Tundub olevat selline raamat, mis võib meeldida kohe vägagi või siis vastupidi - ei lähe üldse. Sest põhimõtteliselt on raamatu tuumaks üks läbiv mõte: unistus päästa tulekahju ja kindlustuspettuse abil oma ema viletsast hurtsikust (ja ühtlasi ka suuremast vaesusest). Kõik muu on tiirutamine selle mõtte ümber: tulekahju korralduslik pool, edasiste sammude kujutamine, unelemine elust uuemas ja uhkemas kodus... Laual on teemad nagu koduhäbi, vaesushäbi, vaesuse lahti kirjeldamine, kuni selle õhku visatud intrigeeriva mõtteni välja, et äkki poleks autor/mina-jutustaja geigi, kui poleks noore poisina vaesuses püherdanud, oleks ikka sebinud tüdrukuid ja elanud teistsugust elu.
Minu jaoks oli lobe ja mõnus lugemine, mõneti ajastupeegel. Stiililt meenutab kangesti Õnnepalu, nii et võiks ju küll massidele sobida :)
Kui üldse millegi üle nuriseda, siis vaatan, et sama asi mis "Vanapoisiga" - mingisugused kordused ja sama mõtte ümber liiga pikalt tiirutamised.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar