Alguses oli laul

Üks daatum peaks siin vale olema...

Eesti raamatu aastale pühendatud lavastus (kus, muide, korraks tögatakse ka eestlaste otsustamatust, kas kirjutada see suurte või väikeste algustähtedega). Teravmeelseid torkeid oli veelgi, nt kuidas ikkagi hääldada Kreutzwaldi nime :)

Laulu on palju, nagu oli ka oodata. See on vokaalselt väga tugev, jätkuv hämming minu poolt, kuigi ei peaks - Hele Kõrve, Andero Ermel ja Mart Toome (tema ja Kõrve esituses metsavennalaul "Armasta", uhh!) on end korduvalt näidanud kõrgel tasemel. Ka Riina Roose poolt kogu selle terviku kokku sobitamine ja sidumine, see väärib kummardust. Muidugi pelgasin uusi noori, keda ei ole alati lihtne omaks võtta, ent seekord - ei mingit probleemi. Laurits Muru tegi nii mõnegi eelarvamuslikult tuima keelemehe väga humoorikaks :)

Üllatavat oli veelgi, näiteks nii mõnegi näitleja pillimäng. Või Egon Nuteri lõpulaul...

Lemoni koogi retsept oli, kui ma ei eksi, äkki esimesest kokaraamatust pärit. Ja see, kuidas Kristiin Räägel selle lavastuses ette kandis, no uurikett oli suunurgas küll.

---

Väikesed žestid loevad. Ühe vanema näitleja ununenud tekst, mida aitas teine, noorem kolleeg. Aga kummardama tulles see sõnatu tänu abistajale, see oli liigutav. 

Palju oli koolinoori, ei tea, kas sama kooli tüübid kõik, aga kindlalt oli nende seas Prantsuse Lütseumi noori. Pidasid end võrdlemisi kenasti üleval, keegi kuskil tagapool vist vappus itsitusmulksudes vahepeal, ent see oli vaid korraks. Raskem lugu oli, et noored on kohati kole närvilised, väristavad jalga. Aga vaat nende ajutiste tribüünide ja omavahel ühendatud toolidega juhtub sageli, et ka naabrid tunnevad seda jala väristamist, ja mitte vähe. Tõsi, ei tea kas sama või mõni teine lähedal istunud noormees hiljem garderoobisabas vabandas T. ees, et kui nad juhtusid etenduse ajal kuidagi häirima. Et nagu - vau!