Madeira

Tubli tükk lugemist, kui sul on ees lend Madeirale või muidu lähedasem suhe selle saarestikuga. Autor ei ole loojutustaja-tüüpi, aga on hea ja põhjalik kirjeldaja, seega tarvilikku informatsiooni siit leiab. Palju on loomulikult kliimast ja loodusest, sekka toidust ja pühadest, nagu ikka.

Eraldi boonuseks nipid ja vihjeid neile, kel plaanis end sinna ümber kolida või vähemasti teine kodu soetada - autor on perega selle teekonna läbinud. 

Madeirale ma jõudnud ei ole, miski hoiab mind tagasi. Ilmselt hirm tasase maa puudumise üle :) Või ehk ka liiga lopsakas loodus, sest see tähendab üldiselt niiskust ja niiskus... noh see võrdub ämblikud. Täpselt, juurpõhjus tuvastatud :)!

36 urni / Kähkönen

Soome kirjanduse olulisima Finlandia auhinna eelmisel aastal saanud Sirpa Kähköneni "36 urni. Eksimiste ajalugu" on täiesti minu masti kraam, tänavuste lemmikute hulka maandub üsna kindlalt.

On rahu tegemise öö, lahkunud ema teele saatmise öö. Lugeja ette laotuvad kolme põlvkonna naised ja nende põimumised ja lahknemised. Mustrid, millest tahetakse välja murda, aga mis ometi korduvad. Miks ma olen selline nagu olen, aga ema, või vanaema? Antud juhul jõuab kõik välja vanaisani, tema punameelsuse ja 1930ndatel Tammisaari sunnitöölaagris veedetud aastateni. Aga mitte see pole peamine teema (seda on Kähkönen juba varasemalt kajastanud), seekord on luubi all vanaisa mõju enda pere naistele. Naise elu mitme nurga pealt. Elusa mehe leseks olemine, lapse kaotus või soovimatud lapsed, ootused naisele 1940ndatel ja 1960ndatel. Ühelt poolt lisandus naisele vabadusi (ei peagi kogu aeg kalts käes ja pirukas ahjus olema, võib ka grillkioskist vorstikesi tuua, naised ja tipsutamine jne), teisalt vangistasid naised sageli end ise ("liha viha", dieedipillid).

Laste kasvatamine, see muidugi ka. Karm käsi, rasked sõnad, vähe hellust... nagu ikka sageli tol ajal.

Ja kuigi teemad on rasked, siis ei ole teksti üldine toon sugugi sünge või masendav, vastupidi, kaunis keeles ja mõista püüdes on Kähkönen pusinud oma esivanemate ja iseenda kallal. 

Kateriin ja kurjad onud / Teede

Hästi lobe lugemine, tsiuhti! ja valmis, igav ei hakanud, tüütuks otseselt ka ei muutunud. Selline noore pere argielu, et justkui ei midagi põrutavat, aga samas huvitav lugeda. Kes teab juba ette, et noore ja moodsa naise tundeelu (raha ei ole, aga kellast kellani tööle ka ei taha minna, mees on nõme, aga natuke nagu ei ole ka jne) ei viitsi lugeda, see ärgu lugegu, aga silmaringi laiendamise mõttes ikkagi võiks 😛.

Korraks on vastik ka, see väljapressimise liin ja asjaosalise mõttekäik sealjuures, lisaks sõjapõgeniku tuim nahaalitsemine (selle liini lõpp oli natuke meh), need olid õõvastavalt ehedad.

Kui nuriseda, siis viimane korrektuuriring on jäänud vist küll tegemata.

Verikäkk

Nägin näoraamatus kuskil mingit loosimängu vms, kus all siis inimesed kommenteerisid verikäki söömist. Isegi ei küsitud, et millega rahvas verikäkki sööbib, aga kõik ikka seletasid lahkesti. Suur oli mu üllatus, et piima mainiti vaid paaril korral - suurem osa tundub söövat hapukoorega.

Verikäkist võiksin ma aasta läbi toituda. Pole paremat õhukestest ja krõbedaks praetud viiludest (soovitavalt suitsupekikuubikutega, muid vilesid polegi tarvis), millele valad piima peale ja... 

Sõna on tabu / Vilbaste

Nii toredad lood. Meenutavad väheke Anu Raua viimaste raamatute jutte, aga kui Raual on kohati lausa novellilikud, siis Vilbastel pigem meenutused olnust ja mõtisklused tänasest olukorrast, kenasti üheks tervikuks seotud. 

Siin on juttu nii loodusest, keskkonnahoiust, rahvakalendri tähtpäevadest, kommetest, toidust jpm. Vilbaste lemmikteemad - taimed ja allikad ning joogivesi - niisamuti.

Eriti toredad olid Kilingi-Nõmme meenutused. Kurb asula, mis üks näide kümnetest omasugustest, millest maantee mööda viimisega suurem elu välja väänati. Ma mäletan küll kehvasti K-N hiilgeaegu, aga otsapidi nuusutada jõudsin. Elasin ma ju lapsena kohas, kust oli üsna võrdne vahemaa Viljandisse ja Kilingi-Nõmme ja käidud sai mõlemas. Mäletan ähmaselt poetiire, lahtise jäätise järel käimist (k u i d a s  oli see võimalik?! Täna jätame poest jäätise ostmata, kui on teada, et tee ei vii toidupoest otse koju :) Ja huvitav, kas ma sain oma jäätise samast "seeneputkast" kust autorgi), marjade viimist kokkuostu jne, jne. Muide, napilt mäletan sedagi aega, kui lõpetajad meie põhikoolist suundusid edasi õppima ka K-N. Kui mina põhikooli lõppu hakkasin jõudma, siis K-N enam laual ei olnud, ikka Viljandisse mindi.

Üks asi veel, mida Vilbaste mainis ja mille kohta ma ise pole seni kusagil sõna tahtnud võtnud, kuigi mõtteis on see mul mõlkunud kaua ja palju - "raamatukogud ei peaks muutuma tegeluskeskusteks". Ma tean, et see on praegu herilasepesa torkimine, aga nagu näha, ma ei suuda keelt hammaste taga hoida. Ma olen absoluutselt raamatukogu-usku ja ma olen ka seda meelt, et väikestes maakohtades oleks toredad kogukonnakeskused igasuguste toredate lisavõimalustega, aga mu jaoks on ka võõras raamatukogu, kus laenutatakse õmblusmasinaid, labidaid, akutrelle ja mida kõike veel. Sama jutt, muide, kehtib ka raamatupoodide kohta. Ma endiselt ei arva, et raamatupoes peaks müüma sööki-jooki, aluspesu, koerte jooginõusid, kosmeetikat jne. Sellist mudru müüvaid füüsilisi ja veebipoode on ülearugi, raamatupoode mitte nii väga. Uhh, hakkas kergem :) Ja no nii tore, et Vilbaste julges ka oma mõtte välja öelda, aga tema muidugi julgebki kogu aeg kõik välja öelda, sellepärast ta mulle meeldibki.

Laps

Käisin ülevaatusel, mitte mina, vaid masinad. Maastur ja Urr. Kõik oli tore ja igati korrektne*. Tulemuse vormistamise ja maksmise ajaks oli sinna jõudnud ka ühe töötaja naine väikese lapsega, nii kolmene-neljane ehk oli see tirts. Kui tirts printeri häält kuulis, siis marssis teadjalt aparaadi juurde ja võttis prinditava välja. Selline tore ja haruldane vaatepilt. Nagu taiplikum lugeja ilmselt juba aru sai, siis ei leidnud see aset Tallinnas, vaid sellel teisel pisikesel maalapil keset merd. Paigas, kus mõned asjad on veel nii nagu vanasti.

Tööd ja tööde iseloomud on muidugi erinevad, aga jäin mõtlema, et kas ja kui palju sinu lapsed on saanud väiksemana su töö juures viibida? Pean silmas just seda väiksemapoolset inimest ja pikemat aega kui viieks minutiks läbi astumist. Nii et laps päriselt näeb, mida ema või isa tööl teeb, mis see ema või isa töö nagu päriselt on. Tundub, et seda on kuidagi väga väheseks jäänud. Võibki ju olla, et tänasel päeval ongi kõik rangemaks ja reglementeeritumaks muutunud. Samas võib ka vabalt olla, et suuremas kohas oli ka vanasti seda vähem, lihtsalt minul puudub see suure linna kogemus ja seepärast kõrvutan täna justkui vales kohas neid muutusi. 

Ja kas sa ise lapsena käisid oma vanemate töö juures? Mina lasteaias mitte käinuna elasingi emaga tööl kaasas. Aga nagu juba öeldud, koht oli ka väiksem, äkki Tallinnas poleks seda ka tol ajal juhtunud. Mulle tagantjärele tundub, et kõik lapsed jõlkusid oma vanemate töökohtade juures ringi (moodustades lõpuks muidugi eraldi kampasid ja kantseldades end ise, aga ega see siis kohe juhtunud). Tänu sellele mäletan ma igasuguseid vähem või rohkem veidraid detaile toitlustusest, kaubandusest, kultuurimaja seltsielust (teate küll neid nõukaaegseid väikeste maakohtade tüüpprojekte, kus ühekordses madalas majas asusid kõrvuti kauplus, söökla ja kultuurimaja), öistest peolaudadest jne. Oot, just praegu muukisin lahti mõistatuse, et miks mul tolleaegsete umpa-umpa süldilaulude sõnad nii hästi peas on :) Üldiselt ükski noor inimene (khm-hm) neid laule nii massiliselt ei tea, okei, väljaarvatud ehk minu väimees, kellel ka iga iga lühemagi fraasi peale kohe vastav laul lahti, nii me siis tavaliselt kõvasti ja valesti kõõrutame ning mu niudevili häbeneb nurgas.

Ah jaa, selle tööl kaasas käimisega seostus omal ajal mu meelest nii mõnelgi noorel inimesel esimene suve- või lisatöö võimalus. Ma siiamaani unistan kohvikus nõudepesija ametist. 

* Rõhutan igaks juhuks üle, et kõrvalised isikud, sh laps, ei viibinud seal ülevaatuse ruumis (töökojas?), vaid kontori osas.

Laulgem kaasa / Linna, Petrone

 Tegemist uue sarjaga, mille avab Reet Linna. Järgmisena tundub ilmuvat Ott Arder.

Niisiis valik Linna loodud laulusõnu, ruutkood viib vastava laulu juurde, vahel on viide ka mitmele esitajale, lisaks mõnelauseline kommentaar Linnalt endalt ja/või loo esitajalt, ka mõned fotod. Suurem osa laule on loomulikult tuttavad, aga alati ei kuula ju, kõrv kikkis, sõnu, seepärast tore kogemus lugeda.

Pean tunnistama, et mu lemmikute hulka ei kuulu ei "Pärlipüüdja", "Tervitused palmisaarelt", "Kätte jõudnud suvi" ega "Paradiisisaar", aga selliste puhul on raske öelda, kas on ehk põhjuseks lihtsalt liigne leierdatus. Mulle meeldivad pigem (sõnade mõttes) "Paljugi võiks öelda", "Oma maa", "Väikest poissi tean", "Üks naine öös". Lisatud kommentaaridest olidki põnevamad just Karavani-meeste omad.

Ideena mulle selline sari mulle meeldib, aga võib-olla tulevikus ootaks suuremat läbitöötamist kommentaaride osas (kuigi eks töö on tellija materjalist). Laulusõnad on suuremalt jaolt täna veebis olemas, ka esitusi ei ole keeruline otsida, aga just need taustalood on olulised, et kuidas mingi lugu sündis või kuidas on liikunud algselt tellijalt mõne teise esitaja repsi. Või ka salvestamise ja video valmimisega seonduv. Nagu siingi raamatus see "Pärlipüüdja" video (tõstku käsi, kes ei ole kordki mõelnud, et kuidas saab üks video nii haige olla või mis teema selle Pepsi pudeliga seal ikkagi oli).

No ja "Jambalaya" sünnilugu... Et mis see tegelikult on ja milleks see tänu Reet Linna laulusõnadele on mitme põlvkonna jaoks saanud, väikesest apsakast suur segadus. Meenutab üht teist eksitavat äpardust (mis meenus mulle Fidži-raamatust). Nimelt minu eakaaslased ehk teavad lapsepõlvest troopikataimedega voodipesu, millel ananassid palmipuu otsas. Kui sa ikka aastast aastasse magad sellise voodipesuga, siis hiljem on hirmus raske ümber õppida, et ananass ei kasvagi puu otsas.

Eraldi lugu on veel muidugi see loomingu ja elude põimumine ühel hetkel, mis teisel hetkel võib omakorda lahkneda. Looming ent jääb. Linnade puhul on ilmselgelt mitmeid laule ja esitusi, mis ka kuulaja panevad minevikku meenutama ja tekitavad nukra meeleolu.

Karavani plaadi on siin Hiiumaal metssead vist tuuri pannud.

Uhhuu! / Jääger, Koik

Olin unustanud fakti, et kui ma olin nii umbes põhikooliealine, siis oli lühike periood, mil laenutasin raamatukogust anekdoodikogumikke. "Uhhuud!" lugedes tuli see tunne, võrdlemisi meeldiv koguni, uuesti meelde. Kerge, kiire, muhe. Natuke muidugi kurb ka, sest ütleme nii, et toote/teenuse pakkujast saan ma ju isegi aru, see on tema jaoks lihtsalt äri, mis aitab leiva lauale. Nii nagu sina lähed hommikul tööle ja hakkad müüma robottolmuimejaid, sõitma taksot või lõikama kellelgi juukseid, samamoodi hakkab keegi kuskil müüma külluse laekaid või võlukepikesi või puuksu lillelõhnaliseks muutvat jogurtit (tegelikult võttis see küll vist vaid koeralõhna ära, aga mõni mõis). See õigus inimesel ju on. Aga kuskil on ju need armsad ja lihtsad, sageli ka mitte kõige paremas majanduslikus olukorras inimesed, kes kraabivadki viimased veeringud kokku ja ostavad neid asju...

Igatahes kui sa ei ole mingil põhjusel kõigi nende toredate teemadega juba kursis, siis on see ühtlasi ka informatiivne lektüür. Mina sain küll lisaks ülespidi suunurkadele üht koma teist teada. Meeldisid ka lühikesed vahepalad alternatiivmeditsiinimeetodite ajaloost. Ah jaa, hindade mainimine oli ka hea mõte.

Loomulikult uurisin ka instas, kui targad teised on. Rahvas täiega alahindas lahkliha. Samas (alumisel kuvatõmmisel) seda teadsid küll, et punasesse lõngakerasse torgatud nõelad rikkust ja raha toovad.

Mina on teine / Fosse

Mida raamat edasi, seda enam hakkab Fosse meeldima. Täiesti ainulaadne vorm, mille üle ka siis, kui oled justkui sellega juba harjunud, jääb üle vaid imestada ja selle sisuga sobivuse üle tunnustavalt noogutada.

Rütmi ja kordustega mängimine loob tarvilikult nukra ja üksildase tausta loomeinimesele. Asle, eraklik kunstnik, kes neil päevil suhtleb peamiselt vaid naabrimehe Åsleiki ja galerist Beyeriga, on viimas oma maale tavapärasele jõulueelsele näitusmüügile. Samasugune vastuolulisus ja vastandumine, nagu on peidetud neisse kahesse sõnasse - jõulueelne näitusmüük -, jätkub läbi raamatu. Pühad peaksid aitama rahakottidel kergemini avaneda, sest kunsti võib ju tahta või mitte tahta teha, aga nahk on vaja toorena hoida, isegi kui toitud vaid libekalast ja lambaviiulist. Kuidas saavutada kunstis vabadus? Maale oleks kergem müüa, kui kunstnik maaliks niimoodi nagu ostjad ootavad, seda on Aslele juba poisipõlvest saadik korrutanud nii ema kui ka kohaliku noortemaja juhataja. Aga Asle on lõpetanud "kevadpäikeses ja õitevahus majade ja kodude, peegelsileda fjordi ja lumiste mäetippude maalimise". See kunstniku (nagu ehk igasuguse loomingulise tegevuse viljeleja) igavene dilemma tuleb siin raamatus korduvalt ja väga hästi välja. 

Üks episood kunagise sõbra Sigvega, kes tellis maali oma kodutalust ja hiljem pettus, sest see ei tulnud päris selline nagu tema ette kujutas, värviline... äärmiselt eluline ja meenutab mõningaid episoode ühe teise kunstniku ja tellimustööga. Igatahes arvas Sigve, et tema tahtnuks värve, sinist taevast ja no seal on ju rohelised kingud ja see üks suur puu, ka väga ilus ja roheline :) Aga kunstnik nägi valget maja halli katusega, kiltkivitahvleid ja... Kelle nägemus on õige, kelle oma vale? Kas kunst peab olema "ilus"? Ja mis üldse on see müstiline ilu...

Kunsti kõrval jätkab Fosse oma peategelase suu läbi veel ka Jumala ja usu küsimustega maadlemist. Põgusalt käib läbi siitki skandinaavlaste leerihullus (sest nii on alati tehtud ja siis saab ju kingitusi ja ülikonna ja...), Asle kindel plaan 16aastaseks saades riigikirikust välja astuda (kas mitte Knausgaardi tegelasel ühes raamatus, "Koidutähes"?, sama raskus hingel olnud), hiljem suure armastuse tuules leiab Asle katoliku usu. Siin võib küll olla, et lõplik selgus tuleb järgmise osa eesti keeles ilmudes.

Ja lein. Esmalt õe surm (meenutab väheke Munchi, sest kas mitte temagi loomingut jäänud õe surm mõjutama?). Seejärel vanaema ja kallim Ales. Alesist jäänud tühi koht, ka tühi tool, on korduvalt tekstis, ilmselt sellestki armastusest loeme järgmises osas. Leinast rääkides on veel omaette teema siin Asle paralleelisiku käsitlemine. Meil on justkui kaks Aslet, üks on joomise jätnud, teine põletab elu edasi ja viibib parajasti haiglas. See kahe Asle vahet kulgemine, lisaks on ju kogu aeg Asle noorukiea meenutused ühes gümnaasiumi ja kunstikooli teekonna, kodust pääsemise ja alkoholini jõudmisega.

Praegu tundub mulle, et see on mu lemmikraamat Fosselt. Esimese ajal ei suutnud ma absoluutselt ühele lainele temaga jõuda, "Valendus" ja "Triloogia" meeldisid küll väga, aga sellist sisu ja vormi üheks saamist nagu siin seal siiski ei olnud. 

Protseduur

 

Ma enamasti püüan mitte libastuda nende filmide otsa, kus mõni kõrgelt hinnatud, palavalt armastatud, super-megastaar mängib, aga kuna keegi tark lubas filmitutvustuses, et kui sulle on meeldinud* "Kurbuse kolmnurk", siis võiks "Protseduur" ka meeldida, ja no et ikkagi satiirifilm ja kõik need muud jutud. Kõlas hästi. Idee üle ju ka ei saa nuriseda, naisel oma kehaga pahuksis olemine ja Hollywoodi ilu- ja nooruse kultus on hea materjal küll, mille üle hambaid teritada. Eriti selle taustal, kui loed ja vaatad vahel, mida kõike endale sisse süstitakse ja süüakse.

Mõned suured plaanid olid ägedad, nõustun, aga see oli ka kõik. Muus osas lihtsalt üksteise otsa laotud stseenid, loojutustust peaaegu ei olnudki. Või samas... ma ju pole õudukate vaataja, äkki nendes filmides ongi olulised vaid võimalikult võikad kaadrid? Ja kui siis film jõudis veel sinnani, et hakati lihtsalt räigete lahtiste haavade, vere plärtsatuste ja süstaldega vehkima, siis... no ma ei tea. Venitamist oli ka kõvasti, eriti lõpus. Täiesti vabalt oleks võinud 15-20 minutit lõpust ära jääda. Nagu üks teine suvehiidlane väljudes märkis, siis suurim rõõm filmist oli selle lõppemine. Nii oli. 

Positiivse poole pealt tasub ka ära märkida, et keegi enne lõppu ei lahkunud. Olen lugenud, et seegi pidavat olema muidu tavaline. Aga nii mitmeski kohas pilgu ekraanilt pööramine oli küll sage, eks ma isegi tegin seda :)

Kinos käigu suurim elamus oli väljumisel maja peale äraeksimine, tekkis korraks kahtlus, et see rõve film jätkub :)

Tulevastele filmi vaatajatele soovitan tungivalt eelnevalt manustada pudel või paar veini, usun, et siis on täitsa lõbus vaadata.

* Tarvilik mõttekoht, sest eks ma ise ka vahel ütlen mõnele väga reipalt, et kui sulle meeldis üks või teine raamat, siis sulle meeldib kindlasti see kolmas ka.