Viimane lusikas

Romaanivõistluse tööd riburadapidi siin nüüd ilmuvad. Mõtlesin küll, et loen vaid võidutöö, teisi ei puutu, aga jah. Postimehe eripreemia saanud "Viimane lusikas" lehvitas raamatukogukataloogis reipalt.

Mulle meeldis. See on kirjutatud kuidagi nii, et hoiab külges. Lusikate idee on samuti tore, kuigi ma ütleks, et lugedes vahepeal nende tähtsus lahjenes, vajub natuke hajali, hiljem jooksevad kõik otsad kokku,  nagu peabki. See miski on aga just tekstis endas. Nii ma siis viskangi lootusrikkalt viieka, et noh, äkki kirjutab ruttu veel midagi. 

Raamatukogudes usun raamatule osaks saavat hea ja kestva mineku. Raamat on seda väärt ka.

Pühendusega mulkidele👇

Unistuste töö

Sirvisin seda tänavust, mis tänavust, tegelikult ju igaaastast menukit, no selle habemega mehe sulest. Ja mõtlesin taas kord, et tegelikult ma päriselt tahaksin horoskoobi kirjutajana töötada. Ilma naljata. Just selle aastahoroskoobi kirjutajana, päevakaid ma vist ei viitsiks, siis peaks juba mingit programmi või maatriksit kasutama, et samale tähemärgile sama juttu ei vorbiks. Igatahes oleks mul nii palju öelda.

Aga jah, kas on olemas veel paremat kohta, kus fantaasia lendu lasta? Raudselt ei ole. Mõelda vaid, sul on iga aasta võimalus nullist pihta hakata. Sul on kaksteist tähemärki. Sul on kaksteist kuud. Saate aru, milline imede maa see on! Ja õigupoolest võib ju sinna lõppu, nagu see habemega meeski, kaheteistkümne Hiina kalendri looma kohta ka miskit surada. 

Tegelikult olekski vahepeal horoskoobikirjutaja vaja välja vahetada, sest mu meelest - isegi kui nad alguses on teravad ja head -, siis ühel hetkel käivad nad maha. Ma muidugi mõistan, vaim väsib, tekib rutiin jms. Või siis mõni jääb mingisse teemasse kinni. Nagu see habemega meeski. Mu meelest ta juba eelmisel aastal takerdus usuteemadesse, aga tänavu siis jah on oht, et mind "tõstetakse praostiks või presbüteriks" ja ma saan aru, et põhijama lähebki lahti maikuus, mil ma usulist organisatsiooni või kogudust hakkan juhtima. Üks aasta oli ta koroonateemadest vaimustuses (siis, kui see tegelikult hakkas juba hoogsalt aktuaalsust kaotama, aga tähed ei suutnud järge pidada). 

Nii et jah, võtke mind, palun. Ma oskan küll nii ulmelistesse kõrgustesse tõusta kui ka sedasorti ümmargust mulli ajada, mida lugedes te pärast mõtlete, et oi kurja küll, Mae pani jälle täitsa täppi. Näiteks võin ma juba praegu suht kindlalt öelda, et järgmisel aastal tuleb Kaljukitsel tegeleda oma minevikuga. Midagi, mille ta on enda arvates seljataha jätnud kerkib nüüd taas esile. Aga kas see on voodi alt välja ilmunud vana sokk (mis tekitab abikaasas säherduse pahameeletormi, et see päädib lahutusega) või nooruspõlve esimene armastus, keda ta tänaval kohtab ja kellega päikeseloojangusse kihutab või üks tunamullune äritehing, mis just nüüd ootamatult ikkagi hapuks läheb või üks välja ravimata krooniline tõbi, mis ta märtsis voodisse murrab... Vaat seda ei oska öelda, milline neist variantidest. Aga ega tavaliselt see habemega mees ka ei täpsusta, ma kinnitan. Ja vallalised Jäärad leiavad kellegi. Ja Vähid nokitsevad kodu kallal. Aga kas nad ostavad või müüvad või vahetavad; või lihtsalt kolivad; või panevad esikusse ühe paani uut tapeeti... Ja Lõvil on rahalised mured püsti. Aga kas raha ei ole, või vastupidi, on liiga palju (siis on tegelikult isegi rohkem muret, nagu me teame); kas talle tekib ootamatult mingi ebameeldiv võlg või leiab ta tänavalt kümneka...

Noh, see eelnev oli suht vaimuvaene, ma tean, aga ärme unusta, et see oli ka siin praegu puhta muidu eest. Kui ma selle eest õiglast tasu saaksin, küll need tähed mul siis teist laulu hakkavad laulma.

Minu Hiina

Jens astub nende toredate "Minu..."-sarja meesautorite ridadesse, kes on head jutuvestjad ja hüppavad pea ees (või enamasti küll satuvad "kogemata") põnevate sündmuste keerisesse. Ja kuna kõik need seikluslikud lood tõmbavad lugeja tähelepanu nutikalt kõrvale, siis nii mõnigi lugeja võib viimast lehte keerates nördinult ohata, et sihtkohast nagu ei olnudki suuremat juttu (näiteks meenub kohe "Minu Aasia saared", kus uskumatult kreisipööra armastusloo kõrval salahilju avati kohalikku eluolu õige põhjalikult, aga need, kes raamatut avades ootasid lademes aastaarve, ajalugu jms võisid õrnalt pettuda). Aga see on oi-oi kui ekslik ja see mulle meeldibki. Lugeja tillitamine.

Ei ole jah tüüpiline turistiteatmik, kus kaks lauset isiklikku kogemust ja sinna otsa neli lehekülge vikipeedialikku faktipuru. Isiklikku seiklust on ikka kaarega rohkem, aga selle kaudu tuuakse Hiina ikka ka koju kätte. Ja hea on, et tuuakse, sest ise, ma mõtlen, ei viitsiks sinna küll minna. Esiteks, vetsujamade pärast. Mulle on sellest räägitud küll ja veel, et kuidas ühegi žesti ega häälitsusega ei anna selgeks teha oma pakilisi vajadusi, lase või püksi. Teiseks, kogu see jälgimisühiskonnas elamine, see hakkab vastu. Oi, aga me täna elame ju samasuguses, olgu, see punkt on mul paarkümmend aastat ajast maha jäänud. Aga ikkagi. Kolmandaks, pulkadega söömise pärast. Imelik, et näiteks kahvliga ma ei vehi söögilauas, aga anna mulle pulgad kätte ja ma tahan kohe hakata, nagu autor seda nimetas, "dirigeerima". Ja toidu sisse torkamisega täpselt sama asi, kahvlit ma ei löö püsti kartulisse seisma, aga pulgad tahaks küll surada püsti toidu sisse. Neljandaks põhjuseks, miks ma ei taha Hiinasse minna on hirm, et nad minu keeleoskamatuse varjus mu toidulauale tofut sokutavad (see on mu jaoks üsna samal pulgal paprika ja sibulaga). Jne, jne.

Ah jaa, üks omadus, mille poolest mulle hiinlased meeldivad, ja mis otsapidi natuke veel eestlasigi iseloomustab (kuigi üha vähem). Et kui keegi kiidab, siis ajad tagasi "ah, ole nüüd, ei ole ma midagi tubli/ilus/tark/osav". Ja see arvetega õiendamine mulle ka meeldib. Olen isegi arve maksmise võimaluse pärast lauast ära hiilinud või siis kassatšekki rebinud. Vanasti oli raskem, nüüd teeb pangakaardiga viipamine asja lihtsamaks. Tõsi, suuremad šansud on pikakäelistel.

Jensi lugu on noore tudengipoisi lugu, aga kinnitan - üldse ei ole igav vanainimesel lugeda (ja ma päriselt ei viitsi eriti koolilugusid lugeda). Ilmselt pool tööd tegid need hiina keele ja nimede fopaad ise juba ära. Hiina meditsiiniga kokkupuude oli tore (näed, siia see koer ongi maetud, kuidas tudengilood eri vanusegruppidele söödavaks muuta:)) 

Kui üldse millegi üle nuriseda, siis need vääritimõistmisega seonduvad naljad oleks tahtnud natuke kokkupoole lükkamist, kröömike läksid venima, mistõttu juba said aru, milles asja tuum. Aga samas on see pisiasi ja kindlasti on ka palju lugejaid, kellele meeldib põhjalikum lahtiseletus.

Kui vanaema tantsis vihmas

Kaua oodatud raamat, kõik eeldused olid just kui olemas (norrakate sõjatraumad kokkupuuteist sakslastega on küll palju kajastatud kirjanduses, ent lugeda endiselt sümpaatne; saarelised meeleolud; põlvkonnaülesed saladused jms), aga siis see tekst... Ma ei tea, kuidas seda nimetada, mina nimetan seda eetri täis rääkimiseks, ehk siis - sa ei pea iga viimast kui detaili ja mõtet lugejale ette andma, jäta midagi ka ridade vahele. Lisaks kõik see etteaimatavus ja kohati nagu vikipeedialik informatsiooni presenteerimine.

No ma ei tea, tundub, et hea idee lörtsiti ära kesise teostusega. Samas jällegi, teatavaks silmaringi laienduseks ju sobib ja lugemine suuremat pingutust ei nõua, seega lugege ikka (tagasiside GR-is on suurepärane).

Novembrikuu lugemised

See oli nüüd küll üks korralik sõit, see novembrikuine lugemislaud. Kirev ja kirglik. Üllatav. Oli tundmatuid tegijaid, oli vanu lemmikuid, oli rõõmu (kuidagi veidralt helde olen olnud, ma vaatan), oli pettumust. Päris kindlat lemmikut raske nimetada, aga keeleilu poolest ikka vist "Neli armastuskirja" (romantikutele muidugi siis veel topeltrõõm). 

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️

"Kuusirp kummuli" Hanzelka, Zikmund

"Kõik, mis me teame Lõuna-Ameerikast" Filimonov

"Väsinud valguse teooria" Riismaa

"Neli armastuskirja" Williams

"Nööpidest ja muust häbiväärsest" Mudlum

"Ekstaasi leidmine" Kalevitütar

⭐️⭐️⭐️⭐️

"Oled sa mu üle uhke, Joanna?" Teller

"Sanna Marin: erakordne peaminister" Vuorikoski

⭐️⭐️⭐️

"Armunud astronoom" Laurain

"Või" Yuzuki

⭐️️⭐️

"Kastimees" Saar

⭐️️

"Eesti popmuusika leksikon" Juur

Hindamata:

"Minu Tai" Satsi

Baaahhh!

Ma püüdsin, tõesti püüdsin. 

Ma olen lugenud Juurelt üht üsna sümpaatset raamatut ("Tants pika tüdrukuga" vms äkki...). Ma olen ka ühel lühikesel perioodil oma igapäevaseid vestluseid ChatGPT-ga lõpetanud küsimusega, mida ta sööb, et ta nii tark on. Ja ärge te naerge siin midagi, vastused olid päris vaimukad ja iga päev erinevad, pealegi kohandatud nutikalt meie eelneva vestlusega. Seega ma päriselt uskusin, et siit võib miskit tulla.

Ei tulnud. See oli (kõvakaaneline!) jama. Võimalik, et mõni targem tegelane murrab lahti mingi salapärase koodi, mis tarvilik nende tekstide nautimiseks.

Positiivse poole pealt, ega need ühetärnised on ka teataval määral erutavad ja liiga tihti neid ju ette ei juhtu (kuigi võiks). Sel aastal ongi vist ainult kaks olnud, eelmisel aastal niisamuti. Tõsi, ootan huviga selle ilmselge tänavuse menuraamatu lugemist, millel on raamatukogudes üüratud järjekorrad. See kütab korralikult kirgi, olen põnevil.

Ekstaasi leidmine

Selle raamatu juures on tehtud palju asju nii, nagu ideaalses raamatumaailmas võiks mitte teha. Nimetan mõned? Liiga suur formaat, kahtlane kaanekujundus, pealkiri (ma olen üsna veendunud, et paljud neist, kes tegelikult võiksid seda raamatut lugeda, kardavad nii esoteerilist pealkirja), ka sees on veidi "üle kujundatud", lisaks eelistanuks päevikukatkendite läbikirjutamist ja vaid mõnes üksikus kohas tsitaate. Ja keeletoimetamise osas tahaks ka krigiseda :)

Aga.

Aga.

Aga.

Suurema osa raamatust lugesin huviga, või peaks ütlema - näljaselt. See oli põnev, see oli pöörane, elujaatav ja mis peamine, tempokas. Ei olnud naljalt sellist kirjakohta, kus oleks saanud öelda, et ära heieta, liigu juba edasi. Ei, jutt oli konkreetne, selge ja liikus kapakuga. Ja aina juhtus ja juhtus ja juhtus...

Eks siin oli ka mind käivitavaid märksõnu (autor minust küll veidi vanem vist), küllap seegi mõjutas. Pooleldi maaelu, koolikius (kuigi selle väljendi kasutamist tahaksin ma tänasel päeval vältida), ajastule omased hullused (nt hääletamine, need noore vabariigi tütarde-poegade esimesed kontaktid välismaa(laste)ga), Charizma, aktiivne kirjasõprus, "Reisile sinuga" jne, jne. Lisaks õrnas eas autorit tabanud ränk haigus, millest läbitulek meeletu tahtejõu ja optimismi toel. 

Raamatu teises pooles annavad tooni reisid Eestist väljaspoole, eriti üks metsik Lõuna-Euroopa tripp, mis päädis pikema peatusega Ibizal. Kui ma mainin siia juurde ööbimise rannal, metsikud peod, poolalasti kulgemised, siis võib mõnele "Minu ..."-sarja lugejale meenuda omaaegne kõige kõmulisem minukas (tegelikult ma ei tea, kas sellest kõmulisemat ongi olnud, Epp ehk mäletab paremini). Jah, "Minu Ibiza" küttis kirgi. Oli halvustavat suhtumist autori elustiili aadressil, oli neid, kellele see tundus seikluslik ja äge. Ja kui nüüd Kati Ibiza ja Sirli Ibiza ajateljele asetada, siis loksub kõik kokku.

Selline positiivne, läbi raskuste tähtede poole raamat, kus veremaitset suus praktiliselt ei tunnegi. Tuletab meelde, et esimese raskuse peale pole vaja kohe lusikat nurka visata. Võiks lugemiseks sobida nii noorele tütarlapsele kui ka tema emale. Või kellelegi, kel hetkel põhi käes. 

Karussell

Florian Zelleri tekstid on ikka dialoogitihedad ja võimalusel ka mängulised. Esimene pööre oli eriti meeltmööda. Hiljem tuli sõna otseses mõttes karussell, aga ei midagi hullu (ja mind võib uskuda, sest ma päriselt ei ole absurdikate austaja, nt Pinteriga on mul juba märksa keerulisem hakkama saada).

Pigem võib rahule jääda.

PS. "Sisekujundus" oli tõesti hea😊

Nööpidest ja muust häbiväärsest

Antagu mulle andeks, aga sellest esimesest loost,  "psühholoogilisest oksest", oli veidi raskem läbi närida, võtsin lõuatäie siit ja teise sealt, aga nuneh. Mihkel Muti vastuskiri muidugi väheke päästis. Raamatu lõpulugu jällegi selgitas kenasti asja ja nomaitia, te võtke see avantüür ette muidugi, aga ma usun, et teil on vaba voli ka lugeda esmalt viimane ja alles seejärel esimene lugu.

Kõik järgmised lood olid aga just see vana hea Mudlum, keda mulle meeldib lugeda, kirjutagu või mitukümmend aastat vanast kohvinirest köögikapil (kusjuures kirjutaski). Ikka on tore, kui keegi mäletab, või vähemasti teeb nägu, et mäletab. Mida müüdi, kus müüdi, mida seljas kanti, mida ja kuhu torgati (seebipulgad, jeebus, mul hakkab endiselt ka pärast raamatu sulgemist ainuüksi sellele mõtlemisestki kõht valutama!). 

Aga tõsiselt - kas keegi teab, miks mõnikümmend aastat tagasi nii massiliselt parasiitide otsimisega tegeleti? Et nagu päriselt oli vajadus koolitäite kaupa laste tagumikes vatitikuga surkida? Kas oli siis olukord nii hull? Või miks me tänasel päeval selle õuduseta ikkagi kenasti hakkama saame. Oih, vabandust, tagumiku asemel torgiti ju paar aastat vatitikuga ninas, olin juba unustanud. Teeb suht sama välja.

Raamat mulle meeldis. 

PS. Ma jumaldan nööpe. Ja usun tänaseni, et väikelapse käelise tegevuse arendamiseks võiks lasta neil vanadelt hilpudelt nööpe küljest lõigata, niite ära harutada, siis sorteerida, kokku lugeda (arvutamisoskus!) jne. 

Caligula

Ma ei pidanud minema, aga siis, mõni tund enne esietendust, need piletid seal ikka rippusid. Jälle sai hasart võitu. No ja siis mõtled, et palju ja häid näitlejaid laval ja. Esikatel on alati publik ka üsna sama seltskond, seega näed tuttavaid ja. Veedad kenasti õhtut (Õnne 13 vaatamise asemel, eks ole:)) ja üleüldse.

Klassika ja selle kaasajastamise (või ka ajatuks tegemisega) võib ju nii mõnigi kord minna päris kenasti. Annab mingeid vaatenurki juurde või miskit... Seekord vist ei andnud. Jah, on üks laiav ja laamendav türann, kelle emotsioonid pendeldavad üles-alla, aga me näeme seda igal õhtul teleris niisamuti. See on saanud kuidagi argiseks juba, nii et mis sest teatrilaval ikka vaadata.

Niinemets oli muidugi jälle uskumatult hea. Oskab koomuskit teha ja oskab maruline hull olla. Esimeses vaatuses oli nii ära tuunitud, et läks omajagu aega, enne kui lõplikult veendusid, et see ikka tema on. See hipilik kuvand oli õige ootamatu ja äge.

Ja Drusilla lahendus mulle ka meeldis.

Teises vaatuses tehti veidi nalja ka, siis sai osa publikust ikka pinge maha ja naeru pupsuda. Aga ma ei tea, kas see just lõpptulemust päästis. 

Ma ei tea, menutükki siit vist küll ei tule. Kui käid aastas korra teatris ja tahad siis saada täiuslikku elamust, siis ma seda lavastust sulle soovitada küll ei julge.