt sööma hakata, siis kuskil on ikka mõni hindu löönud leti püsti ja müüb värskeid samosasid (hind tükist 0,1 OMR, ehk 0,22 EUR; mõnes kohas olid vist veelgi odavamad, sest antigi kohe nelja või kuue samosa hind). Need filotainast kolmnurksed, õlis kuldpruuniks küpsetatud erinevate täidistega pirukad on maailmatu patused ja toitvad. Enamasti on sisuks kartul või mingi juurviljasegu (herned!), väga harva õnnestus ka kanalihaga leida. 

Näeb välja nagu tavaline vahvlikoonuses jäätis, aga see alumine osa on hoopis keerusai, mis seestpoolt vooderdatud Nutellaga, ja alles suratud jäätis sisse (chimney cone). Eriti seda ette ei jäänud, aga kui jäi, siis pikk järjekord lookles ka. Ei tea kindlalt, aga saan aru, et brittidel, ungarlastel ja türklastel on vist ka midagi sellist?

Hotellitoit on hotellitoit, aga paari kogemuse põhjal tundus, et ikka tublisti kohaliku köögiga miksitud. Hummus ja labneh ja Omaani leivad jms on üldiselt lääneliku kõrval olemas. 

Nii et mis ma nüüd öelda tahtsingi :) Omaanis on Eestiga võrreldes võimalik, ma usun, vähemalt poole soodsamalt süüa. Ma tegelikult ka ei julge mõelda, mis neil veel poes toiduained maksavad... 

PS. Kas ma juba mainisin, et Omaan on jumalik?

PPS. Olgu veel öeldud, et kordagi ei kimbutanud ka kõhutõbi, kuigi söödud sai igasugustes kohtades.

Lugemislaual, nädal 4

⭐️⭐️⭐️⭐️

"Pasi ja Lennu. Tavalised inimesed" Pitkänen: justkui ei juhtugi palju (olgu, esimeses loos juhtub), aga väga eluline ja usutav. 

⭐️⭐️

"Umbjärv" Mänd: lõputu sisemonoloog ja heietus. Kui ma teen, mis ta siis mõtleb, aga oleks läinud sinna, poleks seda juhtunud, mis minust saab, lapsed hukas, mees läinud, ema kamandab, hakkan vastu, ei suuda hakata vastu. Jne, jne. Sõnaga, masendav.

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️

"Neitsi õpetus" Ikstena: ma tema "Emapiimast" küll vaimustusin, ent tunnistan, liig detailselt kõike täna ei mäleta enam. Ometi on mul tunne, et "Neitsi õpetus" on selle kvintessents. Napp, sügav, valus. Sõnailu muidugi üle kõige. Kindlasti lemmik.

⭐️⭐️⭐️⭐️

"Saladus" Pennanen: 1976. aasta LR (reisile on LRid absoluutselt kompu valik, eriti inimesele, kes reisib valdavalt käsipagasiga) ja realistlikud lood naiste elust. Üllatavalt lobe lugemine.

⭐️⭐️⭐️⭐️

"Linnu silmad" Mudlum: aasta tagasi lugesin Mudlumit Seišellidel, seekord Omaanis. Nagu ikka, Mudlum kuidagi nagu... kaardistab argipäeva. Tulevikus hea materjal antropoloogidele ja ajaloolastele.

Omaan, vol 8

See pealinn ei ole iseenesest mu jaoks koht, kus linnukese pärast ringi traavida. Ilus on ka niisama ringi kolada, istuda kuskil kohvikus ja jälgida kohalikke. Natuke ikkagi eksootiline. Võid käia turul (kuulsaim Muttrah souq, mere ääres), vaatad õiteilu, mošeesid jms. Rannad sobivad päikeseloojangu kiiremaks kõnnitiiruks, ujumas eriti ei käida ja traditsioonilist rannaelu (koksid, lamamistoolid, pepu keerutamine) ei toimu.

Masqaţi ooperimaja oli siiski kindlalt kavas. Etendusi kahjuks meie kuupäevadele ei juhtunud, aga L - N on võimalik võtta lühike tuur (3,15 OMR ehk 6,90 eurot). Avamisajad leiad mugavalt, marsid kassasse ja ootad järgmist ringkäiku, oli vist iga pooltunni järel. 

Ega väga paljudesse kohtadesse ei lasta, aga fuajee, saali ja nipet-näpet veel näed ikka ära. Tuuri viis läbi proua, veidike jutustas ja lahkesti vastas ka küsimustele.

Hetkel valmistutakse "Toscat lavale tooma". Orkester on ooperimajas kohalik, kõik lauljad (ja näiteks balleti jaoks tantsijad) tulevad tavaliselt väljastpoolt. "Tosca" jaoks näiteks Egiptusest ja Marokost.

Maja muidu ju väga kena, vaid istmed tundusid (Omaani kohta) ebatavaliselt trööbatud. Ei tea, kas publik niheleb kole palju või mis 🤔

---

Ja pealinna Masqaţi kõige kaunim hoone on muidugi Sultan Qābūsi Suur Mošee. Uskmatud saavad külastada hommikul kella 8-11 (väljaarvatud reede). Sissepääs loomulikult tasuta, õlad-põlved-juuksed kaetud, kui ei ole enda vahenditest võimalik katta, siis paari "õumaigaadi" (loe: OMR) eest saad sealsamas laenutada.

Enim pälvivad imetlust Pärsia vaip meeste palveruumis (600 naist tegid seda neli aastat, kaal oli vist 27 tonni) ja sama ruumi uhke lühter (14 meetrit kõrge, kaalub ligi 8 tonni, Swarovski kristalle 600 000 ringis ja kulda... no seda ei tea, kui palju on, kindlasti palju). Meeste palveruum mahutab 7 500 palvetajat, naiste oma mõnisada, kui õueala juurde liita, siis nii 20 000 palvetajat kokku.

Kui vajad giidi, siis sissepääsu juures keegi end sulle kindlasti pakub, aga seda tehakse väga delikaatselt. Mingit lunimist ja pindakäimist ei ole.

Pildi peale seda ilu võhikul raske püüda, aga uskuge - on ikka ilus küll ja tasub ära käia. Meie esimene öömaja oli tegelikult mošeele väga lähedal, umbes 800 meetrit, aga kuidagi ei klappinud minek. Täna ütleksin, et kui võimalik, mine ikka võimalikult hommikul, vähem rahvast.

Omaan, wadi´d, vol 7

Omaaniga seoses ei pääse mööda wadi´dest (maakeeli vadi). Allpool natuke praktilist juttu.

Wadi on nagu kuivanud jõesäng, kuigi jah, enamasti pole tegemist siiski jõega, vaid mägedest tuleva veega, mis on ajaga endale kindla tee rajanud. Veejõud on suur, nii on see kaasa toonud väiksemaid ja suuremaid kivimürakaid, samas jällegi tekitanud põnevaid koopaid, uuristanud vahvaid mustreid.

Mõnes wadi's jääb kuhugi püsivalt mõni veelomp, teine on vahepealse aja täiesti kuiv. Kus on sagedamini vett võimalik juhtida mööda kitsaid niisutuskanaleid (falaj), seal ümbruses kasvatatakse datlipalme, banaane, on rajatud ka peenraterrasse.

Mõnes wadi's on koguni autotee tekkinud/tekitatud, teises matkad kivilt kivile hüpates. Veel on paljuski asi metsik ja vaba, aga vaikselt-vaikselt on kõik muutumises. Tulevad parklad ja WC-d, mõnes kohas on juba mõnigi müügiputka, märgistatakse matkaradu, vajadusel valatakse betoonist või raiutakse kivisse astmed, keerulisemates kohtades on abiks redel või köis. Huvitav, kaua läheb, et tuleb ka pilet lunastada...

Mõnes wadi's on juba täielik laulupidu, teises saad olla uhkes üksilduses. Muide, Omaanis liikuski hämmatavalt palju automatkajaid-telkijaid. Imeilusad ja tühjad rannad ja wadi´d on ju selleks ideaalsed, rangeid piiranguid praktiliselt ei ole, tasuta pealegi. Tõsi, see tähendab ka igasuguste mugavusteenuste puudumist. Omaani fb-gruppides äritakse usinasti varustust ja jagatakse kogemusi. On ühe autoga liikujaid, aga päris palju oli ka näha kahe maasturiga kulgejaid. Eks siis hea ükstest aidata ja välja sikutada kahtlastest kohtadest. Tüübid ööbisid tõesti kõige ilusamates ja metsikumates paikades, mida ette kujutada võid. Popid tundusid olevat ka need auto katusel olevad telgid (jajah, pärast Marca kõrbeämbliku infot ma ei mõista neid hukka), aga muidugi oli ka harjumuspäraseid maas telkijaid. Kursis ei ole, aga eeldan, et paljud rendivad kogu tavaari siiski kohapeal, aga kui küsida võõramaa numbriga automatkajate kohta, siis...Poola autosid olid kahtlaselt palju näha. Nagu ka üldse poolakaid, ilma autota.

Üks mõru pill ka nende wadi´de (ja ka randade) juures. Tegelikult armastavad ka kohalikud puhkepäevadel perekonniti wadi'sse piknikule tulla. Kahjuks toob turist (hoolimata vastavasisulistest palvetest) kaasa oma kombed. Ehk et nii mõneski kohas vilistavad insta-tibid viisakale riietusele ja kümblevad parima kaadri saamise nimel nappides bikiinides. Omaani reisigruppides on kuulda olnud, et näiteks Wadi Shabi kohalikud juba väldivadki 😕 Omaanlased on hirmus viisakad, ütlema ei lähe keegi, pigem hoiduvad need pealaest jalatallani kaetud naisperega seltskonnad vaikselt eemale. Tegelikult ei peaks ju niipidi olema...

Igatahes on matkasõbra jaoks siin täielik paradiis. On krõbedamat ja leebemat elamust, võib minna põhjaliku eeltöö pealt, ent ka niisama huupi ja plätudes jalutades näeb ja kogeb mõndagi. Väga üldistavalt võiks meeles pidada, et kõik, mida vajad, võtad ise kaasa (jook, söök, sobivad jalatsid, ujumisriided, rätik, päikesekaitse jne). Eks vaikselt külastatavamate vadide alguspunktidesse juba midagi tekib, aga hetkel on see veel pigem erand; juba rajal olles aga naljalt midagi kuskil osta ei ole. Päikese ja tuule osas tuleb kõigeks valmis olla. Kui wadi põhjas on pikk ja sirge rada, võib vahel korralikud tuuleiilid üles tõmmata. Ja sõltub ilmakaarest ja kellaajast, päike võib lagipähe paista, aga võib ka, vastupidi, hoopis varjuline ja jahe olla. Jahe pigem küll detsember-jaanuar ja hommikul-õhtul. 

Ujumisvõimalusega vadides käib riiete vahetamine valdavalt loominguliselt. Siiski on siin-seal näha neid kitsaid ja kõrgeid telke, peenrahakarbike ukse kõrval. 

Wadi Tanuf

Nizwa läheduses 15 minutit autosõitu. Meie, tüüpiliselt ettevalmistuseta, jätsime auto kenasti parklasse, ja kukkusime uhama. Mina varbavaheplätudes, vett ei olnud, päikesekreemi ka mitte. Kui lõõskava keskpäevapäikese käes oli üle kolme kilomeetri kõmbitud, aga mööda wadi põhja kulges endiselt midagi autoteele sarnanevat, pöördusime tagasi ja sõitsime sama tee ja kaugemalegi autoga :) Naljaninad. Veesilma ei kohanud. Puude all valdavalt kohalikud piknikupidajad (oli reede), kitsekarjad, kuskil kõrgel kaljuserval kõlkus neli mägironijat, pisikesed kui kirbud alt vaadates. 

Wadi Misfat

Kohe samanimelise mägikülakese all algab, matkaradu palju, mingi oli ka 9-10 km pikk, meie võtsime vaid samas orus asuva. Selle vahemaad ülilühikesed, aga see-eest aina järsud trepid üles ja alla. Kanalisüsteemi juures oli ka kivibassein veega, aga see on ainult kohalike mõeldud (kuigi ma ei tea, kas nad end sellesse kastavad ka...).

Wadi Bani Khalid

Kõrbevärava ja Suri linna vahel sõites paras läbi astuda. Tõsine laulupidu. Ilmselt seepärast, et parklast lühike tee esimeste veelompideni. Siin kohtas ka väga eakaid ja tõsiste liikumisraskustega turiste, keda siis treppidest üles küll eest sikutati ja tagant lükati. Hetkel väga suured ehitustööd, nii et nautimisest oli asi kaugel.

Kui sa siva tegutsed, siis saad muidugi ka sellise kaadri, kus seitse hiinlast kuklasse ei hinga.

Aga kui rääkida klantspilditagusest maailmast, siis jah...

Wadi Tiwi

Peaks olema väga ilus, aga meie jäime poolele teele. No see autotee üle mägede läks ühel hetkel ikka nii käest ära, et oi-oi. Pealegi jube tihe liiklus, aga kõrvale tõmmata kuhugi väga ei ole. Koseni ei jõudnudki, aga natuke mööda falaj-servi kõmpisime. Need on jalutamiseks suht mugavad betoonrajatised, iseasi kui kohati selle kõrvalt meetrite kaupa vabalangemist... Ja kui olime juba piisavalt kaugel, et proovida mingit lühemat teed tagasi auto juurde, siis ma põhimõtteliselt nägin moodustisi, mis võiksid olla v ä g a  s u u r e m õ õ t m e l i s t e ämblike kodud. Suured, vatjad võrgumoodustised, mille keskel mustav (suuuur!) vooderdatud auk. Augud olid hästi nunnud, sellised, kuhu viieaastane mina hea meelega oma sõrme topiks (kuigi sinna mahuks ka kolm sõrme korraga). Igatahes ma olin valmis ringiga ja mäkke ronides tagasi minema, et ainult mitte kanaliservalt nendesse surmalõksudesse komistada.

Tiwi ja Shab asuvad suht lähestikku, seega vapramal paras samal päeval teha või pisikeses Tiwi külakeses öömaja võtta ja erinevatele päevadele jaotada.

Wadi Shab

Samuti täielik laulupidu. Kui saad, mine hommikul. Parkla juurest minutike paadisõitu (1 OMR), siis umbes kilomeeter tasasemat rada, seejärel poolteist kilomeetrit turnimist (minusugusel üsna lõdvalt tehtav). Sellel teekonnal on ka kenad rohelised veesilmad, aga selle ca 2,5km lõpus algab järgmine takistusrada, mille läbid ujudes. Mina seda otse loomulikult läbi ei teinud, aga tugeval ujujal siiski üks ots ca 30 minutit minna. Kogu aeg ei saa ujudes liikuda, vahepeal on ka madal, kivine, libe jms. Lisaks erineva võimekusega inimesed. Lõpus peaks olema kitsast pilust koopasse jõudmine, kosk ja kõik need muud jutud.

Kui sul ei jää keegi asjadega kaldale ootama, siis üldiselt kombeks kasutada veekindlat kotti. Samuti kasutatakse julgesti pääseteveste jm abivahendeid.

Bimmah neeluauk

Masqati ja Tiwi vahel, tehakse pealinnast ka väljasõiduna, aga need, kes sellel levinud trajektooril, siis jääb tee peale. Ma oletan, et kui pealinnast alustada ringi päripäeva ja Bimmah on esimesi kogemusi, siis võib päris kena olla. Teistpidi ringitades oled sa siia jõudes juba näinud võimsaid vadisid ja see üksik veesilmaga neeluauk väga ei eruta. Aga nagu öeldud, jääb täiest tee peale, seega võib ju läbi astuda. 

Ühtlasi on see liikumisraskustega inimesele väga mugav. Parklast sisened pargilaadsesse aeda, kus on rajad sillutatud, tule või ratastooliga, neeluauku ümbritseb barjäär, millest üle piiludes ongi see nagu peopesal. Ei pea pikalt matkama, turnima. Kel jalad võtavad, see saab trepist alla marssida veesilma juurde.  

Omaan, Wahiba sands, vol 6

Omaanis reisijad käivad vist küll kõik kõrbest läbi ja ma usun, et see on täitsa hea mõte. Mina, kes ma ei ole suur kõrbeentusiast ja ükski tavapärastest kõrbelistest aktiviteetidest mind ei köida (kaameli seljas õõtsumine, ATVga düünidel kihutamine, džiibisafari, lauatamine-kelgutamine jms), siis ikkagi - kõrb on äge, absoluutselt teistmoodi, imeilus. Ja no need mastaabid... Isegi kui on veidi turistikas, siis ikkagi soovitan minna.                                     

Üks levinumaid kõrbeväravaid on Bidiyah. Tunnistan, pärast pealinn Masqatit, Nizwat ja mägikülake Misfati oli see siinne asula paras šokk. Esiteks olin seni näinud põhiliselt omaanlasi (põgusal vaatlusel võiks neid inimestena kirjeldada pigem ülivõrdes), siin andsid aga tooni võõrtöölised/sisserändajad. Neid on tegelikult mujal Omaanis ka, aga ilmselt siis oli nende kontsentratsioon mujal talutav. Natuke rohkem pindakäimist, äri on äri suhtumist ja ebasõbralikkust. Teine ebameeldiv avastus Bidiyah´s oli prügi. Seda, et seda lõunamaal oluliselt enam kui Eestis, see on ammuteada tõsiasi, Omaanis oli prügi siiski lõunamaa kohta väga vähe, aga seal kõrbevärava linnakeses täitsa kohe oli. 

Turist, kes kõrbesse läheb, aga Bidiyah´ta ei saa. Kui sul on nelikveoline auto ja sa oled valmis ise kõrbes oma öömajja sõitma, siis on Bidiyah see koht, kus lased rehvid tühjemaks. Kui sa aga ei ole oma sõiduoskustes kindel või oled Väikese Punniga nagu meie, siis tavaliselt kohtud oma kõrbepoistega siin  B-s ja nemad viivad su (muidugi lisatasu eest, meie öömaja puhul üks ots 6 OMR/ 14 EUR ) öömajja kohale. 

Meie vapper Väike Punn, sõitis wadide põhjas, sõitis kõrbes (ma loodan, et see info autorendifirmani ei jõua :))

                     

Meie Väike Punn (Kia Sportage) ei ole tegelikult kõrbes sõitmiseks mõeldud. Lisaks (ma ei tea täpselt miks) otsustasime me seda rehvijuttu ignoreerida. Äkki ihkasime seiklust... Sest no kui sa asula poolt tuled ja seda tasast maad vaatad, siis... ei tundu probleemi nagu olevat. Lisaks olin ma vist kodus olles veebis näinud fotosid sellest nn peamisest magistraalist kõrbes. Piltidel tundus see ülinunnu ja tasane.

Tegelikult on see magistraal enamjaolt jõhkralt treppis või, ma ei tea mis nime sellele anda. Oled meres madalas vees kõndinud ja neid pisikesi kõvasid "luiteid" jala all tundnud? No umbes sellised, aga kordades suuremad. Sellisel teel sõites hüppasid mu põsed pidevalt pool meetrit üles, oleks rohkemgi, aga lagi tuli ette. Vaikselt töristada ei saa, sest sellist teed oli ligemalt kümme kilomeetrit. Pealegi tuleb vahepeal sellist teed sõita järsust düünist üles, mis meie Väikese Punni jaoks oli niigi raske. Kohati leidub seal ka pehmet liiva, millesse on oi kui mõnus kinni jääda. Järelikult tuli Punni korralikult kuinutada ja hoog üles võtta.

Need on füüsilised vaevused, eks. Seda kõike oleks kergem taluda, kui sa teaksid, kuhu sa täpselt pead minema. Kus krdi kohas on su krdima laager. Mõned laagrid on üsna peatee ääres, teised düüniserval, kolmandad luiteharjal, neljandad üldse düüni taga peidus. Lisaks on vahemaad suured, seega ega su silm võta, mäherdune neist laagritest sinu jagu on. Pealegi telgidisain on neil suht sarnane. Tuletan meelde, et samal ajal Väike Punn hüppab elu eest, sa hoiad mõlema käega kuskilt kinni, et mitte pead ära lüüa ja et mõnigi hammas suhu alles jääks, nii et telefonist kõrbepoiste saadetud juhiseid on keerulisi vaadata. Kui tuleb selline koht, kus saad auto seisma jätta, siis vaatad ja oletad. Oletamine viis sinna, et meil tuli sellelt palju kirutud magistraalilt maha (loe: üles) keerata ja mööda väga pehme liivaga rada hakata düüni otsa ronima. 

Muidugi jäi auto lõpuks kinni. Õnneks on jaanuaris päise päeva ajal napp kolmkümmend soojakraadi vaid. Muretsema siiski ei hakanud, sest kui klienti vaja, küll nad siis appi tulevad (maksmine toimus kohapeal, seega raha neil veel ei olnud). Õnneks keset liivavälju janusse ja nälga ei pidanud surema, kõrbepoiss lendaski sõnumi peale kähku kohale. Autot nähes tegi suured silmad, kui rattad liivast välja saime ja täis rehve nägi, haaras kahe käega peast. Tõsi, kui ta jäljed ette sõitis, siis kannatas meil koguni puksiirimata üles sõita. 

"Vaata, et sa alla sõitma hakates siis rehvid tühjemaks lased," noomis kõrbepoiss. Kolm korda võite arvata...

Kõrbes ööbimisega toimus meil aja jooksul teatavaid vangerdusi. Algse ühe öö muutsime kaheks. Õnneks mitte minu soovil. Sest kohal olles hakkas tunduma, et äkki see ikka pole hea mõte ja lahkusime pärast esimest ööd. Selles ei olnud võõrustajad absoluutselt süüdi kusjuures, meie enda kapriisid, ma arvan. Laagri asukoht oli hea, kogu ala meeldiv, voodi telgis enam kui suurepärane (ma ei tea, kas olen seda maininud, aga voodid olid kõigis majutustes korralikud, parajalt pehmed, voodipesu supermõnus; küllap see omaanlaste dišdašade igapäevane pesemine on hea kooli andnud :)), toit oli maitsev ja seda oli piisavalt.

Aga... öö oli ikka päris külm. Võimalik, et kui sul nii päev kui öö külm, siis on lihtsam kohaneda, aga just see suur kontrast on natuke tülikas. Lisaks juhtus olema öösel meeletu niiskus (see pole kogu aeg nii, ütlevad nad), hommikul oli tihe udu. Kõik asjad, sh telefonid, olid hommikuks märjad. Öö oli tuuline ja sahmis üsna korralikult telgiga. Kuigi somes jagatud videoklipp võis jätta mulje õudusfilmist pärit kaadrist, siis see ei olnud teema :) Pigem see, et kui sul on niigi krõbekülm ja siis veel kuskilt serva alt või nurgaaugust lõõtsub tuul ka, siis noh, natuke ebameeldiv. Siiski kordan, et majutusi on igat masti ja kindlasti on ka selliseid, kus on küte ja tuul ei puhu ja üleüldse, eks ole.

                                             

Ja üks üllatus veel - kui Nizwas ja Misfah´s oli öö haudvaikne, siis kõrbes oli öö läbi kuulda lennukihääli. 

Kõrbe öömaja tõi instas ka küsimusi, nii et panen need siia, tulevastele ränduritele abiks öömaja valikul (valik on üüratu ja saad siis ise otsustada, millele ehk rohkem peaks mõtlema).

1) WC: see küsimus tuli hirmus kiiresti :) Ilmselt laagriti erinev, mõnes on ehk ühis-WC, aga meie laagris oli igal telgil enda oma. Vesiklosett, igaks juhuks mainin. See oli samuti vaiadel, telgiga samal kõrgusel, metallkuudik põhimõtteliselt, katuseta. Ehk siis päeval küttis päike põrgukuumaks, öösel oli metall külm (ja tänu niiskusele ka märg). Dušinire oli samuti selles kuudis. 

2) Elekter: telgis oli üks pirnike ja väike ventilaator, seinakontakte ei olnud. Moodsaid nutividinaid sai käia laadimas ühistelgis. 

3) Kas parem on vaiadel või maapinnal telk? 

Ei oska vastata. Noh, majutust valides tundus sümpaatsem kõrgemal olla. Ikkagi parem vaade ja "üllatuskülalised" ei saa sisse ronida (muide, kas on olemas mõni selline hurmav liik nagu kõrbeämblik?). Nüüd, mil olen seda tuuseldavat tuult tunda saanud, siis mõtlen, et ehk maapinnal oleks vaiksem olnud. Teisalt kujutan ette, et niiskus oleks otse liival jällegi hullem olnud. Ah jaa, millest polegi rääkinud - telgi põrand. Põrand on põhimõtteliselt nagu see võrkaia materjal, loomulikult mingi tugevama otsa traadist. Ja kuigi vaibad on kõik põrandal ja sa otse selle traatvõrgu peal ei kõnni, siis seda vetrumist/õõtsumist on võimatu kirjeldada. Ausalt, ma olin pärast tunnikest telgis rohkem merehaige kui pärast viietunnist Heltermaa-Pärnu meresõitu.  

                                         

4) Kas ühest ööst kõrbes piisab?

Sõltub. Kogemuse mõttes kindlasti piisab, meeleolu saab kätte. Kui ei saabu liiga hilja ja/või ei lahku hommikul liiga vara, siis jõuab mingeid kõrbelisi tegevusi ikka ka võtta. Nende tegevustega on ka nii, et kõik sõltub asukohast ja laagri suurusest. On olemas pisikesi, kuni 5 telgiga laagreid, kus ilmselgelt kõiki lisateenuseid kohapeal pakkuda ei ole võimalik. On suuremaid, kus kõik on olemas, kaugele sõitma ei peagi.

Ma ei teagi, meie laagris oli vist mingi 15 telki/majakest. ATV-d olid olemas, kolm kaamelit jms. Kui laager asub düünil, siis päikeseloojanguks / -tõusuks eraldi safarit võtma ei pea, vaatad telgiukse ees. Muidu ostad selle lisaks (koos düünil kihutamisega, 25 riaali ehk 55 eurot / nägu). Loksutamine kaameli seljas maksis meie laaris 5 riaali ehk 11 eurot. Liivalauatamine 3 riaali ehk 7 eurot, ATV 15 riaali ehk 33 eurot. Kuumaõhupalli kohapeal polnud, aga kusagil see oli, hind 85 riaali ehk 187 eurot.

Mainin siinkohal, et enne tuulist ja niisket ööd meeldis mulle kõrbetelk nii väga, et jõudsin õhata, et siin võiks kohe nädal aega jutti puhata. Vahtida niisama liivavälja ja luiteid, mõlgutada omi mõtteid, vältida nutiseadmeid ja lihtsalt olla. Nii et jah, isegi ilma nende aktiviteetideta võiks mingil juhul ju pikemalt peatuda. 

Näiteks kulutasin ma vähemalt tubli tunni nende kolme väikese poisi tegevuse jälgimisele. Nad tulid koos isaga meie võõrustajatele külla. Poisid, kenasti traditsioonilises rõivais, kätlesid meie võõrustajad ära ja siis padavai omapäi mängima. Natuke aega kräunutasid ATV-sid (see heli muidugi meeldiv ei ole), täiesti omapäi, üsna vilunult. Kui sellest tüdisid, siis võtsid laua ja panid järgmise düüni otsast alal laskma. Kaks poistest tegid seda kõike ikka oma lumivalgetes dišdašades, mütsike kenasti peas. 

                                    

                                              

5) Kas hirm ka tekkis? 

Ei. Kui see kõrbeelu seal oleks absoluutselt korraldamata ja kedagi näha ei oleks, siis ehk. Kelle aga oht paanikahooks, siis esimesed kõrbelaagrid hakkavad tegelikult k o h e kõrbe alguses. Et jalad on küll liivas, aga telgisuu vaatab Bidiyah linnakese poole. Ja selle kümmekonna kilomeetri jooksul, mis me kõrbesse sisse sõitsime oli laagreid palju, alguses väga tihedalt (liigagi!), hiljem hõredamalt. 

See hele sigri-migri on kõik laagrid ja telgid-hütid, algusotsas ongi need nii lähestikku.

Ja ega meie olnudki väga kaugel kõrbes, on kaugemaidki. Ja keda hirmutab telk, siis mu meelest jäi Bookingu lehel mulle ette ka hotelle (jah, lugesid õigesti) kõrbes. Basseiniga õues ja vanniga toas. Kõik on võimalik. 

                                                                             

Kui sa küsid, et kas ma nende teadmiste valguses oleksin võtnud teistsuguse majutuse, nt küttega majakese vms, siis vastan ausalt - ei oleks. Kui juba kõrbesse minna, siis tundub telk kuidagi ainuõige. Palju lähemale või kaugemale kõrbesse nagu ka ei võtaks, see oli selline paras distants, ma leian. 

Mõningatel andmetel 12 500 ruutkilomeetrit liivast ilu