Mürkel

Ma olen vana kooli tütarlaps (kuigi verinoor alles). Seega olen mina seenel käinud alati sügisel. Loomulikult olen kuulnud kevadseentest, eriti neist kogritsatest, millest õhkajate silmad enamasti pöörlevad kui tõllarattad ja häälgi erutusest värisema kipub. No aga, kamoon, vaadake neid seeni piltidel, need näevad juba ainuüksi väljagi nii veidrad, et paha hakkab. Muidugi ei lähe ma neid kuhugi metsa otsima. Oma vabast ajast, no tõesti...

Eelmise aasta 11. juunil leidsin ma autost välja astudes mingi imeliku jublaka keramaja juurest. Nagu keegi oleks teinud halba nalja. Mõni tige naabrinaine või muu selline tegelane. Müksasin jalaga ja nii see jäi. Hiljem emale siiski kaebasin, vist läkitasin ka pildi. No tema hakkas võbelema ja värisema suurest erutusest ja susises mulle midagi arusaamatut vastu ja kadus siis sootuks liinilt.

Oookei.

Tänavu kevadel on ta iga jumala nädal telefonis küsinud minult: "Kas mürkleid juba olen leidnud?"

Halloo, ma ju ei saa saarele, ahastan mina närvivapustuse äärel olles talle iga jumala kord vastu.

Üleeile Soonlepas maandudes, ruttasin ma esimese asjana siis sinna kase alla, kus mu eelmise aasta (sugu)mürkel oleks pidanud järglasi ajama. Tutkit!

Aga ma läksin ka teiselepoole keramaja ja ohoo! kes mulle sealt vastu vaatab - mürkel. Või noh, mingi muu selline seen (mürkel, kogrits, kurrel, blondiinile on see kõik üks kama). Värisevil sõrmil klõpsisin pildi. 

Aga neid oli veel.

Kõik viis tükki pildistasin üles ja saatsin emale. Ta kadus seepeale jälle liinilt.

No kus sa siin aru saad, kas tal on jalake olemas või mitte?

Nad on nii nunnud :)

Täna, korjates nurmenukke, leidsin kuuenda ka veel. No siis oli selge - pann kurjaks ajada ja võivarud välja otsida. Susver, kui ilusad need on. Ma olin valmis, et need maitsevad kui ..., noh see kole asi, ent nii kenad, kuidas siis mitte proovida. 

Võid, ohtralt!, kröömike soola ja pipart ja... maitses taevalikult. Olen sõltuvuses ja tean nüüd, mida kevaditi jahtida. Saan aru, et sellele saab ka ise kaasa aidata. Seega, männikooremultši, põlenud puitu, pehkinud puid ja mädanenud puuvilju maapinnal - ja ei tohikski enam kaua aega järgmise õnnepäevani minna. Ainult aasta veel...

Ei mingeid ilupilte, kähku pintslisse panna!

Ja kõik need kaunitarid olid siin selle rohu sees.

Traditsiooniline kanapersete kuivatamise pilt ikka ka - Soonlepa kuld