Urmas E. Liivi dokid on mulle ikka meeldinud, lööge või maha. Ta oskab portreteeritavaga ümber käia nii, et päris kätel ei kanna, aga mutta ka ei tambi. Küsib teravaid küsimusi, näitab ehedaid kaadreid, aga päris kollane sopp ikka ei ole. Ja nii mõneski kohas võib nentida, et töö on tellija materjalist.
Ehe Eesti elu.
Eile vaatasin Klasi doku otsa veel teist korda üle ka "Minu kallimad". Meeldis endiselt.
No mina ilmselt ei oska hinnata vääriliselt neid filme. Nagu öeldi mingis arvustuses, Diana kohta ei saanud me teada midagi uut, mida juba ajakirjanduses poleks korduvalt nämmutatud. Oleksin üllatunud, kui midagi oleks räägitud tema ema Nieves Lepa ja tema abikaasa Tõnis Lepa kohta. Omal ajal Tartus liikusid ikka väga mahlakad kuulujutud.
VastaKustutaJa see "Minu kallimad" valmistas ka paraja pettumuse. Naised, kes oma eluga muud peale ei osanud hakata, otsisid lahendust polüogaamiast. Või siis Key, kes nagunii tahtis uusi partnereid, suutis veenda oma naist seda mängu kaasa mängimast. Mage.
Uut ehk jah mitte, aga see pilguheit inimestele ja nende eludele, millist ise ei ela ja millega kokku ei puutu, see on ka silmaringi avardav.
Kustuta