Mustand näitab, et 29. märtsil olen tahtnud õiendada teie ees ühe vana võla. Ilmselgelt ei ole mul vahepeal aega olnud vanade asjade üle mõtiskleda. Noh, parem Hilja kui mitte kedagi.
Igatahes see kunagine hapukoore-jutt, mäletate? See asi lahenes märtsi teises pooles kenasti ära. Õnneks ei jõudnud ma ühegi tootja värava taha hanguga kurtma minna, sest tõele au andes - hanguga peaks mulle endale suskama, ja mitte vähe. Nimelt tegin ma oma tomati-hapukooresalatit rõõmsasti need kõnealused korrad soodaga, mõni ime siis, et maitses veidralt ja kihises keelel. Ja arvestades, et vahepeal toimetan ma Hiiumaa-köögis ja vahepeal kasutasin jämedat soola ja siis veel mingit kolmandat soola, siis läks veidi aega, enne kui hakkas mingi muster mu veidra hapukoore veel veidramates omadustes tekkima.
Kui ma seda lugu aprillis emale rääkisin, siis ta imestas, et no kuidas ei saanud maitsest aru. Õnneks sain talle meenutada, et talvel sõi ta mu juures kartuliputru, mis - üllatus-üllatus! - oli osaliselt samuti soodaga tehtud. Tookord keskendusime rohkem värvimüsteeriumile, maitse üle nagu ei osanud keegi kurta...
Pärast seda sooda-soola juhtumit on mõni pereliige õnneks ettevaatlikum, kui tekib sõnulseletamatu soov mingeid kuivaineid originaalpakendist anonüümsesse purki või potsikusse villida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar