Ekstaasi leidmine

Selle raamatu juures on tehtud palju asju nii, nagu ideaalses raamatumaailmas võiks mitte teha. Nimetan mõned? Liiga suur formaat, kahtlane kaanekujundus, pealkiri (ma olen üsna veendunud, et paljud neist, kes tegelikult võiksid seda raamatut lugeda, kardavad nii esoteerilist pealkirja), ka sees on veidi "üle kujundatud", lisaks eelistanuks päevikukatkendite läbikirjutamist ja vaid mõnes üksikus kohas tsitaate. Ja keeletoimetamise osas tahaks ka krigiseda :)

Aga.

Aga.

Aga.

Suurema osa raamatust lugesin huviga, või peaks ütlema - näljaselt. See oli põnev, see oli pöörane, elujaatav ja mis peamine, tempokas. Ei olnud naljalt sellist kirjakohta, kus oleks saanud öelda, et ära heieta, liigu juba edasi. Ei, jutt oli konkreetne, selge ja liikus kapakuga. Ja aina juhtus ja juhtus ja juhtus...

Eks siin oli ka mind käivitavaid märksõnu (autor minust küll veidi vanem vist), küllap seegi mõjutas. Pooleldi maaelu, koolikius (kuigi selle väljendi kasutamist tahaksin ma tänasel päeval vältida), ajastule omased hullused (nt hääletamine, need noore vabariigi tütarde-poegade esimesed kontaktid välismaa(laste)ga), Charizma, aktiivne kirjasõprus, "Reisile sinuga" jne, jne. Lisaks õrnas eas autorit tabanud ränk haigus, millest läbitulek meeletu tahtejõu ja optimismi toel. 

Raamatu teises pooles annavad tooni reisid Eestist väljaspoole, eriti üks metsik Lõuna-Euroopa tripp, mis päädis pikema peatusega Ibizal. Kui ma mainin siia juurde ööbimise rannal, metsikud peod, poolalasti kulgemised, siis võib mõnele "Minu ..."-sarja lugejale meenuda omaaegne kõige kõmulisem minukas (tegelikult ma ei tea, kas sellest kõmulisemat ongi olnud, Epp ehk mäletab paremini). Jah, "Minu Ibiza" küttis kirgi. Oli halvustavat suhtumist autori elustiili aadressil, oli neid, kellele see tundus seikluslik ja äge. Ja kui nüüd Kati Ibiza ja Sirli Ibiza ajateljele asetada, siis loksub kõik kokku.

Selline positiivne, läbi raskuste tähtede poole raamat, kus veremaitset suus praktiliselt ei tunnegi. Tuletab meelde, et esimese raskuse peale pole vaja kohe lusikat nurka visata. Võiks lugemiseks sobida nii noorele tütarlapsele kui ka tema emale. Või kellelegi, kel hetkel põhi käes. 

Karussell

Florian Zelleri tekstid on ikka dialoogitihedad ja võimalusel ka mängulised. Esimene pööre oli eriti meeltmööda. Hiljem tuli sõna otseses mõttes karussell, aga ei midagi hullu (ja mind võib uskuda, sest ma päriselt ei ole absurdikate austaja, nt Pinteriga on mul juba märksa keerulisem hakkama saada).

Pigem võib rahule jääda.

PS. "Sisekujundus" oli tõesti hea😊

Nööpidest ja muust häbiväärsest

Antagu mulle andeks, aga sellest esimesest loost,  "psühholoogilisest oksest", oli veidi raskem läbi närida, võtsin lõuatäie siit ja teise sealt, aga nuneh. Mihkel Muti vastuskiri muidugi väheke päästis. Raamatu lõpulugu jällegi selgitas kenasti asja ja nomaitia, te võtke see avantüür ette muidugi, aga ma usun, et teil on vaba voli ka lugeda esmalt viimane ja alles seejärel esimene lugu.

Kõik järgmised lood olid aga just see vana hea Mudlum, keda mulle meeldib lugeda, kirjutagu või mitukümmend aastat vanast kohvinirest köögikapil (kusjuures kirjutaski). Ikka on tore, kui keegi mäletab, või vähemasti teeb nägu, et mäletab. Mida müüdi, kus müüdi, mida seljas kanti, mida ja kuhu torgati (seebipulgad, jeebus, mul hakkab endiselt ka pärast raamatu sulgemist ainuüksi sellele mõtlemisestki kõht valutama!). 

Aga tõsiselt - kas keegi teab, miks mõnikümmend aastat tagasi nii massiliselt parasiitide otsimisega tegeleti? Et nagu päriselt oli vajadus koolitäite kaupa laste tagumikes vatitikuga surkida? Kas oli siis olukord nii hull? Või miks me tänasel päeval selle õuduseta ikkagi kenasti hakkama saame. Oih, vabandust, tagumiku asemel torgiti ju paar aastat vatitikuga ninas, olin juba unustanud. Teeb suht sama välja.

Raamat mulle meeldis. 

PS. Ma jumaldan nööpe. Ja usun tänaseni, et väikelapse käelise tegevuse arendamiseks võiks lasta neil vanadelt hilpudelt nööpe küljest lõigata, niite ära harutada, siis sorteerida, kokku lugeda (arvutamisoskus!) jne. 

Caligula

Ma ei pidanud minema, aga siis, mõni tund enne esietendust, need piletid seal ikka rippusid. Jälle sai hasart võitu. No ja siis mõtled, et palju ja häid näitlejaid laval ja. Esikatel on alati publik ka üsna sama seltskond, seega näed tuttavaid ja. Veedad kenasti õhtut (Õnne 13 vaatamise asemel, eks ole:)) ja üleüldse.

Klassika ja selle kaasajastamise (või ka ajatuks tegemisega) võib ju nii mõnigi kord minna päris kenasti. Annab mingeid vaatenurki juurde või miskit... Seekord vist ei andnud. Jah, on üks laiav ja laamendav türann, kelle emotsioonid pendeldavad üles-alla, aga me näeme seda igal õhtul teleris niisamuti. See on saanud kuidagi argiseks juba, nii et mis sest teatrilaval ikka vaadata.

Niinemets oli muidugi jälle uskumatult hea. Oskab koomuskit teha ja oskab maruline hull olla. Esimeses vaatuses oli nii ära tuunitud, et läks omajagu aega, enne kui lõplikult veendusid, et see ikka tema on. See hipilik kuvand oli õige ootamatu ja äge.

Ja Drusilla lahendus mulle ka meeldis.

Teises vaatuses tehti veidi nalja ka, siis sai osa publikust ikka pinge maha ja naeru pupsuda. Aga ma ei tea, kas see just lõpptulemust päästis. 

Ma ei tea, menutükki siit vist küll ei tule. Kui käid aastas korra teatris ja tahad siis saada täiuslikku elamust, siis ma seda lavastust sulle soovitada küll ei julge. 

Minu Tai / Satsi

Lugesin ja mõtlesin, et nüüd vist ongi kõik. Kunagi oli Rene ikka pullivend, julge ja pealehakkaja. Oleks lõdvalt joonud laua all Bukowski ja Sauteri (pean silmas, et kahe viimase kogused liidetult). Nüüd lürpis pidevalt mahlalurri ja suppi ja üldse, pigem kantseldab teisi joogiseid, kehastub ingliks ja kõik need muud jutud. Avaloos küll maadleb viskipudeliga, aga see oligi kaugest ajast lugu, pealegi võis selles olla peidus ammustele aegadele metsiku elu kullatolmu puistamise soovunelmaga. 

Kui ma ei eksi, siis mingis raamatus kakles kuskil pärapõrgus metsikute koerte karjaga. Või isegi mitmega. Seekord istus koeraga koos rannal, sügas tolle kasukat ja pärast jalutas baari. Tõsi, baaris nii palju siiski juhtus, et kohalikud tegid talle jooki välja (loe uuesti - k o h a l i k u d tegid t a l l e välja). Kuhu see turismiäri seal sedaviisi küll välja jõuab, ma küsin. Araks on ta samuti muutunud. Ennevanasti oleks haiga vastamisi sattudes tollel kaela (kas hail on kael?) kahekorra käänanud, nüüd nägi kajakiga (mida veel? järgmiseks tulevad kettagolf, padel ja kirimale või?) merel kulgedes mingi räime varju paadi alt läbi libisemas, ja juba kukkus hirmuga kajakist välja. Me kõik jääme vanaks, teadis juba Sven Lõhmuski.

Muidugi oli tore kohata tuttavaid teemasid, nii mõnedki neist universaalsed, ei kehti üksnes Taimaal. 

- Näiteks WC-poti kõrval olev käsidušš. Ma ei ole seni kohanud veel ühtegi teist inimest (võimalik, et kõik nad on olnud lihtalt äärmiselt delikaatsed), kes samuti kurdaks selle äkilise iseloomu ja jõulise sekkumise üle intiimsetesse hetkedesse. 

- Kehtib küll igasuguse pagasiga reisimise kohta - aga seljakotiga reisides on kohe eriti keeruline -, aga tõesti see toa kätte näitamine ühes kotikese kandmise ja siis jootraha-spektaakliga on tõesti reisimise juures üks ebameeldivamaid asju. Eriti siis, kui oled reisile läinud napi ettevalmistusega, ehk et ei ole aimugi kommetest ja summadest, mõnikord pole veel ka kohalikku raha või ei ole seda väiksemates kupüürides. Ja kui nüüd võiks ekslikult hõisata, et alati on kindlam anda kui mitte anda, siis hoia hobuseid, sest olen olnud hotellis, kus oli infovoldikus, et selle hotelli teenindajatele mitte jootraha anda. Juhin tähelepanu, et infomappi loed sa alles siis, kui oled end juba sisse seadnud, ilmselgelt ei tee sa seda sel ajal, kui onu alles uksel kõõlub. Oeh, reisimine on äärmiselt keeruline.

- Ikka leidub neil lõunamaareisidel mõni armulemb, kes end külge haagib ja oma kahtlastesse afääridesse ka sind kaasa tõmbab. Jah, lõunamaades on see valdavalt vanem proua, kes ei adu numbrit passis ja kujutab ette, et ta on 25, sihiks on tal kodustada mõni vaevu vuntsi kasvatav noormees. Kuid võib olla ka paljakuga pealael ja kummuva püksivärvliga vanem härra, kes valjult ja vahet pidamata allapoole vööd nalju puistab, ise valjult hirnub ja jälgib tütarlaste reaktsiooni. Ilmselt on olemas ka noori õnneotsijaid, aga need ajavad omi asju varjatumalt.

Aga jah, autor oli nii pehmoks muutunud, et lõpuks jõudis ta lausa mingi öises meres ulpimise süvakirjeldusteni välja. See pimedas meres ulpimine tõi mulle meelde ühe seiga minevikust, mille lootsin olevat unustanud. Kuigi mõned kirjastused ja ka üksikud julgemad autorid saadavad mulle vahel oma raamatuid lugemiseks ja hammaste teritamiseks - võime seda ka koledamalt nimetada mudimiseks -, siis ükskord ei saadetud mulle raamatut, vaid võimalus minna hõljuma (see ei olnud Kagu-Aasias, ärge kujutage ette, vaid siit mõni tänav edasi). Kes mind teavad, need teavad ka, et ma ei oska ujuda ega isegi mitte pinnal püsida ja kõik need jutud hirmus soolasest veest, mis sind "ise kannab ja heilutab" ei kehti minu puhul. 

No aga siis väikese vestluse ja veenmise tulemusena ma ikkagi läksin. See pidi olema hästi tšill ja mõnus, lebad seal hämaras, kõrvad vees (jube, lootsin ikka kuidagi muudmoodi hakkama saada), kuulad oma sisekosmost (möh? kas see ka süüa kõlbab?) ja põhimõtteliselt elu parim tunnike või nii. Tegelikkus lõi mulle lahtise käega vastu vahtimist. Suurema vanni mõõtudega k i n n i n e asjandus oli piisavalt suur, et varbaid vastasseina vastu suruma ei ulatanud, mingid käepidemed seina küljes küll olid, aga kõik oli kottpime ja kõik pinnad väga libedad.

Nii ma siis seal "nautisin", ühe käega klammerdudes käepideme külge, teisega kaane vastu rapsides, püüdes mõnd valguskiirtki näha, aga tuhkagi, varbad maksimaalselt välja sirutades ja ise pooleldi küljetsi, et mitte päris ära uppuda. Mulle anti ka mingi täispuhutav kaelapadjalaadne värgeldus, mis pidavat pea vee peal hoidmise mugavaks tegema, tegelikult pidin viimase vaba varbaga seda endale vahepeal pea alla tagasi lükkama. Kui ma poleks piisavalt pingutanud, oleks mu sisekosmose kuulamine võinud üks üsna lõputa lugu olla.

Ja noh, Rene raamat oleks siis ka lugemata jäänud.

PS. Kuni 65. leheküljeni uskusin ma, et sellest tuleb üks "üks öö Bangkokis" tüüpi raamat. Siis aga koitis kahjuks ikkagi järgmine päev ja kõik mu lootused lendasid vastu taevast. Kahju. Tärn maha.

PPS. Ühe asja eest pean ma Rened siiski kiitma. Kuigi üldse ei tahaks, läheb veel uhkeks. Mulle tundus, et mul ei ole elamises midagi taimaist, mida koos raamatuga pildile suraad. Lugemine aina edenes ja ma mõtlesin hirmuga sellele tunnile, mil pilti vaja... aga siis, välk ja pauk, raamatus on peatükk kunagi ammu Taimaal kaotsi läinud Ameerika siidiärimehest Jim Thompsonist ja minu aknalaual, kardinate taha peidetult, vedeleb ju ka kolm Thompsoni elevandipatja. Tärn juurde. (kuidas need padjad minuni on jõudnud, see on pikk jutt ja ma vaatan, et internetis hakkab ruum juba otsa saama; ei, tegelikult ma täpsustan, et see jõudmine ei olnud pikk, aga see, et need prügikasti ei ole jõudnud, see on küll ime; ja kui ma praegu vaatan, kui pikalt ma selle kohta siin selgitusi jagan, siis oleks see jutt juba räägitud olnud, aga nüüd on hilja)

PPPS. Ma keeldun siiani uskumast seda ladyboy intervjueerimise lugu. No ei ole võimalik.

Kümme päeva

Raamatupostitused väsitasid lõpuks mind ennastki, nii et teen väikese vaheülevaate. Millest? Igast jamast. Inimene on ju haiguslehel ja siis on tal palju aega (irooniline naer tagareast). Haiguslehel olen küll jah, aga et igav oleks, seda ei saa vist öelda.

Esmalt terviseaudit. Hiina vanamees ütles "tširibiribin" ja läks oma koju ära, ehk et kõht on mul lapik jälle. Üldiselt on mul probleeme, et meeles pidada ja oma tavapäraseid järske hüppeid ja lollusi mitte teha. Tegelikult olid vahepeal juba ka haavaplaastrid pealt ära, aga kuna need niidiotsad turritavad endiselt nagu riistvõimleja, jalad taeva poole, rööbaspuudel, siis riiete vastu käies hakkas veidi häirima ja toppisin tagasi. Tagantjärele tarkus: oleks võinud ikka nädal pärast laparoskoopiat minna niite välja võtma (arst pani aja kaks nädalat hiljem). Kõhuvalusid ei tulnud, valukaid ei võtnudki rohkem. See paljuräägitud kaela/õlga kiirgav valu jäi ka tulemata.

Ainuke asi, mis tuli ja mida ma infomaterjalidest ei mäleta... no seda on raske kirjeldada, aga põhimõtteliselt, kui nüüd kaugemalt alustada, siis... te ju mäletate, kui mõni aasta tagasi hakkasid Facebookis ringlema need lollakad meemid, kus j u s t k u i päris lennuk õhku tõusmisel või maandumisel vänderdas ja laperdas ja viskles? No vot, mu parema jala suurest varbast lugedes teine varvas viskleb ja teeb umbes samamoodi puusaringe. ChatGPT-ga jõudsime selleni, et mingi närv seal omaette möllab, ta oli lootusrikas ja arvas, et see on siiski ajutine. Eks paistab.

Horisontaalis nösserdamine langes mul ses suhtes õigele ajale, et saab sobilikult tegeleda aasta tagasi üles kerkinud jamadega, täpsemalt kahega. Tunne on küll veidi nagu oleksin rahapuu, et tulge ja raputage, küll midagi ikka kukub. Igatahes olen ma selle kümne päevaga saanud tarvilikke õppetunde bürokraatia masinavärgi ja sealsete väikeste, ent seda tähtsamate mutrikestega suhtluses, lisaks rikastavaid kogemusi erinevate asutuste ja ettevõtete imeliste juturobotitega. Tõsi, mõni päev läheb segamini, kus vestlen juturobotiga ja kus päris inimesega ja... ütleme nii, et olen päris inimese poole õige veidralt pöördunud. Elukool seegi. Igatahes tunne on umbes sama nagu praegu Theatrumil võib olla, et noh, kui palju kisa tõsta, siis mõnes asjas saab oma tahtmise/õiguse.

Oeh, see teatri teema jah. Üldse ei tahaks liiga pikka jauru siia (te viitsite pikki postitusi lugeda? mina näiteks ei viitsi). Mul on muidugi hea meel, et Theatrum ja see teine teater (millest pooled teatriinimesedki ei olnud enne skandaali kuulnud, see reklaam on puhas boonus, ma ütlen) lõpuks mingi raha said. Ja ma pooldan igati, et kui tunned ebaõiglust, siis tee suu lahti ja räägi ja küsi ja kõik need muud jutud. Natuke on siiski ka mõru maik suus. Tahaks ju, et komisjon teeks oma otsused niimoodi, et neid ei pea neid kohe uuesti üle hakkama vaatama või mingeid muid vangerdusi tegema. Samuti on kahju mõnest teisest väiksemast teatrist, kes ka jäi ilma. Lugesin eelmise nädala Sakalast Temufi juhi Peep Maasikuga intervjuud, kus ta väga kenasti ja rahulikult rääkis, et ei taha vinguma hakata, otsust ei vaidlusta ka, aga ta tõi näite, et eelmisel aastal ilma jäänud Kinoteater ja Must Kast tõstsid ka lärmi. Tänavu saidki raha. Et ikkagi tuleb vist kisada. Aga kui sa ei taha või ei ole see tüüp... Ja veel, kas te olite kunagi mõelnud, et meil on ümmarguselt 600 näitlejat? Riigiteatrites töötab neist ligikaudu 150. Nojah... 

Mis ma veel kümne päeva jooksul tarka ära teinud olen? Tegin näiteks katse podcast´e kuulata. Ei ole see minu teema. Ma saan ju aru, et see on põhimõtteliselt sarnane mulisemine nagu kuskil blogideski, et miks siis ei sobi, ent siiski, blogisid loen ma pigem meelsamini. Kui on igav lõik, lasen pilgu diagonaalis üle. Taskuhäälingu puhul on see keerulisem. Ilmselt ongi selles suuresti põhjus. Edasi muidugi teema ise, jutt, mida suust välja aetakse ja viimane, kuid mitte vähem tähtis - hääl. Raamatuteemalisi ei jäänud konksu otsa, reisi omi proovisin ka, üht vana tuttavat ja ka uuemaid. Ei läinud. Selline unu-munu. Praegusel hämaral ajal oleks pigem vaja midagi, mis tõmbab käima, mitte mida sellist, mis uinutab. 

Ühe ma siiski leidsin, mille saatejuht mulle väga meeldib. Tõsi, oluliselt mõjutas seda sümpaatiat ehk ka saatekülaline, sest juhtusin esimesena kuulama vestlust Mailiga. Maili hääl on sulakuld ja kõne selgus ja tempo ideaalne. Kuigi teema oli raske, väga raske, siis ei olnud mul absoluutselt probleemi saate lõpuni vastu pidada. Nii et Kadi terviseteemalisele taskuhäälingule annan ma tulevikus raudselt veel uue võimaluse. 

Neli armastuskirja / Williams

Vaata hoogsalt mööda pealkirja kirjatüübist (tunnistan, enamasti ma sellise fondiga kaanel raamatust marsin silmi kinni pigistades kaarega mööda). Unusta kohe ära veidi ehk imalalt mõjuv pealkiri. Lisaks vaata enda sisse, kas oled see inimene, kes naudib keeleilu ja võluvaid kujundeid, ehk koguni kröömikest maagiat.  

Jah, muidugi on siin armastust, isegi mitut masti. Siin on kurbust (klassikaline iiri kurbus, ütleksin ma), on helgust. Ennekõike on siin saatust ja juhuseid. Meeldetuletus, kuidas üks õige põgus viiv võib käänata eluteed, muuta tulevikku.

Ja muidugi raamatu avalause, avalõik: "Kui olin kaheteistaastane, kõneles Jumal mu isaga esimest korda. Jumal ei öelnud just palju. Ta käskis mu isal maalikunstnikuks hakata ega lisanud midagi enamat, võttis uuesti inglite seas istet ja vaatas läbi pilvede seda halli linna, et näha, mis edasi saab."

Mõnikord unustan ma ära, miks ma raamatuid loen... Sellised raamatud tuletavad selle meelde. Ehk sullegi. Vaatan, et neil päevil on see raamatukogudesse jõudmas, nii et minge ja lubage endale üks rõõm. Ent pea meeles, et see on pigem aeglase kulgemise raamat, ära oota siit kiiret ahmimist või kärtsu ja mürtsu.

PS. Ma olen järjekordselt lõputult tänulik tõlkijale, kes oma tänavusi töid somes jagas - oleks ta selle tegemata jätnud, poleks ma sellest raamatust teadnudki. Tänutunne.

Sada aastat tagasi kirjutas Clara Americast ühele Eesti noormehele...

Väsinud valguse teooria / Riismaa

Mulle meeldis: 

- lähiajalugu 1997 kuni kuhugi koroonaaja algusesse kenasti kokku seotud. Paljud olulised nähtused ja sündmused olemas (putkamajandus, linnahall, ususektid (küll väga põgusalt), põllupealsed kinnisvaraarendused, baltisakslaste naasmine, erakonna loomine, suunamudija sünd jne, jne). Seega igati tuttavad tüpaažid rivis, aga mis teha - selline see aeg oli. 

- isikupärane stiil (see meeldis mulle kohe eriti). Üldse äärmiselt filmilik.

- mõnus ülesehitus, kaks sammu edasi, üks samm tagasi (piltlikult, ma ei ajanud muidugi näpuga järge). Lõi nauditava dünaamika.

- andis põhjust meenutada, mõtiskleda. Üllatuslikult oleks nii mõnelgi korral tahtnud vahele karjatada, et pea hoogu, sel aastal veel küll ei olnud nii või naa, aga kurja küll, natuke vaagisid, pidasid kodustega aru, vaidlesid, kui vaja, siis ka kaklesid, aga lõpuks tundus, et oli vist jah nii.

Kui ajada taga ideaali ja mis sellest puudu jäi, siis:

- ma algusotsaga oleks midagi teinud. Ma usun, et algus peab huvi tekitama, küsimusi tõstatama, põnevust kruvima, ent natu-natuke liiga krüptiline ja segane oli. Tõsi, siinkohal võib alati ka väita, et lugeja ei olnud tasemel.

- M-tähega naisenimesid oleks vähemaks võtnud (mine tea, äkki oli hoopis taotluslik:))

Sõnaga, selline tubli tükk kodumaist romaani, mida ei pea häbenema. Ütlen ausalt, viimati kõnetas romaanivõistluse võidutöö mind sama palju 2017. aastal. 

Sanna Marin / Vuorikoski

Elulooraamatud jõuavad mu lauale kummalisi radu, igatahes tundub, et viimasel kohal on jõudmise põhjuseks kõnealuse isiku jäägitu jumaldamine. Ikka on asi kas koostajas, mingisuguses ühiskonda raputanud nähtuses või... näiteks seekord võtsin hoopis tõlkija tõttu (Triin Tael). 

Esmalt ütlen ära, et minu jaoks oli kõige huvitavam ja rikastavam kogu see Soome lähiajaloo poliitmaastik tervikuna. Kõike pole ju nii teraselt jälginud, paljugi on ajaga ununenud, nii mõnelgi kriitilisel hetkel oli meil endil siin tegemist (koroona või sõja algus, eks ole), nüüd aga korralik ülevaade mäluvärskenduseks. Sest juhtus ju palju: kehvas seisus sotsid tõusid taas püünele, esile kerkisid noored ja vihased tegijad. Ja ärme unusta, et NATOsse viidi Soome ju Marini ajal. See raamat ongi tugevalt poliitika poole kaldu, pehmevõitu eraelulist ninnu-nännu sisu on siin minimaalselt. 

Vuorikoski on teinud suure töö. Seda suuremagi, et kõigi nende sündmuste lugeja ette laotamisel on ta pidanud kasutama Marini väljaütlemisi varasematest intervjuudest, saadetest, esinemistest. Marin ise raamatu sünni juures ei ole osaline olnud. Marini lausungid on kenasti haakuvad, nii et koostöö puudumine teravalt tunda ei anna. Mõtlesin lugedes muidugi korduvalt, kas raamat sellest kaotas või võitis, et asjaosaline ise kaasa ei löönud. Võitis ehk selles, et koostaja ei olnud isiklike tunnete kaudu mõjutatud või teemade valikul suunatud. Teisalt oleks olnud aga äärmiselt huvitav lugeda (osalt küll tagantjärele tarkusena) mingeid Marini kommentaare neile sündmustele. On, nagu on.

Suures plaanis mulle Vuorikoski kiretu käsitlus meeldis, ka erapooletus oli justkui olemas. Allikaid oli palju ja ta lasi raamatus alati kõlada mõlemal poolel. Kui väideti, et Marini tööstiilis oli palju karjumist ja ropendamistki, siis ei takerdunud ta sobilikult sellesse "vürtsikasse" väitesse, vaid leidis alati ka kellegi, kelle koostöö oli viisakamalt sujunud. Mõttekoht on, et kas koostaja pisukene kallutatus võis olla ajakirjanduse rollis Marini muutumises selliseks nagu ta muutus. Meedia materdas Marinit ju korralikult - kas see oli õigustatud? Teisalt sellisel ametikohal on see vist paratamatu... kust läheb piir? Vastuseid pole. 

See kõige suurem küsimus - miks ja mis hetkest Marin muutus? - jääb kindla vastuseta. Tõsi, raamatus antakse mõista, et selleks veelahkmeks võis olla nn hommikusöögiskandaal, aga kas ainult... Või oli see siiski võim, mis noorele inimesele pähe võis hakata? Meeldiski, et raamat ärgitas küsimusi esitama ja mind isiklikult üldse ei morjenda, et kõigile neile vastuseid ei olegi.

Kastimees / Saar

 

Kui panna köögikombaini üks osa Fosset (Fosse´i? mul on selle käänamisega kogu aeg jama) ja kolm osa Õnnepalu, korraks mikserdada, seejärel sõrmeotsaga prooviks mekutada, avastada, et hmm, Fosset oleks tarvis lisada, ent parasjagu helistab just tädi Leida, kellega lobised tubli tund ja veerand, misjärel saad uuesti oma gemüüse manu liikuda. Vahepeal oled muidugi juba unustanud ja kogemata sortsad juurde hoopis Õnnepalut. Ja kuna pütsik on ka juba aluselt võetud ja ei viitsi müristama hakata, siis segad hoopis paar tiiru vaba käega.

Kusjuures mõneks hetkeks läks lugemine kergemaks, kui mulle turgatas pähe, et see on ühe Õnnepalu raamatu paroodia. Ma ei mäleta täpselt millise. Igatahes üks raamat oli, kus ta läks kuhugi, kus ta oli palju käinud, aga kus tal oli kas pidevalt või siis just nimelt eelmisel korral väga paha olnud, aga ta ikka läks, ja siis nurises seal omaette, kirus ilma, midagi ehk veel. Kõndis ringi ja. Luges raamatuid ja. Meenutas varem loetut ja, no kuidagi nii. Appi, ma loodan, et see koht ei olnud Hiiumaa, aga mine võta kinni nüüd. Igatahes Saar läheb ka, mitte Hiiumaale, aga Londonisse. Kolab seal ringi, uurib elu, otsib munakujulist maja taga, võib ka olla, et mingeid sügavamaid mõtteid, sisse torkab vihjeid kirjandusradadelt.

A külges ei suutnud mind hoida, nagu oleks end hammastega võimlemiskangil rippes hoidnud. Kõiki teisi vapraid ärgitan igatahes ise proovima, sest mõelgem positiivselt - ikkagi inimese kirjutatud.