Omaanis reisijad käivad vist küll kõik kõrbest läbi ja ma usun, et see on täitsa hea mõte. Mina, kes ma ei ole suur kõrbeentusiast ja ükski tavapärastest kõrbelistest aktiviteetidest mind ei köida (kaameli seljas õõtsumine, ATVga düünidel kihutamine, džiibisafari, lauatamine-kelgutamine jms), siis ikkagi - kõrb on äge, absoluutselt teistmoodi, imeilus. Ja no need mastaabid... Isegi kui on veidi turistikas, siis ikkagi soovitan minna.
Üks levinumaid kõrbeväravaid on Bidiyah. Tunnistan, pärast pealinn Masqatit, Nizwat ja mägikülake Misfati oli see siinne asula paras šokk. Esiteks olin seni näinud põhiliselt omaanlasi (põgusal vaatlusel võiks neid inimestena kirjeldada pigem ülivõrdes), siin andsid aga tooni võõrtöölised/sisserändajad. Neid on tegelikult mujal Omaanis ka, aga ilmselt siis oli nende kontsentratsioon mujal talutav. Natuke rohkem pindakäimist, äri on äri suhtumist ja ebasõbralikkust. Teine ebameeldiv avastus Bidiyah´s oli prügi. Seda, et seda lõunamaal oluliselt enam kui Eestis, see on ammuteada tõsiasi, Omaanis oli prügi siiski lõunamaa kohta väga vähe, aga seal kõrbevärava linnakeses täitsa kohe oli.
Turist, kes kõrbesse läheb, aga Bidiyah´ta ei saa. Kui sul on nelikveoline auto ja sa oled valmis ise kõrbes oma öömajja sõitma, siis on Bidiyah see koht, kus lased rehvid tühjemaks. Kui sa aga ei ole oma sõiduoskustes kindel või oled Väikese Punniga nagu meie, siis tavaliselt kohtud oma kõrbepoistega siin B-s ja nemad viivad su (muidugi lisatasu eest, meie öömaja puhul üks ots 6 OMR/ 14 EUR ) öömajja kohale.
 |
| Meie vapper Väike Punn, sõitis wadide põhjas, sõitis kõrbes (ma loodan, et see info autorendifirmani ei jõua :)) |
Tegelikult on see magistraal enamjaolt jõhkralt treppis või, ma ei tea mis nime sellele anda. Oled meres madalas vees kõndinud ja neid pisikesi kõvasid "luiteid" jala all tundnud? No umbes sellised, aga kordades suuremad. Sellisel teel sõites hüppasid mu põsed pidevalt pool meetrit üles, oleks rohkemgi, aga lagi tuli ette. Vaikselt töristada ei saa, sest sellist teed oli ligemalt kümme kilomeetrit. Pealegi tuleb vahepeal sellist teed sõita järsust düünist üles, mis meie Väikese Punni jaoks oli niigi raske. Kohati leidub seal ka pehmet liiva, millesse on oi kui mõnus kinni jääda. Järelikult tuli Punni korralikult kuinutada ja hoog üles võtta.
Need on füüsilised vaevused, eks. Seda kõike oleks kergem taluda, kui sa teaksid, kuhu sa täpselt pead minema. Kus krdi kohas on su krdima laager. Mõned laagrid on üsna peatee ääres, teised düüniserval, kolmandad luiteharjal, neljandad üldse düüni taga peidus. Lisaks on vahemaad suured, seega ega su silm võta, mäherdune neist laagritest sinu jagu on. Pealegi telgidisain on neil suht sarnane. Tuletan meelde, et samal ajal Väike Punn hüppab elu eest, sa hoiad mõlema käega kuskilt kinni, et mitte pead ära lüüa ja et mõnigi hammas suhu alles jääks, nii et telefonist kõrbepoiste saadetud juhiseid on keerulisi vaadata. Kui tuleb selline koht, kus saad auto seisma jätta, siis vaatad ja oletad. Oletamine viis sinna, et meil tuli sellelt palju kirutud magistraalilt maha (loe: üles) keerata ja mööda väga pehme liivaga rada hakata düüni otsa ronima.
Muidugi jäi auto lõpuks kinni. Õnneks on jaanuaris päise päeva ajal napp kolmkümmend soojakraadi vaid. Muretsema siiski ei hakanud, sest kui klienti vaja, küll nad siis appi tulevad (maksmine toimus kohapeal, seega raha neil veel ei olnud). Õnneks keset liivavälju janusse ja nälga ei pidanud surema, kõrbepoiss lendaski sõnumi peale kähku kohale. Autot nähes tegi suured silmad, kui rattad liivast välja saime ja täis rehve nägi, haaras kahe käega peast. Tõsi, kui ta jäljed ette sõitis, siis kannatas meil koguni puksiirimata üles sõita.
"Vaata, et sa alla sõitma hakates siis rehvid tühjemaks lased," noomis kõrbepoiss. Kolm korda võite arvata...
Kõrbes ööbimisega toimus meil aja jooksul teatavaid vangerdusi. Algse ühe öö muutsime kaheks. Õnneks mitte minu soovil. Sest kohal olles hakkas tunduma, et äkki see ikka pole hea mõte ja lahkusime pärast esimest ööd. Selles ei olnud võõrustajad absoluutselt süüdi kusjuures, meie enda kapriisid, ma arvan. Laagri asukoht oli hea, kogu ala meeldiv, voodi telgis enam kui suurepärane (ma ei tea, kas olen seda maininud, aga voodid olid kõigis majutustes korralikud, parajalt pehmed, voodipesu supermõnus; küllap see omaanlaste dišdašade igapäevane pesemine on hea kooli andnud :)), toit oli maitsev ja seda oli piisavalt.
Aga... öö oli ikka päris külm. Võimalik, et kui sul nii päev kui öö külm, siis on lihtsam kohaneda, aga just see suur kontrast on natuke tülikas. Lisaks juhtus olema öösel meeletu niiskus (see pole kogu aeg nii, ütlevad nad), hommikul oli tihe udu. Kõik asjad, sh telefonid, olid hommikuks märjad. Öö oli tuuline ja sahmis üsna korralikult telgiga. Kuigi somes jagatud videoklipp võis jätta mulje õudusfilmist pärit kaadrist, siis see ei olnud teema :) Pigem see, et kui sul on niigi krõbekülm ja siis veel kuskilt serva alt või nurgaaugust lõõtsub tuul ka, siis noh, natuke ebameeldiv. Siiski kordan, et majutusi on igat masti ja kindlasti on ka selliseid, kus on küte ja tuul ei puhu ja üleüldse, eks ole.
Ja üks üllatus veel - kui Nizwas ja Misfah´s oli öö haudvaikne, siis kõrbes oli öö läbi kuulda lennukihääli.
Kõrbe öömaja tõi instas ka küsimusi, nii et panen need siia, tulevastele ränduritele abiks öömaja valikul (valik on üüratu ja saad siis ise otsustada, millele ehk rohkem peaks mõtlema).
1) WC: see küsimus tuli hirmus kiiresti :) Ilmselt laagriti erinev, mõnes on ehk ühis-WC, aga meie laagris oli igal telgil enda oma. Vesiklosett, igaks juhuks mainin. See oli samuti vaiadel, telgiga samal kõrgusel, metallkuudik põhimõtteliselt, katuseta. Ehk siis päeval küttis päike põrgukuumaks, öösel oli metall külm (ja tänu niiskusele ka märg). Dušinire oli samuti selles kuudis.
2) Elekter: telgis oli üks pirnike ja väike ventilaator, seinakontakte ei olnud. Moodsaid nutividinaid sai käia laadimas ühistelgis.
3) Kas parem on vaiadel või maapinnal telk?
Ei oska vastata. Noh, majutust valides tundus sümpaatsem kõrgemal olla. Ikkagi parem vaade ja "üllatuskülalised" ei saa sisse ronida (muide, kas on olemas mõni selline hurmav liik nagu kõrbeämblik?). Nüüd, mil olen seda tuuseldavat tuult tunda saanud, siis mõtlen, et ehk maapinnal oleks vaiksem olnud. Teisalt kujutan ette, et niiskus oleks otse liival jällegi hullem olnud. Ah jaa, millest polegi rääkinud - telgi põrand. Põrand on põhimõtteliselt nagu see võrkaia materjal, loomulikult mingi tugevama otsa traadist. Ja kuigi vaibad on kõik põrandal ja sa otse selle traatvõrgu peal ei kõnni, siis seda vetrumist/õõtsumist on võimatu kirjeldada. Ausalt, ma olin pärast tunnikest telgis rohkem merehaige kui pärast viietunnist Heltermaa-Pärnu meresõitu.
4) Kas ühest ööst kõrbes piisab?
Sõltub. Kogemuse mõttes kindlasti piisab, meeleolu saab kätte. Kui ei saabu liiga hilja ja/või ei lahku hommikul liiga vara, siis jõuab mingeid kõrbelisi tegevusi ikka ka võtta. Nende tegevustega on ka nii, et kõik sõltub asukohast ja laagri suurusest. On olemas pisikesi, kuni 5 telgiga laagreid, kus ilmselgelt kõiki lisateenuseid kohapeal pakkuda ei ole võimalik. On suuremaid, kus kõik on olemas, kaugele sõitma ei peagi.
Ma ei teagi, meie laagris oli vist mingi 15 telki/majakest. ATV-d olid olemas, kolm kaamelit jms. Kui laager asub düünil, siis päikeseloojanguks / -tõusuks eraldi safarit võtma ei pea, vaatad telgiukse ees. Muidu ostad selle lisaks (koos düünil kihutamisega, 25 riaali ehk 55 eurot / nägu). Loksutamine kaameli seljas maksis meie laaris 5 riaali ehk 11 eurot. Liivalauatamine 3 riaali ehk 7 eurot, ATV 15 riaali ehk 33 eurot. Kuumaõhupalli kohapeal polnud, aga kusagil see oli, hind 85 riaali ehk 187 eurot.
Mainin siinkohal, et enne tuulist ja niisket ööd meeldis mulle kõrbetelk nii väga, et jõudsin õhata, et siin võiks kohe nädal aega jutti puhata. Vahtida niisama liivavälja ja luiteid, mõlgutada omi mõtteid, vältida nutiseadmeid ja lihtsalt olla. Nii et jah, isegi ilma nende aktiviteetideta võiks mingil juhul ju pikemalt peatuda.
 |
| Näiteks kulutasin ma vähemalt tubli tunni nende kolme väikese poisi tegevuse jälgimisele. Nad tulid koos isaga meie võõrustajatele külla. Poisid, kenasti traditsioonilises rõivais, kätlesid meie võõrustajad ära ja siis padavai omapäi mängima. Natuke aega kräunutasid ATV-sid (see heli muidugi meeldiv ei ole), täiesti omapäi, üsna vilunult. Kui sellest tüdisid, siis võtsid laua ja panid järgmise düüni otsast alal laskma. Kaks poistest tegid seda kõike ikka oma lumivalgetes dišdašades, mütsike kenasti peas. |
5) Kas hirm ka tekkis?
Ei. Kui see kõrbeelu seal oleks absoluutselt korraldamata ja kedagi näha ei oleks, siis ehk. Kelle aga oht paanikahooks, siis esimesed kõrbelaagrid hakkavad tegelikult k o h e kõrbe alguses. Et jalad on küll liivas, aga telgisuu vaatab Bidiyah linnakese poole. Ja selle kümmekonna kilomeetri jooksul, mis me kõrbesse sisse sõitsime oli laagreid palju, alguses väga tihedalt (liigagi!), hiljem hõredamalt. Ja ega meie olnudki väga kaugel kõrbes, on kaugemaidki. Ja keda hirmutab telk, siis mu meelest jäi Bookingu lehel mulle ette ka hotelle (jah, lugesid õigesti) kõrbes. Basseiniga õues ja vanniga toas. Kõik on võimalik.
Kui sa küsid, et kas ma nende teadmiste valguses oleksin võtnud teistsuguse majutuse, nt küttega majakese vms, siis vastan ausalt - ei oleks. Kui juba kõrbesse minna, siis tundub telk kuidagi ainuõige. Palju lähemale või kaugemale kõrbesse nagu ka ei võtaks, see oli selline paras distants, ma leian.
 |
| Mõningatel andmetel 12 500 ruutkilomeetrit liivast ilu |
