Ma hinde jätaks vist seekord panemata, sest tunded on ikka päris seinast seina. Esimese hooga tahtsin pooleli jätta, sest no ei läinud käima, seejärel jätkata ja lajatada kaks tärni, siis viskas vahepeal mõne peatüki, kus oleks suisa viitesid loopima hakanud. Hiljem sain paremini ree peale - siin tuleb lihtsalt mõnes kohas üks silm kinni pigistada ja teisal ise natuke juurde kujutleda, siis saab kokku täitsa kenakese loo.
Hakkame halvemast. Esmalt tekitab minus kahjuks kergemat sorti löövet igasugune liiga detailne ettekandjatöö kirjeldamine, mul lihtsalt on tunne, et seda on juba nii palju kordi tehtud, et võiksin ise neid kirjeldusi vorpida. Teiseks löövad mul ohutuled plinkima, kui peategelase (ja tema elu) iseloomustamiseks kuhjatakse tarbetult palju lugejas haletsust tekitavaid ja pisaraid meelitavaid detaile (ema surm, perverdist isa, ise kaelani võlgades, vilets eluase mingi tüübi garaažipealsel, raske töö, õiendavad kolleegid, kriisis kirjatöö, silmapiirilt haihtunud peika, meditsiinilised jamad jne, jne, jne - halloo, seda on ju liiga palju!) Ma ütlen alati - vähem on rohkem, mõjuks palju paremini.
Aga kui siis lugeda neid lamuurist nõretavaid kohti ja need oma peas veidi usutavamaks timmida ja kui lugeda kirjakohti kirjutamisest ja mõelda sinna natuke ise juurde, ah jaa, siis veel need kergelt humoorikad ja sarkastilised torked, mis kohati on päris vaimukad, kuigi iga kord ei tule just kõige paremini esile, sa pead need oma peas läbi mängima, siis saab kokku päris söödava raamatu.
Ah tont sellega, ma ikkagi panen hinde :)
PS. Peategelase valikuga ma absoluutselt ei ole nõus. Ilmselt ma neid romantilisi asju ei tohi väga lugeda, tahaks kohe ju õpetama hakata 😀
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar