Täditütred

Särisevalt krõbe. Sisult ja vormilt. Taas üks raamatutest, kus vormiga mängimine toetab ja täiendab lugu ennast. Komad saadetakse - esialgu - kuradile ja sõnaraamat võib ka päriselt sõber olla.

Tähelepanekuid

Miks on hea valimiste ajal vanalinnas elada? Täpselt!

Eile Solarisse minnes tabas mind esiotsa hämming. Oodates jalakäijatele rohelist foorituld, astub nii mõnigi ootajaist paar sekundit enne õiget hetke juba ülekäigurajale, ärevas stardivalmiduses on teisedki. Eile aga... mitte keegi ei rutanud. Pigem oli sellist silmanurgast piilumist, et kes nüüd esimesena läheks, kelle tuulde ennastki sättida. 

Tegelikult ega need Solarise pool teed ootavad hagijad ka rumalad olnud. Olgu, üks erakond oli telgiga, see hakkas kaugele silma. Samas olid nad põhitrajektoorilt ka paar meetrit kõrval. Aga mida hooletum vaataja kohe tähelegi ei pannud, olid need Punamütsikese korviga tüübid. Need seisid, korv hoolega selja taha peidetud, aga kui teeületajate mass juba kaubanduskeskuse poole sammus, siis muidugi kraamiti selja tagant ja jope hõlma varjust valimisnänn lagedale. Ja lennati peale.

Samas jah, kui valimisnädalal vanalinna piiridest ei väljuks, võiks päris rahulikult hakkama saada.

Minu kuninganna / Andrea

Üks otsata kaunis raamat. Õrn, kurb, ilus. Raamat teistmoodi olemisest ja noorest armastusest. 

Põhimõtteliselt kui sulle meeldis Arenzi "Suur suvi", siis võiks ka see meeldida. Siinne tekst lihtsalt napim ja täpsem.

Läheb tänavuste lugemiselamuste hulka. 

Viimane viiking

Mads Mikkelseni fännid on kenasti juba rivvi võtnud ja filmi vaatamas käinud. Eile oli neid ka päris palju. Kuna ma juhtun harva kinno nädalavahetusel, siis olen harjunud märksa hõredamate saalidega.

Ütleks nii, et ootused olid väheke teised. Mis need ootused valeks kruttinud oli, ma ei tea. Muidugi ei oodanud ma siit "Jahi" või "Järgmise ringi" masti filmi. Lubati musta huumorit mu meelest ja minu osuti liikus reipalt sinna "Meeste ja kanade" kanti (režissöör vist ju ka sama). Aga kuidagi vähevõitu oli. Huumorit siis. Ja kui must ta nüüd oli, mine võta kinni. Pigem suti lapsikuvõitu hoopis. Õnneks on nädalavahetuse kinopublik keskmisest ülemeelikum, seega naeruturtsatusi oli kuulda küll. 

Draamat lubati vist ka, kui ma ei eksi, ja seda oli juba märksa enam. Katkised lapsed, katkised perekonnad, vägivald. 

Üks õrnalt ootamatu pööre oli suudetud filmi pista, teisalt, kujutan ette, et hullufilmide sagedasemad vaatajad on selle võttega juba ülearugi tuttavad.

Hakkasin nüüd võrdlema, päris mitu näitlejat oli siin, kes olid ka "Meestes ja kanades": Nikolaj Lie Kaas, Bodil Jørgensen, Nicolas Bro, Søren Malling...

Elektro / Algus

Meil kõigil on see oma Siimusti. Sellega me lähemegi. Meie tugevus ja meie nõrkus.

Häid kirjakohti ja mõtteid oli mitmeidki, välja tahan tuua ühe:

Meie hallipäine ajalooõpetaja

üksnes naeratas klassi ees peale putši Moskvas

temalt oli kõik ära võetud

kõik oli aluspesuni kaotsi läinud 

õpikud kärutati vanapaberisse

isiklikud tähelepanekud olid muutunud kasutuks

nüüd pidi kannatlikult ootama vaatama 

kuidas ajalugu jälle tasapisi kasvama hakkab nagu

pisikene lible klaaspurgis

ajab oma peened idud laiali

on algul sümpaatne ja õrn

ja sisendab isegi lootust

tema lüüme krooni lõhn meenutab sinist akvarelli

kuni näeme täpselt samasugust

kõverat okkalist jubedust

mis sai just välja juuritud 

Sügis...

 ... on käes, kui sa kuuled praamil tund ja viisteist jahimehejutte. Neljapäev, mehed on elevil. Ei taha öömajja minna riideidki vahetama, saaks aga kohe metsa, küll seal siis panevad end valmis. Ilmselt on nad töönädala varem lõpetanud, varustuse autodele laadinud, nüüd kinnitavad keha, väikesed õlled, nagu ikka. 

Ja ohtralt juttu. Võimalik, et nad pole kohtunud eelmisest jahist saadik, võimalik, et lihtsalt on palju rääkida. Püssidest ja kuulidest. Hirvedest ja kobrastest. Viimase saba laiusest ja kollastest hammastest. Siinkohal kirutakse nii hiidlasi kui saarlasi, kumbki neist andvat koguni ette, kui kollased peavad hambad olema, et võiks lasta. Saare huumor, mis muud.

Jahimehejuttudele vahele on palju muidki jutte. Saan kõvasti targemaks. A neist teistest teemadest ma ei kõnele. Lihtsalt. 

Saab siis näha ja kuulda, kas ja kui palju on täna jahimehi saarelt lahkumas.

PS. Blogi loendi vidin ei funka enam, ilmselt juba jupimat aega, sest suurema osa teist olen varem ära kaotanud, täna lendas viimane ports korstnasse. Uut loendit teha ei lase, nüüd on mingi nõme linkide loend, mis loomulikult ei anna värskeid postitusi. Tore. 

Uus raha

Nagu oleks kokku saanud Solsidan ja Õnne 13. Heas mõttes siis. Turvaline, õrnalt küll etteaimatav (aga mis siin filmi-teatri-raamatuilmas siis ei oleks), ent siiski veenev, eluline, lõbus. 

Algustseen Ivo Linnaga muidugi kümnesse. Nii see ju käibki.

Üldse, kogu see teemakäsitlus hirmus hea ajastu peegel. Mõnekümne aasta pärast võime (või mõned meist) vaadata ja meenutada, et tõesti-tõesti, olid sellised ajad...

Positiivseid üllatusi oli. Näiteks viimaste aegade palju kirutud Valge Tüdruk. Kinolinal väga veenev. Või siis näitlejadebüüdi teinud naaberküla mees, kelle puhul esiotsa küll mõtlesin, et no miks ta muudkui muigab, nagu naudiks ennast, kes siis sedasi näitleb, aga tegelikult sellesse musta ja üle võlli huumoriga opaka piloodi rolli sobis oivaliselt.

Teised, näitlejatena juba tuttavad näod, olid ootuspäraselt suurepärased.

Elu küsimusi

Enne meditsiinilisi protseduure absoluutselt hurmav lugemine!

Pirogovi elulõpu-mälestused on oluliselt kopsakamad, LR on ilmutanud neist lõigu, mis võiks kõnetada meid, eestlasi. Siin on põgusalt juttu õpingutest Moskvas ja seejärel õnnelikust juhusest sattuda edasi õppima Tartusse, järgneb ka Saksamaa-periood. Tartu, see juba oli midagi! Ülikoolirahva käes oli võim linnas, elu oli suhteliselt lõbus, kes soovis, sel õnnestus koguni õppida. Näituseks Pirogov ise oli enne Tartut tundnud puudust näitlikust õppematerjalist, kõik oli puha teooria teooria otsa, aga kus on lahkamiseks laibad, kust üldse saab endale selgeks teha mis ja kus on? Tartus sai. Ja oi kuidas Pirogov seda nautis. Sest jah, seni Moskva diplomiga P. arstipraktika oli piirdunud kliinikus vaid ühe haigusloo kirjutamisega, kuhu ta igaks juhuks kuhjas raamatutest loetud haigushooge nii palju kokku, et see "muinaslooks" muutus.

Ja no mis elu! Eksameid tehti tollal dekaani k o d u s. Eelnevalt saatis doktorant sinna "eksaminaatorite kostitamiseks teed, suhkrut, mõned pudelid veini, torti ja šokolaadi." Kujutan juba ette, kui lõbusalt need eksamid lõppesid.

Kui nüüd keegi peaks ekslikult mõtlema, et see P. paarisaja aasta tagune Tartu-vaimustus oli ehk kuidagi eestlastega seotud, siis unustage ära! Nood olid ikka üsna nürimeelsed, P. toob selle kohta mitmeid näiteid, markantseim neist üks kõhukinnisuse juhtum, mida ihuvaevas tobuke "ravis" hobuselooga küljest võetud kellukese prundina kasutamisega. Aga jah, samas nendib P. kaastundlikult, et tšuhhoonets, "vaatamata oma arengupeetusele, ei ole laisk, vaid visa ja kannatlik; seda võis tunnistada igaüks, kes läks põllule ja jälgis, millise järjekindlusega tuli künda põllukividega üle külvatud pinnast. Pealegi ei asusta Baltimaid üksnes eestlased; tema ülejäänud elanikkond - lätlased - ei ole enam sugugi tšuhhoonetsite masti."

Aga jah, need erinevate meditsiini valdkondade professorid olid ühed lahedad ennasttäis kehkenpüksid küll ja loomulikult kõvad rivaalitsejad. Kes ei teadnud anatoomiast midagi, kes leidis, et eelnev laipadel harjutamine ei anna elusate inimeste opereerimiseks midagi tarvilikku, mõned leiutasid keerulisi ja kohmakaid instrumente, mida vaid nemad ise olid suutelised lõikusel kasutama. 

Oo jaa, ja ma oleksin peaaegu unustanud, et kui me rääkime lõikustest, siis oli tol ajal oluline märksõna - ohvri (vabandust, patsiendi) võimalikult minimaalne piinlemine, anesteesiat ju ei olnud. Niisiis tekkis siingi kaks vastasleeri. Ühed leidsid, et valust tekkiva surmašoki vältimiseks tuleb operatsioon sooritada võimalikult kiiresti. Teine leer seevastu, et ainult täpsus ja põhjalikkus annavad edulootust, ehk et mida a e g l a s e m a l t lõikus läbi viia, seda... Njah, siin on üks päris kenake kirjeldus ühest taolisest aeglasest näidisoperatsioonist. Ei pea omama vist üleliia head fantaasiat, et mõista, mäherdused haige hala ja karjed sellist lõikust saatsid. 

Sisu sisuks, ent ka sõnaseade on siin kohati tõeline maiuspala (tlk Ilona Martson). Näide: "Enne minu ärasõitu väljamaale hõivas ta sageli minu kujutluse, kuid ei avaldanud sügavat mõju. Instituudist saadud kasvatuse puudujääke ja pealiskaudset ilmavaadet ei korvanud teised, välispidised väärtused." Ehk siis robustsemalt väljendudes ilus, aga loll.  

Nagu te juba ilmselt aru saite, nautisin ma iga rida sellest raamatukesest ja see läheb tänavuste lemmikute hulka, midagi pole teha.

Kuningas Ubu

On alles ajatu lugu, mis enne valimisi sobib kohe eriti hästi meeldetuletuseks võimuihast ja ahnusest, ent samas ka argpükslikkusest.

Kogu kombo meeldis nii mulle kui ka mu kaaslasele. Siin oli tõesti kõik olemas ja paigas: kostüümid, valgus- ja helikujundus ja üliäge liikumine (mul on tunne, et Veronesi veregrupp sobib kohe kuidagi eriti hästi Semperi-Ojasoo tandemiga). Kui millestki kahju on, siis vaid sellest, et kuna maskid võeti maha üsna üürikeseks hetkeks, siis "uute nägudega" tutvumiseks jäi sellest muidugi väheseks. 

Ja muidugi mu piiritu tänu M-ile, kelle eelinfo oli kuldaväärt! See oli nüüd küll lavastus, mida keskloožist oli mõnus jälgida. Miimika siin liiga suurt rolli ei mänginud, aga üldine visuaal oli väga kenasti peopesal. Ja noh, ütleme nii, et mõned peenemad detailid paistsid siiski ka siia kätte (a la punetav tagumik, süljeklimbid jms), plussiks seegi, et pääses osalusteatrist :)  

Kuidas lõhnab Tallinn?

Kellele meeldis saatesari "Eesti (täielik ja kontrollitud) ajalugu", sellele võiks see raamat ka passida. Kui ma õigesti mäletan, siis Vahter oli ju ka saate stsenarist. Nagu saates, nii ka siin lähenetakse teemale lobedalt, lühidalt ja haaravalt. On konkreetseid fakte, ent ka muhedalt esitatud isiklikke pildikesi sinna juurde.

Kuigi raamatu pealkiri on "Tallinna lõhnad", siis ei tasu seda nüüd ka nii täht-tähelt võtta. Jah, need lõhnad on olnud ühel või teisel ajahetkel siin, ent sama hästi on neid lõhnu olnud teisteski paikades. Pigem on nende lõhnade kaudu avatud lihtsalt mingeid ajaloolõike või iseloomulikke nähtuseid.

Mõtlesin kodust Piritale kõndides, kuidas siis lõhnab minu Tallinn täna? Uksest välja astudes on õhus pitsalõhn, eriti kui mõni laar on kõrbema läinud. Kohe seejärel vürtsmandlite terav ja eripärane lõhn, millele sekka viskab Peppersacki käänu peal permanentselt kanalisatsioonihõngu. Mööda Viru tänavat liikudes on õhus (olenevalt kellaajast) läppunud õllehais ja rääsunud kebab, mäki juures kohe eriti kole lõhn. Õnneks mõned sammud edasi surub lillelettidel leiduv õlilebra ninast välja. Rotermannis ei lõhnagi eriti, kui üldse, siis see üks neljatähelise nimega pagaripood tekitab aeg-ajalt kiusatust. Mõnikord võib juhtuda, et Püha Siimeoni kirikust möödudes on tunda viirukit, aga muidugi mitte alati. 

Ja edasi astudki reipalt juba Reidi ja Pirita teel. Ühelt poolt tunned ehk seda, mis autodel tagant väljub, kuigi eristuvaid aroome on üha vähem. Keerad nospli teisele poole, siis on mõnus ja värskendav merelõhn. Tõsi, olenevalt teelõigust ja tuulesuunast ja veel mitmest tegurist on sageli ka adru lagunemise päris võigast lõhna tunda. 

Ma kujutan ette, et kodanik Vahter istub hetkel arvuti ees ja vuhib juba "Tallinna helisid" kirjutada. Või midagi muud sellesarnast.