Minu Tai

Lugesin ja mõtlesin, et nüüd vist ongi kõik. Kunagi oli Rene ikka pullivend, julge ja pealehakkaja. Oleks lõdvalt joonud laua all Bukowski ja Sauteri (pean silmas, et kahe viimase kogused liidetult). Nüüd lürpis pidevalt mahlalurri ja suppi ja üldse, pigem kantseldab teisi joogiseid, kehastub ingliks ja kõik need muud jutud. Avaloos küll maadleb viskipudeliga, aga see oligi kaugest ajast lugu, pealegi võis selles olla peidus ammustele aegadele metsiku elu kullatolmu puistamise soovunelmaga. 

Kui ma ei eksi, siis mingis raamatus kakles kuskil pärapõrgus metsikute koerte karjaga. Või isegi mitmega. Seekord istus koeraga koos rannal, sügas tolle kasukat ja pärast jalutas baari. Tõsi, baaris nii palju siiski juhtus, et kohalikud tegid talle jooki välja (loe uuesti - k o h a l i k u d tegid t a l l e välja). Kuhu see turismiäri seal sedaviisi küll välja jõuab, ma küsin. Araks on ta samuti muutunud. Ennevanasti oleks haiga vastamisi sattudes tollel kaela (kas hail on kael?) kahekorra käänanud, nüüd nägi kajakiga (mida veel? järgmiseks tulevad kettagolf, padel ja kirimale või?) merel kulgedes mingi räime varju paadi alt läbi libisemas, ja juba kukkus hirmuga kajakist välja. Me kõik jääme vanaks, teadis juba Sven Lõhmuski.

Muidugi oli tore kohata tuttavaid teemasid, nii mõnedki neist universaalsed, ei kehti üksnes Taimaal. 

- Näiteks WC-poti kõrval olev käsidušš. Ma ei ole seni kohanud veel ühtegi teist inimest (võimalik, et kõik nad on olnud lihtalt äärmiselt delikaatsed), kes samuti kurdaks selle äkilise iseloomu ja jõulise sekkumise üle intiimsetesse hetkedesse. 

- Kehtib küll igasuguse pagasiga reisimise kohta - aga seljakotiga reisides on kohe eriti keeruline -, aga tõesti see toa kätte näitamine ühes kotikese kandmise ja siis jootraha-spektaakliga on tõesti reisimise juures üks ebameeldivamaid asju. Eriti siis, kui oled reisile läinud napi ettevalmistusega, ehk et ei ole aimugi kommetest ja summadest, mõnikord pole veel ka kohalikku raha või ei ole seda väiksemates kupüürides. Ja kui nüüd võiks ekslikult hõisata, et alati on kindlam anda kui mitte anda, siis hoia hobuseid, sest olen olnud hotellis, kus oli infovoldikus, et selle hotelli teenindajatele mitte jootraha anda. Juhin tähelepanu, et infomappi loed sa alles siis, kui oled end juba sisse seadnud, ilmselgelt ei tee sa seda sel ajal, kui onu alles uksel kõõlub. Oeh, reisimine on äärmiselt keeruline.

- Ikka leidub neil lõunamaareisidel mõni armulemb, kes end külge haagib ja oma kahtlastesse afääridesse ka sind kaasa tõmbab. Jah, lõunamaades on see valdavalt vanem proua, kes ei adu numbrit passis ja kujutab ette, et ta on 25, sihiks on tal kodustada mõni vaevu vuntsi kasvatav noormees. Kuid võib olla ka paljakuga pealael ja kummuva püksivärvliga vanem härra, kes valjult ja vahet pidamata allapoole vööd nalju puistab, ise valjult hirnub ja jälgib tütarlaste reaktsiooni. Ilmselt on olemas ka noori õnneotsijaid, aga need ajavad omi asju varjatumalt.

Aga jah, autor oli nii pehmoks muutunud, et lõpuks jõudis ta lausa mingi öises meres ulpimise süvakirjeldusteni välja. See pimedas meres ulpimine tõi mulle meelde ühe seiga minevikust, mille lootsin olevat unustanud. Kuigi mõned kirjastused ja ka üksikud julgemad autorid saadavad mulle vahel oma raamatuid lugemiseks ja hammaste teritamiseks - võime seda ka koledamalt nimetada mudimiseks -, siis ükskord ei saadetud mulle raamatut, vaid võimalus minna hõljuma (see ei olnud Kagu-Aasias, ärge kujutage ette, vaid siit mõni tänav edasi). Kes mind teavad, need teavad ka, et ma ei oska ujuda ega isegi mitte pinnal püsida ja kõik need jutud hirmus soolasest veest, mis sind "ise kannab ja heilutab" ei kehti minu puhul. 

No aga siis väikese vestluse ja veenmise tulemusena ma ikkagi läksin. See pidi olema hästi tšill ja mõnus, lebad seal hämaras, kõrvad vees (jube, lootsin ikka kuidagi muudmoodi hakkama saada), kuulad oma sisekosmost (möh? kas see ka süüa kõlbab?) ja põhimõtteliselt elu parim tunnike või nii. Tegelikkus lõi mulle lahtise käega vastu vahtimist. Suurema vanni mõõtudega k i n n i n e asjandus oli piisavalt suur, et varbaid vastasseina vastu suruma ei ulatanud, mingid käepidemed seina küljes küll olid, aga kõik oli kottpime ja kõik pinnad väga libedad.

Nii ma siis seal "nautisin", ühe käega klammerdudes käepideme külge, teisega kaane vastu rapsides, püüdes mõnd valguskiirtki näha, aga tuhkagi, varbad maksimaalselt välja sirutades ja ise pooleldi küljetsi, et mitte päris ära uppuda. Mulle anti ka mingi täispuhutav kaelapadjalaadne värgeldus, mis pidavat pea vee peal hoidmise mugavaks tegema, tegelikult pidin viimase vaba varbaga seda endale vahepeal pea alla tagasi lükkama. Kui ma poleks piisavalt pingutanud, oleks mu sisekosmose kuulamine võinud üks üsna lõputa lugu olla.

Ja noh, Rene raamat oleks siis ka lugemata jäänud.

PS. Kuni 65. leheküljeni uskusin ma, et sellest tuleb üks "üks öö Bangkokis" tüüpi raamat. Siis aga koitis kahjuks ikkagi järgmine päev ja kõik mu lootused lendasid vastu taevast. Kahju. Tärn maha.

PPS. Ühe asja eest pean ma Rened siiski kiitma. Kuigi üldse ei tahaks, läheb veel uhkeks. Mulle tundus, et mul ei ole elamises midagi taimaist, mida koos raamatuga pildile suraad. Lugemine aina edenes ja ma mõtlesin hirmuga sellele tunnile, mil pilti vaja... aga siis, välk ja pauk, raamatus on peatükk kunagi ammu Taimaal kaotsi läinud Ameerika siidiärimehest Jim Thompsonist ja minu aknalaual, kardinate taha peidetult, vedeleb ju ka kolm Thompsoni elevandipatja. Tärn juurde. (kuidas need padjad minuni on jõudnud, see on pikk jutt ja ma vaatan, et internetis hakkab ruum juba otsa saama; ei, tegelikult ma täpsustan, et see jõudmine ei olnud pikk, aga see, et need prügikasti ei ole jõudnud, see on küll ime; ja kui ma praegu vaatan, kui pikalt ma selle kohta siin selgitusi jagan, siis oleks see jutt juba räägitud olnud, aga nüüd on hilja)

PPPS. Ma keeldun siiani uskumast seda ladyboy intervjueerimise lugu. No ei ole võimalik.