teisipäev, 1. aprill 2025

Märtsikuu



Märtsis lugesin läbi 11 raamatut. Kolasin raamatute abil Belgias, Austraalias, Kuubal, Saksamaal, Tšiilis ja muidugi Eestis. Ajastu mõttes pakkus põnevust 80ndate Eesti argipäev Fabiani-raamatus. Ja kus lõppes Fabian, sealt algas laias laastus "Häbi". 


⭐⭐⭐⭐⭐
"Minu Belgia" Adojaan
"Kokkupõrked" Neeme
"Kuuba ühes hingetõmbes" Ramos Põder
"Paradiisiaed" Fischer
"Häbi" Rakke

⭐⭐⭐⭐
"Armastusest ja varjust" Allende

⭐⭐⭐
"Vana Fabiani nutulaul" Mutt
"Minu Brüssel" Höglund

Hindamata:
"Labürint all vasakus nurgas" Hvostov
"Kuldsete lehtede peal" Hennoste
"Laulgem kaasa. Lasteekraani laulud. 2"

esmaspäev, 31. märts 2025

Brüssel



Ei ole sel Brüsselil õnne. Talvisel reisil oli ühe juhuslikult kohatud kaasmaalasega Minu-sarjast juttu, kes kehvikute poolelt tõi näiteks kunagise Brüsseli-raamatu, mille kirjutas kadunud Afanasjev. Ei mäleta nii hästi, võiks üle lugeda, aga ilmselt oli küsimus rohkem sisus, vaevalt A. kirjutamisoskuses, seda kunsti ta ju ometigi valdas.

Praegune lugemine oli ka veidi valus. Siin on peamiselt kirjeldused, aga hullem on see, et need keerutavad lehekülgede kaupa sama mõtte ümber - nii mitmelgi korral oleks tahtnud öelda, et aga sa juba oled sellest rääkinud. Või et selle lehekülje oleks ühe lausega saanud ära öelda. Alailma on ühes ja samas lõigus kaks lauset, mis ütlevad sama mõtet, lihtsalt törts erinevas sõnastuses. Mistõttu selle kõige tulemuseks on ports teksti, milles puudub särtsakas ja uusi teadmisi pakkuv sisu. Hoolega otsides mõned terad leiab, keskendun nüüd neile.

Valdavalt on juttu sellest, kui vastuoluline on Brüssel. Prügi, räpasus, teede ja tänavate lonkav korrashoid (vihmaga plärtsuvad ehk siis lahtised tänavakivid on päris lõbus infokild). Keeruline ja jäik bürokraatia - kõik, mis on võimalik teha eraldi omavalitsusüksusteks, selleks ka tehakse ja kui lisada siis kompotti veel mitmekeelsus, siis lõbusaks läheb. Igatahes on pärast selle raamatu lugemist palju loogilisem, miks sealt EList nii palju lohisevaid ja segaseid signaale tule :) Samas Euroopa Liit ise on imeline, kõigile liikmesriikidele ainult rõõmu ja rahulolu toov, Eesti on seal toimekas ja tubli, meiega arvestatakse kui võrdsega. 

Siiski-siiski, lisaks imetoredatele Brüsseli inimestele ja Euroopa Liidule jäi veel paar asja silma. Raseduse ajal ja sünnitusjärgselt ette nähtud koostöö füsioterapeudiga, mis aitab ju paljusid hilisemaid tervisejamasid juba eos ära hoida või vähemasti neile kiiresti jaole saada. Üsna mõistlik mõte. Laste karastamine, mis ka näiteks Skandinaavias on hoopis teistmoodi kui Eestis.

Brüsselisse reisijale on siin mitmeidki kasulikke näpunäiteid. Nt ühistranspordi kasutamine (see on brüssellikult segane, seega peamine vist ongi meelde jätta - see on ebaloogiline), erinevate turgude ja kirbukate ülevaade, saunakeskuste teejuht, natuke muuseume jms. Kasulik teadmine on ka jõelaevakruiis (ehk et kõlab seksikamalt kui see tegelikult seda on). Väike spikker rahvusroogade mekkijale: friikad, vahvlid, rannakarbid. Et kus ja millega süüa.


pühapäev, 30. märts 2025

Armastusest ja varjust

On romantikat, on silmaringi laiendamist. Ega Allende ei kirjutagi ainult suhetest ja armuasjadest, ikka on sinna juurde pandud ka kodumaa-igatsus (suurema osa elust on ta veetnud eksiilis) ja mõni periood või nähtus Tšiili minevikust. Nii siingi. Valdavalt toimub tegevus 1970ndatel nimetus Ladina-Ameerika riigis, kus käseb, poob ja laseb Kindral, ikka nimetu. Asju juhtub, igasuguseid, enamasti mitte kuigi ilusaid. Neid asub ajakirjanikuna uurima peategelane, veidi hulljulge ja parematest oludest pärit noor naine Irene. Saatus kingib talle fotograafina kaasteeliseks keskmisest toredama noormehe. Ja siis läheb lahti. On ohtlik, on kohati kriminaalne, on põnev ja loomulikult on ka romantilised tunded. 

Lippas päris hästi. Uuel nädalal pikemalt Maalehes.

PS. Tegemist on Maalehe ja Eesti Raamatu koostöös ilmuva uue romantikasarjaga "Mis värvi on armastus", "Armastusest ja varjust" on sarja esimene raamat ja peaks ilmuma 10.04. 



laupäev, 29. märts 2025

Kokkuhoiust

Kui räägitakse kulutuste piiramisest, siis meenub mulle ikka see jutuke raamatust "Minu Mulgimaa". Tõsi, see käis puhtalt elektri kohta, no et kui 2021. aastal esimest korda hüppeliselt hind tõusis. Ja siis meedia hakkas tootma nupukesi, kuidas elektrit vähem tarbida. Mulkidel on ju teada see kokkuhoid - ma ei taha öelda ihnsus, sest seda see mu meelest ei ole :) -, aga siis selguski, et neist nippidest pole mulkidele tolku, sest nad teevad seda kõike juba niigi. Tookord noogutasin reipalt kaasa minagi.

Nüüd lugesin Eesti Ekspressist lugu, kuidas kodumaised kuulsused toidupoes (ja ka muidu) säästavad ja mis nippe kasutavad. Ja jällegi, normaalsele inimesele suurt kasu ei ole. 

Et võiks söögiplaani paar päeva ette mõelda - kirjutan alla, aga ei midagi uut. 

Et võiks hindu vaadata, eriti kilohinda jms - no anna jumal kannatust!

Et võiks kampaaniate ja soodukate ajal osta tooteid, mida võimalik ette varuda - samuti ei midagi uut. 

Et võiks süüa sama toitu mitu toidukorda/päeva - kas on tõesti keegi, kes üksjagu vaaritamist nõudvaid roogi teeb ühe toidukorra jagu? Ei usu, kui just pole tegemist nii suure perega, et tõepoolest kõik ühe söömaajaga ära süüakse.

Et võiks vähem süüa - jah, see on väärt soovitus ja sellele ma panustangi.

Et võiks käia Lidlis - jep, ma vahel käingi. Kuigi viimane kord oli seal nii suur arve, et ma õhtul otsisin prügikastist kassatšeki välja ja arvutasin üle, päriselt :) 

Kui nüüd toidukaupade juurest eemale liikuda, siis üks mees ütles, et ei osta nii palju enam uusi riideid; ta avastas, et garderoobis on nii palju asju, mis siiani kandmata. Väga naisss, Ummi, aga seda säästunippi saavad kasutada ehk Dubais tööl käivad "modellid" ja mõned kohalikud väga heal järjel tüübil, olgu, mõni sekkari-sõltlane ehk ka. Teiste puhul ma ei usu, et on nii arutult hilpe kokku aetud, et pärast 10 aastat veel avastaks garderoobinurgast kandmata rõivaid.

Okeika, ma nüüd lähen säästma, mõnusat laupäeva teile!


PS. Ma niisama laamendan siin, tegelikult ma saan aru küll, et neid artikleid on vaja, sest ikka leidub natuke eluvõõraid inimesi, kellele on vaja selliseid vihjeid anda. 

reede, 28. märts 2025

Leelo

Ja ka täna käisin kinos :) Kokkuhoidliku inimesena käisin kolmeeurosel kinoseansil. Kui nüüd lõpuni aus olla, siis selle filmi eest oleks võinud ka 20 eurot maksta. Rõõmuga.

Ülesehituselt klassikaline, kokkuvõttes turvaline ja korralik. Ja enamasti lisaksin ma selliste omadussõnade peale, et igav, aga mitte seekord. See oli nii soe ja südamlik ja mõnes kohas ka ehedalt aus. Midagi šokeerivat ei olnud, aga polnud ka vaja. Ilmselgelt on Leelos olemas ka rajum pool ja nagu tütred avaldasid lootust, siis ehk kunagi laseb ta selle ka valla. Seni aga - ootame.



---

Nüüd on vist veel üks doku jäänud, mida võiks vaadata, aga eks paistab. Kuna ma tõmbasin endale sots.meedias hüppamisega ühe jama kaela, siis on mu mõtted nüüd sellega hõivatud. Ütlen ette ära, et ei midagi kriminaalset või teispool kohtuuksi lahendatavat, aga lihtsalt, no lihtsalt plaaniväline tegevus väljaspool minu võimekust, mis omakorda tähendab, et selle asja tehtud saamiseni olen ma muudes tegemistes pooles vinnas, ehk siis mitu päeva on nüüd raisus.

Ühtlasi toob see mulle meelde, et kerisin eile teatriauhinnad läbi ja Niinemets tsiteeris seal kedagi (mul tõesti jäi märkamata, keda täpselt), kellel oli kombeks öelda: kui õhtul on etendus, siis on päev p...s.

Täpselt! No täpselt sama siin. Mitte et mul etendust oleks, aga mõte on arusaadav, eks. Ühest küljest ma küll rähklen rööpselt mitme asjaga (eriti ajab see närvi arvutis töötades), aga mingid asjad on, mida saan teha rangelt üks asi korraga.  Kui on mingid olulised koosolekud, kohtumised, käigud, siis on igatahes minu puhul mõistlik need hommikusse sättida, muidu on terve päev mokas. Seepärast olen aeg-ajalt ohanud, et küll tahaks teatris töötada, aga just need õhtud rikuvad asja ära. 

Üleüldse ma ei saagi aru, kuidas näitlejad saavad mingit muud elu elada. Pole saladus, et mu teekond kodust toidupoodi/raamatukokku/postikappi/auto juurde kulgeb trajektooril, mille lähiümbrusse või tee peale jääb teatreid. Seepärast on mõistetav, et ma näen sageli sel lõigul ka näitlejaid. Ei, mitte hommikuse proovi kellaaegadel, aga just õhtuti, nii kella 18 paiku või hiljemgi veel. Ja ma pööritan iga jumala kord silmi, et kuidas see või teine saab alles kaubanduskeskusesse lipata või niisama tänaval ringi kolada, kui ta peaks a m m u teatris olema. Kui mina oleksin näitleja ja mul oleks õhtul etendus, siis ma oleks juba lõunast teatrimajas ja paneksin vaimu valmis :) Mõistusega ma saan aru küll, kui üks tegelane läheb ehk alles teises vaatuses lavale, siis on selge, et ta ei peagi pool seitse grimmis olema, aga ikkagi. Müstika.


neljapäev, 27. märts 2025

Minu kallimad



Ka täna läksin kinno ajusid tuulutama, menüüst valisin ikka, üllatus-üllatus, doki. Ja ma kiidan, päriselt kiidan.

"Minu kallimad" vaatleb kolme paari, kellel midagi on suhtes puudu. Või väljendasin ma end nüüd valesti, sest mõni neist usub ehk hoopis, et tal on nii palju armastust, et seda ei saa jagada vaid ühele inimesele, oma elukaaslasele/abikaasale.

Ma ei ole taustaga end kurssi viinud, ei tea, kaua filmitegijad neid paare jälgisid, aga mulle kui vaatajale paistis ekraanilt vastu pikk ja põhjalik töö. Esiteks, et neis suhetes jõudis tekkida areng ja liikumine. Teiseks, et oli näha, et asjaosalised jõudsid kaameratega harjuda. See viimane on hea doki üks olulisi eeldusi mu meelest. Kuniks kaameraga veel arvestatakse, oma käitumist korrigeeritakse jms tehakse, ei ole asi usutav. 

Hästi ärritav ja valus vaatamine. Kujutan ette, et need iga konkreetse suhte polüamootorid ise uskusid, et kõik on tehtav ja korraldatav, aga mu meelest haiget said lõpuks vist küll kõik kuus. Olgu, Kay osas ma ei ole kindel, tema käitus natuke nagu... passiivne ja süüdimatu hurmur. Alguses tundus, et tal on peas kõik läbi mõeldud ja selge, ent hiljem lasi ta ikkagi teistel otsustada, vastutada, valida, umbes nii, et mina olen õrn ja armas õiekene, jagan kõigile naistele armastust ja teie vaadake ise, kuidas selle kõige juures oma elu elatud saate :) Tema abikaasa Beate oli võrdlemisi sümpaatne ja arukas, kuidagi kainelt kaalutlev ja sirgjooneline. Aga üksi sa seda vankrit lõpuni ikkagi ei vea. Laiali nad läksid ja oma keerulistele otsingutele suundus viimaks ka tema, proovis naist, proovis noort poissi ja ilmselt proovib tänaseni end leida.

Teine paar, Marianne ja Sven, oli selline... paigal tammumine. Oli näha, et Marianne oli täiesti õnnetu ja rahulolematu selles suhtes, sokkideni armunud Kaysse. (tuletan meelde, et Kay oli see vastutustundetu ja passiivne tüüp) Sven, kes käis Saksamaale tööle, kannatas selle jama käes ikka algusest peale. Tõsi, eks ta väheke selline krampis ja tuim tükk oli, aga raha koju toomiseks sobis küll. Ja mida iganes Marianne ja Sven oma pere (neil olid lapsed, need tundusid veel kõige enam kannatavat, üks neist vihkas ema Kay pärast) ja suhte nimel lubasid ja tegid, siis Marianne murdis korduvalt sõna ja no need näoilmed... oli näha, et see endine pereelu kohe kuidagi ei passi. Filmi lõpus läksid nad Sveniga kahekesi ära Saksamaale, eesmärgiks ilmselt seda suhet lappida. 

Kolmas paar oli lihtsalt segaduses kooslus. Naine oli selline ora tagumikus tüüp, kes jooksis mööda tantralaagreid ja mingeid uhhuu-jutu puhujaid, kord tahtis last saada, siis ikka ei tahtnud jms jutud. Hästi segaduses inimene, kes peaks esmalt ilmselt mõne aasta enda sisse vaatama, hoiduma igasugustest suhetest, kuni ise endast aru ei hakka saama. Elukaaslane oli tal selline ärpa poisiohtu tegelane, kelle puhul ei saanud päris täpselt aru, kas ta oli algusest peale kõikuv tuulelipp või oli selliseks muutunud selles konkreetses suhtes. Käis püüdlikult laagrites ja uhhuutajate juures kaasas, aga ega see päris tema jaoks ikka ei olnud. Filmi lõpuks nad natuke nagu olid koos ja samas päris nagu ei olnud ka. Mehel oli mitu sügava depressiooni perioodi juba olnud, lisaks proovis ta erinevaid religioone mormoonlusest kuni õigeusuni. Ilmselt otsib end tänini.

Loo moraal? Vaadake filmi ja leidke see ise.

Aga film on tõesti hea ja ma tõesti soovitan.



kolmapäev, 26. märts 2025

Sal-Saller

 Einoh, ikka tore vaadata, miks ta siis ei ole. Ütleme nii, et päris "appi, kui äge film!" ei karjataks, aga kui mul oleks kombeks koduste tegemiste taustaks telerit mängitada, siis kanalit ei vahetaks. 

Mingid vanad kaadrid olid vahvad, neist paljusid ei olnudki ma näinud. Samas see Soome periood oli filmis veidi venivalt pikk mu jaoks. Või ei olnud pikk, aga äkki siis igavavõitu, kuna nende soome tüüpide nimed ja näod mulle midagi ei ütle. Aga seda ajas muutumist oli küll ses mõttes huvitav vaadata, et muidu ikka mõtled, et no kurja, Saller on ikka läbi aastate suht ühesugune olnud (välja arvatud jah see algusaegade poolde selga lehviv juus muidugi), aga midagi siiski.

Lähedale portreteeritav endale vist ei lasknud. Ühest küljest ju kiiduväärt, sest mis sa ikka oma eraelu ja suhetega lehvitad ja kas need endised nii väga tahakski, et neid kajastataks. Praegusest näidati ka vaid vilksamisi alumist otsa. Korraks põigati stadkale poja mängu vaatama. Mingi osa intekast toimus arvatavasti kodus või kodulaadses kohas, aga seal näidati püüdlikult vaid fragmenti diivanist ja taustal olevat aknalauda (vanalinn?). Aga jällegi - inimlikust seisukohast ei saa ju pahaks panna. Samas doki vaatajana jääb mulle ikkagi ületamatu distants.

Ainsad hetked, mis vist üleüldse Sallerit inimlikus plaanis lähemalt näitasid olid need esinemiseelsed ja -vahelised pausid. Eriti see üks, kus tüübid istuvad mingis külmas kolaruumis ja Saller nendib, et tahaks praegu kodus olla.  Kui tihti need backstage´id üldse mingid suuremad asjad on... Ma olen lauljaid-näitlejaid vaadates alati mõelnud, et see on üks kole elu. Ilus on muidugi vaadata laval ja ekraanil ja klantspildil, aga see ratastel ja kompsude otsas elu... Kahekümnesena ehk on äge jah, aga hiljem? Siis jõuad esinemiskohta, uus koht, uued inimesed, alati ootavad ees ka mingid ebameeldivad üllatused tehnilise ja korraldusliku poolepealt. Siis teed heliproovi ära ja kössitad mingis ubrikus. Ootamine, ootamine... Võib muidugi võtta ka nii, et töö on töö ja mis see liini ääres seismine, kassas istumine või kontorikuubikus tuima panemine parem on. Kusjuures ega olegi.



teisipäev, 25. märts 2025

Paradiisiaed

 


See läheb mu tänavuste lemmikute hulka. Täpselt selline rõõmuskurb nagu mulle meeldib. On Saksamaal elavad ema ja tütar ja siis sajab Ungarist kaela vanaema. Kõik nad on väga isemoodi, ekstsentrilised, natuke ärritavad, aga hirmus sümpaatsed. Lugu jutustab 14-15aastane Erzsébet ehk Billie. Viimane, muide, ei tea kes ta isa on. No ja siis teatud sündmusteahel käivitab tüdruku võtma ette väikest road trip´i isa leidmiseks.

Ja nagu sellest eelnevast küllalt ei oleks, siis viib see pisukene seiklus Billie lõpuks ühele Põhjamere saarele, mille nime autor vist küll kordagi ei maini, aga loomulikult hakkas see mind vaevama ja tahaks kahtlustada Spiekeroogi. Taevake, te vaid guugeldage neid pilte! Isegi kui te olete Saksamaa-leige (nagu mina), siis need saared meenutavad mõnda Taani saarekest, sõnaga - nummi värk.

Ja kui ma ei oleks oma tegemistega siin totaalselt ummikus, siis ma jutustaks pool raamatut ümber.  







laupäev, 22. märts 2025

Vana Fabiani nutulaul / Mutt

Põhimõtteliselt järg "Keerukujule". Kui "Keerukujus" oli ühe suhte ja abielu anatoomia, mis lõppes lahutusega, siis siinses raamatus Erlendi ja Reeda lahutusjärgse elu liin jääb pigem üheplaanilisena taustale tiksuma (lastega ei lasta kohtuda ja kõik muu ringiratast tammumine väheste variatsioonidega). 

Suhete osas on siin kandvaks liiniks sõber Lutrin ja tema varieteetantsijast kallim Malka, nagu ikka, ühe armastuse elukaar. Selline üsna tõetruu pilt taas. Sekka lahutatud mehe eneseotsinguid ja -määratlust ja mõtterännakuid. Muidu ju tore kõik, aga eks vahepeal läks ikka väga kreeni ka. Samas kas pole see ka muidu elus nii? Et pada sõimab katelt ja kõik need muud jutud :)

Võrdlemisi okei lugemine oli siiski.



reede, 21. märts 2025

Ülle tuli külla

See vist läheb nüüd rohkem "minu aega" kui esimene osa. Igatahes ähmaselt ma Vanderselle (lõviosa raamatust ongi neile pühendatud) ja Pailapsiini  ja Onu Raivot ja Leopoldi ju mäletan. Kuigi kohati olen jälle segaduses, et kas ma mäletan mingeid detaile sellepärast, et ma ise, silm punnis, neid ekraanilt vaatasin või on need mälestused seotud nende tegelaste ja nende tekstide rahvasuus edasi elamise pärast. 

Siinse raamatu valikust mäletan kõige selgemalt ilmselt "Lumekuningannat". Oi, küll ma kartsin, seal ikka oli seda hirmu ja kurjust. Samas võtan ma tänasel päeval sellega seoses kõige sagedamini Ülle Kaljuste nime suhu. Kui sügis-talvetormid õues undavad ja tihendamata akende vahelt tuul tuppa vilistab, siis hõikan tavaliselt teise tuppa, et "Ülle tuli jälle külla!". Selle telelavastuse vinguv-vihisev tuul on mu kõrvamälus aegade lõpuni talletunud :) 

Vembu ja Tembu visuaal on mu jaoks aga näiteks üsna võõras, niisamuti Džuudopoisid. Kas ma neid üldse vaatasin...

Kõige toredam meenutus oli siin Mare Bachmani oma, et kuidas ta Raivo Järvi ema juurest kassi stuudiosse käis toomas.