Lugemislaual, nädal 1

(tegin otsuse formaati muuta - iga raamatut eraldi postitama enam ei hakka. Ilmselt katsetan kord nädalas kokkuvõttet. Pikem postitus mõne raamatu kohta tuleb vaid siis, kui no kohe tõesti ei saa vaiki olla või on tegemist koostööpostitusega. Ühtlasi tänangi kirjastusi, kes eelmisel aastal põneva kraamiga varustasid: Eesti Raamat, Koolibri, Postimehe kirjastus, Petrone Print ja Varrak. Muidugi aitäh ka julgetele autoritele/isekirjastajatele, kes söandasid ühendust võtta!

Palju on erinevates vestlustes olnud jutuks ka hindamine. Et kui ebaõiglane see on. Ja ehk ei peaks. Või siis nii nagu osad teevad, et ainult viielistele panna tärnid. Ühelt poolt mõistan, olgem hästi positiivsed ja kõik need muud jutud. Aga siis mõtlen, milline pilt Goodreadsi avades vastu vaataks. Sürr. Ja ega ma autorina samuti sellest rõõmu tunneks ju. Nii et tegin Instagramis hääletuse. Kuvatõmmis tulemusest allpool.)

Aga nüüd nädal 1 lugemislaual 👇

⭐️⭐️⭐️"Kes aias" Aalmann - novellid; iseenesest toredad, aga mulle tundub, et tooni annab noore inimese raskepärane meelelaad.

⭐️⭐️⭐️⭐️"Keegi vihane ei olegi?" Tellegen - lasteraamat vahelduseks. Tellegeni olen ammu tahtnud lugeda, sest mingi eelmise raamatu puhul tekkis kuskil intrieeriv tagasiside. Kannatas lugeda küll.

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️"Kolmas tuli. Nii viimasel minutil" Keegan - hea kirjaniku pintslilöögid on siin tuntavad. Ma armastan kirjanikke, kes suudavad lühidalt ja täpselt anda edasi mingi tunde (neist üleliia heietamata). "Kolmas tuli" oli vaimustav, aga ega teistelgi lugudel viga olnud.

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️"Kannapööre" Maling: see kaanepilt, eks ole :) Ja üldse Viljandi. Kõik lood on sellised ajakirja kaaneloo pikkusega. Ja muidugi naistest. Hirmsasti tahaks sarnast raamatut lugeda ka meeste kohta. Ma statistikat päris ei viitsinud teha, aga no ikka suur osa kannapööretest lähtus lahutusest. Nii tekkiski mul kohe küsimus, et mida mehed pärast lahutust teevad? Kas neil lööb ka mingid loomingulised kanalid lahti? Kas nad teevad ka oma elus kannapöörde? Või elavad vana elu edasi, lihtsalt teise naisega? Nii palju küsimusi ja nii vähe vastuseid :) Rahva Raamatu kirjastus ja Jaana Maling, palun võtke ette! 

Aga jah, paljud lood olid sellised naha vahele pugevad. Tõsi, ma olen seisukohal, et iga inimene on eriline lugu, ainult leia need hetked tema elust ja sea paberile. Seega ilmselt suurim au ja kiitus läheb koostajale/autorile, et ta on seda kenasti suutnud.

Ja Viljandisse sattudes minge siis ikka koduKOHVIKUSSE ka.

Kombed

Kombeks on seda vast palju nimetada, aga... ilmselt harjumus, et vana-aastaõhtul paned lauale head-paremat. Mis iganes põhjusel. Hea süüa ja silmal ka ilus vaadata. Järgmine päev, see sageli selline pooleldi uimps ja mõttetu päev, sööd siis jääke. Sest alati ju jääb midagi.

Eile Solarisse minnes (üldse mitte toidupoodi) tuli vastu tavalisest enam Delice´i toidukottidega tegelasi. Üks oli tuttav ka, kes kohe agaralt kraamis kotisisu letti. Et ikka kalamarja ja angerjat ja Hiiumaal pakendatud säinast jne, jne. Et 1.01 peab neid sööma, siis kogu alanud aasta külluslik ja kõik need muud jutud.

Küllap olen siis kõik need aastad siiani valesti elanud ja oma aasta esimesel päeval jääkide nosimisega kehvad aastad põhjustanud. Järgmisel aastal siis paremini.

Aastalõpu teleminutid

Kõige olulisem teadaanne eilsest õhtust - veevarustus säilis ja kogu õhtu probleeme ei olnud.

Enne vana-aastaõhtusse jõudmist käias teler kahel õhtul mingeid aastale tagasivaateid. Võin eksida, pakun, et Kanal 2 ja ETV olid need, kindel ei ole. Uskumatult kattuv kraam. Ega kedagi muidugi süüdistada saa, sest no kus nad teadsid, eks ole. Pealegi ei ole keelatud igal kanalil oma tagasivaade teha. Kui nüüd minu põgusa jälgimise põhjal võrrelda, siis see ETV oma oli sutsu parem, seal kommenteerisid siiski iga lõiku oma ala asjatundjad. Selles teises kanalis avaldasid arvamust kõiki teemade kohta samad tüübid ja, ausalt öeldes, pooltel juhtudel polnud neil midagi öelda. Üks püüdis kogu aeg diipi nägu teha, nagu ta saaks millestki aru, üks teine aga muudkui itsitas, käsi suu ees, vaadates oma kaaslasele otsa. Siis oli veel üks moondunud väljanägemisega suunamudija, keda ma vist pole mõned kuud kusagil näinud, igatahes olin šokis, mis temaga toimunud on.

Isiklikus plaanis on vist mingi tagasilangus toimunud, sest tavaliselt ma vana-aastaõhtul televiktoriini-laadsete saadeteni ei ole jõudnud, seekord vaatasin seda Suurt aastalõpuviktoriini 2025. Aastale tagasivaateks sündis küll. Kui vaid kuidagi suudetaks lahendada see igipõline probleem, et keda saatekülaliseks/mängima kutsuda, et oleks mõnigi värskem nägu. Vahel on tunne, et meil on mingi kümnepealine seltskond, keda siis külakorda lohistatakse ühest kanalist teise, ühest saatest teise. 

Gaute Kivistiku komöödiaõhtut proovisin vaadata, ei tea miks. Mulle tuli meelde mingi paarikümne aasta tagune aeg, kui toa nurgas teler pidevalt mängis omaette, päevasel ajal oli seal sageli ALO TV (huvitav, kas see on veel alles?). Ja seal need kaks tegelast ka vahepeal midagi laulsid. See oli võrdlemisi... kohutav. Aga nüüd siis vana-aastaõhtul lausa telerisse lastud. Ei veennud. Raadiost need Rohke Debelaki naljad mõõdukas koguses on siiski head. 

Igasugustest saatevigadest rääkides, siis siingi oli vist kahel kanalil vastav saade. Kanal 2 oma oli igav, sest põhimõtteliselt näidati seal lihtsalt igasugust puterdamist (mis on arusaadav, salvestuste ajal seda kraami ju ikka tuleb). Ses suhtes ETV Telemuna 2025 oli oluliselt parema valikuga: hoolikamalt sõelutud.

Ho-Ho-Horoskoop 2026 oli puhta jama. Tähendab, igasugused horoskoobisaated on nagunii veidi nagu naljanumbrid, aga neid tuleb ikka tõsiselt teha, siis on naljakas :) Mida toob aasta 2026 - mitte küll niivõrd tähtede ja kaartide lugemine, kuigi natuke juhtus sekka sedagi. Rohkem arutlesid targemad ja mõned vähem targemad tegelased, kuidas lõppev aasta läks ja mida uuelt oodata, mingite teemaplokkidena siis. No on meil ju ees presidendivalimised, mis saab maksudega, sõjaga jne, jne. See on ju tegelikult juba traditsiooniline saade (Veidemann-Makko teeb, ei tea kui ammusest ajast juba). Oli vaadatav küll.

See aasta kõlab tuttavalt oli üsna paljutõotav. Mõni nali ja parodeerimine oli päris tore, vahepeal jäi ka mannetuks. Samas siin tuleb arvestada, et ma vaatasin rahulikult ja kainelt, eks. Aga kui ma oleks lärmakas ja joogises seltskonnas, ise ka joogine, siis küllap töötaks kõik hästi. Aastalõpuprogramm polegi ju mõeldud silm punnis jälgimiseks. Lemmikuks jäid vist Purga laul ja siis see Backstreet Boysi telepoiste laul.

Rooside sõda: Nägu vs Mask pigem meeldis. Kuigi jälle tuuakse rahva ette ikka need ühed ja samad näod, siis... mis parata. Selline lebo vaatamine ja kanalit vahetama ei pannud.

Märgatud Eestis sai samuti vaadatud. Libe on klassika. Ses suhtes ei olnud ei üllatust ega pettumust, aus töö. Ja no kuulge - Hovery Covery on ikka veel olemas, te teadsite seda või? 

Aastalõpu Õnne 13 on mu jaoks valus, seda ma vaadata ei suutnud. Vahepeal pilgu tõstsin, aga see läheb aina koledamaks. Ma saan aru küll, et mõne tegelase unenägu või peavigastus on aastalõpu eriseerias juba klassika, aga jällegi - selle vaatamine nõuab ohtralt alkoholi, ilma ei mängi välja.

Kui niimoodi asjale otsa vaadata, siis vist TV3 võitis.

PS. Ja mida iganes ma millestki arvan, siis Edekabelit oleksin oodanud ikkagi. Oleksin kirunud, aga ikkagi vaadanud :)

                                

Üleõlapilguheit 2025

                                       

Oli see vast üks hoogsalt veerev ja kergelt sassis lõngakera. Vaatan siin juba hommikul 4.30 saadik töölaual valget akent ja ei tea, kust pihta hakata. Mitte et aasta oleks halb olnud, aasta oli raske, aga hea. Sest raskused õpetavad ja arendavad ja hoiavad leeki üleval, eks ole.

Kui lakooniliselt numbritekeelde panna: 133 loetud raamatut, 20+ nähtud teatrietendust, 13 filmi, 2+2 remonti, 2,5 toimetatud raamatut, 2 reisi, 1 operatsioon, 0,25 kirjutatud raamatut.

Kuna ma lugemist/raamatuid ja teatris käimist tajun umbes sarnaselt nagu seda, et ma hommikul kaks espressot hinge alla viskan, siis nende osas ma siinkohal pikemalt peatumisel mõtet ei näe (ja eks ole räägitud neist juba omajagu). Nagu ka filmidest. Nagu ka tegelikult kõigist neist teistest asjadest :) Olgu, ma siiski ütlen siinkohal ära, et lavastustest lemmikuks jääb ilmselt "Eneseabiõpik", mida plaanin päriselt ka kolmandat korda vaatama minna. Kino puhul keerulisem midagi esile tõsta, kõik olid nii eripalgelised filmid, ms said vaadatud. Äkki siis mängufilmidest "Orenda" (ikka Pirkko Saisio tõttu) ja dokudest see tüdruk, Roosi nimeks. Nii teine maailm, aga just seetõttu huvitav.

Millest siis üldse rääkida? Märksõnadest?

Aasta märksõna ongi kindlasti olnud kinnisvara. Remonti on tehtud kõvasti. No kohe väga kõvasti. Mai-juuni on magatud üsna võrdselt Tln-Hpsl-Hiiumaa. Niisamuti september-oktoober võrdselt Tln-Vlj-Hiiumaa. Selle kõige kõrval on remondid Tallinnas nagu suvepuhkus (mitte et ma teaks, mis see suvepuhkus on, aga no teoreetiliselt). Kui aga mõelda, milliseid vaateid (vt allpool) need remondiretked pakkusid, siis tasus see end igati ära.

                            

                                                                            

See eelnev omakorda näitab vist, et on mingi rahu tekkinud. Maailma ja muidu asjades. Nagu üks juut hiljuti tabavalt ütles, et elasime nõukaaja üle, elame ka kõik järgnevad. Ja tõesti. Seda värelust-võbelust, mis veel paar aastat tagasi sees oli, enam ei ole. Sest sa võbeled siis, kui mõtled, et oma riigi tasandil peab midagi muutuma, tegema. Järgmiseks saad sa aru, et riigist endast sõltub pagana vähe (tõsi, Eesti on muidugi õhetavate põskedega pioneer, kes püüab kõik korraldused täita topeltkiirusel ja topeltkoguses, aga see selleks). Edasi kirud sa Euroopa Liitu ja loodad selle kiirele kollapsile ja mõtled, et saaks siit EList jalga lasta. Kolmas faas on, kui mõistad, et maailma jagavad siiski kolm suurt ja ega sul nende eest kuhugi minna ei olegi. Või noh, jõuad ringiga tagasi, et oma kodu oleks vaja korras hoida. Sest see, mis siin lähiajal teatud rahva kaasabil juhtuma hakkab, see teeb muidugi murelikuks, viskab veits üheksakümnendate algusotsa vaibi juba sisse. Aga ka sellest oleme läbi tulnud. Me oleme lühikese aja jooksul igasugusest jamast välja ujunud, ajad muutuvad, olud muutuvad. Kukub finantssüsteem kokku, käib korra narkolaine rahvast üle, kuritegevus, võõras keel, tuleme jälle välja, moel või teisel. Ma olen täna väga optimistlik.

Ikkagi on tore see, et eestlane jätkuvalt ostab oma kodumaal kinnisvara ja maad. Välismaalased muidugi jooksevad laiali (meie majas on endiselt peale kahe korteri kõik teised vahelduva eduga müügis, tõsi, omanikud ongi kas välismaalased või segapered). 

                                                 

Kolmas märksõna, ja kindlasti olulisem kui mistahes maailmapoliitika, on mu niudevilja iseseisva elu alustamine. Mul on juba suvest saadik täisealine laps. See on aastale kõvasti tooni andnud. Pikk ja kirev teekond on olnud, palju kasvamist ja õppimist, aga tulemusega võib igati rahule jääda. Mustrid, mustrid, mustrid... mu lemmikmärksõna kirjanduseski, nagu teada on. Aga see on pikem teema, vajab teistsugust vormi ja eraldi aega.

                                    

Neljas märksõna on sel aastal olnud juriidika. Palju on loetud, uuritud, natuke ka vaieldud. Mu arvutis on kaustatäied väga ebaseksikaid fotosid. Kahes valdkonnas olen nüüd juba üsna kodus :) Midagi pole öelda, ses osas väga põnev aasta. Ka siin jääb üles teema, mis vajab põhjalikumat tegelemist ja mis annab nii palju ainest, et voolab üle äärte.

Märksõnu hetkel rohkem ei meenugi. Mida veel välja noppida? Omamoodi kogemus oli Maalehele romantikasarja tutvustamine. Ses mõttes, et kogu aeg võiks loetust mõnele väljaandele kirjutada, aga kui ei ole tähtaega kukil, ega siis ikka kirjuta küll, ma tean. Nüüd oli graafik etteantud ja tuli lugeda, tuli kirjutada (siit moraal, et kui keegi annaks mulle ette ühe romaani valmimise tähtaja, siis ilmselt saaksin ma sellega lõdvalt hakkama, lihtsalt mul ei ole seda tähtaega, on vaid posu ideesid). Kogemusena vahva. Sädet hoiavad vist siiski rohkem oma kanalites mulisemised. Tegelikult olen siiani hämmingus, et nt Instagramis raamatukontoga edasi sammun. Insta, mis tundus ainult niisama plämpajate koht, igatahes mitte raamatumuljete jagamiseks, on end hetkel mu jaoks kõige paremini õigustanud. Arvestades, et ma ainult ja ainult eesti keeles postitan, on sealne mingisugune 1300+ jälgijat õige kena tulemus, ma leian. Kusjuures need on valdavalt täiesti reaalsed eestlased, vähemasti põgusal vaatlusel on nii tundunud. Ei ole mingid gregor7390kissxxxx (ära mitte mõtlegi sellist tegelast otsima minna, ma ladusin selle siia huupi) jms kontod. Goodreadsis loomulikult jätkan ka, see on lihtsalt nii kompaktne ja hea raamatute "raamatupidamise" kanal, et oleks patt seda mitte kasutada. Blogis jätkan ka, on küll iganenud meedium, aga samas kõige paremini leitav, kõige rohkem külastatud ja üleüldse.

Muide, siia blogisse ei ole see jõudnud, aga sel sügisel olen toidupäevikut pidanud, seal TAI lehel. Ma ei tea, miks ma alustasin ja ma ei tea, miks pole veel lõpetanud. Loomulikult ei ole mul toidukaalu ja grammitäpsusega ei lähe midagi kirja. Niisamuti ei pungesta ma end koostisosi luubiga lugema. Olen valdavalt suht loominguline. Samas mulle tundub, et mingi ülevaate annab ka nii toimides. Kahjuks ei saa ma tõdeda, et ma tulemuste põhjal oma käitumist suudaksin korrigeerida :) Sellest peaks ehk mõni päev eraldi kirjutama.

                                                 

Nutikella hakkasin kasutama. Jah, ma tean, et olen ilmselt viimane inimene Eestimaa peal. Kingiti, ega ise poleks sellist nalja tegema hakanud. See ei ole küll veel pikk lõbu olnud ja olen kindel, et mu hoog peagi raugeb, aga hetkel on see mu läbitud kilomeetritele siiski päris hästi mõjunud. Aga ma kordan: see ei kesta kaua! Vähemalt olen ma saanud teada, et mu stressitase on madal. Tõele au andes, tudub mulle, et mu kell suisa nuriseb selle üle, et see nii madal on, aina korrutab, et mõõdukas stress aitaks mind motiveerida. Ma ei allu provokatsioonidele. 

Igatahes ei ole 2025. aasta olnud mandumise ega igavlemise aasta, ja see on kõige tähtsam. Uus aasta peaks jätkuma sama tempokalt ja seiklusrikkalt, vähemasti jaanuarikuu. Saab siis näha.

                                                          HEAD UUT AASTAT!

                                           

Lugemisaasta 2025

Aasta 2025 andis mulle 132(+1) põnevat rännakut (seda on küll 51 raamatu võrra vähem kui mullu, aga ega ma kurda). Inimesed, lood, seiklused, käidud rajad... Kuna loetud sai kõige veidramates kohtades ja olukordades, siis oli neist kaaslastest igatahes üksjagu rõõmu ja lohutust. Isegi kui mõnda neist sai kirutud ja ühe tärniga hinnatud (kahel korral), siis midagi õpetasid needki. Aasta kokkuvõttes oli mu keskmine hinnang 4,1, mis paneb mind ennastki imestama. Kuskil keegi kuidagi on istutanud mu pähe, et ma olen ebamõistlikult kriitiline, aga kui vaatan seda keskmist hinnet, siis ei kõla see kuidagi kokku.

Suurimad elamused. Esimene poolaasta oli täiesti naisautorite päralt, nagu näitab ka kesksuvine postitus. See ei olnud sihilik, sest nagu mõne teist teavad, siis sookvootidest ei arva ma midagi, või tähendab, arvan küll :)

Teine poolaasta seevastu tuli meestekesksem. Pilt jäi selle kohta tegemata, aga võin mainida, et seal olid Fosse ja Kasemaa ja Thielemann ja Williams ja Pirogov ja Vahter ja... No ja päris lõppu lajatas siiski üks naine ka, nimelt murca oma "Kahe hundiga".

Kui on keegi, kes saab ja tahab väga harva lugeda, siis mõned soovitused lõppevast aastast oleksid järgmised:

Romantika

Mitte päris minu žanr, aga seda tuli mul tänavu päris palju lugeda. Võitja mu jaoks Niall Williamsi "Neli armastuskirja". Loost tähtsam on siin keeleilu (tlk Triin Tael).

Luule

Kindlasti murca "Kaks hunti" ja Piret Eesmaa "Hiirekõrvul". Esimene neist lavaluule, teine proosaluule. Ja tegelikult torkaks ma siia väikesearvulisse seltskonda ka Martin Alguse "Elektro".

Eesti romaan

Siin fookus hajub, sest eks seda on seinast seina olnud, sõltub ju ka, kas sind huvitab kaasaeg või ajalugu või üldse mingi kindel teema. Romaanivõistluselt olid lobedad Kristi Küppari "Viimane lusikas" ja Kaur Riismaa "Väsinud valguse teooria".

Ajaloo ja naiste poole kaldu oli Eva Koff "Õhuskõndija".

Kodumaine ilu- ja elukirjandus (ei oska paremini määratleda, päris klassikalised romaanid ei ole)

Kairi Look "Tantsi tolm põrandast", Kristiina Ehin "Südametammide taga", Indrek Koff "Ära oota midagi", Brigitta Davidjants "Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte", Andrus Kasemaa "Minu kangelased". Need kõik on mu meeles meedias ka piisavalt kajastust leidnud, nii et tutvustada pole tarvis.

Siia sain nüüd veider kombo, aga ühe, veelgi veidrama, peaksin siia gruppi veel lisama: "Laulgem kaasa. Vally Ojavere laulusõnad". Raamat, mille rõhk laulusõnadel ja veidi ka nende sünnil, aga kus ridade vahel hargneb põgusate sähvakatena lahti erakordne elu ja saatus. Selle naise elulooraamatut loeks küll.

Tõlkekirjandus

Katja Kettu "Ühe kassi ülestähendusi" (üsna tõsielul põhinev, õrnalt kättemaksuromaan), 

Markus Thielemanni "Põhjakaares kõmab kõu" (väga puudutav, kuigi peategelaseks noormees), 

Elena Fischer "Paradiisiaed" (ilmselt žanrilt young adult, pole mu tavapärane lugemisvara, aga see sobis), 

Ingeborg Arvola "Vestersand. Laulud Põhja-Jäämere äärest" (sarjast "Põhjamaade romaan", triloogia teine raamat, tuul viliseb kõrvus ja suud-silmad lund täis, aga elu on elu on elu),

Zane Daudzina "Lapsepõlv Kommunaalias" (mälestused Riiast), 

Venturini "Täditütred",

Jen Beagin "Suur Šviits" (täiesti sooda, esimesed 2/3 jumalik, lõpp vajus veidi ära).

Ja Jon Fosse oma "Septoloogiaga" võiks ka siin nimekirjas olla.

Reisikirjandus

Vimasel tunnil lisandus siia lemmikute hulka Terje Toomistu "Minu San Francisco", lugu, mis lööb mitu kärbest ühe hoobiga.

Anneli Ramos Põder "Kuuba ühes hingetõmbes" (Kuuba-kujuline auk on nüüd eestikeelses kirjanduses täidetud; mis peamine - siit saab kätte kõik selle, mida enne või pärast Kuuba-reisi tarvis teada),

Johanna Adojaan "Minu Belgia" (noor autor, aga nii ägeda sulega; erilise huumorisoonega ja üleüldse... mingi durrellik vaib on juures), 

Jens Veende "Minu Hiina" (hea jutustaja; kui need puändini jõudmised oleks paremini lihvitud, siis täiuslik; ja no Hiina, me tulevik, sellest on vaja nüüd üha rohkem teada)

Minu San Francisco

Esmalt, uhh, mis lugu!

Kogu lugemise aja kummitas mu peas "mõtle, kui see raamat oleks ilmunud kümme aastat tagasi"... See kreisipööra vikerkaarevärviline ja psühhedeelne elu oleks raputanud korralikult. Tänasel päeval enam suurt sensatsiooni ei ole, ent huvitav ja tausta avav sissevaade loomulikult jääb. Pealegi austan ma iga kell autori soovi kogetul laagerduda lasta.

Autor, 28 aastat vana, läheb pärast bakat ja kahte cum laude magistrikraadi Fulbrighti stipendiaadina Berkeley ülikooli doktoritööd kirjutama. Ega tal enne San Franciscot ka just hallides toonides elu ole olnud (Indoneesia transsooliste naiste ehk waria´de uurimine, rännud Lõuna-Ameerikas; lugege tema koos Beritiga kirjutatud "Seitset maailma") ), aga nüüd keeratakse ikka kohe mitu vinti peale. Kuna nii doktoritöö kui ka käsil olev filmiprojekt Nõukogude hipidest soosivad osaluseksperimente subkultuursetes seltskondades, siis neid siin lehekülgedel ka kamaluga tuleb. Ja nii lükkab Terje ise ka üha sagedamini jalga peput paljastavad püksikesed või hullutavalt kirju trikoo ja läheb linna peale hula-rõngast keerutama, kinnistesse klubidesse, proovib erinevaid psühhedeelikume, shibari-kunsti (lugege ka "Minu Rumeeniat") jne, jne. 

Ja siinkohal tulevadki mängu need eelpool mainitud kümme aastat. Ma kahtlustan, kui autor oleks oma kogemuse kohe kuumalt kirja pannud, siis oleks ehk puudu analüüsiv osa. Täna arutleb ta erinevate nähtuste tagamaade üle, oskab märgata, kas ja millist efekti need tema peal mängivad, ta leiab seoseid, aga ka ebakõlasid. Nii moodustub kokku nauditav ja silmaringi avardav tervikpilt. Küps vaade kogu seiklusele ja karvastele ja sulelistele.

Ma nüüd valdavalt mainisin seda subkultuuride kirjumirjut skenet, aga tegelikult on siin peidus veel üks teine lugu, mille raamatusse raiumine oli küllap kõige keerulisem otsus autori südames. Tunnustan! Ja olemata ise neis kingades kunagi olnud, tundub mulle, et ta on selle mustri väga hästi kirja saanud. 

Detsember

Ma tõmban detsembri juba kokku ära, sest ega nüüd enam hool ja hoobil vahet ole - aasta tuleb ruttu kokku võtta ja täiskäigul edasi kihutada. 

Lugemispõld oli jälle lai: moodsat luulet (murca ja Käär), minukaid (Hiina, Maroko ja San Francsico), romaanivõistluselt head kodumaist romaani ("Viimast lusikat" soovitan endiselt vasakule ja paremale), meditsiiniõpingutest huumoriga ja saunast ja kirjanikuelust, klassikalist romaani Murdochilt ja Teigelt, hobipurjetamisest ja lätlaste menukat krimkat, elulooraamat Diana Klasist, mis ei jäta kedagi ilmselt külmaks... Midagi sa siit valikust ju ometi leiad.

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️

"Kaks hunti" murca

"Viimane lusikas" Küppar

"Minu Hiina" Veende

"Valgustuse valu ja XXI sajandi väärtused" Ehala

"Arstitudengipäevik" Tänavsuu

"Saunarahu" Keränen

"Minu San Francisco" Toomistu

⭐️⭐️⭐️⭐️

"Võrgu all" Murdoch

"Minu Maroko" Hommik-Mrabte

⭐️⭐️⭐️

"Kui vanaema tantsis vihmas" Teige

"Miks ma ei kanna punaseid pükse?" Piirsalu

⭐️⭐️

"Velled" Bukšs

"Aps!" Käär

"Nüüd julgen rääkida" Leivak

️Hindamata / lõpetamata:

"Seotus" Maasik

"Vargus" Laestadius

Saunarahu

Toredad mõtisklused elust ja saunast, mõned väikesed minevikumeenutused, argised seigad. Eriti vahvad muidugi kirjanikutöö telgitagused. Aga jah, need saunad. Mõtleks vaid, kuidas neid on, nt Soomes, igasugustesse kõrvalistesse kohtadesse ära peidetud, ja ometi voorib sinna rahvast käia. Ja siis need sauna-Heinod, neist tean ma kusjuures palju. Ja V Spa kirjeldus oli ka vahva (ma ei ole küll kindel, et asutus ise seda seisukohta jagab).

Hea turvaline ja rahulik lugemine. Kord või paar oli nagu viivuks hirm (lootus?), et midagi juhtub, nt armurindel või nii, aga ei juhtunud. Või juhtus, aga meile ei räägitud. Ja ega tost olnudki miskit. Kusjuures see õndsas rahumullis olek oli ka siin raamatus omamoodi, tegelikult oskab Mika vajadusel ka üsna terav olla. Aga ta suudab kogu aeg õigel hetkel pidurit tõmmata ja selliseks pehmeks zen-mõmmikuks tagasi muutuda.

Nii võiks ju teinekordki mingi raamatu kokku keevitada. Tõsi, seda jalkapäevikut ma vist ei jaksaks lugeda, aga kõik muud teemad sobivad küll. Oot, aga tegelikult kui ma praegu nüüd seda mõtet veeretan, siis õigupoolest oleks ju eriti kõva sõna, kui Mika kirjutaks selle jalkaraamatu nii ägeda, et isegi vutivõhik loeks ja oigaks. Sõnaga, on kuhu püüelda :)

Arstitudengipäevik / Tänavsuu

Hindasin küll viiega, aga algatuseks veidi ju nuriseda võiks. Need vist suures osas olnud fb postitused, kohati pikemate vahedega ja seetõttu on üksjagu korduseid sisse lipsanud. Mis fb-s on mõistetav ja andestatav, ent raamatust ja järjest lugedes veidi ikka häirib. Aga noh, väike asi sellel suurel pildil. Samuti oleksin ma korjanud vähemaks õpinguaegadest (ja üle mõistuse keerulist) loetelusid lohisevatest mõistetest jms. Mõistan hästi, et seda oli vaja illustreerimaks kogu seda õudust - illustreeris ka! -, aga mõnes kohas ehk läks paljuks ja oli tarbetu.

Üldiselt siiski põnev, hoogne ja asjalik lugemine. Mis peamine - vajalik. Me ju teoreetiliselt teame seda kõike niigi, aga tegude ja tulemusteni hästi ei jõua, seepärast on sedasorti meeldetuletus tarvilik. Pean hetkel silmas just ikka perearst vs. EMO ja, või noh, mis me sellest räägime, hakkame kaugemalt pihta. Kuidas me ise võtame väga vähe vastutust oma tervise eest, sageli koguni vastupidi, hävitame seda mitmel rindel. Või siis kõik need EMO juhtumid, kus inimene ise täiesti sihipäraselt liigub p...kursil, aga sina arstina pead ikka andma oma parima sellise inimese ülesputitamisel. Üsna demotiveeriv, ma usun.

Väga meeldis ka kontrast pealinna EMO ja Kärdla haigla vahel. Olgu selleks patsientide profiili erinevused  (saan aru, et pealinnas on ikka ebanormaalselt palju endale igasugust sodi sisse söövaid-joovaid-süstivaid, eluisu kaotanud, ärajoonud tegelasi) või töökorralduslikud iseärasused või kollegiaalsed suhted. Haiglatoidust kõnelemata :)

Iseenesest mulle meeldis Tänavsuu sirgjoonelisus, väheks on meil seda jäänud. Need pikemad arutlused meeldisid kohe eriti (ilmselt on need raamatut kokku pannes juurde kirjutatud, mitte fb-s ilmunud). Ja mõelda vaid, et äärepealt oleksin selle raamatu lugemata jätnud, sest poes sirvides sattus mulle ette see peatükk, kus ta nurises, et inimesed sööklas, poes kusiganes muudkui ütlevad "ma võtaks / ma võtan". Tundus selline tarbetu norimine ja ma päriselt mõtlesin, et mkm, seda raamatut ma ei loe.

 

Minu Maroko / Hommik

Ma ei ole eriti Minu-sarja raamatutega teisele ringile läinud, vist kolmel-neljal korral, mõne erilisema reisisihtkoha puhul (nt Albaania ja ka eesootava reisi puhul, midagi on vist veel olnud). Marokot ma tahtsin ilma sinna reisimatagi üle lugeda, natuke kartsin ka (eks nii mõnedki sarjas ilmunud raamatud on nö oma aja lapsed; oma ajas aktuaalsed ja põnevad, hiljem pigem mitte). Tahtsin nostalgiast, ikkagi algusaegade raamat (kui Goodreadsi uskuda, siis kannab järjekorranumbrit 16). Omal ajal tekitas ju ka furoori, sest islam, eks ole, moslemid, eks ole. Kümmekond aastat tagasi elasime maailmas, kus see tundus põhiline murekoht olevat, Eestis vist ka. Või kes see enam nii täpselt mäletab. Nüüd on sõjad ja pandeemiad ja juudid ja kliimapaanika ja mis kõik veel muidugi fookust tublisti nihutanud.

Autor pani lugejad ohhetama ka sellega, et ei olnud lihtsalt keegi paariks kuuks Marokosse õppima või reisima läinu, samuti ei komistanud ta poolkogemata islami usu otsa. Kõik oli sootuks teistmoodi ja teises järjekorras. Islami usu leidis ta ühegi meheta, see ei tahtnud paljudele pähe mahtuda. 

Nüüd oli põnev teada saada, kuidas elab tema ja ta pere tänasel päeval (raamat on ilmunud uute lisapeatükkidega). Ja seegi on olnud seikluslik ja närvesööv.

Huvitav oli ka tänasel päeval neid lugusid elust Maroko mägikülakeses lugeda. Uue aja asjad murravad jõuliselt sinnagi sisse ja kõik enam päris vanaviisi ei ole (Marokos elamise aeg jäi sinna nullindate algusotsa), ent õnneks kõrvalistesse kohtadesse jõuab kõik aeglasemalt. 

PS. Ma mõistan küll, millega ja miks autor nii mitmeidki lugejaist ärritanud on, aga ma ei tea, kuidagi õnnestus sellest mööda vaadata.