Rahamaa

Mis on inimene...

Ma arvan, et see oli tõesti väärt igat senti sellest saja viiekümnest eurost. Isegi see vastik ja häiriv tunne, mis saalist lahkudes sinust lahti ei lase on väärt, on vajalik. Sest nad tegelikult keeravad meile ju endiselt (Raudsepa stseen oli tabav, veel kord tõestus, et kõike ei pea puust ja punaseks ette ütlema või näitama). Ikka veel keeravad. Vabadus my ass. Sanktsioonid my ass ("sääsesitt"). Eestlaste laulupidu on läbi, laulupidu on täna mitmes teises riigis. Ja mul on hea meel, et see valjusti välja öeldi.

Võtta kokku üks teema, nii et see ka vähearulistele enam-vähem selgeks saaks. Teha seda hoogu maha võtmata, huvi ülal hoides. Põhimõtteliselt oli see kohati justkui mängufilm (see on juba õige mitmes Draamateatri lavastus, kus operaatoritöö paneb tunnustavalt pead vangutama), mida tehti vaataja ees reaalajas. Märkasingi ühel hetkel, et olin liialt ekraanile pilgu naelutanud, tegelikult oleks vaja olnud samaaegselt ka laval toimuvat jälgida. Ideaalis peaks teist korda minema vaatama, aga no seda ei juhtu, nagu me teame.

Ja kas ma juba ütlesin, et Maria Faust on äge? Vahet pole, ma ütlen seda veel kord.

Eks kõik need rahapesuteemad ärritavad ja masendavad eriti ka selles valguses, et sina pead iga üle 15 000eurose tehingu puhul, higimull otsa ees, täitma blankette ja tõestama, et sa pole pätt. Ja samal loed ajakirjandusest, milliseid summasid tüübid on saanud liigutada. Kusjuures ma ei mõista seda 15 000 piiri õigupoolest ammu juba. Meil on inimesi, kelle jaoks see on mõne kuu palk - äkki oleks aeg summat tõsta? Kas veidi nagu naeruväärne juba ei ole?

Õnneks kena jalutuskäik Noblessnerist koju veidike rahustas meeli.