Maag / Draamateater

Fowlesi "Maagi" lugesin kunagi ammu ja mäletan sellest põhiliselt vaid mingit painajalikku tunnet. Mäng ja rollid, vaba tahe ja selle piiride nihutamine, võim ja manipuleerimine. Tundus päris raske pähkel lavale panemiseks. Aga mu meelest õnnestus küll. Lisaks - väikese saali lavaga nii mängulist ümberkäimist ei mäletagi, tavaliselt on sealne lavakujundus selline lihtne ja staatiline.

Meeldis.

Kuna etendus algab nii, et lava on varjatud palaka taha, millel kujutatud seesama lava "tööolekus", ehk dekost tühjana, siis minu selja taga hargnes poolhumoorikas vestlus, et äkki jääb etendus ära. Sellele järgnes meenutus, kuidas kord koroonaajal Vene teatris olevat nii juhtunud. Et nad läksid saali ja istusid maha, nagu ka ülejäänud publik, ja siis alles teatati, et minge koju. Publik ei võtnud hästi vedu, ilmselt arvati, et see on osa lavastusest või midagi. Seejärel jõuti taas tänase etendus juurde ja keegi kambast teatas teatraalsel teadustajahäälel etenduse ärajäämisest ja asendamisest... "Krumiga". Selle peale kostus kogu seltskonna vali naer. Järeldasin, et neil oli "Krumiga" mingi "oma teema". Eks selle kohta ole tõesti nii mõndagi kuulda olnud, mul endal vaatamata.

Nüüd ei olegi enam Draamateatris midagi eriti vaadata jäänud, tuleb hakata laupäevast esikat (Zelleri "Mets"; autor, kes mulle keskmisest enam meeldib) ootama. Tõsi, "Hamlet" on veel ka mul õhus. Abikaas vaatas üleeile ära, oli vaimustuses ja võttis juba esimesel vaheajal kaugekõne koju. Nii et tuleb vist ka minna. Hamletiga seoses, kes tahab oma elu nii kaugele nagu 23.02.2027 ette planeerida, siis mul on "Hamletile" kaks piletit pakkuda (kõrvuti kohad, loožis, täis- ja sooduspilet).

Kõrvaltegelased / Draamateater

See lavastus ei olnud mul plaanis, sest eks ma ju aimasin. Aga vahel murdun ka mina. Ja mis seal salata - idee mulle meeldib. Kõrvaltegelased, antud juhul siis "Tõe ja õiguse" Andrese tütred Tiiu ja Kadri, keda vaid ühes episoodis kusagil kraavipervel mainitakse. Nüüd tulevad nad öösiti üht joodikust kirjanduskriitikut kollitama, et viimane midagi ette võtaks ja Tammsaare tegemata töö lõpuni viiks - kirjutaks nende eludest ka. 

Lavastus on ühtlasi Harriet Toompere ja Liina Tennosaare juubelite tähistamiseks, nemad need Tiiu ja Kadri ongi. Näitlejad on muidugi suurepärased ja Toompere paneb ikka sajaga hullu. Pole santi sõna öelda. Sisuline pool on aga kohati jah selline... "Eesti matuse" stiilis. Et kui sedasorti naljad meeldivad, siis on see lavastus sinu jaoks ja anna minna.

PS. Ega ma Eritu Rammusat jäätist ilma muigeta vist enam ei söö... :)

Lugemislaual, nädal 45

 ⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️"Harilik kosmos" Grigorjeva

Miniatuurid, pigem olmelistel teemadel. Palju äratundmist, mõnes kohas muidugi ka mittenõustumist, aga mõnus lugeda igatahes. 

PS. Muide, harilik kosmos (Cosmos bipinnatus) on lill, millest mina polnud kuulnudki. Jälle targem.

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️ "Memedova tagasi Eestis" Juur

Täiesti haige raamat. Nii haige, et muutub vaat et heaks. Põhimõtteliselt tänane elu. Korduvalt tabasin end mõttelt, et kui kunagi saja aasta pärast tahaks keegi teada, kuidas me siin 2020ndatel elasime, siis võtku "Memedova tagasi Eestis" ja kenake ülevaade ongi olemas (siia kõrvale võiks ka Luitsalu "Seitse väikest surmapattu" võtta, aga sinna viskab kohati 90ndate mustreid sisse).

Lugudel erilist narratiivi ei ole, ongi peatükid ühel või teisel teemal (aktuaalsel!) üksteise otsa lükitud. Tundub esmapilgul väga üle võlli, aga õige pea märkad, et üks või teine detail tuleb meediast tuttav ette (mõned sots.meediasse tehtud lahutavate abikaasade ühispostitused tulid sõna-sõnalt ette, mis oli päris hirmutav, sest... miks selline pahn mu mälu üleüldse koormab, ah?). Korraga palju lugeda ei kannata, sest kogu meie igapäevane jaburdus on tõepoolest tihedalt üksteise otsa kuhjatud, aga lugu või paar õhtul uinumiseks on paras küll.

⭐️⭐️⭐️ "Emade saladus" De Baere

Peresuhted, keelatud armastus, tabud ja eelarvamused (1950-60ndatel). Usun, et võiks paljudele meeldida, lihtsalt mulle ei sobinud. Mingi aeglaselt näriv masendus ja kurbus ei ole kahjuks see, mida pimedatel novembriõhtutel endale ligi lasta.

⭐️⭐️⭐️⭐️ "Semmelweis" Céline

Céline on väga isemoodi stiiliga (natuke ülesköetud ja raevukas) ja laias laastus see mulle ka istub. Siinne lugu on üle saja aasta tagune meditsiiniteaduslik doktoritöö, aga selline... pigem ilukirjanduslik elulugu siis. Vaatluse all on Ungari arst Semmelweis, kes esimesena hammustas läbi, miks haiglasse sünnitama tulnud naised nii massiliselt surid. Eriti mõnes konkreetses haiglas ja osakonnas. Ja kui tundub, et vaat kui tore, et üks "müsteerium" lõpuks lahendatud sai, siis tutkit - Semmelweis kohtas päris krõbedat vastasseisu (ikka see vana teema: intriigid ja kadedus), mis laastas ta tervise. 

Arkaadia / Endla

Meeldiv tervik, patt oleks nuriseda. Muidugi mõistan ka vaheajal lahkujaid, sest etendus on pikk (üsna vähe alla nelja tunni), tekst on tihe ja hoogne ja... nojah, ilmselt eeltöö tegemine ei ole ka kõigil kombeks. Ja Endla piletid on häbitult odavad. 

Suurim üllataja ilmselt Sonja Nüganen (Thomasina). Teised olid muidugi ka kõik toredad.

Ja tooli purunemine oli siis ilmselt tööõnnetus...🤔

Lugemislaual, nädal 44

 ⭐️⭐️⭐️🌟"Seitse väikest surmapattu" Luitsalu

Süžee oli igati eluline (tegelikult ka, peale Urve tegelaskuju lõpplahenduse ei oleks palju olnudki vaja välja mõelda) ja muhedalt tragikoomiline (täiesti viietärniline), lisaks kujutasin elavalt ette, kuidas autor ise seda sõitu nautis. Paari detaili osas püüdsin silme ette manada, kuidas ta uurimistööd tegi, näiteks kodus pliidi peal...

Mis siis puudu jäi? Kolm asja. 

1) erinevate tegelaste kõnepruuk ja suhtumine oli häirivalt samasugune. Põhimõtteliselt vahet ei ole, kas räägib teismeline, keskealine mees või naine, paadunud retsidivist või usklik - sõnakasutus ja põhjatu viha oli ikka sarnane. Ehk vaid Urve natuke eristus.

2) kirjeldav/jutustav osa andis tugeva värvinguga hinnanguid. Kui üks tegelane teisest mõtleb, et too on topakas või räägib vingudes, siis see on okei, aga kui lugu koos hoidev ja ideaalis neutraalne "hääl" hakkab ka hinnangutega vehkima, siis läheb tasakaal veidi metsa.

3) ülekordamine ja lahtiseletamine. Tegelikult ega nüüd kõik lugejad ja kogu aeg päris lollid ka ole, enamasti saavad aru küll, kui midagi korra öelda. Täitsa tublisti oleks võinud neid kordamisi ja lohisevaid sisemonolooge vähemaks kraapida. Kusjuures mulle näib, et lõpuots juba oligi selline, sest siis läks äkki tempo paika. Aga no siis sai raamat läbi ka.

Ma usun, et neid raamatuid võiks rõõmsasti edasi vorpida - oleks hoogsam alternatiiv "Õnne 13" seriaalile. Hm, kui nüüd edasi mõelda, siis võikski Luitsalu Õnnekat kirjutama hakata. 

Igatahes lugemissoovituse annan, hoolimata pisukesest vinguviiuldamisest.

Rinnad

Ventileerimispostitus.

Iga kord, kui ajakirjanduses on juttu mõnest rinnavähi diagnoosi saanud (enamasti) naisterahvast, on kommentaarium täis hala, et rinnavähi sõeluuringu vanusepiir on meil nii kõrge. On vist jah. Samas suuremate haiglate juures olevasse rinnakabinetti võib pöörduda igaüks, igas vanuses. Saatekirjata. See ei maksa isegi visiiditasu. Lisaks on nad seal väga usinad edasi suunama mammograafiasse või ultrahelisse. Samuti tasuta. Järjekorrad on lühikesed. Või kui ongi pikad, siis registratuuris ollakse äärmiselt vastutulelikud (ehk et kas lähed lihtsalt kontrolli või sul on juba kaebus). 

Ja ma ei ole küll väga täpselt kursis, aga kas mitte oma iga-aastasel naistearstivisiidil (saatekirjata) käies ei võiks paluda ka temal üle kontrollida? Mulle nagu kuskilt uduselt meenub. Ja ma eeldan, et kõik naised käivad ikka kord aastas oma günekoloogi juures, või ei? 

Loomulikult on võimalus, et pahalane on salakaval, väga kiire ja väga agressiivne. Aga siis ei oleks ju ka üleriigilisest sõeluuringust lõpuni kasu, sest see on vist nagunii kahe aasta tagant. Kahe aasta jooksul jõuab kuri haigus külge hakata ja 1:0 teha ka sõeluuringu puhul.

Mõni kord tundub küll, et vingutakse lihtsalt vingumise pärast.

Tänan tähelapanu eest, hakkas kergem :) Ja mine kontrolli.

Tõde ja õigus / Draamateater

 Kolme ja poole tunniga on kiirkursus tehtud. Läbi Indreku tegelaskuju (Rasmus Kaljujärv). Eks see selline kiire kapak ole - mingil hetkel tundub, et ainult surnud ja vigased jäävadki sellest võidujooksust maha :) No olgu, nii hull nüüd see vast ei ole.

Lavastuse kunstiline pool (Laura Pählapuu) on aga järjekordselt selline, et mõtled, kuidas see Draamateater küll niimoodi paugutab. Toompere jr kiituseks tuleb öelda, et seekord kaamera-videotööd ei kasutata (need lavastused on olnud tõelised kompud, aga kogu aeg ühte väravasse ei maksa palli lüüa), küll aga suur kalde all üles tõmmatud peegelekraani. Jällegi, täiesti teine vaatenurk ja uued mänguvõimalused näitlejatele. Ägedaid detaile on palju, olgu selleks vikatid, kartulivaod jne, jne. 

Ilmselt ei tohiks nii öelda, aga ma ikkagi ütlen - see revolutsiooniosa jäi mu jaoks kõige nõrgemaks. Võimalik, et selleks hetkeks oli ka endal mingi väsimus; ebamugavat nihelemist ja ohkimist-ohkamist oli seks ajaks ka mujalt kuulda. 

Ah jaa, helikujundus (Lauri Kaldoja), mis siis lavasügavuses Jaak Lutsoja poolt laivis kõlab oli nii-nii hea. 

Soovitada julgen küll. Ja ei pea ka kartma must-valget ängi ja ahastust, nii mõnigi naerukoht on samuti (kui meenutada vana Malmsteni härra Mauruse rollis, siis lähevad suunurgad veel tänagi ülespoole).

Lugemislaual, nädal 43

 ⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️ "Üheksa loengut" Luik

Kõik, kes tunnevad, et nende lugemist ootavate raamatute virn on eluohtlikult kõrge - ärge seda lugege! Siit tuleb kamaluga uusi lugemisvihjeid (kuigi ma kahtlustan, et nii mõnigi neist raamatutest ja novellidest on V. L. lühikirjelduses põnevam kui täisversioonis)

Kõik, kes pelgavad pealkirjas sõna "loeng" - ärge kartke, lugege! 

Meenutab kohati Hvostovi viimast raamatut. Lihtsalt erinevast Hvostovist, kes avas iga raamatu tausta laiemalt ja lõdvema randmega, keskendub Luik ennekõike ajastule omase inimtüübi presenteerimisele kirjanduses.

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️"Juhani evangeelium" Mutt

Parajalt ülevaatlik ja kõikehõlmav, samas ei puudu ka soojus ja isiklik sõbramehelikkus autori poolt. Mis mulle sobis. Tegelikult on ju see suur rikkus, et meie kultuuris suurtest vaimuinimestest kirjutaksid need, kes veel isiklikult mäletavad, kellel on portreteeritavaga olnud mingi ühisosa. 

Kui üldse millegi üle nuriseda, siis ma ühel hetkel tundsin veidi puudust pereliikmete tähelepanekutest, ääremärkustest. See pool oli hetkel täielik null (vaid põgus fakt abiellumisest; äiaga koostööst oli oluliselt enam juttu). Aga küllap ei olnud selles sasipuntras see paraku võimalik. Mõistetav, aga kahju ikkagi.

PS. Tuleviku tarbeks märgin aga selle küll ära, et jäin raamatukogus seda liiga pikas järjekorras ootama. Neid ridu siin kirjutades on juba tulnud uudised ka pärijatega vaidlusest ja esialgne info raamatu müügilt korjamise kohta (kas, mis ja millal täpselt raamatukogudes olevate eksemplaridega saab, ei tea). Tegin midagi mitteminulikku: ostsin e-raamatu ja loen siis seekord sel kujul. 

PPS. Ühtlasi märgin ära, et ei ole kunagi varem näinud, et RR nädalamüügi edetabelis oleks esimesele kohale tõusnud e-raamat - ikka ja alati on seal olnud paberraamatud. Rõõmustan südamest. Mul on alati hea meel, kui ostetakse raamatuid, rabatakse teatripileteid, see on mu jaoks kui helgem noot nende uudiste vahele, kuidas mingid rahvamassid tarbivad tasulist suunamudijate "sisu".

Minu Tokyo

Raamat paigast ja elustiilist, mis mind kunagi pole ahvatlenud, aga mis on kirjutatud ja kirjeldatud väga haaravalt, nii et neelasin ruttu (seda hoolimata tundest, et see on pigem nooremale lugejale sobiv raamat).

Kergelt identiteedikriisis Liisa, kes ei kuulu päriselt siia ega sinna, on leidnud väljundi Jaapani suunal. Veel Eestis elades veedab ta aega kuulates jaapani muusikat, õppides keelt ja ... igatsedes. Mõned reisid Jaapanisse ja kiindumusobjekt Jaapan annabki end kätte. Uurimistöö ülikooli juures, lisaks järgnevad õpingud, nii need Tokyo-aastad tulevadki. 

Autori suureks plussiks on tavatu avameelsus. Näiteks õpingute aadressil (mis kõik kõlab ju väga uhkelt, aga tegelikult on suuresti mugav lapsepõlve pikendus (ei ole minu kunstiline liialdus, ta kirjutab sellest päris palju ka ise)). 

Või ilu(sa mehe) otsingud. Tal on korralik kinnisidee ja ta tegutsebki selle eesmärgi nimel. Ka erinevatesse suhetesse astumise ja sealt välja astumise lood on... nii ehedad. Nii see elus sageli käibki, aga ikka kiputakse tegema nägu, et oi-oi, nii küll ei tehta. Suh(e)teliin oli ses osas ka põnev, et mul oli korduvalt kiusatus ette ära guugeldada, et aga mis seis siis täna on :) Tavaliselt mul nii põletavat uudishimu ei teki, ausalt. Lihtsalt see elukaaslane Taiji vajus mingil hetkel lugudest nii välja, et ma ainult sellele mõtlesingi :) Olgu etteruttavalt öeldud, et te ei pea "muretsema" - epiloogis saavad kõik küsimused vastused.

Muidu aga jah tundub see Jaapani elu kole keeruline. Või siis, vastupidi, väga lihtne. Sest kõik on ju nii reglementeeritud, hierarhiad rangelt paigas. Sellest viimasest saan ma haridussüsteemis ja tööelus isegi aru, aga mõnes vabamas seltskonnas (siin raamatus on palju juttu harrastusbändi tegemisest) jooksutas mul küll juhtme kokku. See, et bändiliikme tüdruksõber/elukaaslane peab esinemistel praktiliselt teesklema, nagu ta ei tunnekski oma meest. Või muusikutele abi pakkumine sots.meediaga toimetamisel väärib äärmise halvakspanu. Need seigad võtsid veidi silmi pööritama küll.

Jaapan on kahtlemata endiselt eksootiline, päriselt eksootiline, eks sellest ka keskmisest suurem põnevus lugedes. 

PS. Kui keegi leiab raamatust ühe kummalise väljendi, siis võib mulle märku anda. Seal oli üks selline, mida ma läbi ei hammustanud, aga otse loomulikult olen selle praeguseks unustanud :) Aga oi kuidas vaevab nüüd.

Teatrist

 "Soo" Theatrum

Oli see alles pikalt oodatud etendus mul. Kevadised piletid sai Maroko pulma tuules ära kingitud ja suvel ju ei mängitud.

Mulle meeldib, kuidas Luup võtab elulise teema ja ehitab sinna ümber mingi mitmes suunas hargneva pusa (elus, muide, ongi enamasti taolised pusad, olukorrad ja nende lahendused ei liigu üldiselt sirgjooneliselt). Igatahes on seis selline, kus ema-isa peavad ühel päeval seisma silmitsi lapsega, kes ei saa ise ka päris täpselt enam aru, kes ta on või kes ta tahaks olla. Igivana värk, ei midagi uut siin päikese all. Mis on aga uus, et ümbritsev ühiskond aitab tänasel päeval sellele segadusele kaasa. Ja päris jõuliselt. 

Olgu öeldud, et see on komöödia. Nii et võid julgesti pärast pikka tööpäeva vaatama minna - see ei vajuta sind ängistuse sohu (nagu tegi "Elajannad 2" eks ole). Ma saan aru, et on teatrikülastajaid, keda ärritab, et nii tõsistel teemadel räägitakse läbi rahva naerutamise. Mina olen paraku see inimene, kellele aga just nii sobib. Ka raamatutes - rasked teemad ühes musta huumoriga töötab suurepäraselt. Ja siin tuli kõigi osapoolte traagika välja küll (olgu, soovolinikul mingit suuremat traagikat vist ei olnud). Aga see isa ahastus (Marius Peterson), seda ma mõistan. 

Jah, mulle meeldis. 

Kõik osatäitjad ei mahtunud pildile

"Vaikus" Linnatater

Seda ei olnud otseselt plaanis vaatama minna, aga kui ma ühel õhtul pool kuus nägin teatripiletite grupis pakkumist (ja veel esimesse ritta), siis ma muidugi muutsin meelt. Kiusatused, kiusatused...

Samuti algupärand (Uku Uusberg, ise ka lavastas). 

Tegevus leiab aset vaikuselaagris / Põrgupõhjas. Sümpaatne kujund. Trupp on suur ja samuti sümpaatne. Mure maailma pärast, igaühel oma mätta otsast, vaheldub tekkinud veidrast olukorrast tingitud koomiliste vahepaladega - kogu see kamp on luku taha jäetud laagri toimumise ajaks. Hirmus palju teemasid on ühte punti pandud. Samas kui kõigel näpuga ei suuda järge ajada, siis ega sest suuremat ole ka. Ikka tore vaadata. Lavastuses on ka mitmeid ootamatuid lavakujunduslikke pöördeid.

Ei karjunud hamba all.