Mäletate, kuidas ma hiljuti sain praamil teada, et olen aastake tagasi käinud Mike Oldfieldi kontserdil? Ei mäleta? Pole viga, ma ju isegi ei mäletanud. Aga et ma tulevikus mäletaks, et olen Tapalt läbi sõitnud, siis paneme kirja kolm märksõna/mõtet.
1. Poe ees parkides hüüdsid lapsed kõrvalautost valjusti ja mitu korda tere. Teretamine on mingis nooremas eas üsna napiks muutunud, selliseks nina alla pobisemiseks, nii mõnelgi lapsel ei tule üldse meelde. Seepärast on sellised eufoorilised teretajad täiesti ilmaime mu jaoks.
2. Käisime mingis söögikohas. Selline klassikaline slaavi sugemetega koht. A mitte see pole tähtis. Tähtis on silt vetsus. Insta küsitluses, muide, paljud arvasidki ära, et selline silt saab asuda Tapal. Tõsi, mul olid valikvastused ees (Tallinn, Valga olid ülejäänud variandid). Prantsuse keele tarvilikkuse üle pole vaja pikalt mõelda.
3. Mingi mõte oli veel, aga see läks nüüd meelest. Ah jaa. Väliste tunnuste põhjal eestlaseks liigitamine. Olen kunagi imestanud reisidel tänavapildis nähtud eestlaste üle, keelt kuulmata, miski nagu vihjab. Ometi on eestlased ju nii segatud verega ja minu meelest selgelt spetsiifilisi tunnuseid meil nagu ei olekski. Eestis olen korduvalt Tallinnas imestanud, näiteks Lasnamäele poodi sattudes, et kuidas müüjad kohe tabavad ära, et sa eestlane oled. Nad ei ole sind rääkimas kuulnud, nad ei ole su dokumenti näinud. Ja ometi. Tapal juhtus seda ka, kaks korda, toidupoes ja söögikohas. Kummalgi korral ei rääkinud me abikaasaga teenindaja juures alguses. Toidupoe kassapidaja kõnetas meie ees olevat meest vene keeles, järgmisena meid eesti keeles. Toidukohta saime vaevalt siseneda, kui teenindaja kangelt tervitas. Väga tore, ega ma ei kurda, lihtsalt, et kuidas nad ometi vahet teevad. Meil siis ikka on midagi näos teistmoodi? Või riietuses? Või oleme kuidagi alandlikult kühmus seljaga?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar