Tagantjärele raske öelda, aga millalgi veebruaris trikitas mul ka kuulmine (jaa, ma tean, mis sa praegu mõtlesid, et viskab väheke polkovniku lese vaibi sisse, eks ole:)).
See kuulmise asi pälvis küll mu tähelepanu, eriti kuna see kestis üks-kaks nädalat. Keeruline kirjeldada... ühelt poolt tekkis nagu ülitundlikkus, teravam kuulmine. Juhtus sedagi, et kuulsin helisemas telefoni, mis oli mitu ruumi eemal. Helid tundusid sel perioodil valjud ja tegid haiget, kõigil ja kõigel oleks tahtnud pügalaid maha keerata. Nagu omamoodi kõlakoda oleks kõrvades olnud, kume ja vali ja lage kaja. Teisalt kui oli mitu heli samaaegselt, siis nagu ei kuulnud ja ei saanud hästi aru, hästi häiriv. Linnatänaval käimine oli õudus kuubis. Kõik, mida silmaga ei näinud, oli hirmutav: kas keegi on kõnniteel minust möödumas, kui kaugel on selja taga autode liikumine, kust suunast lähenevad kihutavad wolt-bolt-putukad jms. Helid segunesid omavahel ja helide algallika suunda oli võimatu tajuda. Samas kõrvad ei valutanud ja muud sellega seoses kurta polnud, seega arstile minna ei plaaninud. Naabrinaine teadis rääkida kuulmisbussi saarele tulekust, tekkis isegi mõte, et kui siis veel jama on, peaks ikka kontrolli minema (kui olen saarel, loomulikult ei ole:)). Aga siis tavapärane kuulmine taastus ja ma unustasin selle teema täiesti ära.
Aprilli kolmandal nädalal tekkis uuesti samasugune kuulmisanomaalia. Kestis mõned päevad. Hetkel mulle tundub, et siin on siiski seosed. Võib-olla. Aga võib-olla ka mitte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar