Reede, 30. september 2022

Kurbuse kolmnurk

Viimasel ajal on kinokava lapates väga raske midagi söödavat leida, nii et kõik teie, kes olete sama probleemi ees seisnud ja vaikselt patja tihkunud, siis nüüd on pidu meie auulis!

Film on ühtaegu mõtlemapanev ja samas mõnusalt satiiriline. Meesmodell Carli näitel pööratakse meie jaoks korraks meeste ja naiste stereotüüpsed rollid tagurpidi: meesmodellid teenivad väidetavalt kolmandiku naismodellide tasust, sealt edasi moodsa maailma probleemid arvete maksmisel/jagamisel jne, jne.  

Aga-aga-aga, mitte see pole peamine, eriti võluv on läbi filmi kulgev inimeste hierarhiasse paigutumine ja nende käitumise muutumise jälgimine olukorra teisenedes. Ja see kõik tuleb selles seltskonnas seal luksujahil päris kenasti välja. Eriti meeldib mulle, et siin ei ole mustvalgeid häid ja halbu tegelasi (nagu Ameerika filmitööstuse jampsfilmides tavaliselt), vaid olukorrad muutuvad ja tegelased ühes nendega.

Nüüd aga kinno! Tõsi, olenevalt saali suurusest tuleks väiksema variandi puhul pilet ette osta. Ma ei tee seda muidu kunagi, eile olin sunnitud, sest muidu oleks ukse taha jäänud. Ja need, kes teavad, kui raske on mind minu uneajast kodust välja saada, mõistavad, kui vihane ma oleksin olnud. Artise väike saal oli viimse kohani täis.

Kolmapäev, 28. september 2022

Metsiku maailma melanhoolia / Katrina Kalda

 Väga olulised teemad ja päris kaasahaaravalt seotud. Me saame ülevaate Sabrina vaesushäbist läbi imbunud lapsepõlvest Calais´s, kunstnikutee algusest, armuseiklustest... aga sellest põnevam oli ühiskonnakriitika ja keskkonnahoiu teemade käsitlemine ja nende teemade sidumine kunsti tegemise mõttekusega, milleni peategelane ühel hetkel jõuab (me jõuame kord selleni kõik, mingil hetkel).

Õrnalt, hästi õrnalt meenutas Epu viimast raamatut "Linnutee koodid". Maailmalõpumeeleolusid on vähem, aga teatavatele päevakajalistele valupunktidele rõhumine, veetlev ja mitmenaisepidajast guru Vassil, õrn ja süüta lapsehing Gaia, valmistumine ja valmisolek... see kõik on olemas. 

Oli hea lugemine.



Teisipäev, 27. september 2022

Kirjanikud ja armastajad / King

Ma hinde jätaks vist seekord panemata, sest tunded on ikka päris seinast seina. Esimese hooga tahtsin pooleli jätta, sest no ei läinud käima, seejärel jätkata ja lajatada kaks tärni, siis viskas vahepeal mõne peatüki, kus oleks suisa viitesid loopima hakanud. Hiljem sain paremini ree peale - siin tuleb lihtsalt mõnes kohas üks silm kinni pigistada ja teisal ise natuke juurde kujutleda, siis saab kokku täitsa kenakese loo. 

Hakkame halvemast. Esmalt tekitab minus kahjuks kergemat sorti löövet igasugune liiga detailne ettekandjatöö kirjeldamine, mul lihtsalt on tunne, et seda on juba nii palju kordi tehtud, et võiksin ise neid kirjeldusi vorpida. Teiseks löövad mul ohutuled plinkima, kui peategelase (ja tema elu) iseloomustamiseks kuhjatakse tarbetult palju lugejas haletsust tekitavaid ja pisaraid meelitavaid detaile (ema surm, perverdist isa, ise kaelani võlgades, vilets eluase mingi tüübi garaažipealsel, raske töö, õiendavad kolleegid, kriisis kirjatöö, silmapiirilt haihtunud peika, meditsiinilised jamad jne, jne, jne - halloo, seda on ju liiga palju!) Ma ütlen alati - vähem on rohkem, mõjuks palju paremini.

Aga kui siis lugeda neid lamuurist nõretavaid kohti ja need oma peas veidi usutavamaks timmida ja kui lugeda kirjakohti kirjutamisest ja mõelda sinna natuke ise juurde, ah jaa, siis veel need kergelt humoorikad ja sarkastilised torked, mis kohati on päris vaimukad, kuigi iga kord ei tule just kõige paremini esile, sa pead need oma peas läbi mängima, siis saab kokku päris söödava raamatu.

Ah tont sellega, ma ikkagi panen hinde :)

PS. Peategelase valikuga ma absoluutselt ei ole nõus. Ilmselt ma neid romantilisi asju ei tohi väga lugeda, tahaks kohe ju õpetama hakata 😀





Esmaspäev, 26. september 2022

 Ma olen ausalt öeldes veidi väsinud tolmuimejaga WC-s käimisest. 

Tolmuimejaga duši all käimisest.

Tolmuimeja voodi kõrval magamisest.

Tolmuimeja ühes käes, kulp teises käes toidu valmistamisest.

Tahaks paar tundigi rahus olla, ilma et pikakoivalised risti-põiki ringi kihutaks. Jah, nad kappavad ikka uskumatu kiirusega.

Kui keegi kinnipüütud koibikute pealt tükihinda maksaks, oleks ma juba rikas mutt.

Pühapäev, 25. september 2022

Reisiraport

Sitsiilia tuli plaani äkki ja ootamatult, ilmselt mingil augustikuu sumedal õhtul võtsin meeltesegadushoos lennupiletid. Nagu ikka, ahvatlev reklaam sots.meedias, mis lubab kahe kümpsiga sind kohale lennutada... olgu-olgu, seekord nii ei olnud ja üleüldse, ma põhimõtteliselt enam kunagi ei usu ega lenda Ryanairide või Wizzide jms, mis on inimväärikust alandavad. Minek Balti Õhuga (maskivaba lend) ja tulek Lufthansaga (maskiga). Ja kuigi mulle ei meeldi rahast rääkida, siis olen ma saanud noomida, et sedasorti praktilist teavet ei jaga, olgu siis mõned numbrid seekord öeldud. Lennupiletid olid mingi 340 eurot/inimene.

Lennuajad olid rasked ikkagi. Samas oli ka huvitav laupäeva öistel tundidel teele minna. Öösel teatud tundidel teadupärast taksod vanalinnas ei sõida, seega marssisime Pärnu mnt-le. Põhimõtteliselt mingid noored tegid Hollika ees pingil sugu ja keegi urineeris laia kaarega Kultuuriministeeriumi seina vastu. Mis kõik mul ontliku vanainimesena öises linnas nägemata jääb :)

Aga Sitsiilia siis...

... on tore nagu üldse Itaalia lõunapoolsed oblastid. Soe, valge ja kärbsed ei hammusta, nagu ütlevad klassikud. Toit on hea (abikaasa ei jaga seda seisukohta, tal pidavat naine paremat tegema) ja odav. Täiesti edukalt võiks kogu reisi ära elada tänavatoidust. Sitsiilia spetsialiteet arancino (hakklihakaste ja mahlane riis mötserdatud pallikeseks, paneeritud ja frititud kuldseks) maksab 1,50 - 2,50 eurot. Tean jah, et pildil näeb võrdlemisi väheapetiitne välja, aga maitseb siiski hea. Loomulikult sadat sorti pitsalõigud ja panini´id jne. Kohvikus-restos kerge salatiline lisand kuni 4 eurot, pastad-praed alates 8 eurost ja ülemise otsa vaatad ise, kui peenesse lokaali raatsid minna. 



Vein on hea ja odav. Kohvikus kohalikku kraami karahviniga võttes on 6-12 eurot/liiter. Kerge ja maitsev oli see iga jumala kord. Pudeliga on muidugi kallim. Poest ostes saab 3-5 euroga üüratu ja äärmiselt maitsva valiku rüübet. 



Ühistransport toimib hästi ja on igati mõistliku hinnaga. Autot ei rentinudki ja taksot ei kasutanud. Mõned näited. Cataniast (lennujaamalinn) risti läbi saare Palermosse otsebuss 14 eurot/nägu. Cataniast Giardini Naxosesse (mingi 45 min sõitu) 4,90. Ühistranspordis peab tänasel päeval kandma maski. Ja mitte seda tavalist meditsiinilist, vaid FFP2. Meid jäeti seepärast esimesest Palermo bussist maha :) 



Palermo vs. Catania. Tundub, et see on umbes sama teema nagu Tallinn vs. Tartu, Lissabon vs. Porto jne. Mulle sai Palermo tibake sümpaatsemaks, aga ehk seetõttu, et ta oli esimene? Iseenesest ajalooline süda on mõlemal põnev ja ilus. Palermol tundub seda enam olevat, Catanial vähem. Siiski sobivad mõlemad pikkadeks ja aeglasteks kulgemisteks. Ma jõudsin koguni kolmel päeval üle 20 000 sammu astuda, kui see pole ime, mis siis üldse?! Sõltumata, kummast linnast alustad, esimesel paaril päeval tabab nina siiski püsivalt uriiniaroome tänavail. Hiljem sellega harjub ja tundub täitsa mõnus kohalik õhk olema. Kohe lööb silme ette, kuis turismifirmad reklaamivad saart romantilise mesinädalate sihtkohana... ja ma siis kujutan ette seda sinisilmset lennukist väljujat. Sest kuigi Sitsiilia mulle meeldis, siis prügi, fekaale jm jama on kõikjal ikka päris palju. 

Palermo










Catania












Kuurordielu päris hästi mulle ei passi, aga õhku ja avarat vaadet veel on ju vaja, lisaks tahab mõni meist siiski ka ujuda, seega sai peatutud ka Giardini Naxoses. Sealt on mugav külastada mäe otsas asuvat populaarset linnakest Taorminat ja veel kõrgemal asuvat Castelmolat. Need on toredad küll. Kui oled jõudnud juba väisata Prantsuse Rivieral asuvat Eze´i, siis võivad lahjaks jääda. 







Edasi nagu ikka - turud, surnuaiad ja merele. Klassika.


Cappuccini katakombides ei tohi tegelikult pildistada, seega ei saanud need muumiad ka mulle paremini poseerida.






Mis mulle enim meeldis - Sitsiilia elusügis. Vanemad härrad on tõeliselt galantsed, lugupidavad. Kerge kummardus, koguni käesuudlemist oli märgata. Prouad jällegi kelmikad ja kõveriku huumorisoonega (nii palju kui keelt oskamata võimalik suhelda). Parim aeg nende jälgimiseks on õhtusöögieelsed promeneerimised. Ja see viimane on neil päriselt nagu aamen kirikus.

Meeldis, et lihtne sitsiillane saab maailmaasjadest päris hästi aru. Mingi paadimehega, kes tönkas inglise keelt, ja turutüübiga, sai pikemalt rääkida rohepöördest, kütuse hindadest, sõjast. Väga eluterve arusaam asjadest oli. Tegelikult ei ole ju muutunud muu kui vaid see, et ahel on pikem ja kasusaajate ring suurem, muus osas same shit is going on. Ja suurema osa pahategude tagant paistavad teadagi mis riigi kõrvad. 

Öömaju oli kolm, kõik bookingust ja väiksemat sorti (ehk siis mõne üüritoaga linnamajakesed). Võtsin eesmärgiks jääda eelarvega alla 100 eurot/öö. Õnnestus küll, kuigi napilt-napilt. Samas oma süü, võtsin ju siiski võrdlemisi viimasel minutil, mitu kuud varem broneerides oleks valik suurem ja hind madalam. Täiesti okei elamised, puhtad ja viisakad. Mõnes koristati iga päev, mõnes mitte. Palermo oma oli veidi väsinum, Giardini Naxoses võrdlemisi uus ja värske, Catania oma oli nagu muuseumis ööbiks :) 






Hommikusöök oli kõigil hinna sees ja kuigi kõik B. tagasisided pahandasid, et andke mi-da-gi-gi soolast hommikusöögiks (itaallastel ju hommikuti vaid magusad sarvesaiad, koogikesed-keeksikesed, jogurt jms), siis midagi olid need sitsiillased ometi ära õppinud - soolast saime kõigis kolmes kohas. Kuigi õudselt vähe ja hiljaks ei tohtinud jääda, siis ilma ka jäid. Üleüldse ma mõtlen, et vaat kui lihtne on neil seal see hommikusöögi teema majutuses, ei mingit jantimist kaerahelbepudru, praemuna ja omletiga, tomati-kurgi jm värske kraamiga. Kohv oligi vaid see, millega nad pidid sinu lauda istudes vaeva nägema. Kui mul siin lepitaks sellise hommikusöögiga, siis hakkaksin kohe esimesest päevast uuel hooajal samuti hommikueinet pakkuma. Lisaks olid söögikellaajad rangelt kivisse raiutud, väga lühikesed ja jäigad. 


PS. Etna otsa ei roninudki.

PPS. Varvast ei pistnud vette kordagi.




Reede, 23. september 2022

Koidutäht / Knausgård

Knausgård, kes seni meile teada oma kuueosalise autobiograafilise kraamiga (kas kaks viimast jäidki eesti keeles ilmumata?), proovib kätt seekord fiktsiooniga. Žanriliselt üritab ta tabada mitut sihtmärki, natuke nagu põnevik, veidi apokalüptilistes meeleoludes ekslemist, ka religioosne alltekst kenasti olemas.

On kaks lämbelt kuuma päeva augustikuus. Üheksa eripalgelist tegelast: Arne, kes püüab toime tulla vaimselt ebastabiilse kunstnikust abikaasa Tove ja lastega, tema taskufilosoofist lapsepõlvesõber ja peaaegu naaber Egil, kirikuõpetaja Kathrine, kes hoolimata turvalisest ja toimivast pereelust tunneb järsku soovi oma abielust välja astuda, endas ja tulevikus kahtlev nooruke Iselin, lasteaiakasvataja Emil, tümikas ajakirjanik Jostein ja tema psühhiaatriahaiglas öövahina töötav naine Turid, haiglas töötav ja oma Parkinsoni käes vaevlevat ema hooldav Solveig, siis Vibeke, kes... olgu, aitab küll, sest isegi kui siin lahata kõiki üheksat peamist karakterit, siis on paras hulk veel kõrvaltegelasi, kes samuti tähtsad ja saavad võrdlemisi palju leheruumi.

Tegelased on omavahel seotud, kuid äärmiselt lõdvalt. Kuna raamat on parajalt mahukas ja mõnel lugejal kulub selle konsumeerimiseks ehk koguni nädalaid, siis julgen kohe lohutada - kui need seosed jäävadki märkamata või oma kõvakettal salvestamata, siis ega see kuigi suur katastroof ole, lugemisrõõm sellest ei vähene. Tõsi, vahepeal hakkad ilmselt siiski tagasi lehitsema. Ma küll hakkasin. Sest üks asi on nimed, mida on palju ja mis on sarnased (mõnus ajugümnastika!), teine teema on, et nende teed kohati ristuvad. Ja siis sa nuputadki, et kas sellest hargneb mingi pikem liin või oli see juhuslik. Mulle tundub, et enamasti ei hargnenud sealt miskit edasi, aga alateadvus läks juba käima :) Ikka mõtled, et kui Emil mängis mingis bändis, aga samas ühe teise (kui see oli ikka teine) bändi liikmed leiti tapetuna või kui Turid töötas hullaris, aga Arne oma naise Tove samuti ühte sellisesse asutusse viis, siis kas...?

Aga nagu öeldud, ei ole tarvis üle mõelda. Minu jaoks on Knausgårdi tugevus ennekõike siiski valusterav argieluliste situatsioonide kirjeldamine. Ta o n selles neetult hea! Sa loed neid ebameeldivaid, samas äärmiselt reaalseid ja vabalt juba homme sinugagi juhtuda võivaid seiku, ja võpatad ebamugavusest. Olgu selleks lasteaednik Emili mähkimisaluselt maha pillatud lapse juhtum, Iselini ebamugav kohtumine oma keskkooliaegse õpetajaga, Kathrine ja tema abikaasa eskaleeruv petmiskahtlus... need on nii kuratlikult ehedalt edasi antud.

Mitmed otsad jäävad lahtiseks, eeldan, et põhjuseks triloogia esimene raamat. Nüüd on iseasi, et kuidas järgmiste osade ilmudes kõike eelnevat mäletada, peaks ehk aegsasti mingi tabeli valmis joonistama :)?

Nii-nii, aga see poleks ju mina, kui ma natuke ei vinguks ka. Seega kui üldse midagi ette heita, siis mulle tundub, et autoril läks vahepeal endal ka selle suure tegelastekamba peale miskit risti-rästi sassi. No need kattuvused on küll pisiasjad, aga torkavad lugejale silma. Keegi (ma õnneks enam ei mäleta kindlalt kes, äkki Jostein ja hiljem Turid) kakerdas hämaras metsa all ja kirus ja vihkas metsa, teine tegelane tegi hiljem seda kuidagi liiga sarnaselt. Või Kathrine nähvamine lennujaamas kohatud tüübile, mis sarnanes hiljem Josteini toorutsemisega (viimase natuuriga see kuidagi sobis, Kathrine puhul mõjus veidralt). Ja muud sellist nipet-näpet. Aga samas eks sellise tellise peale lähe ikka midagi lappesse, mõni mõis.




Neljapäev, 22. september 2022

Kuulamist

 Rahva Raamatu uus audioraamatute laenutamise rakendus on viimaks üles saanud ja eestikeelset kraami on sinna natuke ka juba kogunenud. 

Kel lugemisega kehvad suhted, siis "Minu Hiiumaad" saab samuti sealt kuulata. Kahjuks minu enda häälega. Aga te võtke paar pokaali kõrvale, siis ehk kannatab kuulata küll.




Laupäev, 10. september 2022

Nädalaraport

 1. Kultuuriga on varsti pekkis. Vaatan teatrite saaliplaane ja piletimüüki ja see on karm, mis on toimunud. Kui muidu oli nii masendav vaatepilt peamiselt Draamateatris, siis ega Linnateatri pilt on ka nutune. Natuke nüüd aitas see sooduskampaania, mida mõlemad teatrid tegid, aga ikkagi... Samas ega reps on ka selline, et üha vähem on lavastusi, mis isutavad. Aga eks meil ongi liiga palju teatreid, olen nõus. No võtsin siis Osnapi ja Polkovniku lese ja Yerma ja nipet-näpet veel. 

Sama kehtib ka raamatute kohta. Hinnad panevad praegu sellise kapakuga üles, et ilmselgelt mõned kirjastused kaovad ja olemasolevad peavad oma sõelad tihedamaks tegema ja varsti oleme olukorras, kus valdavalt ostavadki raamatuid vaid raamatukogud ja ega nemadki ju vaatavad, keda ja kui palju osta. Ja kuigi ma olen siiani meeletult tänulik raamatukogudele, kes on mind usinasti ostnud, siis motivatsiooni kirjutada jääb ometi aina vähemaks :( Samas vaimus langus jätkub, siis mõne aja pärast hakkame rääkima tiraažidest, mis kõigest kolmekohalised...

2. Sain Eesti Pimedate Raamatukogule lõunamaa-raamatu sisse loetud. Häbi oli küll, sest lubasin seda juba kevadel teha, aga siis tuli seenetrip ja siis juba saarehooaeg ja... Järgmiseks hakkan lugema Delermi, see on puhas nauding. See raamat hullutas mind kunagi päris korralikult, olen seda ammu passinud, et endalegi koju osta, nüüd viimaks sain osta.ee lehel küüned taha. Nüüd olen viimaks sealmaal, et kõik mulle kõige-kõige olulisemad raamatud on mul kodus olemas. Need on raamatud, mis hoiavad mind ka kõige raskemal ajal koos.

3. Seitse või kaheksa või ma ei tea mitu aastat tagasi Tallinnasse tulles olin mäletatavasti hädas nende muukeelsete klienditeenindajatega. Otsisin tikutulega eestikeelseid, aga ega kellegagi püsisuhteks naljalt ei läinud. Nüüd olen ringiga muukeelsete juures tagasi... ja avastasin, et mulle vist isegi meeldib see olukord. Istusin kahel järjestikusel päeval päris palju tunde ukrainlanna ja venelanna toolis ja päris hea oli mitte suhelda. Puhkus suisa. Ja jube palju häid ideid tuli selle ajaga pähe. 

4. Süüria-raamat sai neljapäeval esitletud. Nende raamatuesitlustega on muidugi ka kööga. Neid on vist liiga palju, mulle tundub. Asi ei ole kuulsas või vähem kuulsas autoris, ei ole ka teemas ega raamatus endas. Publikut lihtsalt ei ole. Pole ju kohustust raamatut osta, tore ka niisama autorit kuulata - aga ikka ei tulda. Või siis vastupidi, kes raamatut tahab, siis esitluspäeval on ju 10-20% soodsam, just nagu oleks põhjust läbi hüpata. Aga ei. 




5. Reedel pidin Taani-raamatu esikale minema (seal vist isegi oli veidi rahvast), aga kuna kallid naabrid andsid peohoiatuse, siis läksime reede ööseks Hiiumaale magama ja ma ei saanudki esikale. Hiiumaale mineku mõte oli ainuõige (kuigi meie plaanidesse absoluutselt sobimatu ja üleüldse ei ole need üheöised sutsakad mu lemmikud), sest pidu oli vist ikka vägev, kuna meiegi telefoninumbrid aeti välja ja uuriti asja, sest... no päris mitu maja edasi olid inimesed hommikuni magamata. Räägi veel vanalinna paksudest müüridest ja seintest :)

6. Taani-esikale mittejõudmise positiivne pool oli see, et vaatasin siis järgi selle "Õhtu" saate, kus autor esines (Taani autoriga ma polegi silmast silma kohtunud) ja kuna jäin saadet pikemalt vaatama, siis sattusin kogemata mingile näitlejate mängule, kus loeti ette kentsakamaid juhtumisi ja tüübid, pidid siis ära arvama, kellega nende seast iga lugu juhtus. Mängus oli tänavune Soonlepa "Agulihärrade" juhtum, kus trupp unustas mandrile maha olulise kleidi ja arstikitli (mõlemad pidid olema ka tugevalt retrohõngulised). Naistekleidiga aitas hädast välja naabrimees Tabor ja arstikitliga saare teises otsas suvitavad Piip ja Tuut (kes õnneks nagunii olid ka etendusele tulemas). Ei tundu ju suur asi, kui mainida, et see juhtus umbes poolteist tundi enne etenduse algust, siis oli ikka küll kõva telefoneerimine üle saare.

7. Hiius käimine andis ka positiivse impulsi lendamise osas (mis mulle ju iseenesest meeldib, aga lihtsalt see üles paistetamine on ebamugav), sest kohtusime Sergodega (mõlemad abikaasad on tänasel päeval 95-aastased ja neil on viimastel aegadel sada hullu haigust kallal olnud) ja kelle vastus küsimusele, et kuidas on tunded seoses eelseisva pika lennuga (iga sügis lendavad ju üle ookeani tagasi), et oh, pole midagi, lendamine on ju nii mugavaks tehtud. Tõsi, mõned viimased aastad lendavad nad juba äriklassis, aga selles vanuses ja sellise konditsiooni juures ei ole mu meelest enam suurt vahet, kas äri- või tavaklassis lennata, ühtviisi karm on see ikka. 

8. Selveris oli graavilõhe pakkumises hinnaga 19,99/kg. Enam ei mäletanudki sellist hinda. Olen igaks juhuks nüüd iga päev söönud, sest äkki ülejäänud aasta tuleb jälle 40+ eurist hinda vaadata.

9. Ämblikud sigatsevad Hiiumaal endiselt. Jube stressirikas. Ses suhtes on siin linnas ikka hästi pingevaba see duši all käimine, enda kuivatamine, kraanikausi juures käimine, magamine... no sõnaga kõik. 

10. Meri oli seekord kodust puhta ära läinud. Soonlepa laht oli peaaegu veest lage :) Meie paadisild nägi kuival välja nagu mingi pooletoobiste veiderdamine. Praegu oleks selle talveks välja võtmine muidugi eriti hõlbus. Kalamehed olid võrgud sisse pannud, aga needki olid poolest saadik kuival.



11. Teen täna ka midagi erandlikku - annan kaks filmisoovitust. Üks on lihtsalt nii haige, et see on juba peaaegu et hea... jah, ma räägin "Marju" filmist. Teine on "Maailma halvim inimene". Mäletan, kui see oli kinos, aga kuidagi ei klappinud ajagraafikusse. Oleks olnud küll väärt kinno minemist. 


Olge mõnusad ja kohtume mõne aja pärast!

Neljapäev, 8. september 2022

Ema tuba / Kasemaa

 Tundub olevat selline raamat, mis võib meeldida kohe vägagi või siis vastupidi - ei lähe üldse. Sest põhimõtteliselt on raamatu tuumaks üks läbiv mõte: unistus päästa tulekahju ja kindlustuspettuse abil oma ema viletsast hurtsikust (ja ühtlasi ka suuremast vaesusest). Kõik muu on tiirutamine selle mõtte ümber: tulekahju korralduslik pool, edasiste sammude kujutamine, unelemine elust uuemas ja uhkemas kodus...  Laual on teemad nagu koduhäbi, vaesushäbi, vaesuse lahti kirjeldamine, kuni selle õhku visatud intrigeeriva mõtteni välja, et äkki poleks autor/mina-jutustaja geigi, kui poleks noore poisina vaesuses püherdanud, oleks ikka sebinud tüdrukuid ja elanud teistsugust elu.

Minu jaoks oli lobe ja mõnus lugemine, mõneti ajastupeegel. Stiililt meenutab kangesti Õnnepalu, nii et võiks ju küll massidele sobida :) 

Kui üldse millegi üle nuriseda, siis vaatan, et sama asi mis "Vanapoisiga" -  mingisugused kordused ja sama mõtte ümber liiga pikalt tiirutamised. 



Teisipäev, 6. september 2022

Üks ring sai täis

"Minu Taani. Eesti viiking trussikuid õmblemas" on ilmunud ja mul tunne, nagu oleks üks ring täis saanud. Küllap ongi. Veider tunne ju - see Minu Taani on 12 aastat olnud fraasiks, mida tahes või tahtmata ikka olen Maega seostanud. Edaspidi saab olema teisiti.

Ja tõi see ju minu kirjutamise juurde. Ma ei olnud enne selle kirjutamist kunagi, mitte kunagi mõelnud, et ma võiksin kirjutada käsikirja, mis saab raamatuks, päris raamatuks. Taani loo, ehk siis mu ema loo, nagu tänaseks juba laiemaltki teada, raamatuks vormimist ma ei kahetse. Kuigi üle ma seda loomulikult ei kavatse lugeda :) Esimeseks kirjanduslikuks lapsukeseks jääb igatahes. 



Nüüd on Taavi lugu. Hoopis teistsugune. Ja mul on hea meel, et see on kardinaalselt erinev. Autor on noorem, ta on mees, ta sukeldus tudengiellu, siin raamatus on valdavalt rahvusvaheline seltskond ja mõneti ongi see seiklustest elu äärealadel. Mul on tunne, et tegelikult on see nüüd see "Minu Taani", mida oodati ammu ja oli ammu ka tarvis, sest neid noori tudengihakatisi läheb sinna Taani ju nii palju, nad vajavad seda pisukest kirjanduslikku turgutust stardiks. Minu "Minu Taanist" nad seda ilmselgelt ei saanud.

Tõsi, mõned kattuvad teemad on siiski. Taani õlitatud masinavärk, mis ometi iga väiksemagi kõrvalekalde korral umbe jookseb. Veider bürokraatia. Mõndagi söögist ja joogist. Kivisse raiutud traditsioonid, mida ükski loodusjõud ei murra.

Täna on see hetk, mil minu kirjutatud või sisutoimetatud raamaturivi ajaskaala alguses ja lõpus seisavad sama pealkirjaga raamatud. 


Esmaspäev, 5. september 2022

Peaasi, et oleks kirge / Kilgas

 Esiotsa lubasin mitte lugeda, sest noh... see kaanekujundus. Ma uskusin tõsimeeli, et see on mingi nali, selline kehvemapoolne nali siis. Mul oli kogu aeg tunne, et see on turundustrikk, mis rahva ette mitu kuud varem paisata, et siis raamatu päriselt ilmudes teha kõigile ninanips ja esitleda väärikas raamat.

Sisuga olid lood siiski paremad, sellega on võimaluste piires tööd tehtud ja vaeva nähtud. Elulooraamatule kohaselt on püütud Tõnu Kilgase elu lahata sünnist saadik, juurde lisatud ohtralt pildimaterjali. Tõsi, eks need pildid kohati tikutopsisuurused olid ja ma tundsin, et ennemini oleks ehk võinud neid olla vähem, aga siis suuremalt. 

Peatükid on lühikesed, teemad selged ja lihtsad. Mõned kohas küll tekkisid küsimused, mis vastuseta jäidki (või siis eeldati, et kõik teavad nagunii ise juba kõike, mul õnneks oli kõrval tark mees taskus, kes siis sai puuduliku toimetajatöö ära teha). Veidi keerulisemaks läks siis, kui jõudis aeg käsitleda raskemaid teemasid. Siis läheb jutt ümmargusemaks ja selgus kaob. Teisalt ma muidugi mõistan autorit, ega ei taha keegi ju keerulistest ja komplitseeritud teemadest kõnelda, samas elulooraamatut käsile võttes sellest ei pääse, muidu jääb poolik maik man. Või nagu hiljuti Köhlmeieri raamatus oli öeldud, et kirjanduses kedagi või midagi siidikinnastega käsitledes head asja ei saa.  Aga jääb lootus, et tuleb veel ja veel raamatuid ja küllap siis kokku ka mingi üldpilt tuleb. Üks haru sai praegu vähemalt kajastatud.

Lugeda oli siiski tore, täiesti ühe õhtu lugu. 


Pühapäev, 4. september 2022

Lugemisi

 "Idüll uppuva koeraga" Michael Köhlmeier

Ühest küljest ju ei juhtugi suurt miskit ja see vähenegi on edasi antud kuidagi kiretult, ent kõik see kokku on võluv ja õrn ja ehe. 

Kohtuvad kirjanik ja tema toimetaja, kelle vahel seni olnud võrdlemisi ametlik ja distantseeritud suhtlemine, nüüd tuleb toimetaja kirjanikult tema Alpi linnakesse külla ja... no kujutage ise sarnast olukorda ette. 



"Meie küla eided Viljandit tuunimas. Üks muhe taaskasutusraamat" Ave Nahkur, Krista Kivisalu

Selle raamatu loed läbi, uurid tähelepanelikult pilte (neid on palju ja need on hea kvaliteediga), ja tunne on, nagu olekski Viljandis ära käinud. Hea tunne jääb sisse, selline helge.

Esimene pool on Ave Nahkurist endast, küll vist koostaja Krista Kivisalu sule läbi. Siin on tehtud põgus ülevaade majadest, mida Ave elus hoidnud ja siis praeguste Viljandi majade põnevamate päästeoperatsioonide ja tuunimiste kirjeldused. Teine pool raamatust moodustub vahvatest Viljandi tegelinskitest, kel kas natuke sarnased kalduvused või kes muul moel väärtustavad taaskasutust, nt abilinnapea Kristjan Mändmaa, Kondase keskuse haldjad Mari Vallikivi ja Mare Hunt, Viljandi maskotiks kujunenud Justin Petrone, taaskasutuse hull entusiast Kiti Põld jt.

Lustakas ja (teoreetiliselt!) inspireeriv taaskasutusraamat.



"Oota kevadeni, Bandini" John Fante

Jälle üks kuldaväärt raamat Postimehe romaanisarjas. Väga puhta poeetilise stiiliga, nauding lugeda.

Eks ta väheke kurvavõitu ole - rõhuv vaesus ja häbi selle pärast, pere vanima poja esimene õnnetupoolne armastus, aumeheks saamine ja jäämine, samas soontes vemmeldamas lõunamaa mehepoegade kuum veri. No mida sa sellises olukorras siis valid ja teed, eks ole.


"Elus" Rain Siemer

Äärmiselt tänuväärne raamat, mille võiks igaüks läbi lugeda. Ja seda mitte selles kartuses, et vintske tõbi võiks sind ennast kimbutada, aga kedagi lähedastest suure tõenäosusega see varem või hiljem raputab, ja küll on hea siis neid soovitusi ja nõuandeid juba teada.
Tempo on lool väga hea, liigset heietamist ei ole, aga kõik vajalik saab öeldud. Võib-olla päris lõpus oleks oodanud paar lõiku lastesaamise teemal (sest see on keemiaravijärgselt oluline teema ja oli eelnevalt mureks ka loo jutustajal endal), ent ehk oli see liialt eraeluline siis, et ei tahetud sel eraldi peatuda, mõistetav.