Esmaspäev, 5. september 2022

Peaasi, et oleks kirge / Kilgas

 Esiotsa lubasin mitte lugeda, sest noh... see kaanekujundus. Ma uskusin tõsimeeli, et see on mingi nali, selline kehvemapoolne nali siis. Mul oli kogu aeg tunne, et see on turundustrikk, mis rahva ette mitu kuud varem paisata, et siis raamatu päriselt ilmudes teha kõigile ninanips ja esitleda väärikas raamat.

Sisuga olid lood siiski paremad, sellega on võimaluste piires tööd tehtud ja vaeva nähtud. Elulooraamatule kohaselt on püütud Tõnu Kilgase elu lahata sünnist saadik, juurde lisatud ohtralt pildimaterjali. Tõsi, eks need pildid kohati tikutopsisuurused olid ja ma tundsin, et ennemini oleks ehk võinud neid olla vähem, aga siis suuremalt. 

Peatükid on lühikesed, teemad selged ja lihtsad. Mõned kohas küll tekkisid küsimused, mis vastuseta jäidki (või siis eeldati, et kõik teavad nagunii ise juba kõike, mul õnneks oli kõrval tark mees taskus, kes siis sai puuduliku toimetajatöö ära teha). Veidi keerulisemaks läks siis, kui jõudis aeg käsitleda raskemaid teemasid. Siis läheb jutt ümmargusemaks ja selgus kaob. Teisalt ma muidugi mõistan autorit, ega ei taha keegi ju keerulistest ja komplitseeritud teemadest kõnelda, samas elulooraamatut käsile võttes sellest ei pääse, muidu jääb poolik maik man. Või nagu hiljuti Köhlmeieri raamatus oli öeldud, et kirjanduses kedagi või midagi siidikinnastega käsitledes head asja ei saa.  Aga jääb lootus, et tuleb veel ja veel raamatuid ja küllap siis kokku ka mingi üldpilt tuleb. Üks haru sai praegu vähemalt kajastatud.

Lugeda oli siiski tore, täiesti ühe õhtu lugu. 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar