Aga äkki lehmad näevad jumalat

Vanalinn, laiemalt kesklinn, on nagu küla. Tõsi, siin liigub keskmisest enam võhivõõrast, siia korraks sattuvat turisti, kuid nende võhivõõraste kõrval on kogu aeg käputäis nägusid, keda kohtad sageli (ja ma olen niigi pool ajast ära saare otsas). Viimased aasta-poolteist olen ajanud ühe mehe jälgi. See on linna üks stiilsemaid mehi, ent see tema stiilitunnetus ei ole kinni pelgalt ülikonna hinnaklassis või ajaga sammu pidamises. Selle mehe puhul on kõik viimse millimeetrini paigas ja omavahel kokku sobiv. Temas on stiili, aga ka mõnusat boheemlikkust, vana aja hõngu, aga ka aegade ülest glamuuri. Ta on gasellilikult nõtke, äärmiselt huvitavate näojoontega ja ebaharilikult koheva patsiga, aastatelt pigem 60.-70. eluaastaid käiv, kohvikukultuurist pidav. Ja kingad! Ma ei suuda neid kirjeldada, ei üritagi. Igatahes olen teda abikaasale kirjeldanud, tulemusteta. Meie ainus järeldus - balletikas. Korra olen seda meest kohanud teleekraanil nimetu taustana, ent kõik mobiilirakendused jäid isiku tuvastamisega hätta.

Nüüd, tänu loetud raamatule, jõudsin ajakirjani Pulss, millega Peets askeldab, ja ennäe! Seesama mees, keda olen end haigeks otsinud, lendas mulle ekraanil vastu. Ei ole balletikas ja paraku... pole ka eestlane.

Aga raamatust. Ambitsioonikas, püüab haarata paljutki korraga ja seetõttu ehk kohati fookus kaob. Natuke elulooraamat, natuke tehtule tagasi vaatamist, palju mõtteid ilmaelust üldisemalt. Ja kuigi keegi oleks võinud ju juga suunata (ka mõtte- ja sõnakorduseid välja rookida, aga seda on tänasel päeval juba palju tahta, ma tean), siis pole viga, tegelikult lugeda oli siiski huvitav ja hoidis külges küll :) 

Mingite tunnuste alusel tahaksin seda raamatut kõrvutada kahe teise mehe raamatuga. Ja ma ei räägi ainult kaanevärvi tonaalsusest või teatavast edevuse laadast, vaid mingist seletamatust... ma ei teagi millest. Neist kolmest mehest kaks on muidugi elu näinud ja tegusid teinud, seepärast on ka põhjust lugeda. Kolmas mees on niisama jutupaunik ja tema raamatut lohistasin lõpuni ikka hirmus vaevaliselt. 

Paugust august...

 ... läbi sai.

Ma olen lõppevale kuule tagasi vaadates libistanud tavaliselt pilgu üle telefoni pildigalerii. Kena mäluvärskendus üldiselt. Seekord on seal pilte küll, aga jagada eriti pole midagi. Märksõnad oleks: tervis, kv ost ja pärimisteemad. Kõik kolm olulist teemat jätkuvad täie vungiga septembris, ilmselt kauemgi. 

Võib-olla peaks neist teemadest pikemalt kirjutama, aga no ei tea. Samas ma näen küll (ja tean ise ka), et praktilist nõu ja kogemuslugusid on tarvis. Nii vähe, kui olen midagi praktilist siia kirjutanud, siis lugemishuvi on permanentselt püsiv. Samuti olen ise taga ajanud mõningaid teemasid ja küll on hea, kui keegi on võtnud vaevaks asju lahti kirjutada. Mõnigi kord tunnen puudust neist vanadest headest foorumiaegadest, kus küsiti ja vastati. Palju oli saasta ja asjasse mittepuutuvat muidugi ka, aga siiski. 

Augustikuu lõpetuseks viisin kõrvitsa jalutama. Vanalinna. Talle meeldis. Väga.

Nagu näha, siis lugeda jõudsin vähe. See-eest oli lektüür seinast seina ja igati mokkamööda mu jaoks. Fosse, kes mulle esimesel kohtumisel paar aastat tagasi absoluutselt ei meeldinud, on täna saanud mu suureks lemmikuks. 

AUGUST

⭐️⭐️⭐⭐⭐️

"Uus nimi" Fosse

⭐️⭐️⭐⭐

"Minu Pärnumaa" Vilbaste

"Vaarikalaevukesepõgenik" Nousiainen

"Päevad" Ivanov

"Reis Kaldeamaa Uri" Šahar

"Susanna ja mina" Rakke

Minu Pärnumaa

Oma peas ei oska ma Pärnumaad kuidagi (Viljandimaast) eraldi seisvana võtta. Minu õrn iga Kõpu rabade ja soode serval kulges võrdselt mõlema maakonna piires. Jõudsin ära näha aja, mil Kõpus põhikooli lõpetanud läksid keskkooli Viljandi kõrval sama usinasti ka Kilingi-Nõmme. Kaubaringil käidi samuti mõlemas linnas. K-N-st sai isegi kilekotti ostetud lahtise jäätisega (bussiga!) tuldud, siis paar kilomeetrit jalgsi koju vantsitud ja... jäätist (jäätisesuppi?) konsumeeritud. Marja-seenemetsad asusid suures osas samuti täht-tähelt võttes Pärnumaal. Kukeseenemetsas Kanakülas käisin veel ka 15 aastat tagasi. Marjade kokkuostu viimist mäletan ka K-N, mitte Viljandisse. Nii et ei saa öelda, et Vilbaste meenutusi lugedes ei valdaks mind soe tunne.

Vilbaste Pärnumaa rändab tänases (mõnepäevane retk tuttavatel radadel) ja eilses (võttes lisaks enda elukaarele sekka ka vanemate ja vanavanemate oma). Ootuspäraselt kulgevad lood suuresti looduses, kuigi tõsi, vanasti oligi kõik loodusega rohkem seotud. Siin on metsavennalugusid, 1991. aasta piiri valvamise lugusid, metsloomade orbudekodust ja muidugi üldse kamaluga loomi, linde ja... jõhvikaid. Jõhvikas oli täielik üllatuspomm mu jaoks - 760 vormi! Tõeline põhjamaa viinamari, ilmselt küll oluliselt väekam. Ja muidugi jooksid mul lugedes silmade eest läbi kaadrid pontsakast Lodja postijaamast, Kabli sellest hirmsast linnumõrrast (igatahes lapsesilmadele oli see ilmatu suur ja hirmutav), Allikukivi koobastest (pikk lugu, ma ei räägi) jne, jne.

Toidupeatükk ei olnud pikk, aga pani mind mõtlema. Huvitav, kas neid igasuguseid piimasuppe söödi tollal agaralt üle Eesti või ainult sealmail? Piima-klimbisupp, piima-makaronisupp...? Piima-aedviljasupist räägitakse sageli (tänamatult halvasti, see on absoluutselt jumalik!), aga neist teistest ei räägi praktiliselt keegi, kuigi tõesti-tõesti, ka mina mäletan lapsepõlvest neid. 

Nunnumeeter põhjas hetk oli see, kuidas karude orbudekodus kasvas väike peretütar Maret, kellel hambapesuikka jõudes oli suur segadus, miks tema peab hambaid pesema, aga ümberringi paterdavad karupojad mitte. 

Ja kindlasti meeldis mulle, et keegi ka mõtleb kaasa, mida teevad meie loodusega tuule- ja päikesepargid, see neetud Rail Baltica...

Tunnistan, mulle meeldisid rohkem need vanemad lood, autori enda ja tema esivanemate meenutused. Tänases päevas rändamine oli selline kiirem, üldisem, teejuhilikum, ajakirjanduslikum ühes oma küsimus-vastus variantidega. Teisalt on see muidugi sobilik maiuspala siseturistile, kes tahab minna samale teekonnale, raamat näpus. Silmaringi avardav ja huvitav oli aga igatahes.

Susanna ja mina

Seda raamatut võib lugeda ilmselt kaht moodi. Kes väga tõsiselt kõike võtab, see küllap vihastab ja virutab Goodreadsis kehva hinde (neid on, ja mitte vähe), sest tõesti on see omamoodi tasapaks kulgemine. Kes loeb ja võtab seda kui oma aja last (ilmunud 2002), siis pigem on see lõbustav, ehk ka õrnalt nostalgiline, mänguline. 

Kui ma mõtlen end tagasi millenniumivahetusse, siis jah, just nii elati. Laias laastus. Ja ma kujutan ette, kuidas autor mõtles, et fakk, kogu aeg need matšo-mehed võtavad ja jätavad, kepivad ringi, kaua võib, ma konstrueerin hoopis ühe samasuguse naise. Las elab nii nagu tahab, teeb, mida tahab, otsustab ise. Nii sündiski vaba ja vallaline, iseseisev, padukarske kepimutt. 

PS. See oli jälle üks praamiriiuli leidudest, maha kantud Hellamaa raamatukogus.

Turismijuttu

23.08.2025

Kui viimased rändlinnukesed majakeses, on paras hetk tagasi vaadata. Üsna palju on tänavu küsitud täitumise kohta. Kaasvõitlejailt. Kevadel tundus olukord üsna pessimistlik võrreldes eelnevate aastatega. Tundus juba, et... saab natuke puhata :) Tegelikkuses on ikka sellist viimase hetke bronni päris hullusti tulnud. Saareline "viimane hetk" tähendab muidugi nädal+ olukorda, seega üldse mitte samal päeval broneerimist. Nt Haapsalu käitub ses osas täiesti teistmoodi. Juuli ja august võiks ilmselt olla 96-98% vahel, aga paari mandril käimise tõttu oleme ise kalendris susserdanud. Juuni oli väga hõredake, aga täna on juba raske öelda, kas oli see meie endi mandritoimetuste tõttu või oli päriselt vähe rahvast. Ilm muidugi vist oli ka kehvapoolne, või ei?

- Hindu tõstnud ei ole. Tegelikult juba mitu aastat. Samas on see samal tasemel püsimine suurendanud 3+ ööd majutust.

- Välisturisti osakaal on suurenenud. Valdavalt ikka Soomest, Lätist, hoogne kasv Saksamaa suunalt. Väheke Leedut, Poolat. Eksootikat meile ei eksi, ilmselt kardavad.

- Ja ma tean, et olen seda juba kuskil öelnud, aga kordan siiski - lätlasi ma armastan, poolakaid ka (iroonilisel kombel just paar päeva tagasi tegid ühed poolakad Hiiumaal mererannas maastikusõitu). Nad on nii meie moodi. Kui me veel normaalsed olime. Lätlased on meil küll pigem nooremapoolsed ja moodsamad, aga siiski nii sarnase huumorisoonega ja... taustaga muidugi. Ja meil on ühed püsipoolakad, lihtsalt uskumatu. Nad põgenevad oma kuurortlinnast rahulikumasse paika. Pealegi vaatavad nad üle ka muid põnevaid paiku Eestimaal. Seekord pakkus neile elamuse Narva (vs. mõned teised välismaalased, kes on palju kuulnud head Peipsiveerest, aga ei julge minna, sest... sõda noh). Aga kirsiks tordil on neile konkreetsetele poolakatele ikka Hiiumaa. 

- Mida ma küll tänavu märganud olen: sealt lõuna poolt tulijatel on kõvasti kaasas oma toidukraami. Prügi on ju endiselt Hiiumaal teema, seega ma tean päris täpselt, mis on su prügis, kui oled siin ööbinud. Saksa viinerid, juustud, moosid jms on pakendite hulgas ganz normal. Mis tähendab, et sa sõidad siia oma Saksamaalt oma toidukraamiga. Palju kohtab ka Poolast kaasa ostetud kraami. Midagi see näitab. Tegelikkuse või uudiste leviku kohta, eks ole. Ma ei mõista hukka, kindlasti mitte. Ma olen käinud 90ndatel bussireisidel, kuhu võeti massiliselt kaasa pakisuppe ja -putrusid. 

- Märkan ka seda, et k u i sa ostad midagi kohapealt, siis Hiiumaa Köök ja Pagari korendusaia disainiga tooteid on nende seas kõvasti. Soojendab kuidagi südant. Nii tore, et kohalik toode üles leitakse. Ja ma alati nuputan, et kuidas nad selle üles leiavad. Keegi ju ei ütle neile praami peal, et vaata, kui sa Hiiumaal ringi sõidad ja poes käid, siis võta sellise ja sellise logoga tooteid, need on hiiumaised. Kohati võib olla suisa vastupidi. Näiteks olid meil siin ühed sakslased, kes laekudes uurisid, et kus on lähim pagariäri. Kratsisime kukalt. Sellist klassikalist pagariäri meil ju nagu polegi, on üks pisike tegija, kes teeb mõnel päeval nädalas udupeeneid saiakesi ja paneb need Jorjenisse (mis on lillepood) müüki. Kohe ei taibanud ka sakslaste jutu mõtet. Juhuse tahtel sattusime aga pool tundi hiljem kodupoes Suuremõisas kokku ja kuna me seniks olime isekeskis välja nuputanud, et sakslased ilmselt harjunud saia-leiba ostma pagariärist (sest supermarketid müüvad ju mingit igavesti säilivat ja teises riigi otsas valminud kraami), siis see oli neil mureks. Seega saime neile selgitada, et näiteks selle konkreetse kujundusega tooted on päriselt valminud siinsamas, paarikümne kilomeetri kaugusel, värskelt. Põhimõtteliselt sama mis minna pagariärisse sama päeva kraami otsima. 

                                        

- Muidugi märkan ka praamijärtsis matkabusse. Neid on iga aastaga üha rohkem. Mõne päeva mõni kellaaeg on neid olnud järjekorraalal koguni kümmekond. Aga paar-kolm-neli on kevad-suvel pea kõigil väljumistel. Eks näis, kaua neil see tasuta pidu kestab. Eriti imestan seda Haapsalus, kus neil on tõesti erakordselt kaunis asukoht ja ei maksa (vist) sentigi. Samas on neile sinna vetsud jms orgunnitud. Ma ei tea, kuidas elektri ja purgimisega lood on. See on muidugi KOVi teema ja tore, et sellega on tegeletud. Ise proovisime ka kunagi alustades neid siia lasta, ruumi on ju palju, aga see vähene kopikas seda mäsu ei õigusta. Selleks peaks süsteemi korralikult käima lükkama. Ja noh, ikka seesama purgimine jääb samuti püsti. Meile kõige lähem popp kämparite koht tundub olevat Sarvel, mitte see Kräti rand, mis on siia meie poole, vaid see teisel kaldal, mandri poole vaatega. Nii et kui saabud saarele hilisõhtuse praamiga, siis Sarve kõrgel kaldapealsel paistab mõnikord siit ja sealt puude vahel valge automajake. 

Matkaauto peab vist ennekõike elustiili poolest sobima. Hinna osas pani mind imestama üks hiljutine artikkel (nojah, enam ei leia seda artiklit, ilmselt ikka nii "hiljutine" ei olnud :)), kus oli hindu välja toodud. Olid päris krõbedad rendihinnad ja kui platsitasu ka lisada, siis võit tuleb vist alles suurema pere puhul. Seikluslikkust on sellisel reisimisel muidugi rohkem.

Nii et head minekut sellele suvele ja uus nädal uute projektidega - lenda aga peale!

                        

Reis Kaldeamaa Uri

Võluv ja omamoodi raamat. Nagu kaleidoskoop, mida keerates viskab ette järjekordse haarava loo uute tegelastega. Tõsi, tegelased ja lood haakuvad omavahel, ent nii mõnigi kord läheb lugu nii köitvalt jooksma, et unustad algse seose või siis vastupidi, seos on alustades veel ebaselge, aga lõpuks saavad otsad sõlmitud. 

Tegevus toimub Jeruusalemmas, kusagil 1930ndate kandis. Kõige lühemalt ja lihtsamalt võiks öelda, et see on kummalisest raamatukoguhoidjast Srulikust ja tema suurest armastusest kohtunikutütre Orita vastu. Aga see ei ole kogu aeg esiplaanil, tooni annavad siiski kõik need veidrad, humoorikad ja omanäolised tegelased, olgu nad siis pereliikmed (tädid Elka ja Ethel muidugi!) või naabruskonna värvikad tüübid (silmaarst Landau, Pikk Elu). 

Kuna lugu antakse edasi lapsjutustaja silmade läbi, siis ei ole siin esil reljeefseid ajaloosündmuseid. Sõltumata rahvusest või religioonist on kõik justkui (sic!) veel üks kogukond (ilmselt mingid varjatud vihjed ühele ja teisele esinevad, aga mina oma pikale veninud lugemise jooksul neid märkama ei saanud). 

Kalevipojad

Meil Soonlepas on küll iga kord väga tore publik olnud, aga eilne oli kohe eriti vahva ja aktiivne. Tundub, et näitlejad ehmatasid ise ka ära :) Vähemasti ühel korral pidi üks tegelane oma pikaks monoloogiks valmistumisega tublisti vaeva nägema ja kui siis sai esimese lause öeldud, pidi ta uuesti pika pausi tegema ja kuna ka siis ei tahtnud asi õnnestuda, teatas ta: "Mida iganes te, hiidlased, tarvitate, ma tahaks ka seda proovida!" Igatahes nii palju improviseerimislusti ja naeru pole selle lauda seinte vahel veel kunagi varem näha ja kuulda olnud.

Kohtume järgmisel suvel!

Eriti suur rõõm, et ka Sal-Saller sai mahti läbi astuda.

Uus nimi

Ma mäletan oma esimest kogemust Fossega, sellesamuse "Septoloogia" esimese raamatuga. Oli raske. Sisult ja vormilt. Samas ka võluv ja külge haakiv. Vahepeal proovisin Fosse teisi raamatuid, need läksid väheke paremini. Septoloogia teine raamat tegi mu juba täitsa ära ja kolmandast ärme parem räägigi. Lugemiselamust ei kahandanud seegi, et aastaaeg veidi vale on. Need raamatud tegelikult vajavad taustaks pimemusti sügisõhtuid ja kõlekülmi talvepäevi, mil tuul vilistab korstnas, ahi on külm ja motivatsioon on maas.

On jõulueelne aeg, kunstnik Asle tunneb, et maalimisega on nüüd kõik. Viimane inventuur valmis ja poolikute tööde hulgas on tehtud, galeristi Beyeri juurde tuleb nüüd veel viimane käik. Seekordsel jõuluõhtul on erandlik naabrimehe õe juurde minek, mille erakordsust rõhutatakse lugejale läbi raamatu, ent millega täpselt see rutiinist murdmine tipneb, selle osas jääb siiski veidi tõlgendamisruumi.  Sagedaste kõrvalepõigetega meenutab Asle olnut, seekordses köites ennekõike suurt armastust Alesit ja usuni jõudmist. 

Kahe Asle sissetoomine mulle võttena meeldib. Kas teine, see alkoholile alla vandunud, haiglas olev Asle on lihtsalt teisik või väljamõeldud tegelane või lihtsalt võimalus mõtiskleda ja vaadelda ühe inimese elu võimalikke valikuvariante...

Ega ma endiselt oska öelda, kumb siin mulle rohkem mõjub, sisu või vorm. Ehk ikka mõlemad, sest nii suurepäraselt teineteist toetavat kooslust ei kohta just sageli. Hüpnootiline, korduste ja rütmiga mängimine kannab inimese oma rada kulgevaid mõtteid kuidagi eriti hästi. Samal ajal mõtlen ka, et mida see tõlkijale tähendab. Ühegi punktita lugu tõlkida nii, et see lugedes ometi orgaaniliselt ja usutavalt mõjub, see on kõva pähkel. Ilmselt. 

Tapa elu

 Mäletate, kuidas ma hiljuti sain praamil teada, et olen aastake tagasi käinud Mike Oldfieldi kontserdil? Ei mäleta? Pole viga, ma ju isegi ei mäletanud. Aga et ma tulevikus mäletaks, et olen Tapalt läbi sõitnud, siis paneme kirja kolm märksõna/mõtet.

1. Poe ees parkides hüüdsid lapsed kõrvalautost valjusti ja mitu korda tere. Teretamine on mingis nooremas eas üsna napiks muutunud, selliseks nina alla pobisemiseks, nii mõnelgi lapsel ei tule üldse meelde. Seepärast on sellised eufoorilised teretajad täiesti ilmaime mu jaoks.

2. Käisime mingis söögikohas. Selline klassikaline slaavi sugemetega koht. A mitte see pole tähtis. Tähtis on silt vetsus. Insta küsitluses, muide, paljud arvasidki ära, et selline silt saab asuda Tapal. Tõsi, mul olid valikvastused ees (Tallinn, Valga olid ülejäänud variandid). Prantsuse keele tarvilikkuse üle pole vaja pikalt mõelda.

3. Mingi mõte oli veel, aga see läks nüüd meelest. Ah jaa. Väliste tunnuste põhjal eestlaseks liigitamine. Olen kunagi imestanud reisidel tänavapildis nähtud eestlaste üle, keelt kuulmata, miski nagu vihjab. Ometi on eestlased ju nii segatud verega ja minu meelest selgelt spetsiifilisi tunnuseid meil nagu ei olekski. Eestis olen korduvalt Tallinnas imestanud, näiteks Lasnamäele poodi sattudes, et kuidas müüjad kohe tabavad ära, et sa eestlane oled. Nad ei ole sind rääkimas kuulnud, nad ei ole su dokumenti näinud. Ja ometi. Tapal juhtus seda ka, kaks korda, toidupoes ja söögikohas. Kummalgi korral ei rääkinud me abikaasaga teenindaja juures alguses. Toidupoe kassapidaja kõnetas meie ees olevat meest vene keeles, järgmisena meid eesti keeles. Toidukohta saime vaevalt siseneda, kui teenindaja kangelt tervitas. Väga tore, ega ma ei kurda, lihtsalt, et kuidas nad ometi vahet teevad. Meil siis ikka on midagi näos teistmoodi? Või riietuses? Või oleme kuidagi alandlikult kühmus seljaga?

Täitsa sooda!

Mustand näitab, et 29. märtsil olen tahtnud õiendada teie ees ühe vana võla. Ilmselgelt ei ole mul vahepeal aega olnud vanade asjade üle mõtiskleda. Noh, parem Hilja kui mitte kedagi. 

Igatahes see kunagine hapukoore-jutt, mäletate? See asi lahenes märtsi teises pooles kenasti ära. Õnneks ei jõudnud ma ühegi tootja värava taha hanguga kurtma minna, sest tõele au andes - hanguga peaks mulle endale suskama, ja mitte vähe. Nimelt tegin ma oma tomati-hapukooresalatit rõõmsasti need kõnealused korrad soodaga, mõni ime siis, et maitses veidralt ja kihises keelel. Ja arvestades, et vahepeal toimetan ma Hiiumaa-köögis ja vahepeal kasutasin jämedat soola ja siis veel mingit kolmandat soola, siis läks veidi aega, enne kui hakkas mingi muster mu veidra hapukoore veel veidramates omadustes tekkima.

Kui ma seda lugu aprillis emale rääkisin, siis ta imestas, et no kuidas ei saanud maitsest aru. Õnneks sain talle meenutada, et talvel sõi ta mu juures kartuliputru, mis - üllatus-üllatus! - oli osaliselt samuti soodaga tehtud. Tookord keskendusime rohkem värvimüsteeriumile, maitse üle nagu ei osanud keegi kurta...

Pärast seda sooda-soola juhtumit on mõni pereliige õnneks ettevaatlikum, kui tekib sõnulseletamatu soov mingeid kuivaineid originaalpakendist anonüümsesse purki või potsikusse villida.