Nüüd julgen rääkida. Diana Klasi elulugu

Täielik komöödia. Kui ei teaks, et valdav (sic!) osa raamatus kirjutatust tõsi on, siis ei usuks pekstes ka. Elu on ikka väga sageli suurem kui kirjandus.

Kaks tärni vedas see välja, sest on tore, kui värvikat teatrifolkloori talletatakse. Selle eest kiidan tõesti.  Kas see nüüd just nii sügavale teki alla peab välja minema, see on juba omaette küsimus. Raamatu üldpilt kalduski pigem kollase meedia poole. Isegi kraad kangem oli see kraam. Ilmselt paljud suhted olid ja on teatriringkondades teada, aga laiema avalikkuse ees vast mitte... seega ma ei tea, kas oli just tark tegu neid nüüd siis laiali laotada.

Teostus jättis ka väheke soovida. Tundus, et diktofonilt kirjutati jutt lihtsalt maha ja läbi kammimist ja toimetamist ei vaevunud küll keegi tegema. Samas... miks peakski. 

Kas lugeda? Muidugi! Õppematerjalina suurepärane, ma leian. 

PS. Märgin siinkohal enda jaoks ära, et avastasin selle raamatuga seoses ühe huvitava äriskeemi.

Vahepeal olen veel lugenud

 Kõigest ei viitsi, ei taha, ei saa pikemalt kirjutada.

"Võrgu all" Murdoch: kindla peale minek, nauditav tekst, hea tõlge (Helga Kross). Rafineeritud huumor. Sobis.

"Aps!" Käär: luule, mis mulle ei istu(nud). Moodne ja riimivaba on vahel väga hea, aga mitte seekord. 

"Valgustuse valu ja XXI sajandi väärtused" Ehala: tummisem ülevaade viimase paari-kolme sajandi arengutest. Et kuidas me omadega nii p...e oleme kukkunud. Rahulikult ja kainelt selgitab, toob näiteid, uuringuid. See peaks olema tegelikult pikaajalisem lugemine, mina kahjuks pidin liiga kiiresti lugema. Sest elu või nii.

"Kaks hunti" murca: kui me räägime uue aja luulest, siis midagi sellist ma ootan. Veidi nagu Andra Teede, aga teravam, vaimukam, küpsem. Jube äge ja terav pilk meie ajale, inimestele, jamadele. Krdi hea. Pildistasin neid luuletusi nii palju, et lõpuks sain aru, et peab ikka riiulisse ostma. Läks tänavuste lemmikraamatute hulka. 

Pilti ei ole, aga lugesin natuke ka Jana Maasiku "Seotus". Väga korralik kodumaine romaan, ilmunud juba mingi kümmekond aastat tagasi. Tundus, et vajab rahulikumat lugemist, see ei olnud praegu võimalik, pealegi oli see mul tülikama geograafiaga raamatukogust, seega jäi pooleli ja tagastasin. 

Täiesti suvakas

 Nädala mõttenoppeid:

                                                   

- mu meelest on see nädal möödunud mööda postikappe joostes. Ei, see ei ole kingituste kokkukrahmamine, seda jama ma kaasa ei tee, põhiliselt ikka raamatud, mingite teenusepakkujate vahetusega seotud seadmete risti-põiki liiklus ja nipet-näpet veel. Puusalt tulistades ütleks, et tänavu on postikapifirmad üle mõistuse kiired olnud. Tõsi, varasemast enam on esinenud pakkide ümbersuunamist. Nii olengi Erika Salumäega võrreldava kiirusega teinud ringe ümber Arteri, Stockmanni jt kohtade. Ma tean juba üsna hästi, kuhu armastatakse postikappe peita :)

                                                         

- igal kunstnikul ja muusikul peaks olema oma metseen. Samas tekitab see, minu meelest, veidi prostituudi tunde. Kõrvalt seda jälgida on suht veider kogemus. Aga paljud asjad siin ilmas on kummalised, nii et las see olla;

- üle väga pika aja rabasin teatripileteid nii, nagu neid ennevanasti Linnateatrisse rabatud sai. Siiski-siiski, seekord jälle Draamasse. Plaanis ei olnud. Aga ühel kenal hommikul, kui olin jusr pudrupoti tulele pannud, nägin äkki fb-s, et viie minuti pärast hakatakse müüma aprillis esietenduvale "500 aastat sõprust" pileteid. Ita Everi sünniaastapäevaks siis. Epner kirjutas. Ma ei väida, et sellest tuleb uus "Rahamaa", mastaabid on väiksemad, aga midagi sealt ilmselt tuleb. Kui vanasti, mis vanasti, see toetajapiletite hinnapoliitika on siiski alles uuem  nähtus, pandi neid üsna esimese rea keskele näpuotsaga, siis selle lavastusele oli neid kohe mitu täisrida pandud. Ja kui te arvate, et seitsmekümbistele oli lihtsam küüsi taha saada, siis te eksite. Need läksid samamoodi nagu odavamad piletid. Piletid ma sain. Koguni üheks ja samaks kuupäevaks, nii et hurraa, me saame siiski koos samal õhtul minna. Kõrvuti ei istu. Üks istub "kallil kohal", teine kügeleb kuskil tagapool. Me veel arutame seda asja, kes ja kus.

Igatahes oli see jõhker kogemus (pulss oli üle 80, vererõhk siiski suht normis, ma ekstra mõõtsin). Puder kõrbes muidugi põhja;

                                 

- kurb olen natuke ka. Sest lühikeste inimeste elu on raske. Seekordne reis ei tule välkuvate kannikate ja paljaste põlvedega, niisiis ajasin Yagast endale paar paari pikki pükse välja. Hinnavahemik 7-11 eurot püksipaari kohta. Midagi oli ka varem kodus ootele jäänud. Kolme paari lühemaks tegemine 70 eurot. Tegelikult oli hiljuti meil seltskonnas sellest just juttu, õmblussalongi poolt vaadates siis. Et töö on töö ja õmbleja jaoks ei ole vahet, et klient on hilbu viieka eest Temust tellinud. Mõistetav. Loomulikult ma mööda poode kapates vahel siiski olen saanud endale pükse, mis ei vaja lühemaks tegemist, aga eks see raske ole. Teiselt ringilt siiski ei ole mul enam mõistlik neid osta vist. 

Siin on muidugi nüüd juhuslikult täitsa kena koht korraks seisatada ja võrrelda kaht eelmist hinnateemat: paar tundi teatrietendust istekohaga viies esimeses reas vs. kolm paari pükse lühemaks teha...

- eelmine teema toob muidugi ka kodulehtede juurde. Õmblusteenuse pakkujaid leiab veebist palju, aga ega hinnakirju ei taha keegi üles panna. Jälle mõistan - kõik sõltub materjalist ja õmblusest ja sajast muust pisiasjast. Aga no mi-da-gi-gi palun pange. Telefoninumbrid muidugi on, aga ma ju see uue aja inimene, kes helistab vaid siis, kui surm silme ees.

                                                             

-  kas te olete ka juba jõulueelsest tarbimisreklaamist väsinud? Osta see ja teine kingitus siit või sealt, luba endale seda või teist, kaubamajas K-P miinus kakskümmend selles ja tolles osakonnas, jõululauda ei saa istuda kalamarjata - tule osta meilt, ainult täna südaööni kõik kaup miinus miinus miinus jne, jne. Vanalinnas on ka rahvast murdu, eile õhtul oli esimene kord, mil tundus, et koju ei saagi ja parkimiskohta vist ei leiagi. Ja see, mis kaubanduskeskuses toimub on jõhker. Mu põhiline raamatukogu asub ju Solarises, nii et näen iga päev. Mu meelest rahvas rabab kahel käel kraami kokku - miks te jaanuarisse ei jäta ostmist, ma küsin.

- hakkasin mingil põhjusel porgandi marineerimisega tegelema, pole aimugi, miks. Koorijaga laastud, kiirmarinaad kokku keeta ja peale valada, niisama purki ja külmkappi. Mis järgmiseks? Sibul, paprika? Jõulud on imede aeg.

- mis veel esimest korda tegin? Ah jaa, mingi tüüp astus eile mikriga ligi, et tal paar küsimust. Küsisin, et kuhu läheb (mikrofonil logo ega midagi ei olnud). Ütles nime ja et ta on mingi tiktokker vms. No arvasin, et teeb mingit küsitlust, mingi hetk sain aru, et ikka vist keegi filmis ka. Ilmselt on ta mingi kuulus tüüp, veidi piinlik muidugi, et nime küsisin, a jõuan mina kõiki siin ära tunda ja teada. Nime unustasin muidugi kolme sekundiga ära.

PS. Elu õiekese abiga sai pärast siiski vist tuletatud õige tegelane. Kuigi jah, hämar, vinge tuul, rahvas sebimas ümberringi, mul nina tilkumas, ei imestaks, kui tuvastasin valesti.

Baar Amsterdam

Arvestades, millist kräppi on vahepeal teatris ette tulnud, siis oli see Ekspeditsiooni loodud hubane kõrtsuke Kopli uulitsas täitsa sümpaatne. Hämar valgus, lauad-toolid, väike ja intiimne lava. 

Ja Jacques Breli laulud. Maakeelde pandult (tlk Indrek Koff). Iga laul kui lugu, vahelduseks neile tänastele "beib, ma vajan sind, sa vajad mind, uuh-uuh, jee, vajan sind"-lauludele. Lavastanud ja laulab-jutustab Jarmo Reha. 

Ja akordion. Palju akordionit (Kaspar Uljas). Imeline. Legendaarne baaridaam Aili oli ka lavastuse osa, väga veenev.

Ja palju veini. Sest jooma peab, iga lonks on aktsiisisendike meie kultuurile, nii et joogem, õed-vennad kultuuris.

                                          

Velled

Täiesti kummaline raamat :) Loo jooks on igati lobe, kohati ka usutav. Aimata võib autori hoogsat taustatööd, mis teeb lugejal ju alati tuju heaks (loodetavasti ei proovinud ta ise, kuidas on vedelseebi abiga kokaiinikapsleid alla neelata, või noh, üleüldse seepi suu kaudu konsumeerida :)) Rõõmustav on seegi, et suuremate tõmbekeskuste asemel saavad tegevuspaigana püünele väiksemad (hurraa, Abja-Paluoja! Ja Läti poolt oli, oh jeerum, nimi juba meelest läinud).

Kui autori pöörastest ideedest ja ülevõllikeeramistest saan ma aru ja muigan kaasa, siis tõlkija on ikka nii karmilt hullu pannud, et ma isegi ei tea, kas nutta või naerda. Siin on läbisegi arhailine ja pubekate kõnepruuk. Keegi oli Goodreadsis öelnud, et "veatu tõlge"... me oleme vist erinevaid raamatuid lugenud :))))

Mõni näide:

""no sa oled ikka täitsa pornolt metsa tulnud"" /naisdetektiiv peategelasele viimase riietust kommenteerides/

"küssa oli selles, et..." / ei ole otsekõnes, muide, aga isegi kui oleks, siis peategelase näol ei ole enam tegemist kümneaastasega, kuigi ma ei tea, kas nemadki "küssatavad"

"kord lapsepõlves, kui ta suitsuses taluköögis koldelõukal istus..." /see toob silme ette eelmise sajandi algusotsa, peategelase lapsepõlv oli mõnevõrra hilisem ja... ah, mõelge ise edasi/

Ei, tegelikult ka, täitsa lõbus lugemine. Krimkade vähemnõudlikule austajale raudpoltkindel soovitus!

Ringkäik teatrimajas

Kui teil on kole suur teatriigatsus, aga vaadata ei ole midagi, siis soovitan päris julgesti teatrimajja ekskursioonile minna. Jutt siis Draamateatrist, kus need pidevalt kavas. 

Kümneka eest on vaadata maa ja ilm. Juttu räägitakse ka juurde. Süüa ei anta, juua ka mitte (no igaks juhuks mainin, mõni äkki loodab). Ma ei tea, kes muidu tuuri veab, kindlasti oma majast keegi, aga eile oli näiteks Mari Kurismaa (kes 20+ aastat tagasi tegi majas mitmesugused sisearhitektuursed uuendused-lisandused). 

Eilne ringkäik oligi selline mõnus kombo, natuke detailset arhitektuuri- ja sisekujunduse juttu ning natuke teatri köögipoolest juttu. Näidati ka päris paljusid kohti. Teatrikülastajale ka muidu nähtavatest kohtadest saal (lavapealne) ja 3. rõdu, väike saal ja maalisaal. Saab lava alla ja dekoaita, mõnda garderoobigi (seekord sinna suurde, kus on Ülle Kaljuste ja... nojah, juba unustasin ära, kes veel, ilmselt Hilje Murel ja äkki Harriet Toompere ka, kindel ei ole). Ja siis sinna tuppa, kus näitlejad lavale minekut ootavad, suitsutuba on seal ka, Everi ja Üksküla piltidega.

Garderoobides olid mu lemmikud nn kapp-vannitoad. Vannituba on natuke liiga palju ehk öeldud, aga kraanikauss on siis kapis, lööd uksed valla ja see annab kraanikausi kohal pestes natuke rohkem privaatsust.

Rekvisiitide teema on mu jaoks alati tundunud košmaar. Seda kola on ju nii palju! Ja kõik see keemia, et mis laval ja mis lava taga valmis ja... Kirjandustuppa viidi meid samuti, Ene Paaverit võiks muidugi lõputult kuulata.

Igatahes. Ringkäik oli tore, oluliselt toredam kui suurem osa lavastusi, mis viimasel ajal nähtud (see oli hetkel üldistus, ma ei pea selle all silmas konkreetselt Draamateatri lavastusi).

Näitemäng

Minu Fosse jäägu siiski raamatulehekülgedele. Kindlasti on kuskil keegi, kes suudab tema mõtteid imeliselt lavastada ja kuskil keegi, kes suudab need laval usutavalt edasi anda. Praegu mõjus veidi nagu see aastavahetusprogrammis tehtud Õnne 13 paroodia. Mida Fosse tekst kohe kindlasti ei ole. Või ehk ongi Fosse sügavust raske lavale sättida? See nõuab täiesti oma tempot, oma kohta.

Mõni humoorikas koht ja väike naeruturtsatus oli, aga üldjoontes oli piinatud nägudega rahvast vist siiski enam. 

Lavakujundus meeldis mulle küll 

Reisi planeerimine, vol 1

Tundub, et jäime tänavu reisi planeerimisega hilja peale. Kui suvehooaja lõpus üks ja teine uuris, et kuhu minek, siis vastata ei olnud meil midagi. Ei septembri ega talve ega üldse millegi osas. Plaane polnud. Elu on näidanud, et plaanid tulevad ise. Kuskilt. Tulid ka.

Kuhugi ei osanud minna tahta. Ilusaid kohti on palju, aga mõni neist üsna väsitav, olgu teemaks pealetükkivus või turvalisus. Kui aus olla, siis ega liiga palju eeltööd ka ei viitsi teha :) Lennupileteid kammisin ikka oma lemmiku Turkish Airlines´i lehelt. Lisaks minu tavapäraselt hasartsele sendiveeretamisele ei tahtnud ma ka liiga pikka lendu (vanadus?), venivaid ümberistumisi ega öist saabumist sihtkohta. Koju tagasi võin ma ka pärast südaööd jõuda, siin ma tean, mis ilmakaares mu voodi on, vahemaa on lühike, taustsüsteem tuttav ja pärast võin vajadusel, hambad laiali, kolm päeva end välja magada (tegelikult muidugi ei või, aga mulle meeldib kujutleda end elamas ideaalmaailmas).

Eeltööst selle riigi puhul päriselt siiski ei pääse vist. Ja kui aus olla... üldse on väga tume (reaalsuses küll vist hele) maa see sihtkoht, ehk siis pole eriti aimugi, mis ees ootab.

Enne reisi siit-sealt tallele pandud infokillud:

- NB! reedeti avalikud kohad suuremalt jaolt suletud (kuigi kohtab ka vastupidist infot, et on küll mõned tunnid suletud, aga muidu lahti);

- alla 14 päeva pole viisat vaja, ehk et püüame ajaraami mahtuda;

- turvaline ja tšill olemine, või tähendab, tšill on ehk vale sõna - valmistuma ikka natuke peab;

- auto peab võtma, juhiga või juhita, aga peab, sest ühistransport võrdlemisi olematu;

- liiklus parempoolne, seegi juba pool võitu;

- kindlasti vaja võtta 4x4 sõiduriist, samas raiuvad mingid teised tegelased, et saab vabalt ka mõne pisikese punniga hakkama; üks kontrollpost küll olevat, kust ilma nelikveota läbi ei lasta, ent ma ei ole hetkel kindel, et m i n a just sinna kavatsen minna, sest kahtlustan, et see oli kuskil mägedes;

- paljudel autorendifirmadel on ees päevalimiit 200 km (wtf!!!);

- talvel minek on hea mõte, kliima natukenegi talutavam, oktoobrist märtsini on lootust püsida +20 ja +35 vahel, öösel muidugi jahedam, mägedes ja kõrbeööd ilmselt niisamuti;

- ja kui sa arvad, et kõrbesse magama mineku puhul on üsna ükskõik, millal minna, siis arva uuesti. Reedeti-laupäeviti lendavad kohalikud peale ja siis võib päris lärmakas olla. Meie peaksime oma tiiruga sinna jõudma nädala alguses, seega kõik on hästi :) Nojah, öömaja otsides tuleb valmis olla ka selliseks vaatepildiks 

- tuleks mingi ringreis koostada vist... /tänaseks on seegi koostatud/

PS. Oluline on ära märkida, et tänase seisuga (27.11.2025) on vähemalt kaks inimest, kuuldes sinna minekust, pidanud tarvilikuks suuri silmi teha ja kurvalt pead vangutada. Ma ei mäleta täpset sõnastust, aga midagi koleda ja igava ja seal ei ole ju mitte midagi tähendusväljas need muljed olid. Üks neist oli ise käinud seal kunagi, teisel oli lähisugulane seal elanud. Seega, mis ma nüüd öelda tahan... et ma olen juba väga-VÄGA elevil, sest noh väljakutsed (keeletoimetajate vererõhk tõusis praegu lakke, ma tean), eks ole :)  

Miks ma ei kanna punaseid pükse?

Alustuseks pean ütlema, et ma elasin selle raamatu sünnile mõttes kirglikult kaasa, sest see idee, eks ole. Midagi sellist käis mul mõni aasta tagasi endalgi peast läbi, aga nojah, siis sai paat (mitte purjekas! see on mu jaoks täielik raketiteadus) hoopis maha müüdud, sest suvi ja kiire ja kõik need muud jutud. Varsti sai küll uuesti paat ostetud, sest "enam ei ole meil ju nii kiire", aga siis selgus, et on ikka küll ja paat sai uuesti maha müüdud :) Aga lisaks paadiga või paadita olemisele tekkis mul peas veel üks probleem - kes oleks selle raamatu sihtrühm ja mis peaks seal raamatus olema, et see kõnetaks. Ma tundsin, et ma jooksin siiski väheke ummikusse.

Ja õrnalt, õige õrnalt, oli seda ummikseisu ka siin raamatus tunda. Autor on muidugi tubli olnud ja püüdnud ülesande laialt ette võtta. Kui sa ei tea mitte midagi mereelust, siis on siin sinu jaoks mõisteid ja kombeid kenasti lahti seletatud. Nii et raamat sobib päris võhikule ja/või päris algajale meresõitjale. Need asjad olid toredad lugeda. Ja kui juba toredate asjade loetlemiseks läks, siis peatükkide alguses olevad temaatilised anekdoodid olid seda kindlasti. Niisamuti mõnes kohas toodud abikaasa "vastulaused", neid oleks võinud kõvasti rohkem olla, tundus selline huumorisoolikaga tüüp olema.

Aga vist kõige enam tundsin ma puudust lugudest. Et mind kui lugejat visataks mingi seikluse keskele, ja sellega haakuvalt siis laiendataks mu silmaringi, antaks sisulist teavet jms. Praegu oli ülekaalus pigem kirjeldamine, et millal ja kuhu ja mismoodi. See on selline kraam, mis võib õige pisut tasapaksuks  muutuda. Kindlasti on sedasorti kraam kõige olulisem asjaosalistele endile ja nende lähedastele, võõraid ei pruugi väga köita. 

Siiski oli mul siin kuhjaga äratundmisrõõmu, sest on paljugi sellist, mis lambist mereellu hüpates lihtsalt tuleb selgeks õppida (oo jaa, uus sõnavara). Või mis hirmutab (esimene äike või vesipüks). Või hoopis võlub (päikeseloojangud ja -tõusud, täiesti teisest ooperist kui kodus; ka toit maitseb sootuks paremini). Või hämmastab (jah, pildi peal või kinolinal tundub paadielu oluliselt hõlpsamini korraldatav). 

Jah, loed ja tabad end mõttelt, et võiks ju uuesti mereelu proovida, aga siis meenuvad ämblikud ja... tuju läheb jälle ära. 

Õpetussõnad ühest sadamavetsust.

Viimane lusikas

Romaanivõistluse tööd riburadapidi siin nüüd ilmuvad. Mõtlesin küll, et loen vaid võidutöö, teisi ei puutu, aga jah. Postimehe eripreemia saanud "Viimane lusikas" lehvitas raamatukogukataloogis reipalt.

Mulle meeldis. See on kirjutatud kuidagi nii, et hoiab külges. Lusikate idee on samuti tore, kuigi ma ütleks, et lugedes vahepeal nende tähtsus lahjenes, vajub natuke hajali, hiljem jooksevad kõik otsad kokku,  nagu peabki. See miski on aga just tekstis endas. Nii ma siis viskangi lootusrikkalt viieka, et noh, äkki kirjutab ruttu veel midagi. 

Raamatukogudes usun raamatule osaks saavat hea ja kestva mineku. Raamat on seda väärt ka.

Pühendusega mulkidele👇