Koidutäht / Knausgård

Knausgård, kes seni meile teada oma kuueosalise autobiograafilise kraamiga (kas kaks viimast jäidki eesti keeles ilmumata?), proovib kätt seekord fiktsiooniga. Žanriliselt üritab ta tabada mitut sihtmärki, natuke nagu põnevik, veidi apokalüptilistes meeleoludes ekslemist, ka religioosne alltekst kenasti olemas.

On kaks lämbelt kuuma päeva augustikuus. Üheksa eripalgelist tegelast: Arne, kes püüab toime tulla vaimselt ebastabiilse kunstnikust abikaasa Tove ja lastega, tema taskufilosoofist lapsepõlvesõber ja peaaegu naaber Egil, kirikuõpetaja Kathrine, kes hoolimata turvalisest ja toimivast pereelust tunneb järsku soovi oma abielust välja astuda, endas ja tulevikus kahtlev nooruke Iselin, lasteaiakasvataja Emil, tümikas ajakirjanik Jostein ja tema psühhiaatriahaiglas öövahina töötav naine Turid, haiglas töötav ja oma Parkinsoni käes vaevlevat ema hooldav Solveig, siis Vibeke, kes... olgu, aitab küll, sest isegi kui siin lahata kõiki üheksat peamist karakterit, siis on paras hulk veel kõrvaltegelasi, kes samuti tähtsad ja saavad võrdlemisi palju leheruumi.

Tegelased on omavahel seotud, kuid äärmiselt lõdvalt. Kuna raamat on parajalt mahukas ja mõnel lugejal kulub selle konsumeerimiseks ehk koguni nädalaid, siis julgen kohe lohutada - kui need seosed jäävadki märkamata või oma kõvakettal salvestamata, siis ega see kuigi suur katastroof ole, lugemisrõõm sellest ei vähene. Tõsi, vahepeal hakkad ilmselt siiski tagasi lehitsema. Ma küll hakkasin. Sest üks asi on nimed, mida on palju ja mis on sarnased (mõnus ajugümnastika!), teine teema on, et nende teed kohati ristuvad. Ja siis sa nuputadki, et kas sellest hargneb mingi pikem liin või oli see juhuslik. Mulle tundub, et enamasti ei hargnenud sealt miskit edasi, aga alateadvus läks juba käima :) Ikka mõtled, et kui Emil mängis mingis bändis, aga samas ühe teise (kui see oli ikka teine) bändi liikmed leiti tapetuna või kui Turid töötas hullaris, aga Arne oma naise Tove samuti ühte sellisesse asutusse viis, siis kas...?

Aga nagu öeldud, ei ole tarvis üle mõelda. Minu jaoks on Knausgårdi tugevus ennekõike siiski valusterav argieluliste situatsioonide kirjeldamine. Ta o n selles neetult hea! Sa loed neid ebameeldivaid, samas äärmiselt reaalseid ja vabalt juba homme sinugagi juhtuda võivaid seiku, ja võpatad ebamugavusest. Olgu selleks lasteaednik Emili mähkimisaluselt maha pillatud lapse juhtum, Iselini ebamugav kohtumine oma keskkooliaegse õpetajaga, Kathrine ja tema abikaasa eskaleeruv petmiskahtlus... need on nii kuratlikult ehedalt edasi antud.

Mitmed otsad jäävad lahtiseks, eeldan, et põhjuseks triloogia esimene raamat. Nüüd on iseasi, et kuidas järgmiste osade ilmudes kõike eelnevat mäletada, peaks ehk aegsasti mingi tabeli valmis joonistama :)?

Nii-nii, aga see poleks ju mina, kui ma natuke ei vinguks ka. Seega kui üldse midagi ette heita, siis mulle tundub, et autoril läks vahepeal endal ka selle suure tegelastekamba peale miskit risti-rästi sassi. No need kattuvused on küll pisiasjad, aga torkavad lugejale silma. Keegi (ma õnneks enam ei mäleta kindlalt kes, äkki Jostein ja hiljem Turid) kakerdas hämaras metsa all ja kirus ja vihkas metsa, teine tegelane tegi hiljem seda kuidagi liiga sarnaselt. Või Kathrine nähvamine lennujaamas kohatud tüübile, mis sarnanes hiljem Josteini toorutsemisega (viimase natuuriga see kuidagi sobis, Kathrine puhul mõjus veidralt). Ja muud sellist nipet-näpet. Aga samas eks sellise tellise peale lähe ikka midagi lappesse, mõni mõis.