Ilus aeg

(katkend raamatust "Minu Hiiumaa", peatükk "Maikuu mõtteuiud")


Kui ma puhkaksin, päriselt puhkaksin, siis ikka Eestimaal. Kui ma puhkaks Eestimaal, siis kindlasti Hiiumaal. Ja kui ma puhkaksin Hiiumaal, siis just nimelt maikuus. 

Teist nii ilusat ja enneolematult võimast kuud lihtsalt ei ole. Meie looduse võim ja vägi avaldub just maikuus. Ei juunis, mil jaanile tuleb vastu minna puhvaikas ja talvesaabastes. Ei juulis, mil hinges on segadus, et kas on see pikaleveninud jahe kevad või juba lõpule jõudmas suvi. Ega ka mitte augustis, mil sügis juba närviliselt uksele koputab. 

Maikuus ma kuulen, ma näen rohu tärkamist, pungade puhkemist puudel. Kõik sirutub, kiiremini, kaugemale, kõrgemale. Loodus just nagu teaks, et kõigega on kiire, nii kiire. On rutt, et end läbi murukamara pressida, on rutt, et seemnest idaneks võrsed ja kuna kõik kiirustab üheskoos, on igaühel rutt valgusele ja soojusele lähemale sirguda. Igavene võitlus oma koha eest siin päikese all. Värvid on kirkad ja puhtad ja selged. Käid paar päeva mandril ära ja tagasi tulles on juba nii mõnigi vaade kadunud, rohelusse mattunud. Äsja niidetud murust viskuvad suisa tundidega hüperaktiivsed võililled. Ühel hetkel on kased hiirekõrvus, teisel hetkel toomepuud õide puhkemas, alles nägid nurmenuku esimesi õienupse kusagil lehtede vahel peidus, järgmisel hetkel venivad nende varred taevastesse kõrgustesse. 

Mais saabuvad alati ka pääsukesed. Nende vidiit-vidiit kaigub kivilautade vahel, pesaehitus kogub hoogu. Hoiad hinge kinni, et nad taeva pärast pesapunumiseks mõnd vale kohta ei valiks, nagu näiteks vana maja välisukse kohal katuseräästa all, kus neid häiriks öömajaliste tihe saalimine ja nemad omakorda öömajalisi fekaalide helde puistamisega. Või kontserdisaaliks muudetud kivilauta, kus ootamatult vali muusika ja vaheajal häälekalt suhtlev publik nad nii mõnelgi korral paanikasse on ajanud, nõnda et inimesed jälgivad pingsalt tiirutavaid pääsulinde, selle asemel et keskenduda laval toimuvale. 

Ei, see pole ei pääsu- ega sõtkapesa, hoopis linavästriku oma. Selle paadialuse oma. Kui paati läksime tõstma, olid munad sees. Imekombel tuli ta siiski tagasi hauduma, kuigi on nüüd silladetailide otsas üsna lagedal. Ja ta, vaeseke, ei tea veel sedagi, et ülehomme hakatakse silda sisse panema ja...

Hall käpp (Orchis militaris)

Militaarse nime on saanud seetõttu, et õis meenutab sõjameest, kellel kiiver peas, kuid näokate üles tõstetud.

Hiidlastele umbrohi, põtkule ikka veel rõõm ja ilu😉 Meil tänavu eriti palju, eks siis ka rõõmu enam.

Sõtkad (või on nad kosklad, ma ei saa siiani hästi aru) aga hakkavad vaikselt kaduma ja see on alati nii valuskurb pilt. Esmalt rõõmustan nende hommikute üle, mil nad punasel kivikatusel häälekalt omi asju ajavad. Tuled alla kööki, ja sa polegi üksi. Istuvad seal katuseharjal rivis, alati paarisarv, kontrastsed mustvalged pätajalg-pardikesed, teevad oma iseäralikke kaelaringe ja lärmakalt närvilist häält. Kui nende pildistamiseks õue astun, siis tõmbuvad pelglikult eemale, kuigi enamasti tähendab see vaid paarikesti lennutiiru ümber lähipiirkonna ja siis uuesti kivikatusele maandumist. Nii saabki igahommikuseks harjumuseks kraanikausi kohal kummarduda ja nende kohalolus veenduda, ka laua ääres kohvi rüübates rändab pilk pidevalt katusele. Nukrad on need hommikud, mil liialt hilja ärkame ja sõtkad on juba läinud oma vesisemate asjatamiste juurde.

Meil ei ole koeri, ent meil on sõtkad. Kui muidu annavad võõraste saabumisest märku haukuvad neljajalgsed sõbrad, siis meil on varakevadel sõtkad koera eest. Nii kui möödub mõni naaber, tuleb postiauto või satuvad kolama mõned juhuslikud turistid, on just linnud esimesena märku andmas – teevad hädakisa ja tõusevad lendu. Kohe on teada, et keegi võõras on läheduses kolamas. 

Mai lõpus jääb aga kivikatus tühjaks, punetab seal üksinda, ei ühtegi mustvalget lindu oma paaritumismängu mängimas. Sõtkas pidavat pesa tegema puuõõnde, kännualusesse õõnsusesse ja muudesse sarnastesse paikadesse. Aprilli lõpul või mai algul on pesas helevalgete udusulgede all varjul 7–12 sinakasrohelist muna. Pojad kooruvad juuni esimesel poolel ja lennuvõimestuvad juuli lõpul. Isalinnud koonduvad juba mai lõpul salkadesse ja siirduvad merele sulgima. Seega olen sunnitud nentima, et neil on lihtsalt kiired ajad ja ehk järgmisel aastal jälle... kui nad just paremat kohta ei leia. Loodan, et mitte.

Kaunis kuldking näib maikuu esimestel päevadel olevat jäädavalt surnud, ei elumärkigi. Aga siis äkki hakkab viskama, rohelised võrsed kerkivad päev-päevalt, ühel hetkel on pungad selgelt varte otsas. Ja siis jalutan ma juba mitu korda päevas mööda karjateed kuldkingani, et oma silmadega veenduda, mis toimub. 

Tänane, s.o 27.05 seis. Päris mitmel kevadel olen juba 23.05 täisõites pildi saanud, seekord ei loo veel midagi...

See ainus puhmas on ju nii väärtuslik. Käokingaks kutsutud kooslus ei allu inimese sekkumisele. Teda ise kasvatada, aretada, ümber istuda on suhteliselt võimatu. Kuldkinga võiks teoreetiliselt kasvatada küll ka seemnetest, kuid imepisikestest teradest kulub õitsemiseas taime arenemiseks kuni 15 aastat ning ainuüksi seemnetest jääb siiski väheks, vaja on ka paljunemiseks sobivat seeneniidistikku. Maa sees kasvav risoom areneb samuti aeglaselt, ühest otsast kõdunedes ja teisest kasvades, elueaks oma paarkümmend aastat. Üks taimepuhmik elab kuni 30aastaseks. 

Teades, et kuldkinga risoom on mürgine, olin päris pikalt muretu, et ega keegi seda meie üht ja ainumast puhmast ohustada saa. Kuni sain teada, et tegelikult on see magusmürgine risoom siiski omamoodi maiuspalaks... metssigadele, kelle käigurajad lähevad kuldkinga puhmast kahelt poolt mõnekümne sentimeetri kaugusel. Nii ongi iga kevad teatav elevus ja põnevus, et kas läheb ka see hooaeg õnneks või...

Soonlepat rünnatakse! Kordan: Soonlepat rünnatakse!
Ikka need saareelu mure ja rõõm. 

Ja need maikuu ööd. Päeval tormakalt mässelnud loodus rahuneb ööseks maha, kõik vaikib äkitselt. Lämbelt kuumad päevad asenduvad värskendavalt jahedate öödega, nappideks tundideks saabub vaikus, et siis kell 3.16 võiks taas üks tundmatu lind oma hõiskav-trillerdava laulu valla päästa ja panna maja katuseni värisema. See on kevad, nii võrgutavalt sulnis ja erakordne. 

See aasta tuleb kevad teisiti, tiu-tiu teisiti. Ma kirjutan sellele alla. Iga kevad on Soonlepas isesugune.