kolmapäev, 18. november 2026

Minu Kariibi meri

Ma ütleks, et pigem noore(ma)le lugejale raamat. Siinne äärmine ebakindlus, segaduses olek, pidevad hirmud, korduvad sisemonoloogid kõlavad kokku alles iseseisvasse ellu astuva noore inimese tundemaailmaga. Ilmselt siis huvitavam lugeda ka teisel noorel inimene. Loomulikult toimub nende mereretkede jooksul ka väike areng, ikkagi korralik elukool.

Autoril on vähe elu- ja reisikogemust, kui ta hea sõbra mahitusel otsustab kampa lüüa üle Atlandi seilava purjeka väikese seltskonnaga, sihiga hiljem sama sõbraga Kariibi mere saartel purjekatele hääletama hakata. Tenerifelt Santa Luciale kulgev kolmenädalane teekond on tema esimene purjetamiskogemus üleüldse. Uus maailm, mis järsku justkui üleöö tuleb selgeks saada (sellest ilmselt ka väljendid köied, voodi, köök jt). Üsna reisi alguses on kohe ka suurem šokk, kui selgub, et teda kaasa kutsunud sõber plaanib tegelikult Santa Luciale kohale jõudes hoopis üksipäini teekonda jätkata. Ja et see reis ikka "lõbusam" oleks, siis loomulikult annab üsna ruttu otsad ka tema telefon. Ei pea vist eraldi lisama, et tänasel päeval on telefon ja pass vaat et ainsad ja kõige olulisemad reisiatribuudid...

Purjehääletamine ise on just nii raske nagu arvata võibki (kes on vaadanud mõne aasta eest kodumaist sarja "Häälega merele", see teab). Ja kuigi ma saan aru, et hääletajal on kohati meel must, siis vanade meremeeste-naiste olukord on veelgi hullem. Autole hääletajal võib ju teoreetiliselt paluda kilomeetri pärast masinast lahkuda (vastupidi on ka võimalik, hääletaja võib ise paluda peatust), aga merel see võimalik ei ole. Kui teele/merele juba mindud, siis nii on, keset Atlandit tüütut mutukat maha enam ei puista. Pealegi autostopiga liikudes ei ole just kuigi palju olmelisi ühistegevusi (pikemal otsal ehk maksimaalselt metsapeatus ja söögipaus), ent paadi peal hakkavad reisijate erinev elustiil, puhtuse hoidmine, tujud, toiduga seonduv jms kohe kõiki mõjutama. Paat on põhimõtteliselt selle omaniku/kapteni kodu. Ressursid toidu ja joogivee osas piiratud. Rääkimata sellest, et suurem osa purjehääletajate peale võtjatest ootavad ilmselt ka abi jahiga toimetamisel. 

Ma tundsin kogu raamatu nii kaasa neile merekarudele (kuigi eks mõni neist oli ka alkohoolik ja hooletu, eks seegi probleemiks), eriti sellele viimasele...

PS. Õigupoolest on see tore, et sarjas on raamatuid erinevale vanusegrupile. Näiteks hetkel loen käsikirja, millest saab sarjas üks vahva ja tarmukas vanaema-raamat. 


esmaspäev, 16. november 2026

Öö / Linnateater

Koomusk. Ja nii seda võtta tuleb. Siis on kõik hästi. Näitlejad on muidugi kõik ägedad. Lugu selline... nii ja naa. Suht klišeelik, aga no see on ju teatavate mööndustega talutav. Tervik mu jaoks siiski kohati lonkas, mingid otsad jäid lahti või segaseks. Viga võis ka minus olla.

Siiski-siiski, töönädala lõpetuseks, pärast väikest konjakit puhvetis, naerusuiseid ilmselt jagub (esmaspäevasel õhtupoolikul oli ka naeru, aga kesisemalt).



Ja ka seda on vahel teatris vaja. Lõõgastust. Unustust.

Absoluutne lemmik Anne Reemann.

pühapäev, 15. november 2026

Lugemislaual, nädal 46

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️ "Mänguväljak" Powers

Väga mitmekihiline, põnevate karakteritega, nauditava ülesehitusega, huvitav ja hariv ka. Powers kütab ju kõik aktuaalsed teemad mõnuga samade kaante vahele kokku. Siin on sõprusest, armastusest, rassismist, keskkonnahoiust ja tehnoloogia hirmuäratavalt kiirest arengust. See viimane on meil siin ju neil päevil oma ähvardavalt jõudsa progressiga pidevalt uudiskünnist ületanud. Tundub, et pahandused on alles algamas.

Präänikuna on autor arvestatava osa tegevusest paigutanud Prantsuse Polüneesias asuvale Makatea saarele. Nii et eksootikat jagub niisamuti. Makatea 82 elaniku Suure Otsuse langetamise kirjakohad olid kuidagi eriti valusad. Mõtlen mõnele teisele saarele siin märksa lähemale. Või ka külale, vallale. Kas sealsete kogukondade liikmed sama põhjalikult kaaluvad oma valikuid... Powers pakkus inimlikke ja haavatavaid vaatenurki, kuidas keegi oma otsused teeb ja valikud langetab. Igatahes sõites pidevalt Tallinna ja Haapsalu vahet, siis tuleb ikka must masendus peale küll. Ja ma mõtlen, et kas ja mida mõtlesid nemad.

Kaldusin veidi teemast kõrvale :) Raamat on väga hea, kindel lugemissoovitus. Mulle meeldis vist isegi rohkem kui "Ilmapuu" ja kavatsen lõdva randmega selle tänavuste lemmikute hulka torgata. Mainimata ei saa ka jätta, et see on üks neist raamatuist, mille võtsin ette minu südamele meelepärase tõlkija (Triin Tael) tõttu. Ühtlasi juhin tähelepanu, et äsja ilmus tema tõlgitud Suvi Ratineni "Pagulane" (Aino Kallasest) ja kohe-kohe on tulemas ka Pirkko Saisio Helsingi-triloogia.




⭐️⭐️"Mis te tahte must" Pelt / Volkonski

Noh, on sellised. Kui suvaline Mari või Jüri need ilmutaks, siis usun, et... aga no kui Volkonski, siis... Endalegi üllatuseks olid kõige sümpaatsemad spordisektsiooni omad. 

Võib ka olla, et ma ei mõista luulet.



⭐️⭐️⭐️⭐️ "Hingelt ära" Rämmeld

Ma olen viimastel aastatel võrdlemisi vähe lugenud n-ö intervjuuraamatuid, ent üle pika aja oli päris huvitav vaheldus. Plusspunktid muidugi ka pikkade vastuste eest. Kunagi mäletan (äkki need olid Urmas Oti raamatud), kus oli palju lühikesi küsimusi ja lühikesi vastuseid ja siis tekkis kohati häiriv hakitus. 

Ene Rämmeld on kahtlemata inimene, kes paljusid ka ärritab (sirgjooneline, kohati terav) ja eks need inimesed leiavad ka siit väljaütlemisi, mille peale okkad turri ajada. Samas on tal ju neis asjus paraku ka õigus...


laupäev, 14. november 2026

Mets / Draama

Esietenduse päev!

Ja siia oli tõesti raske pileteid saada, põhimõtteliselt passisin ühe kirjatöö kõrvalt kuus tundi aktiivselt. Samuti oli arvuti lõunasööki tehes pliidi kõrval. Aga kätte sain.

Ma usun, et minu lõpustseenide edetabelis on selle lavastuse oma raudselt esikolmikus. Võrratu laul, imelised hääled (Helena Lotman, Marta Laan ja Emili Rohumaa) ja lõpuvalgus 🤍🤍🤍

Muus osas on üks paras tohuvabohu (Florian Zeller ikkagi). Mis on reaalsus ja mis kujutlusvõime. Mitu paralleelset reaalsust. Ja siis üks nõrk ja õnnetu mees, kes eksleb valede võrgus (või metsas).

Ütleme nii, et pika ja raske tööpäeva lõpus teatrisse minekuks ehk ei sobi ja need, kes laval karjumist ei armasta, võiksid ka eemale hoida. Muidu võib vaadata küll.

PS. Mulle see väikese saali publiku kahte sektorisse jagamine on kuidagi väga sümpaatne (nt ka "Võõrad"). 
PPS. Ja lugege ka fb-s lavastaja Hendrik Toompere sen. vinjetti esietenduse õhtust ja publikust.




neljapäev, 12. november 2026

Maag / Draamateater

Fowlesi "Maagi" lugesin kunagi ammu ja mäletan sellest põhiliselt vaid mingit painajalikku tunnet. Mäng ja rollid, vaba tahe ja selle piiride nihutamine, võim ja manipuleerimine. Tundus päris raske pähkel lavale panemiseks. Aga mu meelest õnnestus küll. Lisaks - väikese saali lavaga nii mängulist ümberkäimist ei mäletagi, tavaliselt on sealne lavakujundus selline lihtne ja staatiline.

Meeldis.

Kuna etendus algab nii, et lava on varjatud palaka taha, millel kujutatud seesama lava "tööolekus", ehk dekost tühjana, siis minu selja taga hargnes poolhumoorikas vestlus, et äkki jääb etendus ära. Sellele järgnes meenutus, kuidas kord koroonaajal Vene teatris olevat nii juhtunud. Et nad läksid saali ja istusid maha, nagu ka ülejäänud publik, ja siis alles teatati, et minge koju. Publik ei võtnud hästi vedu, ilmselt arvati, et see on osa lavastusest või midagi. Seejärel jõuti taas tänase etendus juurde ja keegi kambast teatas teatraalsel teadustajahäälel etenduse ärajäämisest ja asendamisest... "Krumiga". Selle peale kostus kogu seltskonna vali naer. Järeldasin, et neil oli "Krumiga" mingi "oma teema". Eks selle kohta ole tõesti nii mõndagi kuulda olnud, mul endal vaatamata.

Nüüd ei olegi enam Draamateatris midagi eriti vaadata jäänud, tuleb hakata laupäevast esikat (Zelleri "Mets"; autor, kes mulle keskmisest enam meeldib) ootama. Tõsi, "Hamlet" on veel ka mul õhus. Abikaas vaatas üleeile ära, oli vaimustuses ja võttis juba esimesel vaheajal kaugekõne koju. Nii et tuleb vist ka minna. Hamletiga seoses, kes tahab oma elu nii kaugele nagu 23.02.2027 ette planeerida, siis mul on "Hamletile" kaks piletit pakkuda (kõrvuti kohad, loožis, täis- ja sooduspilet).




esmaspäev, 9. november 2026

Kõrvaltegelased / Draamateater

See lavastus ei olnud mul plaanis, sest eks ma ju aimasin. Aga vahel murdun ka mina. Ja mis seal salata - idee mulle meeldib. Kõrvaltegelased, antud juhul siis "Tõe ja õiguse" Andrese tütred Tiiu ja Kadri, keda vaid ühes episoodis kusagil kraavipervel mainitakse. Nüüd tulevad nad öösiti üht joodikust kirjanduskriitikut kollitama, et viimane midagi ette võtaks ja Tammsaare tegemata töö lõpuni viiks - kirjutaks nende eludest ka. 

Lavastus on ühtlasi Harriet Toompere ja Liina Tennosaare juubelite tähistamiseks, nemad need Tiiu ja Kadri ongi. Näitlejad on muidugi suurepärased ja Toompere paneb ikka sajaga hullu. Pole santi sõna öelda. Sisuline pool on aga kohati jah selline... "Eesti matuse" stiilis. Et kui sedasorti naljad meeldivad, siis on see lavastus sinu jaoks ja anna minna.

PS. Ega ma Eritu Rammusat jäätist ilma muigeta vist enam ei söö... :)



pühapäev, 8. november 2026

Lugemislaual, nädal 45

 ⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️"Harilik kosmos" Grigorjeva

Miniatuurid, pigem olmelistel teemadel. Palju äratundmist, mõnes kohas muidugi ka mittenõustumist, aga mõnus lugeda igatahes. 

PS. Muide, harilik kosmos (Cosmos bipinnatus) on lill, millest mina polnud kuulnudki. Jälle targem.



⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️ "Memedova tagasi Eestis" Juur

Täiesti haige raamat. Nii haige, et muutub vaat et heaks. Põhimõtteliselt tänane elu. Korduvalt tabasin end mõttelt, et kui kunagi saja aasta pärast tahaks keegi teada, kuidas me siin 2020ndatel elasime, siis võtku "Memedova tagasi Eestis" ja kenake ülevaade ongi olemas (siia kõrvale võiks ka Luitsalu "Seitse väikest surmapattu" võtta, aga sinna viskab kohati 90ndate mustreid sisse).

Lugudel erilist narratiivi ei ole, ongi peatükid ühel või teisel teemal (aktuaalsel!) üksteise otsa lükitud. Tundub esmapilgul väga üle võlli, aga õige pea märkad, et üks või teine detail tuleb meediast tuttav ette (mõned sots.meediasse tehtud lahutavate abikaasade ühispostitused tulid sõna-sõnalt ette, mis oli päris hirmutav, sest... miks selline pahn mu mälu üleüldse koormab, ah?). Korraga palju lugeda ei kannata, sest kogu meie igapäevane jaburdus on tõepoolest tihedalt üksteise otsa kuhjatud, aga lugu või paar õhtul uinumiseks on paras küll.



⭐️⭐️⭐️ "Emade saladus" De Baere

Peresuhted, keelatud armastus, tabud ja eelarvamused (1950-60ndatel). Usun, et võiks paljudele meeldida, lihtsalt mulle ei sobinud. Mingi aeglaselt näriv masendus ja kurbus ei ole kahjuks see, mida pimedatel novembriõhtutel endale ligi lasta.


⭐️⭐️⭐️⭐️ "Semmelweis" Céline

Céline on väga isemoodi stiiliga (natuke ülesköetud ja raevukas) ja laias laastus see mulle ka istub. Siinne lugu on üle saja aasta tagune meditsiiniteaduslik doktoritöö, aga selline... pigem ilukirjanduslik elulugu siis. Vaatluse all on Ungari arst Semmelweis, kes esimesena hammustas läbi, miks haiglasse sünnitama tulnud naised nii massiliselt surid. Eriti mõnes konkreetses haiglas ja osakonnas. Ja kui tundub, et vaat kui tore, et üks "müsteerium" lõpuks lahendatud sai, siis tutkit - Semmelweis kohtas päris krõbedat vastasseisu (ikka see vana teema: intriigid ja kadedus), mis laastas ta tervise. 




laupäev, 31. oktoober 2026

Arkaadia / Endla

Meeldiv tervik, patt oleks nuriseda. Muidugi mõistan ka vaheajal lahkujaid, sest etendus on pikk (üsna vähe alla nelja tunni), tekst on tihe ja hoogne ja... nojah, ilmselt eeltöö tegemine ei ole ka kõigil kombeks. Ja Endla piletid on häbitult odavad. 

Suurim üllataja ilmselt Sonja Nüganen (Thomasina). Teised olid muidugi ka kõik toredad.

Ja tooli purunemine oli siis ilmselt tööõnnetus...🤔





reede, 30. oktoober 2026

Lugemislaual, nädal 44

 ⭐️⭐️⭐️🌟"Seitse väikest surmapattu" Luitsalu

Süžee oli igati eluline (tegelikult ka, peale Urve tegelaskuju lõpplahenduse ei oleks palju olnudki vaja välja mõelda) ja muhedalt tragikoomiline (täiesti viietärniline), lisaks kujutasin elavalt ette, kuidas autor ise seda sõitu nautis. Paari detaili osas püüdsin silme ette manada, kuidas ta uurimistööd tegi, näiteks kodus pliidi peal...

Mis siis puudu jäi? Kolm asja. 

1) erinevate tegelaste kõnepruuk ja suhtumine oli häirivalt samasugune. Põhimõtteliselt vahet ei ole, kas räägib teismeline, keskealine mees või naine, paadunud retsidivist või usklik - sõnakasutus ja põhjatu viha oli ikka sarnane. Ehk vaid Urve natuke eristus.

2) kirjeldav/jutustav osa andis tugeva värvinguga hinnanguid. Kui üks tegelane teisest mõtleb, et too on topakas või räägib vingudes, siis see on okei, aga kui lugu koos hoidev ja ideaalis neutraalne "hääl" hakkab ka hinnangutega vehkima, siis läheb tasakaal veidi metsa.

3) ülekordamine ja lahtiseletamine. Tegelikult ega nüüd kõik lugejad ja kogu aeg päris lollid ka ole, enamasti saavad aru küll, kui midagi korra öelda. Täitsa tublisti oleks võinud neid kordamisi ja lohisevaid sisemonolooge vähemaks kraapida. Kusjuures mulle näib, et lõpuots juba oligi selline, sest siis läks äkki tempo paika. Aga no siis sai raamat läbi ka.

Ma usun, et neid raamatuid võiks rõõmsasti edasi vorpida - oleks hoogsam alternatiiv "Õnne 13" seriaalile. Hm, kui nüüd edasi mõelda, siis võikski Luitsalu Õnnekat kirjutama hakata. 

Igatahes lugemissoovituse annan, hoolimata pisukesest vinguviiuldamisest.




neljapäev, 29. oktoober 2026

Rinnad

Ventileerimispostitus.

Iga kord, kui ajakirjanduses on juttu mõnest rinnavähi diagnoosi saanud (enamasti) naisterahvast, on kommentaarium täis hala, et rinnavähi sõeluuringu vanusepiir on meil nii kõrge. On vist jah. Samas suuremate haiglate juures olevasse rinnakabinetti võib pöörduda igaüks, igas vanuses. Saatekirjata. See ei maksa isegi visiiditasu. Lisaks on nad seal väga usinad edasi suunama mammograafiasse või ultrahelisse. Samuti tasuta. Järjekorrad on lühikesed. Või kui ongi pikad, siis registratuuris ollakse äärmiselt vastutulelikud (ehk et kas lähed lihtsalt kontrolli või sul on juba kaebus). 

Ja ma ei ole küll väga täpselt kursis, aga kas mitte oma iga-aastasel naistearstivisiidil (saatekirjata) käies ei võiks paluda ka temal üle kontrollida? Mulle nagu kuskilt uduselt meenub. Ja ma eeldan, et kõik naised käivad ikka kord aastas oma günekoloogi juures, või ei? 

Loomulikult on võimalus, et pahalane on salakaval, väga kiire ja väga agressiivne. Aga siis ei oleks ju ka üleriigilisest sõeluuringust lõpuni kasu, sest see on vist nagunii kahe aasta tagant. Kahe aasta jooksul jõuab kuri haigus külge hakata ja 1:0 teha ka sõeluuringu puhul.

Mõni kord tundub küll, et vingutakse lihtsalt vingumise pärast.

Tänan tähelapanu eest, hakkas kergem :) Ja mine kontrolli.