Pühapäev, 4. september 2022

Lugemisi

 "Idüll uppuva koeraga" Michael Köhlmeier

Ühest küljest ju ei juhtugi suurt miskit ja see vähenegi on edasi antud kuidagi kiretult, ent kõik see kokku on võluv ja õrn ja ehe. 

Kohtuvad kirjanik ja tema toimetaja, kelle vahel seni olnud võrdlemisi ametlik ja distantseeritud suhtlemine, nüüd tuleb toimetaja kirjanikult tema Alpi linnakesse külla ja... no kujutage ise sarnast olukorda ette. 



"Meie küla eided Viljandit tuunimas. Üks muhe taaskasutusraamat" Ave Nahkur, Krista Kivisalu

Selle raamatu loed läbi, uurid tähelepanelikult pilte (neid on palju ja need on hea kvaliteediga), ja tunne on, nagu olekski Viljandis ära käinud. Hea tunne jääb sisse, selline helge.

Esimene pool on Ave Nahkurist endast, küll vist koostaja Krista Kivisalu sule läbi. Siin on tehtud põgus ülevaade majadest, mida Ave elus hoidnud ja siis praeguste Viljandi majade põnevamate päästeoperatsioonide ja tuunimiste kirjeldused. Teine pool raamatust moodustub vahvatest Viljandi tegelinskitest, kel kas natuke sarnased kalduvused või kes muul moel väärtustavad taaskasutust, nt abilinnapea Kristjan Mändmaa, Kondase keskuse haldjad Mari Vallikivi ja Mare Hunt, Viljandi maskotiks kujunenud Justin Petrone, taaskasutuse hull entusiast Kiti Põld jt.

Lustakas ja (teoreetiliselt!) inspireeriv taaskasutusraamat.



"Oota kevadeni, Bandini" John Fante

Jälle üks kuldaväärt raamat Postimehe romaanisarjas. Väga puhta poeetilise stiiliga, nauding lugeda.

Eks ta väheke kurvavõitu ole - rõhuv vaesus ja häbi selle pärast, pere vanima poja esimene õnnetupoolne armastus, aumeheks saamine ja jäämine, samas soontes vemmeldamas lõunamaa mehepoegade kuum veri. No mida sa sellises olukorras siis valid ja teed, eks ole.


"Elus" Rain Siemer

Äärmiselt tänuväärne raamat, mille võiks igaüks läbi lugeda. Ja seda mitte selles kartuses, et vintske tõbi võiks sind ennast kimbutada, aga kedagi lähedastest suure tõenäosusega see varem või hiljem raputab, ja küll on hea siis neid soovitusi ja nõuandeid juba teada.
Tempo on lool väga hea, liigset heietamist ei ole, aga kõik vajalik saab öeldud. Võib-olla päris lõpus oleks oodanud paar lõiku lastesaamise teemal (sest see on keemiaravijärgselt oluline teema ja oli eelnevalt mureks ka loo jutustajal endal), ent ehk oli see liialt eraeluline siis, et ei tahetud sel eraldi peatuda, mõistetav.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar