Üleõlavaade

 Pole vist mõtetki nägu teha, et ma blogindusest enam suurt pean. Hakkab jälle maha käima. Algusaegade uudsus ja särin on kadunud, olgu kirjutaja või lugeja mätta otsast vaadatuna. Veel üritan end petta, et see on omamoodi mälupank ja vähemasti märksõnad tuleks kirja panna, teiste blogidesse satun ka üha harvemini. Võite ka öelda, et see on saaresuvine väsimus. Või silmade väsimus. Viimasega peab samuti nõustuma, sest ma reaalselt ärkan ekraani ees ja uinun ka selle ees. Ja kui ei ole ekraani ees või koristamas või taarapunktis või giidi mängimas või plakateid riputamas või muru niitmas, siis loen ma valmis raamatuid. Käsikirjadele vahelduseks mõnus. 

Vaatan, et viimati olen kerge reportaaži andnud sünnipäeval, taevas, kui ammu see veel oli. "Praegu pole aeg armastamiseks" läks toredasti, tõusvas joones, nagu ma nüüd tean. Eks ikka pärast pikka pausi esimene etendus on rabedam, ja siis hakkab minema. 10.07 etendus lõppes näitlejate kummardudes laulu ja "Ukuaru valsiga" ja isegi paari tantsupoognaga. Üllatus oli täielik, sest keegi mind ette ei hoiatanud ja ei reetnud end ka (tagantjärele tarkusena ma muidugi mõistsin, miks üks näitlejatest lõpukummardusele tulles minupoolset nurka nii teraselt piidles). Ja sünnipäevaõhtu ise lõppes kell 4 hommikul. Teravaid elamusi jagus öösse veelgi, õnneks suuremad kahjud suutsime ära hoida ja need väiksemad, need on tänaseks likvideeritud. Üleüldse, väike tulemöll peab ikka sünnipäeva juurde käima ju, kas pole.

Teravale tüdrukule väheke teravat :)

Pärast 40 kukkumist pidavat rohkem küpsetamisele hakkama mõtlema, seemneks või nii.

Uhh, tegelikult oli see kõik nii ammu, et ma ei suudagi hästi meenutada, mis veel juhtus ja oli. Päevad ja ööd on üldiselt rangelt määratletud saalis toimuvate ürituste ja majutuse broneeringutega. Need võin unepealt ette laduda. Muidu vist kõik päevad ühesugused. Ärkad, vastad meilid, teed arved, jälgid piletimüüki, reklaamid ja postitad. Siis teed neid teisi tööasju, mis ei ole seotud suve ja saarega, aga eksisteerivad endiselt. Kui mingi sündmus on läbi ja lootust stendile vaba ruumi teha, siis lendad järgmise etenduse plakateid riputama. Vahepeal saadad puhkajad ära, siis koristad ja pesed, siis võtad uued vastu. Siis likvideerid jamasid, näiteks kanalisatsiooni ummistusi, lekkivaid kraane või voodijalgadega põrandasse küntud vagusid. Siis lendad poodi, et varuda vetsupaberit, puhastusvahendeid, nõudepesusvamme vm seksikat. Võib juhtuda, et ka enda kõht on tühi ja külmikus sirakil näljast nõrkenud hiired. Juuni keskpaigast juuli keskpaigani oli pidevalt ka omainimesi krundil. Nemad ei lepi vastuvõtmise ja ärasaatmisega, neile tuleb süüa teha, nõusid pesta ja kella kaheni veinitada. Ja hommikul kell kaheksa ka putru keeta ja laia naeratusega tervitada. 

Poolik majake, mille ehitamine pidi kulgema läbi suve h ä s t i  r a h u l i k u l t, on olnud pool suvest hõivatud. Puhkajatega. Tundub, et siia võiks ükskõik kui palju maju püsti panna, ikka ei oleks neid piisavalt ja alati oleks kolme veel juurde vaja. Masendav. 

Ujumas käisin. See on nii eriline sündmus, et pean selle ära märkima. Oli üks selline öö, kus külmavaresedki said vette minna, seal oli vähemalt +32. Loomulikult roosa rõnga ja dopinguga. Vesi kihas nastikutest, aga no ma olin nii elevil sellest, et suudan lõpuks ka vees olla, et mul oli täitsa ükskõik. Mina ei seganud neid ja nemad mind. 

18.07 saabus õnneks abivägi, mõneks ajaks oli pool naist majas juures. Läks veidi kergemaks küll, jõudsin ühe käsikirjaga tegeleda (mitte enda omaga, selle teen sel sügisel nui neljaks ära, panen end netiühenduseta keldrisse luku taha või muud ekstreemset). 

Abiväe saabumine

Samal õhtul kutsuti ka Tabori etendust vaatama. Päris hea tunne olla teatris, kus ei pea muretsema hilinejate saali nihverdamise pärast, lemmikloomaomanikega vaidlema või kuulatama iga uksekriuksu või äpardust. Lavastus muidugi võrratu, sest Tabor kütab kaks tundi järjepanu, ainsaks puhkepausiks mõni üksik polguorkestri (Üksvärava juhtimisel) muusikapala. Imeteldav. Nõukogude värk ei olnud domineeriv, oli ikka ka lapsepõlve ja Mammat. Samas tuttavaid lugusid eriti polnudki, nii et uudsuse võlu oli igati alles. 

Järgmine tähtis verstapost oli ootamatu kutse Saaremaa ooperipäevade Ain Angeri galakontserdile. Kõik voodid rahvast täis, aga me läksime. Tundus koguni, et peaks säärast teguviisi rohkemgi harrastama. Tõsi, pärast mõne päeva tagust õõvastavat materjali, mille üks teine majutusega hiljuti alustanu mulle saatis, olin mitu tundi šokis ja otsustasin, et jääb ära. Rahvast lasen krundile ikkagi ainult enda juuresolekul. 

Kuressaare aitas mind kõvasti. Tuletan meelde, et selleks hetkeks ei olnud ma mandril käinud juba üle kuu aja ja see on minu puhul piir, mil katus sõitma läheb ja kontrollimatud pisaravood mind tabavad. Tegemist puhtalt suvise teemaga, sest näiteks talvel võin vabalt ka üle kuu aja siin paigal olla, see lausa meeldib mulle. Ma lihtsalt ei ole inimeste inimene, võiks diagnoos olla. 

No ma tean, et selline tänav Kuressaares on, aga mulle ikka nii hirmsasti meeldib, et pean pildistama.

Saaremaa üllatas mind. Sõru-Triigi-Sõru piletid olid vabalt saada. Oli ju praamilõhkuja selleks ajaks juba tegudele asunud ja suured pahandused sündinud (karistuseks mu hapude naljade eest sain laamendaja enda lähedale istuma). Isegi öömaja õnnestus saada. Muidugi mitte mingisse tärnihotelli, aga viisakas ja korralik koht oli, kusjuures jalutuskäigu kaugusel lossist, parkimiskoht olemas ja puha. Ja restodesse õnnestus ilma reserveerimiseta laudagi saada. Kontsert ise oli ülivõrdes! Oleks võinud kaks korda nii kaua kesta, ma poleks ikka küllalt saanud. Tõsi, eks ta üks veider üritus ole selles mõttes, et kaugele näha, kes millisel eesmärgil seda väisab. On muusikahuvilised ja siis enese eksponeerijad ja siis veel kiibitsejad, kes kraabivad teatavate tüüpide kintsu. Kõrvalt jälgida imeline kogemus. Teine põnev vaatepilt olid kõik need näljased, kes kontserdi lõppedes linna viimastesse avatud kiirtoidukohtadesse valgusid, meie sealhulgas. Järgmisel päeval palusin mis ma palusin, et rehv lõhkeks või oleks praami väljumisaeg valesti meeles, ei aidanud miskit, tuli tagasi tulla. Aga välismaal käimise tunne oli küll, suvine Kuressaare lihtsalt mõjub nii (kuigi ma tean, et olen ühes lähimineviku kirjatükis seda märksa kriitilisemalt kirjeldanud :))

Saaremaal käigu ainus puudus, et meil sel ajal sattus majutuma üks fantastiline seltskond, aga ma loodan, et nad tulevad tagasi ja saab pikemalt muljetada. Igatahes tulid nad, koduraamatukogust laenutatud "Minu Hiiumaa" näpus ja rmtk-tüdrukute lahke luba autogramm võtta. Lisaks oli seal veel vahvaid kokkusattumusi, mida ma pikemalt ei kirjeldaks. Uue hüüdnime sain ka. 

Saaremaa kiirvisiit juhtus õnnekombel ainsale nädalavahetusele, mil meil laudas ühtegi üritust ei olnud. Sellest nädal edasi oli "Tiidu ja Tõnu" kord. Kui erapeod välja arvata, siis oli tegemist meie ajaloo esimese paduvihmaga toimunud üritusega. Õnneks ei ole meil publikule kunagi ju kogu saal kasutatud, seega jagus lisaks istekohtadele ruumi ka puhvetiks ja vaheajal jalasirutuseks. Tõsi, mul on kahju kõigist lumivalgete papudega külastajatest, sest üllatuslikult selgus, et säärase vihmaga käib laudapõrandal elu lompides. Ise läksin teist vaatust vaatama kummarites, mõni naabrimees oli sama teinud. Meie saare kõige teravkeelsem peakokk oli aga sootuks paljaste varvastega. Aga siiski, olgem positiivsed, parem ikka, kui lageda taeva all kaks tundi etendust "nautida".

"Tiidu ja Tõnuga" tegid hiidlased jälle oma vana trikki, millega ikka veel raske harjuda. Päev enne etendust vaatad, et kurjam, tuleb pooltühja saaliga etendus, peavalu, hallid juuksed, murekortsud... Siis aga hakkavad iga veebilehe värskendusega piletijääginumbrid kukkuma, telefon heliseb, messenger`i ilmuvad aina uued sõnumid. Valmisolek istuda põrandal. Tulla oma tooliga. Seista püsti seina ääres. Ilusad sõnad ja veenev nurumine. Lõpuks ripub üks meist toru otsas ja kirjutab bronne, teine kaupleb öömajalistelt viimaseid toole ja taburette ja üritab neid ära mahutada. 

Ja siis kukkus ette august. Piirangud, piirangud, piirangud... Uued veerimised ja näpuga järje ajamine, kas, kes, kuidas... Üldine segadus. Mingil hetkel on käega löömise tunne, halb otsus on parem kui otsustamatus. Tänase seisuga jäävad ära vaid "Agulihärrad", mis mulle nii väga meeldis ja mida ma hullult ootasin. Esmalt sõidad mööda saart ja klammerdad plakateid, siis sõidad ringi ja rebid neid maha. Esmalt riputad teateid veebikanalitesse, siis hakkad neid maha võtma. Aga eks omad mured on ka toimuvate etendustega. Kellel on pilet, aga pole tõendit. Kellel on pilet ja tõend, aga kaaslasel on pilet, aga pole tõendit. Ja samas vaimus edasi. Üks päev korraga.

No ja mis kõige tähtsam, ma sain korra suurele maale. Mul oli suurest reisielevusest peaaegu paanikahoog. Istusin kahel õhtul lihtsalt Viru tänaval pingi peal ja vaatasin mööduvaid inimesi. Nagu välismaal oleks ära käinud. Välismaalased ja vene keel. Mõnusad toidulõhnad. Lillekimpudega noormehed (mis teema sellega üldse on, mingi uuem nähtus, ma mõtlen, see laiali jagamine paari õie kaupa?). Tänavamuusikud (kuigi selle, kes meie akna all endiselt oma kahte lugu mängib, tahaks küll...). Veider oli see, et vanalinnas tiirutasid ringi tumedamate klaasidega bussid, milles täisvarustuses kapid sees, kolme erinevat nägin... samuti uus nähtus. Tahaks teada, kust oht varitseb või kelle eest mind kaitstakse.

Otsad kokku nüüd. Homme tuleb külla pool Viljandimaad, laval Jotuni "Mehe küljeluu".  Ja siis 5 VAT Teatri etendust.