Romantikasarja viimane raamat on ilmunud ja Maalehes ka tutvustatud/arvustatud. Tohvri teeb paljudele tänastele plämpajatele silmad ette, seda ma ütlen. On küll lihtne ja ehk kohati veidi naiivne, aga samas selline aus Eesti elu.
Nüüd on selle teemaga finito. Oli päris tore ja omamoodi kogemus. Just selles mõttes, et ma loen ju väga harva raamatuid, mida ma ise pole lugemislauale valinud. Paar kirjastust vahel üllatavad mind kokkuleppeta mingite teostega. Tõsi, ühe kirjastuse üks turundustüdruk on mu maitse sedavõrd hästi lahti muukinud, et tema üllatusmunad lähevad sageli täppi.
Kui nüüd Maalehe romantikasarjale tagasi vaadata, siis ilmunud kümnest raamatust kõige lemmikumad oleksid vist "Punase märkmikuga naine" (siin oli mingi hõrk prantsuse elegants) ja "Teater" (Maugham lihtsalt on meister inimesi lahti muukima). Napi stiili poolest meeldis ka "Armastuse lugu" ja "Armastusest ja varjust" oli kergelt silmaringi laiendava lisaväärtusega.
Natuke ehk minu maitsele liiga lääged (samas võiks see kellegi jaoks just nimelt olla romantilise loo näitajaks) olid "Kiri pudelis" ja "Tuhat külateed". Ja kindlasti on mul hea meel, et sain loetud oma esimese Pilcheri ja esimese Tohvri.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar