Selline lihtne ja kerge lugu, natuke musta huumorit ka sekka, eluline mure peale kauba. Kaks sõbrannat, kellest ühel mure oma vaevu täisealise poja ja viimase tulevikuga. Tõsi, see mure kahaneb õige pea väga pisikeseks, kui selgub, et pojal on suhe sellesama sõbrannaga. Ja siis läheb natuke teravaks.
Minu jaoks läks olukord väheke teravaks siis, kui etenduse esimeste lausete ajal taipasin, et tekst on tuttav. Muidugi olin lavastuse tutvustust lugedes ka hetkeks mõelnud, et ah soo, jälle selline teema. Aga nagu me teame, siis ei ole neid süžeesid maailmas just üleliia palju ja palju lugedes või teatris käies hakkavad need paratamatult korduma. Ja no seda pealkirja ma ju ometi mäletaks, eks ole. Õnneks mu pea veel päris pehme ei ole, välja ma üsna pea mõtlesin, et olin käinud seda esimese ettelugemise sarja raames Draamateatris kuulamas. Tark blogi teab, et see juhtus 2024. aastal. Siis oli selle pealkirjaks "Libera!", lugesid Harriet Toompere, Hilje Murel; Erling Eding oli siis ja oli ka nüüd.
Mu kaaslane nautis etendust iseäranis, sest ta oli veel lõpuni toibumata "Elajannad 2" traumast. Viimane oli tõsiselt sünk ja ängistav, palli ühte väravasse taguv.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Sõna sekka