Sanna Marin

Elulooraamatud jõuavad mu lauale kummalisi radu, igatahes tundub, et viimasel kohal on jõudmise põhjuseks kõnealuse isiku jäägitu jumaldamine. Ikka on asi kas koostajas, mingisuguses ühiskonda raputanud nähtuses või... näiteks seekord võtsin hoopis tõlkija tõttu (Triin Tael). 

Esmalt ütlen ära, et minu jaoks oli kõige huvitavam ja rikastavam kogu see Soome lähiajaloo poliitmaastik tervikuna. Kõike pole ju nii teraselt jälginud, paljugi on ajaga ununenud, nii mõnelgi kriitilisel hetkel oli meil endil siin tegemist (koroona või sõja algus, eks ole), nüüd aga korralik ülevaade mäluvärskenduseks. Sest juhtus ju palju: kehvas seisus sotsid tõusid taas püünele, esile kerkisid noored ja vihased tegijad. Ja ärme unusta, et NATOsse viidi Soome ju Marini ajal. See raamat ongi tugevalt poliitika poole kaldu, pehmevõitu eraelulist ninnu-nännu sisu on siin minimaalselt. 

Vuorikoski on teinud suure töö. Seda suuremagi, et kõigi nende sündmuste lugeja ette laotamisel on ta pidanud kasutama Marini väljaütlemisi varasematest intervjuudest, saadetest, esinemistest. Marin ise raamatu sünni juures ei ole osaline olnud. Marini lausungid on kenasti haakuvad, nii et koostöö puudumine teravalt tunda ei anna. Mõtlesin lugedes muidugi korduvalt, kas raamat sellest kaotas või võitis, et asjaosaline ise kaasa ei löönud. Võitis ehk selles, et koostaja ei olnud isiklike tunnete kaudu mõjutatud või teemade valikul suunatud. Teisalt oleks olnud aga äärmiselt huvitav lugeda (osalt küll tagantjärele tarkusena) mingeid Marini kommentaare neile sündmustele. On, nagu on.

Suures plaanis mulle Vuorikoski kiretu käsitlus meeldis, ka erapooletus oli justkui olemas. Allikaid oli palju ja ta lasi raamatus alati kõlada mõlemal poolel. Kui väideti, et Marini tööstiilis oli palju karjumist ja ropendamistki, siis ei takerdunud ta sobilikult sellesse "vürtsikasse" väitesse, vaid leidis alati ka kellegi, kelle koostöö oli viisakamalt sujunud. Mõttekoht on, et kas koostaja pisukene kallutatus võis olla ajakirjanduse rollis Marini muutumises selliseks nagu ta muutus. Meedia materdas Marinit ju korralikult - kas see oli õigustatud? Teisalt sellisel ametikohal on see vist paratamatu... kust läheb piir? Vastuseid pole. 

See kõige suurem küsimus - miks ja mis hetkest Marin muutus? - jääb kindla vastuseta. Tõsi, raamatus antakse mõista, et selleks veelahkmeks võis olla nn hommikusöögiskandaal, aga kas ainult... Või oli see siiski võim, mis noorele inimesele pähe võis hakata? Meeldiski, et raamat ärgitas küsimusi esitama ja mind isiklikult üldse ei morjenda, et kõigile neile vastuseid ei olegi.