Kastimees

 

Kui panna köögikombaini üks osa Fosset (Fosse´i? mul on selle käänamisega kogu aeg jama) ja kolm osa Õnnepalu, korraks mikserdada, seejärel sõrmeotsaga prooviks mekutada, avastada, et hmm, Fosset oleks tarvis lisada, ent parasjagu helistab just tädi Leida, kellega lobised tubli tund ja veerand, misjärel saad uuesti oma gemüüse manu liikuda. Vahepeal oled muidugi juba unustanud ja kogemata sortsad juurde hoopis Õnnepalut. Ja kuna pütsik on ka juba aluselt võetud ja ei viitsi müristama hakata, siis segad hoopis paar tiiru vaba käega.

Kusjuures mõneks hetkeks läks lugemine kergemaks, kui mulle turgatas pähe, et see on ühe Õnnepalu raamatu paroodia. Ma ei mäleta täpselt millise. Igatahes üks raamat oli, kus ta läks kuhugi, kus ta oli palju käinud, aga kus tal oli kas pidevalt või siis just nimelt eelmisel korral väga paha olnud, aga ta ikka läks, ja siis nurises seal omaette, kirus ilma, midagi ehk veel. Kõndis ringi ja. Luges raamatuid ja. Meenutas varem loetut ja, no kuidagi nii. Appi, ma loodan, et see koht ei olnud Hiiumaa, aga mine võta kinni nüüd. Igatahes Saar läheb ka, mitte Hiiumaale, aga Londonisse. Kolab seal ringi, uurib elu, otsib munakujulist maja taga, võib ka olla, et mingeid sügavamaid mõtteid, sisse torkab vihjeid kirjandusradadelt.

A külges ei suutnud mind hoida, nagu oleks end hammastega võimlemiskangil rippes hoidnud. Kõiki teisi vapraid ärgitan igatahes ise proovima, sest mõelgem positiivselt - ikkagi inimese kirjutatud.