Reisi planeerimine, vol 1

Tundub, et jäime tänavu reisi planeerimisega hilja peale. Kui suvehooaja lõpus üks ja teine uuris, et kuhu minek, siis vastata ei olnud meil midagi. Ei septembri ega talve ega üldse millegi osas. Plaane polnud. Elu on näidanud, et plaanid tulevad ise. Kuskilt. Tulid ka.

Kuhugi ei osanud minna tahta. Ilusaid kohti on palju, aga mõni neist üsna väsitav, olgu teemaks pealetükkivus või turvalisus. Kui aus olla, siis ega liiga palju eeltööd ka ei viitsi teha :) Lennupileteid kammisin ikka oma lemmiku Turkish Airlines´i lehelt. Lisaks minu tavapäraselt hasartsele sendiveeretamisele ei tahtnud ma ka liiga pikka lendu (vanadus?), venivaid ümberistumisi ega öist saabumist sihtkohta. Koju tagasi võin ma ka pärast südaööd jõuda, siin ma tean, mis ilmakaares mu voodi on, vahemaa on lühike, taustsüsteem tuttav ja pärast võin vajadusel, hambad laiali, kolm päeva end välja magada (tegelikult muidugi ei või, aga mulle meeldib kujutleda end elamas ideaalmaailmas).

Eeltööst selle riigi puhul päriselt siiski ei pääse vist. Ja kui aus olla... üldse on väga tume (reaalsuses küll vist hele) maa see sihtkoht, ehk siis pole eriti aimugi, mis ees ootab.

Enne reisi siit-sealt tallele pandud infokillud:

- NB! reedeti avalikud kohad suuremalt jaolt suletud (kuigi kohtab ka vastupidist infot, et on küll mõned tunnid suletud, aga muidu lahti);

- alla 14 päeva pole viisat vaja, ehk et püüame ajaraami mahtuda;

- turvaline ja tšill olemine, või tähendab, tšill on ehk vale sõna - valmistuma ikka natuke peab;

- auto peab võtma, juhiga või juhita, aga peab, sest ühistransport võrdlemisi olematu;

- liiklus parempoolne, seegi juba pool võitu;

- kindlasti vaja võtta 4x4 sõiduriist, samas raiuvad mingid teised tegelased, et saab vabalt ka mõne pisikese punniga hakkama; üks kontrollpost küll olevat, kust ilma nelikveota läbi ei lasta, ent ma ei ole hetkel kindel, et m i n a just sinna kavatsen minna, sest kahtlustan, et see oli kuskil mägedes;

- paljudel autorendifirmadel on ees päevalimiit 200 km (wtf!!!);

- talvel minek on hea mõte, kliima natukenegi talutavam, oktoobrist märtsini on lootust püsida +20 ja +35 vahel, öösel muidugi jahedam, mägedes ja kõrbeööd ilmselt niisamuti;

- ja kui sa arvad, et kõrbesse magama mineku puhul on üsna ükskõik, millal minna, siis arva uuesti. Reedeti-laupäeviti lendavad kohalikud peale ja siis võib päris lärmakas olla. Meie peaksime oma tiiruga sinna jõudma nädala alguses, seega kõik on hästi :) Nojah, öömaja otsides tuleb valmis olla ka selliseks vaatepildiks 

- tuleks mingi ringreis koostada vist... /tänaseks on seegi koostatud/

PS. Oluline on ära märkida, et tänase seisuga (27.11.2025) on vähemalt kaks inimest, kuuldes sinna minekust, pidanud tarvilikuks suuri silmi teha ja kurvalt pead vangutada. Ma ei mäleta täpset sõnastust, aga midagi koleda ja igava ja seal ei ole ju mitte midagi tähendusväljas need muljed olid. Üks neist oli ise käinud seal kunagi, teisel oli lähisugulane seal elanud. Seega, mis ma nüüd öelda tahan... et ma olen juba väga-VÄGA elevil, sest noh väljakutsed (keeletoimetajate vererõhk tõusis praegu lakke, ma tean), eks ole :)  

Miks ma ei kanna punaseid pükse?

Alustuseks pean ütlema, et ma elasin selle raamatu sünnile mõttes kirglikult kaasa, sest see idee, eks ole. Midagi sellist käis mul mõni aasta tagasi endalgi peast läbi, aga nojah, siis sai paat (mitte purjekas! see on mu jaoks täielik raketiteadus) hoopis maha müüdud, sest suvi ja kiire ja kõik need muud jutud. Varsti sai küll uuesti paat ostetud, sest "enam ei ole meil ju nii kiire", aga siis selgus, et on ikka küll ja paat sai uuesti maha müüdud :) Aga lisaks paadiga või paadita olemisele tekkis mul peas veel üks probleem - kes oleks selle raamatu sihtrühm ja mis peaks seal raamatus olema, et see kõnetaks. Ma tundsin, et ma jooksin siiski väheke ummikusse.

Ja õrnalt, õige õrnalt, oli seda ummikseisu ka siin raamatus tunda. Autor on muidugi tubli olnud ja püüdnud ülesande laialt ette võtta. Kui sa ei tea mitte midagi mereelust, siis on siin sinu jaoks mõisteid ja kombeid kenasti lahti seletatud. Nii et raamat sobib päris võhikule ja/või päris algajale meresõitjale. Need asjad olid toredad lugeda. Ja kui juba toredate asjade loetlemiseks läks, siis peatükkide alguses olevad temaatilised anekdoodid olid seda kindlasti. Niisamuti mõnes kohas toodud abikaasa "vastulaused", neid oleks võinud kõvasti rohkem olla, tundus selline huumorisoolikaga tüüp olema.

Aga vist kõige enam tundsin ma puudust lugudest. Et mind kui lugejat visataks mingi seikluse keskele, ja sellega haakuvalt siis laiendataks mu silmaringi, antaks sisulist teavet jms. Praegu oli ülekaalus pigem kirjeldamine, et millal ja kuhu ja mismoodi. See on selline kraam, mis võib õige pisut tasapaksuks  muutuda. Kindlasti on sedasorti kraam kõige olulisem asjaosalistele endile ja nende lähedastele, võõraid ei pruugi väga köita. 

Siiski oli mul siin kuhjaga äratundmisrõõmu, sest on paljugi sellist, mis lambist mereellu hüpates lihtsalt tuleb selgeks õppida (oo jaa, uus sõnavara). Või mis hirmutab (esimene äike või vesipüks). Või hoopis võlub (päikeseloojangud ja -tõusud, täiesti teisest ooperist kui kodus; ka toit maitseb sootuks paremini). Või hämmastab (jah, pildi peal või kinolinal tundub paadielu oluliselt hõlpsamini korraldatav). 

Jah, loed ja tabad end mõttelt, et võiks ju uuesti mereelu proovida, aga siis meenuvad ämblikud ja... tuju läheb jälle ära. 

Õpetussõnad ühest sadamavetsust.

Viimane lusikas

Romaanivõistluse tööd riburadapidi siin nüüd ilmuvad. Mõtlesin küll, et loen vaid võidutöö, teisi ei puutu, aga jah. Postimehe eripreemia saanud "Viimane lusikas" lehvitas raamatukogukataloogis reipalt.

Mulle meeldis. See on kirjutatud kuidagi nii, et hoiab külges. Lusikate idee on samuti tore, kuigi ma ütleks, et lugedes vahepeal nende tähtsus lahjenes, vajub natuke hajali, hiljem jooksevad kõik otsad kokku,  nagu peabki. See miski on aga just tekstis endas. Nii ma siis viskangi lootusrikkalt viieka, et noh, äkki kirjutab ruttu veel midagi. 

Raamatukogudes usun raamatule osaks saavat hea ja kestva mineku. Raamat on seda väärt ka.

Pühendusega mulkidele👇

Unistuste töö

Sirvisin seda tänavust, mis tänavust, tegelikult ju igaaastast menukit, no selle habemega mehe sulest. Ja mõtlesin taas kord, et tegelikult ma päriselt tahaksin horoskoobi kirjutajana töötada. Ilma naljata. Just selle aastahoroskoobi kirjutajana, päevakaid ma vist ei viitsiks, siis peaks juba mingit programmi või maatriksit kasutama, et samale tähemärgile sama juttu ei vorbiks. Igatahes oleks mul nii palju öelda.

Aga jah, kas on olemas veel paremat kohta, kus fantaasia lendu lasta? Raudselt ei ole. Mõelda vaid, sul on iga aasta võimalus nullist pihta hakata. Sul on kaksteist tähemärki. Sul on kaksteist kuud. Saate aru, milline imede maa see on! Ja õigupoolest võib ju sinna lõppu, nagu see habemega meeski, kaheteistkümne Hiina kalendri looma kohta ka miskit surada. 

Tegelikult olekski vahepeal horoskoobikirjutaja vaja välja vahetada, sest mu meelest - isegi kui nad alguses on teravad ja head -, siis ühel hetkel käivad nad maha. Ma muidugi mõistan, vaim väsib, tekib rutiin jms. Või siis mõni jääb mingisse teemasse kinni. Nagu see habemega meeski. Mu meelest ta juba eelmisel aastal takerdus usuteemadesse, aga tänavu siis jah on oht, et mind "tõstetakse praostiks või presbüteriks" ja ma saan aru, et põhijama lähebki lahti maikuus, mil ma usulist organisatsiooni või kogudust hakkan juhtima. Üks aasta oli ta koroonateemadest vaimustuses (siis, kui see tegelikult hakkas juba hoogsalt aktuaalsust kaotama, aga tähed ei suutnud järge pidada). 

Nii et jah, võtke mind, palun. Ma oskan küll nii ulmelistesse kõrgustesse tõusta kui ka sedasorti ümmargust mulli ajada, mida lugedes te pärast mõtlete, et oi kurja küll, Mae pani jälle täitsa täppi. Näiteks võin ma juba praegu suht kindlalt öelda, et järgmisel aastal tuleb Kaljukitsel tegeleda oma minevikuga. Midagi, mille ta on enda arvates seljataha jätnud kerkib nüüd taas esile. Aga kas see on voodi alt välja ilmunud vana sokk (mis tekitab abikaasas säherduse pahameeletormi, et see päädib lahutusega) või nooruspõlve esimene armastus, keda ta tänaval kohtab ja kellega päikeseloojangusse kihutab või üks tunamullune äritehing, mis just nüüd ootamatult ikkagi hapuks läheb või üks välja ravimata krooniline tõbi, mis ta märtsis voodisse murrab... Vaat seda ei oska öelda, milline neist variantidest. Aga ega tavaliselt see habemega mees ka ei täpsusta, ma kinnitan. Ja vallalised Jäärad leiavad kellegi. Ja Vähid nokitsevad kodu kallal. Aga kas nad ostavad või müüvad või vahetavad; või lihtsalt kolivad; või panevad esikusse ühe paani uut tapeeti... Ja Lõvil on rahalised mured püsti. Aga kas raha ei ole, või vastupidi, on liiga palju (siis on tegelikult isegi rohkem muret, nagu me teame); kas talle tekib ootamatult mingi ebameeldiv võlg või leiab ta tänavalt kümneka...

Noh, see eelnev oli suht vaimuvaene, ma tean, aga ärme unusta, et see oli ka siin praegu puhta muidu eest. Kui ma selle eest õiglast tasu saaksin, küll need tähed mul siis teist laulu hakkavad laulma.

Minu Hiina

Jens astub nende toredate "Minu..."-sarja meesautorite ridadesse, kes on head jutuvestjad ja hüppavad pea ees (või enamasti küll satuvad "kogemata") põnevate sündmuste keerisesse. Ja kuna kõik need seikluslikud lood tõmbavad lugeja tähelepanu nutikalt kõrvale, siis nii mõnigi lugeja võib viimast lehte keerates nördinult ohata, et sihtkohast nagu ei olnudki suuremat juttu (näiteks meenub kohe "Minu Aasia saared", kus uskumatult kreisipööra armastusloo kõrval salahilju avati kohalikku eluolu õige põhjalikult, aga need, kes raamatut avades ootasid lademes aastaarve, ajalugu jms võisid õrnalt pettuda). Aga see on oi-oi kui ekslik ja see mulle meeldibki. Lugeja tillitamine.

Ei ole jah tüüpiline turistiteatmik, kus kaks lauset isiklikku kogemust ja sinna otsa neli lehekülge vikipeedialikku faktipuru. Isiklikku seiklust on ikka kaarega rohkem, aga selle kaudu tuuakse Hiina ikka ka koju kätte. Ja hea on, et tuuakse, sest ise, ma mõtlen, ei viitsiks sinna küll minna. Esiteks, vetsujamade pärast. Mulle on sellest räägitud küll ja veel, et kuidas ühegi žesti ega häälitsusega ei anna selgeks teha oma pakilisi vajadusi, lase või püksi. Teiseks, kogu see jälgimisühiskonnas elamine, see hakkab vastu. Oi, aga me täna elame ju samasuguses, olgu, see punkt on mul paarkümmend aastat ajast maha jäänud. Aga ikkagi. Kolmandaks, pulkadega söömise pärast. Imelik, et näiteks kahvliga ma ei vehi söögilauas, aga anna mulle pulgad kätte ja ma tahan kohe hakata, nagu autor seda nimetas, "dirigeerima". Ja toidu sisse torkamisega täpselt sama asi, kahvlit ma ei löö püsti kartulisse seisma, aga pulgad tahaks küll surada püsti toidu sisse. Neljandaks põhjuseks, miks ma ei taha Hiinasse minna on hirm, et nad minu keeleoskamatuse varjus mu toidulauale tofut sokutavad (see on mu jaoks üsna samal pulgal paprika ja sibulaga). Jne, jne.

Ah jaa, üks omadus, mille poolest mulle hiinlased meeldivad, ja mis otsapidi natuke veel eestlasigi iseloomustab (kuigi üha vähem). Et kui keegi kiidab, siis ajad tagasi "ah, ole nüüd, ei ole ma midagi tubli/ilus/tark/osav". Ja see arvetega õiendamine mulle ka meeldib. Olen isegi arve maksmise võimaluse pärast lauast ära hiilinud või siis kassatšekki rebinud. Vanasti oli raskem, nüüd teeb pangakaardiga viipamine asja lihtsamaks. Tõsi, suuremad šansud on pikakäelistel.

Jensi lugu on noore tudengipoisi lugu, aga kinnitan - üldse ei ole igav vanainimesel lugeda (ja ma päriselt ei viitsi eriti koolilugusid lugeda). Ilmselt pool tööd tegid need hiina keele ja nimede fopaad ise juba ära. Hiina meditsiiniga kokkupuude oli tore (näed, siia see koer ongi maetud, kuidas tudengilood eri vanusegruppidele söödavaks muuta:)) 

Kui üldse millegi üle nuriseda, siis need vääritimõistmisega seonduvad naljad oleks tahtnud natuke kokkupoole lükkamist, kröömike läksid venima, mistõttu juba said aru, milles asja tuum. Aga samas on see pisiasi ja kindlasti on ka palju lugejaid, kellele meeldib põhjalikum lahtiseletus.

Kui vanaema tantsis vihmas

Kaua oodatud raamat, kõik eeldused olid just kui olemas (norrakate sõjatraumad kokkupuuteist sakslastega on küll palju kajastatud kirjanduses, ent lugeda endiselt sümpaatne; saarelised meeleolud; põlvkonnaülesed saladused jms), aga siis see tekst... Ma ei tea, kuidas seda nimetada, mina nimetan seda eetri täis rääkimiseks, ehk siis - sa ei pea iga viimast kui detaili ja mõtet lugejale ette andma, jäta midagi ka ridade vahele. Lisaks kõik see etteaimatavus ja kohati nagu vikipeedialik informatsiooni presenteerimine.

No ma ei tea, tundub, et hea idee lörtsiti ära kesise teostusega. Samas jällegi, teatavaks silmaringi laienduseks ju sobib ja lugemine suuremat pingutust ei nõua, seega lugege ikka (tagasiside GR-is on suurepärane).

Novembrikuu lugemised

See oli nüüd küll üks korralik sõit, see novembrikuine lugemislaud. Kirev ja kirglik. Üllatav. Oli tundmatuid tegijaid, oli vanu lemmikuid, oli rõõmu (kuidagi veidralt helde olen olnud, ma vaatan), oli pettumust. Päris kindlat lemmikut raske nimetada, aga keeleilu poolest ikka vist "Neli armastuskirja" (romantikutele muidugi siis veel topeltrõõm). 

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️

"Kuusirp kummuli" Hanzelka, Zikmund

"Kõik, mis me teame Lõuna-Ameerikast" Filimonov

"Väsinud valguse teooria" Riismaa

"Neli armastuskirja" Williams

"Nööpidest ja muust häbiväärsest" Mudlum

"Ekstaasi leidmine" Kalevitütar

⭐️⭐️⭐️⭐️

"Oled sa mu üle uhke, Joanna?" Teller

"Sanna Marin: erakordne peaminister" Vuorikoski

⭐️⭐️⭐️

"Armunud astronoom" Laurain

"Või" Yuzuki

⭐️️⭐️

"Kastimees" Saar

⭐️️

"Eesti popmuusika leksikon" Juur

Hindamata:

"Minu Tai" Satsi

Baaahhh!

Ma püüdsin, tõesti püüdsin. 

Ma olen lugenud Juurelt üht üsna sümpaatset raamatut ("Tants pika tüdrukuga" vms äkki...). Ma olen ka ühel lühikesel perioodil oma igapäevaseid vestluseid ChatGPT-ga lõpetanud küsimusega, mida ta sööb, et ta nii tark on. Ja ärge te naerge siin midagi, vastused olid päris vaimukad ja iga päev erinevad, pealegi kohandatud nutikalt meie eelneva vestlusega. Seega ma päriselt uskusin, et siit võib miskit tulla.

Ei tulnud. See oli (kõvakaaneline!) jama. Võimalik, et mõni targem tegelane murrab lahti mingi salapärase koodi, mis tarvilik nende tekstide nautimiseks.

Positiivse poole pealt, ega need ühetärnised on ka teataval määral erutavad ja liiga tihti neid ju ette ei juhtu (kuigi võiks). Sel aastal ongi vist ainult kaks olnud, eelmisel aastal niisamuti. Tõsi, ootan huviga selle ilmselge tänavuse menuraamatu lugemist, millel on raamatukogudes üüratud järjekorrad. See kütab korralikult kirgi, olen põnevil.

Ekstaasi leidmine

Selle raamatu juures on tehtud palju asju nii, nagu ideaalses raamatumaailmas võiks mitte teha. Nimetan mõned? Liiga suur formaat, kahtlane kaanekujundus, pealkiri (ma olen üsna veendunud, et paljud neist, kes tegelikult võiksid seda raamatut lugeda, kardavad nii esoteerilist pealkirja), ka sees on veidi "üle kujundatud", lisaks eelistanuks päevikukatkendite läbikirjutamist ja vaid mõnes üksikus kohas tsitaate. Ja keeletoimetamise osas tahaks ka krigiseda :)

Aga.

Aga.

Aga.

Suurema osa raamatust lugesin huviga, või peaks ütlema - näljaselt. See oli põnev, see oli pöörane, elujaatav ja mis peamine, tempokas. Ei olnud naljalt sellist kirjakohta, kus oleks saanud öelda, et ära heieta, liigu juba edasi. Ei, jutt oli konkreetne, selge ja liikus kapakuga. Ja aina juhtus ja juhtus ja juhtus...

Eks siin oli ka mind käivitavaid märksõnu (autor minust küll veidi vanem vist), küllap seegi mõjutas. Pooleldi maaelu, koolikius (kuigi selle väljendi kasutamist tahaksin ma tänasel päeval vältida), ajastule omased hullused (nt hääletamine, need noore vabariigi tütarde-poegade esimesed kontaktid välismaa(laste)ga), Charizma, aktiivne kirjasõprus, "Reisile sinuga" jne, jne. Lisaks õrnas eas autorit tabanud ränk haigus, millest läbitulek meeletu tahtejõu ja optimismi toel. 

Raamatu teises pooles annavad tooni reisid Eestist väljaspoole, eriti üks metsik Lõuna-Euroopa tripp, mis päädis pikema peatusega Ibizal. Kui ma mainin siia juurde ööbimise rannal, metsikud peod, poolalasti kulgemised, siis võib mõnele "Minu ..."-sarja lugejale meenuda omaaegne kõige kõmulisem minukas (tegelikult ma ei tea, kas sellest kõmulisemat ongi olnud, Epp ehk mäletab paremini). Jah, "Minu Ibiza" küttis kirgi. Oli halvustavat suhtumist autori elustiili aadressil, oli neid, kellele see tundus seikluslik ja äge. Ja kui nüüd Kati Ibiza ja Sirli Ibiza ajateljele asetada, siis loksub kõik kokku.

Selline positiivne, läbi raskuste tähtede poole raamat, kus veremaitset suus praktiliselt ei tunnegi. Tuletab meelde, et esimese raskuse peale pole vaja kohe lusikat nurka visata. Võiks lugemiseks sobida nii noorele tütarlapsele kui ka tema emale. Või kellelegi, kel hetkel põhi käes. 

Karussell

Florian Zelleri tekstid on ikka dialoogitihedad ja võimalusel ka mängulised. Esimene pööre oli eriti meeltmööda. Hiljem tuli sõna otseses mõttes karussell, aga ei midagi hullu (ja mind võib uskuda, sest ma päriselt ei ole absurdikate austaja, nt Pinteriga on mul juba märksa keerulisem hakkama saada).

Pigem võib rahule jääda.

PS. "Sisekujundus" oli tõesti hea😊