Enam ei saa keegi öelda, et ma olen absoluutselt spordikauge inimene :) Sest ma olen olnud ühe sporditeemalise, äärmiselt inspireeriva ja mõtlemapaneva raamatu sünni juures. Teoorias tean ma nüüd nii mõndagi. No kuulge, alles mõni päev tagasi sõitsin ju mitukümmend kilomeetrit ratast (isegi ei pidanud väga "kangutama"), seega on midagi ka praktikasse läinud. Ja mitte ainult. Kui käsikirjas oli juba korda viis mulgiputru mainitud, siis panin ma ka ise poti tulele (rohkete pekitükkidega, sry, Kertu!).
Kertu on hull, seda ma olen kahtlustanud niigi. Pärast raamatut enam ei kahtlusta ka, nüüd ma tean. Ma ütlen ausalt - ma ei ole kunagi, mitte kunagi, nii kiiret ja efektiivset tööprotsessi näinud. Tunnistan, ka nii meeldiv ja valutu pole see kunagi varem olnud. Kui Kertu spordialad on pigem kestvusspordi alla liigituvad, distantsid pikad, siis see raamat oli küll toimetamise sprint (ega keeletoimetajal kergem olnud :))
Põnev oli see ka, eriti spordikaugele inimesele. Sest kui sa ikka ei jookse maratoni, ei osale triatlonil, ei käi ultral, ei valluta mägesid ega vehi suuskadel, siis ei tea sa kunagi päris täpselt, mida need hullud seal teekonnal kogevad. Ei, ei pea kartma, et siin on juttu ainult veremaitsest suus, hauduvatest varvastest ja villidest... Siin saab laiendatud silmaring, naeru pupsuda ja südamlikke hetki on ka. Hirmus on kohati ka. Näiteks kui ma mõtlen, et mina magasin Hiiumaal oma soojas voodis, aga olid mingid veidrad tegelased, kes rassisid läbi metsade ja soode ööpäev läbi (kordan: ööpäev!) järjepanu, ligemärjana, kohati isegi mõistmata, kus nad täpselt on ja kuhu minema peaksid. Tõsi, vähemasti oli tüdrukutel ebasportlikult kena aluspesu. Ilu loeb!
Kõrget lendu ja elu parimat elu!
 |
| Viru keskuse Rahva Raamatus vestles autoriga Rasmus Kagge (samuti veidi spordihull) |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar