Väsinud valguse teooria / Riismaa

Mulle meeldis: 

- lähiajalugu 1997 kuni kuhugi koroonaaja algusesse kenasti kokku seotud. Paljud olulised nähtused ja sündmused olemas (putkamajandus, linnahall, ususektid (küll väga põgusalt), põllupealsed kinnisvaraarendused, baltisakslaste naasmine, erakonna loomine, suunamudija sünd jne, jne). Seega igati tuttavad tüpaažid rivis, aga mis teha - selline see aeg oli. 

- isikupärane stiil (see meeldis mulle kohe eriti). Üldse äärmiselt filmilik.

- mõnus ülesehitus, kaks sammu edasi, üks samm tagasi (piltlikult, ma ei ajanud muidugi näpuga järge). Lõi nauditava dünaamika.

- andis põhjust meenutada, mõtiskleda. Üllatuslikult oleks nii mõnelgi korral tahtnud vahele karjatada, et pea hoogu, sel aastal veel küll ei olnud nii või naa, aga kurja küll, natuke vaagisid, pidasid kodustega aru, vaidlesid, kui vaja, siis ka kaklesid, aga lõpuks tundus, et oli vist jah nii.

Kui ajada taga ideaali ja mis sellest puudu jäi, siis:

- ma algusotsaga oleks midagi teinud. Ma usun, et algus peab huvi tekitama, küsimusi tõstatama, põnevust kruvima, ent natu-natuke liiga krüptiline ja segane oli. Tõsi, siinkohal võib alati ka väita, et lugeja ei olnud tasemel.

- M-tähega naisenimesid oleks vähemaks võtnud (mine tea, äkki oli hoopis taotluslik:))

Sõnaga, selline tubli tükk kodumaist romaani, mida ei pea häbenema. Ütlen ausalt, viimati kõnetas romaanivõistluse võidutöö mind sama palju 2017. aastal.