Fosse lugemine nõuab tõepoolest aega ja harju(ta)mist (meenutan, et esimene loetud raamat oli mu jaoks korralik akrobaatika :)). Teisena loetud "Valendus" meeldis juba väga, kuigi süžee oli sündmustevaene, pigem selline seisundilugu. "Triloogias" oli aga lugu ise ka põnev ja ühes selle sugestiivse ja rütmimängulise vormiga äärmiselt nauditav.
Tegevuskohaks on Bjørgvin (tänane Bergen?) Norras. Tegevus leiab aset... no ammu. Igatahes hukkamisena poomine on päevakorral. Raamat koosneb kolmest loost. Lugu algab B. lähedal asuvas kalurikülas, kus kaks 17aastast noort inimest (M+N) on teineteist leidnud, noored on laulatamata, Alida lapseootel, tuleb lahkuda. Hull olukord sunnib eetiliselt kahtlastele tegudele. Ühest küljest väga realistlikult maalitud pildid keerulisest olukorrast, teisalt on kõige kohal Fossele omane unenäolisus ja teatav muinasjutulikkus. Kuigi kogu olukorda detailselt vaadeldes võiks seda pidada süngeks ja ängistavaks, siis midagi selles jutustamislaadis on ometigi sellist, et see ei masenda.
Raamatu teises loos on Alida ja Asle uute nimedega, Åsta ja Olav. Taas on tulnud neil, leebelt öeldes, lahkuda, pigem küll põgeneda. Seda lugedes lähevad mõtted vägisi kuritöö ja karistuse peale. Kokku sai Olavil neil patutegusid vist kolm. Lugeja jaoks jääb ähmaseks, kas ja kui palju naine, endiselt laulatamata, neist tegudest teab. Ütleks, et selline kergelt ärritav osa loost :)
Kolmandas osas meenutab Alida tütar Ales ema edasist elusaatust pärast Asle/Olavi surma.
Paljugi jäetakse välja ütlemata, paljut antakse teada vihjamisi, mõned teod panevad kulmu kortsutama, ent rõõm lugemisest ja stiilist endast on seda suurem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar