Poissmehetoidud

                                         

Nii, aeg on kraamida lagedale poissmehetoidud (mis selle naisvaste olekski?). Mida teete süüa, kui olete üksi kodus? Või kas üldse teete? Linnas on asi lihtne, seal ma marsin rõõmuga kohvikusse, aga saare otsas ketis olles on jama majas. Lähim söögikoht on põhimõtteliselt sadamas ja pigem selline kiireks hädasöömaks, mitte nautlemiseks. Suuremõisas on pikemat aega segane olukord ja ma jään täna vastuse võlgu, kas seal üldse süüa saab... Pigem vist toitlustavad sügisest kevadeni kooli ja suvel uhavad catering´i. Kõige täpsem info peaks olema Kpt Malmi fesaris, aga sealne viimane postitus on 2024. aastast. Suvel muidugi peaks olema lossis toitlustus kohustuslik, aga adudes kui komplitseeritud see toitlustusäri meil siin on, ei hakka ma midagi ütlema. Jeebus, kuhu ma nüüd omadega välja jõudsin selle poissmehemenüüga :) Et siis enne Käinat ei miskit (tugev 17 km). 

Minu toidulaud mõnevõrra vist siiski üksi olles erineb. Ja mitte seepärast, et mu teinepool neid asju ei sööks, aga lihtsalt kuidagi nii on...

Selge on see, et kui ma olen üksi, siis ei mingit hommikuputru! Ma söön seda putru nii tihti, et enda arvates olen näost ka juba kaerahelbepuder valmis. Näkileib millegagi või praemuna kärab mulle oivaliselt. Üks hommik katsetasin siin näiteks aga banaanipannkooke, sest noortest talgulistest oli neid jõhkralt alles jäänud ja mina toitu ära ei viska (v.a sibul, paprika ja porru - neid ma küll päästa ei suuda). Banaani meie majas süüakse küll, aga tavaliselt lihtsalt niisama vahepalaks, mitte soojas toidus. Kõrvalepõige. Mulle on jäänud mulje (võib vabalt olla ekslik), et banaanipannukaid söövad eriti aktiivselt terviseteadlikumad tegelased, või ei? Millest ma aru ei saa, kust krdi otsast see tervislik on? Olgu, selle pisukese nisujahu asemel pannakse vist kaera- vm jahu. Aga püha müristus, kui palju nende praadimine võid ja õli neelas! Ma ei tea, ilmselt tegin midagi valesti.

Lõuna- ja õhtusöögid kipuvad mul sujuvalt üheks minema. Kaks kuumemat päeva kühveldasin arbuusi-fetasalatit. Kui ma sellest mandrile teada andsin, siis tegi teinepool järgmine päev endale ka :) Nii et tõeline poissmehetoit x 2 :) Üksi olles armastan ma ka keefirisuppi ja külma hapukoorekastet (või kuidas seda nimetatakse, igatahes suviti alati tehakse: tomat, kurk, keedumuna, till, hapukoor). Neid teen muidugi ka siis, kui ei ole üksi, aga kuidagi ikka peab siis lihakraami ka juurde leiutama. 

Täna kavatsen aga vist keeta terve värske kapsa ja seda lihtsalt või, tilli ja sidrunipipraga konsumeerida. 

Üks imelik kiiksuga toit, mida ma võiksin seitse päeva nädalas süüa: tomati-hapukooresalat (see klassikaline lihtne lisand muidu), kuhu murendan leiba sisse. Just nimelt sisse ja just nimelt vaba käega murtud. See on täielik pläust, mida küll keegi teine vist ei söö. Ja ma ei tea, kust ma ise selleni jõudnud olen, igatahes kindlasti olen ma nii teinud juba lapsena. Äärmiselt ebaseksikas. 

Mida teie teete süüa, kui olete üksi kodus? Või kas üldse teete? 

Juunikuu raamatud

Juunikuist lõpikut on alati põhjust alustada kniksu ja kraapsuga raamatukogust laenutajate suunas - aitäh!  Leidke endale seltsiks ikka mõni tore raamat, valikut ju on.

Igatahes mina lugesin 15 raamatut, peaaegu pooled neist lahketelt kirjastustelt (minu tänu - Eesti Raamat, Petrone Print, Varrak, Sirli Kalevitütar!).

Kuna need on jälle nii seinast seina kõik, siis lemmikuid välja tuua keeruline. Oleneb tujust, maitsest ja meeleoludest, aga peaaegu kõiki siit nimekirjast võiksite lugeda. Praegu vaadates ütleksin, et kohe üldse ei istunud mulle siit kolm raamatut (neist vähemalt kaks siiski meeldivad rahvale, seega ärge küsige, ma ei vasta).

"Tants kontidel" Filimonov

"Maia" Blomqvist

"Trofee" Schoeters

"Minu Türi" Pehk

"Tule toomine" Kalevitütar

"Hundijäljed" Arvola

"Minister Nestor" Petrone

"Hr Saito rändkino" Bjergfeldt

"Suliko" Saisio

"Kus on täiskasvanud?" Lykke

"Nukker tiiger" Sinno

"Armulood viikingitest Tinderini" Larsen

"6,6" Veelmaa

"Eesti novell 2026"

"Minu Camino palverännak" Mölder

Minister Nestor / Petrone

See oli nüüd küll üks lugu päris elust (jätame kõrvale, kas ja kus autor tõde on väänanud, seda me teadma ei peagi), ses mõttes, et nii nagu kunagi need kassiasjad käisidki. Et igas majapidamises oli kass või paar, selline pooleldi iseseisev, aga õrnalt siiski nagu pererahva armul ka, eriti puhveti osas. Ma olen veel sellest põlvkonnast, kui eksisteerisid laudakassid. Ei tea, kas neid täna enam ongi, pole ju lautasidki. Korteris kassi-koerapidamist ma eriti ei poolda, tundub kuidagi loomu- ja loodusevastane. Tõsi, vahel on selleks hea põhjendus olemas.

Mul endal on täiskasvanueas olnud kass vaid ühel korral. Ise tuli. See on Hiiumaa-raamatus kirjas ka, ümber ei hakka jutustama. Kurb oli küll teda vahepeal linnaelu peale viia, aga lühikeseks see aeg lõpuks ka jäi. Vaat tema ka ilmselt saaks rääkida igasuguseid põnevaid lugusid, mis ta seal linnas kõik nägi ja tegi. Ma tean kindlalt, et ta on käinud mõnel raamatuesitlusel (miks mul kangastub, et ta vestles põgusalt Mart Sanderiga...), samuti oli tema kontrolli all uue presidendi ametisse nimetamine (käisime seda koos Kadrioru lossi juures vaatamas, kahjuks oli vastsel presidendil tol päeval veidi kiire, nii et koos neist pilti ei ole). Kaval oli ta muidugi ka, käis süüdimatult allkorruse notari ukse taga haledat nägu tegemas, tüdrukud muudkui toitsid seda "vaest näljast kassihärrat". 

Nüüd ma läksin jutuga kaugele, aga tegelikult on lugu nii, et seesamune kass on kohtunud ka minister Nestoriga. Ei, mitte selle Petronede omaga, vaid selle Hiiumaa omaga. Kass oli meil just tol aastal, kui meie hoovis toimus presidendikandidaadi kandidaatide debatt ja eks ta oskas ikka tähelepanu lunida. See meie kass siis, mitte Nestor. Ja kui ma nüüd veelgi enam mälestustesse kaevun, siis mu meelest jõudis ta ka tollase peaministriga ühel pildil poseerida, mis hiljem Stenbocki majast meilegi saadeti.

Aga mitte enda kassist ei tahtnud ma rääkida. Või natuke siiski 😀

Lasteraamatute puhul ei taha üldse liialt sisu ümber jutustada, on teised ju niigi ahtakesed. Igatahes maal vanaema juures lakas on pojad ja kuidagi üritavad lapsed mõne neist kätte saada ja siis on natuke kassipoja ilmaeluga harjutamist ja kõik need muud jutud. Kõige rohkem meeldisid mulle need kohad, kus lugu jutustati kassi vaatenurgast. Ja no lõpulugu muidugi paras kompu. Kui see tõsi oli (aga ma millegi pärast usun, et see võis olla küll nii), siis oli see üks vahva lugu küll.

PS. Ühes kohas ühe sõna ma oleks jätnud välja.

PPS. Mulle alati nii meeldivad need nime leidmise lood.

Suvaline juunikuine jaur

Niimoodi sättisin ma endale hommikul osa lugemispesast valmis, no et pärast toimetamist hea istuda.

Kuna mul on nüüd paar jaburalt tühja päeva ja hetkel välgub ja paugub, siis on loomulikult kõige targem tegu ronida arvutiga kiiktooli ja asuda juunikuud ära saatma. Taevale tänu pildiklõpsude ja nende sadade insta-postituste eest, sest muidu ma ei mäletakski midagi. Kusjuures mälu osas ma ei tee nalja, sest näiteks eile läksime spetsiaalselt Käinasse toidupoodi, et mind eelolevaks nädalaks varustada, jalamees nagu ma ju olen, ja kuna need minu mandrile mitte mineku plaanid tulid suht ootamatult, siis oli öökapilugemise kogus timmitud muidugi valesti ja ma olin seega reedel tellinud sealsesse raamatukogukappi endale kraami ja... no täna öösel kell kolm ärkasin ahastusega, et mis Käinast võtmata jäid, need ju olid raamatud. Nii et hetkel olen hurmava dilemma ees: 

1) tühistada tellimus ja katsuda läbi ajada oma poolteise järelejäänud uudiskirjandusteosega (+viimases hädas minna vana maja raamaturiiuleid tuuseldama, aga sealne lektüür... oeh, kõht hakkab valutama). ;

2) ajada oma velosipeed kuuri alt välja ja sõtkuda see faking 35 km edasi-tagasi ära. Põhimõtteliselt kui need paar kuumemat päeva mööda lasta, siis ju kannataks minna küll, aga mulle see autoteel sõitmine kohe üldse ei meeldi.

Pea oli eile ilmselt veel laiali pulmapeojärgsest kõige glamuursemast tööst ehk taararingist. Samas mööngem, et pole midagi teraapilisemat, kui neid veinipudeleid sinna konteinerisse peksta. Kuidagi vabastav.

                                

Kuidagi tagurpidi läks mul nüüd see juuni siin minema. Et siis pulmapidu reedel. Tundub, et läks kenasti, täna lahkusid viimased (peaosalised). Mõnikord jääb peojärgselt veel palju "sabasid", aga seekord läks kuidagi sujuvalt ja valutult, kellelgi midagi kuhugi maha jäänud ei ole, mingeid kaupu vms ka keegi viima ei tule. Pulmadest, üldisemalt, võiks mõni päev pikemalt kirjutada. Minu lugejate hulgas siin vist küll pulmaplaneerimiseks kellelgi põhjust ei ole, aga ähk leheb kellelgi teisel taris.

                                      

Jaanid. Tänavu katsetasime esimest korda talguformaati. 

                                

Toimis küll. Tehtud sai mõndagi ja toredat rahvast ikka vahva näha. Väga rahvusvaheliseks on see talguliste kamp ka muidugi läinud. Kui sügisel silla väljavõtmisel oli brasiillane siin (saan aru ta tahtnuks uuestigi tulla, aga tema kaaslane mitte, see töö on ränk), siis seekord oli paar venezuelalast, ühel neist naine ka sealt, aga teise osas ma nüüd ei mäletagi. Ja jaanilõkke ääres oli õhtul veel ka türklane mu meelest, aga tema töötoimkonnas ei olnud.

Ma tean, et somes tuleks kasutada ilusaid pilte, aga mulle hirmsasti meeldivad igasugused läbupildid. Päris elu noh.

                                        

Vahepeal lõpetas ka imiklaps kooli ja sai 19 (õigupoolest küll vastupidises järjekorras). 

                                

Mistõttu sain teha ühe väga vihmase Viljandis käigu (kiidan koduKOHVIKut, koos Felliniga hoiavad kenasti linnas kohvikukultuuri lippu kõrgel) ja taas kord elamus enne jaani bussiga Hiiumaale tulekust. Ma kujutan ette, et need suvitajad, kes peaksid mingil põhjusel ühel hetkel sattuma praamile madalhooajal ja nädala esimeses pooles saavad samasuguse üllatuse nagu mina jaanide ajal sõites. /no kurja, see äike on kolinud ikka nii pea kohale, et peab vist varsti arvuti ära panema/

Viimaste nädalate lemmikumad raamatud tõin ka välja, mitte just kõige lõbusamad, seega mõtle enne kolm korda, kui loed. 

                                           

Ja Rahva Raamatu kirjastuse raamatusõprade kokteilipeol sai käidud kunagi kuu keskpaigas (tšau, Triinu!). Literaat söötis-jootis, DJ mängis, uutest raamatutest räägiti, kirjanik oli külas, raamatuid jagati. Ei saa santi sõna öelda. Kui peo ots juba paistis, tuli veel natuke silma teritada. Igatahes selline väga mõnus tiks, mida võiksid kõik kirjastused korraldada. Ei peagi mitu korda aastas, ma lepiks täitsa ühega ka.

Foto: Virge Viertek

  Ma saan aru, et jõudsin kuu keskpaika, aga esimeseks pooleks ei ole enam ei jaksu ega mälumahtu :) Ja äike tuleb ka uue tiiruga tagasi.                      

                                   

Hundijäljed / Arvola

Triloogia "Laulud Põhja-Jäämere äärest" viimane osa (eelmised "Nuga tulla" ja "Vestersand").

Põhjas, karmid nälja-aastad 1860ndatel. Brita-Caisa on oma Mikkeliga põgenenud seadusesilma eest kaugele tundrusse. Aga mida sa sellise mehega peale hakkad, kes ei saa püüniseid seatud ja jahimehena... nojah, mõne hundi sabale ikka saab pihta. Peret sellega ei toida. Samal ajal seerib Mikkel ka kohaliku nõia, noore naise vahet käia. Kas ja kuidas nõia juures käimine pereelule mõjub, see selgub lugedes. Ja kuidas valitakse nälja ja kinnimajja sattumise vahel, sedagi saab teada lugedes.

Jaht, toidupoolise hankimine, nälg, rändamine, ilmaolud. Mõtled, et mis seal ikka nii põnevat olla saab, aga Arvola stiil mulle istub, hoiab külges kenasti. Veidi nagu kahjugi, et pole enam järgmist osa oodata.

Meeldis väga.

Tule toomine / Kalevitütar

Ma võiks eelmise Sirli raamatu ("Ekstaasi leidmine") juurde kirjutatud lugemismuljest vähemalt pool siia kopida, sest mõtted ja tunded on üsna sarnased. Kõik see ehedus ja siirus, hoog ja "Sirtsu särts", see on siingi olemas. Ses osas ei ole ta teise raamatuga jalga sirgu lasknud - kiidan!

Kui esimese raamatu läbivaks teljeks võiks pidada seda hullu tervisejama, millest ta end välja murdis, siis seekord on hoopis ilus roosamanna armastuslugu. 

Aga! /jälle, tema tekstidega ilmselt käibki kaasas minu rasvane aga :)/ 

Seekord on kena aus vaade ühe suhte anatoomiasse. Kuidas kõik algab, kuidas kulgeb, kuidas tekivad väikesed nagistamised. Pinget hoitakse kenasti üleval. Kuna nad on ju sellel oma reisil 24/7 koos, siis loomulik, et lugeja närib vahepeal küüsi, et kas saab asja või mitte.

Reisid, muide, liiguvad kaugemale. Ibizat ja Tenerifet leiab ka (Sirts viib oma lemmikmehe loomulikult sama puu alla magama, kus ta isegi magas, kõlab romantiliselt), aga hoopis magusamaks läheb, kui jõutakse Ecuadori ja Boliiviasse ja mis need kauged ja eksootilised paigad seal kõik olidki. Veel "toredam", kui rahad ei liigu ja lõpuks teist nagu enam ei olegi. Nälga päris ei jääda, aga kõht on tühi ikka küll. 

Aga! /jälle, rsk, üldse ilma ei saa või/

Arvestades, et raamatud ilmuvad ja memuaarid levivad, siis järelikult Sirts jäi ellu. Kergendus. Taas kord pean nentima, et kuigi kõik need seiklused on ju aset leidnud nii ammu, siis üldse ei häirinud ja iganemise märke ei täheldanud.

Lugemislaual, nädal 26

 

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️ "Nukker tiiger" Sinno

Suht karm kraam lapsepilastajast ja lapsest. Autobiograafiline. Pigem analüüsiv ja arutlev, mitte lineaarne loojutustus. Võigastest detailidest olulisim mu jaoks küsimus võimust ja selle omamisest. Mitmeid paralleele teistest sarnase sisuga kirjandusteostest.  

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️ "Armulood viikingitest Tinderini" Larsen

Huvitav pilguheit armastuse ja suhete ajalukku ja kuidas need on ajas muutunud. Mis aga eriti tore, vaatluse all on erinevad kirjandusteosed, mille näitel siis ajastule omaseid suhteanatoomiaid uurida (muidugi mitmed saagad, aga ka Ibseni "Nukumaja", Skrami "Constance Ring", Oksaneni "Baby Jane" jt).

⭐️⭐️ "Minu Camino palverännak. Ämma needus" Mölder

Ma olen elu jooksul mõned raamatud Santiago de Compostela teekonnalt lugenud (esimesena meenuvad täiesti erinevad, aga mõlemad omal moel puudutavad K. ja H. Kaldmaa "Kaks armastuslugu" ja Kertu Jukkumi "Ma naeran, et ma nutan") ja neis on täitsa olnud tuumakust, mingi teine liin (suhted, lein, minevik). Siin oli pigem selline väsitav reportaaž, ilma suurema lisaväärtuseta. Ilmselt oli selleks kõrvalteemaks plaanitud alapealkirjas kajastuv ämm, aga see siiski ei kandnud mu jaoks.

Piltide kohta tahtsin ka mida öelda, aga ma siiski ei ütle vist.

Lugemislaual, nädal 25

 ⭐️⭐️⭐️ "Eesti novell 2026"

Kogumik on kogumik, eks ole, on kõike. Aga no Silvia Urgase "Eestimaa puit"... Midagi sellist ma ühelt novellilt ootangi, ei mingit uinamuinat ja aeglast leelotamist. Kui ma tahan lugeda pikki heietusi lilledest ja liblikatest, siis ma loen Õnnepalu (enamasti kusjuures väga meelsasti, lihtsalt novellides ma ei viitsi aeglaselt surra).

Ja kuigi ma kuulen juba hääli tagaridadest, et kindlasti on mu vaimustuses oma osa Rohuküla sadamal ja palgiveokitel ja Haapsalu ülekäiguradadel, siis loll jutt suhu tagasi! See on päriselt hea lugu! (ja ta on täpselt selline autor, et viimast lauset veel lugedes juba guugeldad, et kas saaks temalt juba raamatutäie proosat lugeda 🙂)

"Maia" Blomqvist

Saareelu jätkub, lapsed sünnivad, mured-rõõmud ja kõik need muud jutud, ega mul polegi siin pikalt midagi ette rääkida.

⭐️⭐️⭐️⭐️ "6,6" Veelmaa

Sama hea nagu ikka. Mees näeb, kuidas see elu me ümber on. Panen siia stiilinäite ka.

"Tants kontidel" Filimonov

Filimonovi stiil ja mõttekäigud mulle meeldivad. Edasine sõltub nüüd konkreetsest teemast. Seekord on selleks meie venekeelne kirjandusringkond ja ühtlasi vastav Peda kamp. Paraku tean sellest liiga vähe, seega tegelasi valdavalt ära tunda ei õnnestunud, põhimõtteliselt vist vaid paari tõlkija osas panin pildi kokku. Ilmselt huvitavam olnuks lugeda, kui teaks neist rohkem. Sest hoiatan, tegelasi on siin palju ja ree peal püsimine kontimurdev.  

Lugemislaual, nädal 24

 ⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️ "Kus on täiskasvanud?" Lykke

Kui ma vajan vormilt lihtsat, ent sisult elulist ja ehedat peresuhete kraami, siis pöördun rõõmuga teda lugema. Suhetest ja perekonnast kirjutab ta nii, et ma päriselt usun. Lisaks meeldib, et ta sinna juurde torkab ka ühiskonnas toimuva suunal teravalt. Moodsa aja murekohad puha kenasti rivvi laotud.

Kuuekümnene pereterapeut, kes maadleb temaga suhted katkestanud täiskasvanud pojaga. Siin on ainest, nagu te juba aimata võite. Sinna otsa veel paar lörri läinud abielu, keerulised suhted mõne aja eest lahkunud emaga (meenutab "Surmahaiguse" vestluseid luukere Torega, ilmselt Lykke kiiks), ah jaa, eemal Kopenhaagenis elav tütar on ka olemas.

Ja siis see lõpp... selline korralik vaidluskoht, et kas õige oleks nii või naa. Või kuidas ise käituksid.

Minu Türi / Pehk

Jaan kukutas mu päris korralikult maa peale, sest lugema asudes tundus mulle, et noh, mis see siis ära ei ole, loen ühe eaka mehe memuaare Türilt. Ja siis ma lugesin ja lugesin ja... ajaloohämust joonistus välja uskumatult palju tuttavaid detaile ja pärast pisukest mõtlemist jõudsin järeldusele, et kurja küll, ega ta väga palju minust vanem ju olegi. Ilmselt on minus kahtlast ainest tänapäeval levinud nähtuseks, kus kuuekümnesed käivad ringi näoga, nagu oleksid nad kakskend kopikatega :)

See selleks. Et siis see raamat. Kui sa oled Minu-sarjas varsti lugenud juba 200 raamatut (Goodreads võib valetada, aga sellest lähtudes tundub, et "Minu Pirita" on 199. ja seega hetkel sisse kandmata "Minu Lottemaa" võiks olla 200. - kas on nii?), siis olgem ausad, korraliku koolilapse kirjatükiga enam minusuguse lugeja meeli ei eruta. Õnneks Pehk on pannud sajaga hullu ja siin ei ole eriti midagi tavalisest minukast. See kõik oli nii sooda, et pool aega ma lihtsalt naersin ja teise poole guugeldasin. Et palju ta, sindrinahk, hambasse puhub. 

Olulised küsimused said õnneks lehekülgedel vastuse. Kuidas Jaanist luuletaja sai? Kuidas omal ajal palju kõneainet tekitanud Suveniiri tegelaste rikkus alguse sai? Või kuidas Jaan Lõvi oleks Eesti kroonidel meie tähtsad mehed-naised paigutanud. Ka koduloohuvilised prouad-härrad ei pea südant valutama, et herr autor ehk liialt kaasaegsetele on keskendunud. Tuhkagi, ikka rohkem surnud ja muidu elutute objektide poole on pööratud ta pilk, Türi ajaloos olulised isikud on kenasti üles rivistatud ja nendega on tehtud "tuumakad" intervjuud, koguni Türi lillelaata ja vaimu ja raadiomasti jt on Pehk usutlenud.

Mulle meeldis. 

PS. Tahtsin Jaani metsa alla jalutama viia, no et näitan talle kõiki kollaseid lilli, mis mul siin parajasti õitsevad. Harmoneeruvad ehk raamatuga või midagi sellist ma südames lootsin. Jaan vastu ei ajanud, nii siis läksimegi. Kui ma tagasi tulin, vaatas abikaas pikalt mind ja raamatut ja teatas, et see raamat ju ei ole kollane, on roheline. Rohelisi õisi mul siin kuskilt võtta ei ole, jääb siis seekord nii.