Üks ring sai täis

"Minu Taani. Eesti viiking trussikuid õmblemas" on ilmunud ja mul tunne, nagu oleks üks ring täis saanud. Küllap ongi. Veider tunne ju - see Minu Taani on 12 aastat olnud fraasiks, mida tahes või tahtmata ikka olen Maega seostanud. Edaspidi saab olema teisiti.

Ja tõi see ju minu kirjutamise juurde. Ma ei olnud enne selle kirjutamist kunagi, mitte kunagi mõelnud, et ma võiksin kirjutada käsikirja, mis saab raamatuks, päris raamatuks. Taani loo, ehk siis mu ema loo, nagu tänaseks juba laiemaltki teada, raamatuks vormimist ma ei kahetse. Kuigi üle ma seda loomulikult ei kavatse lugeda :) Esimeseks kirjanduslikuks lapsukeseks jääb igatahes. 

Nüüd on Taavi lugu. Hoopis teistsugune. Ja mul on hea meel, et see on kardinaalselt erinev. Autor on noorem, ta on mees, ta sukeldus tudengiellu, siin raamatus on valdavalt rahvusvaheline seltskond ja mõneti ongi see seiklustest elu äärealadel. Mul on tunne, et tegelikult on see nüüd see "Minu Taani", mida oodati ammu ja oli ammu ka tarvis, sest neid noori tudengihakatisi läheb sinna Taani ju nii palju, nad vajavad seda pisukest kirjanduslikku turgutust stardiks. Minu "Minu Taanist" nad seda ilmselgelt ei saanud.

Tõsi, mõned kattuvad teemad on siiski. Taani õlitatud masinavärk, mis ometi iga väiksemagi kõrvalekalde korral umbe jookseb. Veider bürokraatia. Mõndagi söögist ja joogist. Kivisse raiutud traditsioonid, mida ükski loodusjõud ei murra.

Täna on see hetk, mil minu kirjutatud või sisutoimetatud raamaturivi ajaskaala alguses ja lõpus seisavad sama pealkirjaga raamatud.