Kolme ja poole tunniga on kiirkursus tehtud. Läbi Indreku tegelaskuju (Rasmus Kaljujärv). Eks see selline kiire kapak ole - mingil hetkel tundub, et ainult surnud ja vigased jäävadki sellest võidujooksust maha :) No olgu, nii hull nüüd see vast ei ole.
Lavastuse kunstiline pool (Laura Pählapuu) on aga järjekordselt selline, et mõtled, kuidas see Draamateater küll niimoodi paugutab. Toompere jr kiituseks tuleb öelda, et seekord kaamera-videotööd ei kasutata (need lavastused on olnud tõelised kompud, aga kogu aeg ühte väravasse ei maksa palli lüüa), küll aga suur kalde all üles tõmmatud peegelekraani. Jällegi, täiesti teine vaatenurk ja uued mänguvõimalused näitlejatele. Ägedaid detaile on palju, olgu selleks vikatid, kartulivaod jne, jne.
Ilmselt ei tohiks nii öelda, aga ma ikkagi ütlen - see revolutsiooniosa jäi mu jaoks kõige nõrgemaks. Võimalik, et selleks hetkeks oli ka endal mingi väsimus; ebamugavat nihelemist ja ohkimist-ohkamist oli seks ajaks ka mujalt kuulda.
Ah jaa, helikujundus (Lauri Kaldoja), mis siis lavasügavuses Jaak Lutsoja poolt laivis kõlab oli nii-nii hea.
Soovitada julgen küll. Ja ei pea ka kartma must-valget ängi ja ahastust, nii mõnigi naerukoht on samuti (kui meenutada vana Malmsteni härra Mauruse rollis, siis lähevad suunurgad veel tänagi ülespoole).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Sõna sekka