kolmapäev, 27. mai 2020

Ilus aeg

(katkend raamatust "Minu Hiiumaa", peatükk "Maikuu mõtteuiud")


Kui ma puhkaksin, päriselt puhkaksin, siis ikka Eestimaal. Kui ma puhkaks Eestimaal, siis kindlasti Hiiumaal. Ja kui ma puhkaksin Hiiumaal, siis just nimelt maikuus. 

Teist nii ilusat ja enneolematult võimast kuud lihtsalt ei ole. Meie looduse võim ja vägi avaldub just maikuus. Ei juunis, mil jaanile tuleb vastu minna puhvaikas ja talvesaabastes. Ei juulis, mil hinges on segadus, et kas on see pikaleveninud jahe kevad või juba lõpule jõudmas suvi. Ega ka mitte augustis, mil sügis juba närviliselt uksele koputab. 




Maikuus ma kuulen, ma näen rohu tärkamist, pungade puhkemist puudel. Kõik sirutub, kiiremini, kaugemale, kõrgemale. Loodus just nagu teaks, et kõigega on kiire, nii kiire. On rutt, et end läbi murukamara pressida, on rutt, et seemnest idaneks võrsed ja kuna kõik kiirustab üheskoos, on igaühel rutt valgusele ja soojusele lähemale sirguda. Igavene võitlus oma koha eest siin päikese all. Värvid on kirkad ja puhtad ja selged. Käid paar päeva mandril ära ja tagasi tulles on juba nii mõnigi vaade kadunud, rohelusse mattunud. Äsja niidetud murust viskuvad suisa tundidega hüperaktiivsed võililled. Ühel hetkel on kased hiirekõrvus, teisel hetkel toomepuud õide puhkemas, alles nägid nurmenuku esimesi õienupse kusagil lehtede vahel peidus, järgmisel hetkel venivad nende varred taevastesse kõrgustesse. 



Mais saabuvad alati ka pääsukesed. Nende vidiit-vidiit kaigub kivilautade vahel, pesaehitus kogub hoogu. Hoiad hinge kinni, et nad taeva pärast pesapunumiseks mõnd vale kohta ei valiks, nagu näiteks vana maja välisukse kohal katuseräästa all, kus neid häiriks öömajaliste tihe saalimine ja nemad omakorda öömajalisi fekaalide helde puistamisega. Või kontserdisaaliks muudetud kivilauta, kus ootamatult vali muusika ja vaheajal häälekalt suhtlev publik nad nii mõnelgi korral paanikasse on ajanud, nõnda et inimesed jälgivad pingsalt tiirutavaid pääsulinde, selle asemel et keskenduda laval toimuvale. 
Ei, see pole ei pääsu- ega sõtkapesa, hoopis linavästriku oma. Selle paadialuse oma. Kui paati läksime tõstma, olid munad sees. Imekombel tuli ta siiski tagasi hauduma, kuigi on nüüd silladetailide otsas üsna lagedal. Ja ta, vaeseke, ei tea veel sedagi, et ülehomme hakatakse silda sisse panema ja...

Hall käpp (Orchis militaris)
Militaarse nime on saanud seetõttu, et õis meenutab sõjameest, kellel kiiver peas, kuid näokate üles tõstetud.
Hiidlastele umbrohi, põtkule ikka veel rõõm ja ilu😉 Meil tänavu eriti palju, eks siis ka rõõmu enam.


Sõtkad (või on nad kosklad, ma ei saa siiani hästi aru) aga hakkavad vaikselt kaduma ja see on alati nii valuskurb pilt. Esmalt rõõmustan nende hommikute üle, mil nad punasel kivikatusel häälekalt omi asju ajavad. Tuled alla kööki, ja sa polegi üksi. Istuvad seal katuseharjal rivis, alati paarisarv, kontrastsed mustvalged pätajalg-pardikesed, teevad oma iseäralikke kaelaringe ja lärmakalt närvilist häält. Kui nende pildistamiseks õue astun, siis tõmbuvad pelglikult eemale, kuigi enamasti tähendab see vaid paarikesti lennutiiru ümber lähipiirkonna ja siis uuesti kivikatusele maandumist. Nii saabki igahommikuseks harjumuseks kraanikausi kohal kummarduda ja nende kohalolus veenduda, ka laua ääres kohvi rüübates rändab pilk pidevalt katusele. Nukrad on need hommikud, mil liialt hilja ärkame ja sõtkad on juba läinud oma vesisemate asjatamiste juurde.



Meil ei ole koeri, ent meil on sõtkad. Kui muidu annavad võõraste saabumisest märku haukuvad neljajalgsed sõbrad, siis meil on varakevadel sõtkad koera eest. Nii kui möödub mõni naaber, tuleb postiauto või satuvad kolama mõned juhuslikud turistid, on just linnud esimesena märku andmas – teevad hädakisa ja tõusevad lendu. Kohe on teada, et keegi võõras on läheduses kolamas. 
Mai lõpus jääb aga kivikatus tühjaks, punetab seal üksinda, ei ühtegi mustvalget lindu oma paaritumismängu mängimas. Sõtkas pidavat pesa tegema puuõõnde, kännualusesse õõnsusesse ja muudesse sarnastesse paikadesse. Aprilli lõpul või mai algul on pesas helevalgete udusulgede all varjul 7–12 sinakasrohelist muna. Pojad kooruvad juuni esimesel poolel ja lennuvõimestuvad juuli lõpul. Isalinnud koonduvad juba mai lõpul salkadesse ja siirduvad merele sulgima. Seega olen sunnitud nentima, et neil on lihtsalt kiired ajad ja ehk järgmisel aastal jälle... kui nad just paremat kohta ei leia. Loodan, et mitte.


Kaunis kuldking näib maikuu esimestel päevadel olevat jäädavalt surnud, ei elumärkigi. Aga siis äkki hakkab viskama, rohelised võrsed kerkivad päev-päevalt, ühel hetkel on pungad selgelt varte otsas. Ja siis jalutan ma juba mitu korda päevas mööda karjateed kuldkingani, et oma silmadega veenduda, mis toimub. 
Tänane, s.o 27.05 seis. Päris mitmel kevadel olen juba 23.05 täisõites pildi saanud, seekord ei loo veel midagi...

See ainus puhmas on ju nii väärtuslik. Käokingaks kutsutud kooslus ei allu inimese sekkumisele. Teda ise kasvatada, aretada, ümber istuda on suhteliselt võimatu. Kuldkinga võiks teoreetiliselt kasvatada küll ka seemnetest, kuid imepisikestest teradest kulub õitsemiseas taime arenemiseks kuni 15 aastat ning ainuüksi seemnetest jääb siiski väheks, vaja on ka paljunemiseks sobivat seeneniidistikku. Maa sees kasvav risoom areneb samuti aeglaselt, ühest otsast kõdunedes ja teisest kasvades, elueaks oma paarkümmend aastat. Üks taimepuhmik elab kuni 30aastaseks. 
Teades, et kuldkinga risoom on mürgine, olin päris pikalt muretu, et ega keegi seda meie üht ja ainumast puhmast ohustada saa. Kuni sain teada, et tegelikult on see magusmürgine risoom siiski omamoodi maiuspalaks... metssigadele, kelle käigurajad lähevad kuldkinga puhmast kahelt poolt mõnekümne sentimeetri kaugusel. Nii ongi iga kevad teatav elevus ja põnevus, et kas läheb ka see hooaeg õnneks või...

Soonlepat rünnatakse! Kordan: Soonlepat rünnatakse!
Ikka need saareelu mure ja rõõm. 


Ja need maikuu ööd. Päeval tormakalt mässelnud loodus rahuneb ööseks maha, kõik vaikib äkitselt. Lämbelt kuumad päevad asenduvad värskendavalt jahedate öödega, nappideks tundideks saabub vaikus, et siis kell 3.16 võiks taas üks tundmatu lind oma hõiskav-trillerdava laulu valla päästa ja panna maja katuseni värisema. See on kevad, nii võrgutavalt sulnis ja erakordne. 

See aasta tuleb kevad teisiti, tiu-tiu teisiti. Ma kirjutan sellele alla. Iga kevad on Soonlepas isesugune.

teisipäev, 26. mai 2020

Teatrisuvi: "Alias" VAT Teater

14.08 kell 19

15.08 kell 16


Autor: Andrus Kivirähk
Lavastaja: Aare Toikka
Kunstnik: Kristel Maamägi
Valguskunstnik: Sander Põllu
Videokunstnik: Sander Põldsaar
Muusikaline kujundaja: Peeter Rebane
Osades: Merle Palmiste (Eesti Draamateater), Piret Rauk (Kuressaare Linnateater) ja Tanel Saar

Julia ning Piret on klassiõed. Julia on nautinud terve elu kuulsust ja tähelepanu, naeratanud ajakirjade esikaantel ning säranud seltskonnaüritustel. Kõik tunnevad ja teavad teda. Piret, vastupidi, on elanud peaaegu nähtamatult. Inimesed lihtsalt ei pane teda tähele ning isegi fotodel jääb ta tavaliselt kellegi selja taha. 
Pärast paljusid aastaid saavad kaks klassiõde jälle kokku. Ning hakkavad mängima „Aliast“. Lihtne seltskonnamäng osutub aga efektiivsemaks inimhingemuukijaks kui kõmureporterid või vilunud psühholoogid. Peaasi, et naised ei hülgaks mängimise põhireeglit – kunagi ei tohi unustada, et mängitakse.
Autor Andrus Kivirähk ja lavastaja Aare Toikka jätkavad VAT Teatris intiimse kahe tegelase draama traditsiooni (varasemalt „Karin ja Pearu” ning „Ingel, ingel, vii mind taeva”), et anda vaatajale võimalus uurida väga lähedalt inimeseks olemise hirme ja rõõme.

Esietendus: 29. septembril 2016 Rahvusraamatukogu Teatrisaalis
Etendus on ühes vaatuses ning kestab 2 tundi ja 5 minutit 

esmaspäev, 25. mai 2020

Teatrisuvi: "Müller peab lahkuma" VAT Teater

12.08 kell 19
13.08 kell 16

Piletid: 15/12 EUR 

Autor: Lutz Hübner
Tõlkija: Mihkel Seeder
Lavastaja: Margo Teder
Kunstnik: Pille Jänes
Valguskunstnik: Triin Hook
Osades: Elina Reinold, Liisa Pulk, Maria Avdjuško või Kärt Kross-Merilo, Meelis Põdersoo, Ago Soots, Tanel Saar

Lapsevanemad on kogunenud klassijuhataja tundi selge eesmärgiga – tagandada õpetaja Müller! Klassijuhataja  on kaotanud klassi üle igasuguse kontrolli ning toetava õppekeskkonna asemel valitseb anarhia. Kurjad keeled räägivad, et selle taga on probleemid õpetaja isiklikus elus. Lapsevanemad ei saa silmi kinni pigistada, kui mängus on nende maimukeste tulevikuväljavaated. Nende ehmatuseks ei kavatse kogenud pedagoog aga oma saatusega leppida, vaid asub vasturünnakule.
Tuntud saksa autor Lutz Hübner kirjeldab terava huumoriga lapsevanemate heitlusi haridusmaastikul. Eduühiskonnas tähendab heasse kooli pääsemine helge tuleviku kindlustamist. Seepärast tormavad täiskasvanud lahingusse nii raevukalt, et tasapisi hakkab segamini minema, kelle nimel üldse võideldakse. Selles sõjas on rindejooned ammu segamini paisatud. Enam ei saa sellestki aru, kas pedagoog on liitlase või vastase rollis. Kellel oleks seejuures veel jaksu pärida, mida lapsed ise soovivad?
„Müller peab lahkuma!” jõudis Saksamaal lavalaudadele 2010. aastal ja osutus suureks hitiks. 2015. aastal valmis näidendi põhjal ka menufilm. Eesti lavaversioonis asub südika õpetaja Mülleri rolli Elina Reinold.

Etendus on ühes vaatuses ja kestab 1 tund ja 40 minutit
Esietendus: 9. novembril 2016 Rahvusraamatukogu Teatrisaalis

reede, 22. mai 2020

Kniks ja kraaps!

Tänavu tavatult vara, aga siiski! On aeg tänumeeles kummardada kõigi lugejate ees, kes 2019. aastal raamatukogust mõne Mae raamatu haarasid 🥰 Tomuski ja Tohvri mõõtu päris välja ei anna, aga eks ma ole ka veel noor.












(Pilt ajast täpselt aasta tagasi, mil kohtusid "Minu Itaalia", "Minu Hiiumaa" ja "Minu Okeaania")


teisipäev, 19. mai 2020

Kuhu minna - mida teha? III

(jätkame katkendiga raamatust "Minu Hiiumaa")

Edasi võiks, kui ajagraafik lubab, kulgeda Hiiumaa lõunapoolseimasse nurka. Sõru on see väike armas sadam, kuhu sa satud enamasti siis, kui kulged kahe Eesti suurema saare vahet. Teine hetk sinna sattumiseks oleks Sõru Jazz, see on iga juuni kuu lahutamatu osa olnud juba tubli kümme või enam aastat ja see on parim koht näha ja kuulata nõnda vingeid muusikuid nii väikesearvulisele publikule maksimumvõimetega mängimas-laulmas. 
Paadiomanikud võiksid aga kontserdile tulla otse paadiga. Peesitad seal mõnusasti paadininas, limpsid külma valget veini, lobised laisalt vanade tuttavatega, vahepeal kargad üle parda paadikuuri ja upud heasse muusikasse. 

Sõrule sissesõit; tänavu ei paati ega Sõru Jazzigi (erandkorras lükati augustisse praeguse seisuga)


Nüüd võiks päris läände põigata, Kõpu poolsaar sobib selleks imeliselt. Esmalt tuleks sinna kulgeda läbi kõrvaliste külakeste – tõeline retk aegade hämarusse, seesuguseid maalilisi külasid ei kohta suurel maal enam kuigi palju. Mõneks tuuliseks pildiks peaks läbi hüppama ka Kalana sadamast, kus suvel saab süüagi ja aeg-ajalt veidi moodsama muusika saatel end tühjaks raputada. 

Poolsaare au ja uhkus on loomulikult Hiiumaa sümboliks kujunenud matsakas Kõpu tuletorn, millel liigikaaslaste hulgas vanust ja väärikust omajagu. Kui sealt veel ka trepist üles ronite, siis peaks teie pulsikellad küll nurru lööma. Igaks juhuks olge aga hoiatatud, et avarat vaadet merele te siit ei leia – ülalt alla vaadates on tunne, et Hiiumaa ongi vaid üks suur mets. Veteavarustest annab aimu Kõpu tuletorni nõtkem ja lühem kaaslane Ristnas. 


Vist ei vaja pildiallkirja...


Pärast senist retke olete küll auga välja teeninud kosutava rannapuhkuse. Kõpu mailt saare põhjatippu liikudes on selleks paslikud kohad Luidjal ja Paopel. Siin laulavad liivad ja täituvad surfarite soovunelmad! 
Põgus peatus kehakinnituseks Kõrgessaare viinaköögis (avatud piiratud ajavahemikul suve jooksul!), kiire sissepõige kohalikku toodangut pakkuvale taluturukesele (avatud ikka kevadsuvisel hooajal), kus õige hetk osta kaasa Hiiumaa mesilaste kogutud mett, väike retk Hiiumaal liigirikkalt ja metsikult esinevate orhideede õpperajale (igaks juhuks mainin, et needki pakuvad õiteilu vaid suvel). 

Hallkäpp


Järgmine peatus aga annab paremini kui miski muu aimu hiidlase töökusest, jonnakusest, leidlikkusest, kokkuhoidlikkusest, väike mõttekoht euronormide üle on lisaboonuseks. Reigi külas leiutab ja toimetab nimelt Hiiumaa oma Antoni Gaudí ja tänu temale võivad hiidlased uhkeldada päris oma Eiffeli torniga. Roigastorn võib välja näha kahtlane, ent peremees Jaanil on selliste värginduste ehitamisel kõvasti kogemusi ja kõik tema tornid on tegelikult pikalt ja väärikalt vastu pidanud, pigem ehitab ta neid kõrgemaks ümberringi laiuva ja hoogsalt kõrgustesse pürgiva metsa tõttu. 
Keda Eiffel külmaks jätab, sellel jagub muudki uudistamist küllaga: naljakad ja omanäolised ehitised, labürindid, kiiged, laevad, mängud ja nuputamised. Kuna kogu see isehakanud turismiatraktsioon on pidevas arengus  – midagi laguneb või lammutatakse, midagi kerkib juurde –, siis tasuks sealt igal Hiiumaa-retkel läbi käia. Lapsed on teile hiljem tänulikud ja teie võite veenduda, kui vähesega annab suuri asju korda saata. 


Kelle sääremarjad veel Hiiumaale oodi ei laula, see võib saare põhjapoolseimas tipus vallutada järgmise tuletorni – Tahkuna. Enne või pärast torni vallutusretke on Tahkuna poolsaarel aga maiuspala pere meespoolele (kui teil juhtumisi on see iganenud perekonnamudel): varjendid, barakid, kahurialused, vaate tornid ja muu taoline militaarne teema. Kui aga keegi peaks võtma kunagi ninakalt sõna raudtee puudumise kohta Hiiumaal, siis võite klõpsida siin pildi või paar tänini säilinud raudteetammist.

Mälestusmärk parvlaeval Estonia hukkunud lastele

Tahkuna tuletorn

neljapäev, 14. mai 2020

Kuhu minna - mida teha? II

2. Kassari suunal liikudes jääb sobilikult teele Vaemla villavabrik. Vabrik on väike, aga võimas. Üle-eelmisest sajandist pärit masinatel kedratakse villast lõnga praegugi. Kui kuumus liiga ei tee ja külastajad end viisakalt üleval peavad, võib masinate tööd õige lähedalt jälgida. Hoiatan, et koht on populaarne ja halva õnne korral võib enne teid juba mitu bussitäit ekskursante ees olla. Pisikeses poeruumis on aga tõsiselt lai valik lambavillast käsitööd, õige pisikestest töömahukate seljariieteni, ning ostmata on siit keeruline väljuda. On ajatut klassikat, ent ka moodsatele linnasakstele sobilikku. Paljudele toodetele on peidetud miniatuurne lambake. Kui lambaid peaks olema hulgi, siis on nende hulgas kindla peale ka üks must isend.

Minu must lambake :)

Vaemla massinad

3. Kassari saarele võiks aega veidi rohkem varuda. Kui oled külastanud Hiiumaa muuseumi Kassari maja ja vaadanud turvaliselt tõtt Hiiumaa Hirmuga, nautinud rahu ja vaikust rookatusega pisikese Kassari kabeli juures, jalutanud sealsamas kalmuaial ja lugenud hauakividelt kõik tuntud ja tundmatud nimed – Kaarli kirikust tuttav Ilus Villem ja Voldemar Panso poolt igavesti raamatusse raiutud särtsakas ja teravkeelne Lepa Anna nende hulgas –, siis oleks aeg end looduse rüppe eksitada.

 4. Tõsi, Sääre tirbil ei ole eksimist siiski karta. Tirp on sõltuvalt veetasemest mitme kilomeetri pikkune kitsenev kiviklibune maanina, kus valdavalt kidur taimestik. Esmapilgul võib kõlada igavalt, ent tegelikult pakub tirbil jalutamine ainulaadse kogemuse. Kuigi maariba muutub lõpuks päris kitsaks, võib meri kahel pool seda näidata üsna vastandlikku palet. Kui ühel pool on vahused kõrgevõitu laineharjad, võib meri teisel pool olla peegelsile. Rahvarohkel suvisel ajal ma sinna suurt ei satu, ent minu meelispilt on hoopis märtsikuust, kui tirbi ühes küljes oleks olnud kui sügav talv kõrgete kokkukuhjatud jääkamakatega, samal ajal loksus teises küljes laisalt sinine vesi ja pilveservalt piiluv päike lõi petliku pildi lõunamaa mererannast.
Talvine tirp

Sääre tirbile ei ole mõtet „korraks“ minna, sest ka kõige leigemat loodussõpra tabab siin enamasti hasart lõpuni kõndida. Sõltuvalt veetasemest ja spontaansetest peatustest võib tirbi edasi-tagasi läbimiseks kuluda kaks kuni neli tundi.
 Tirbile minnes ära unusta kaasa haarata mõnd kivi. Esiteks ei lase see tuulel sind merre lükata ja teiseks märkad tirbi lõpuosas kindlasti kivihunnikut. See on siinkäijate viis ulatada abikäsi tuntud vägilastele Leigrile ja Tõllule. Nimelt olevat viimane loobunud Leigril külas käimisest, sest ei viitsinud Saaremaalt läbi vee sumada. Leiger alustas seepeale koos pojaga silla ehitamist. Kas sild kunagi ka päris valmis sai, see pole teada, igatahes püüavad tänapäeva inimesed silla ehitamist jätkata.

Kui kõik eelnev on ausalt läbi tehtud, siis peaks jaks selleks päevaks ka otsas olema. Kui mitte, võivad reipamad teha veel jalutuskäigu Orjaku õpperadadel ja linnuvaatlustorni.
Kui veab, on Orjaku külamajas õhtul mõni tore kontsert või simman, kus jalga keerutada ja uuele päevale lähemale nihkuda.
Kui kuskil siinkandis õnnestub, võiks proovida ka hiiu viiulit osta. Veel on sellega lood veidi keerulised, aga kes otsib, see leiab. Uhkeldavad siin muidu igasugused oma Serrano sinkide ja tohutute lihakäntsakatega, mis kaugete maade tagant kohale tuuakse, aga meil on olemas oma hiiu viiul. Lamba esi- või tagakintsu soolamise ja kuivatamise viisid on läbi ajaloo olnud erinevad, ent mis peamine – need on olemas olnud ja napilt ka tänasesse päeva jõudnud.

Foto pärineb Nami-nami lehelt

kolmapäev, 13. mai 2020

Kuhu minna - mida teha? I


(Näpunäiteid raamatust "Minu Hiiumaa")
📖


Hiiumaal on avastamist väärivaid kohti tunduvalt enam, kui siin oleks mõistlik üles märkida. Valik on puhtalt minu subjektiivne nägemus ja koostatud eeldusel, et saarel viibimise aeg on piiratud, nagu see turistil ikka enamasti kipub olema.

Annan ka mõned näpunäited, mida hiiumaist saarelt lahkudes kaasa osta.

1. Mandrilt praamiga Heltermaa sadama kaudu tulles võiks julgemad alustuseks kohe Sarvele põigata, vähem julged võtta ette Suuremõisa lossi. Hiljuti põhjaliku värskenduskuuri läbinud lossis on palju põnevaid nurgataguseid uurida, mitmel pool on säilitatud ja eksponeeritud fragmente algsetest tapeetidest. Kui saad nööbist kinni mõnel giidil, siis kuuled kindlasti pajatusi õõvastavatest kummitustest, härrasrahva kombest küsida luba proua armupesa külastamiseks jpm. Aasta-aastalt on korrastatud ka kuue tiigi ja paljude jalutusradadega mõisaparki, kuhu passiks hästi piknikukorv ühes võtta.

Omaette vaatamisväärsus on lossiaias asuv kõrge trepiga kuivkäimla.

🏰


Suviti on lossis (ka Heltermaa sadamas) avatud poeke, kus müügil saare suurim valik hiiumaist või Hiiumaaga otsapidi seotud kraami. Kokandushuvilisele võtaksin siit mõne Hiiu Gourmet’ ürdisoola või siirupi, välise ilu hindajale sobiks pihku pista Hiiu Ihuhoolduse kohalikust toorainest kosmeetikat.

Erilist tähelepanu tasub sealjuures pöörata toote nimetustele.
Hiidlaste huumorisoon on viljakas pinnas ka riuklike kingituste jaoks: sääsetapupakud, sääskede pesa kastid, seljasügamise köis, hiidlase puidust näoraamat, GPS (mis näitab, et sa oled siin ehk Hiiumaal), pudeliavaja-kivi, purk hiiu naljadega umbes huumorisoolikaga tegelasele jms.

Kui juba Suuremõisas olete, võiks läbi astuda tee ääres asuvast Pühalepa kirikust. Kirik on ehitatud paika, kus hiidlased varem neljapäeviti ohverdamas käisid. Ohvrianniga oli lugu lihtne, sest midagi erilist ei olnudki nagu kaasa võtta vaja – noad välja, üksteisel veri voolama ja kui veel sinna juurde keegi torupilli mängis, olidki kõik vajalikud tingimused täidetud. Ei tea, kas siin ka eelnevaga mingi seos on, aga räägitakse, et kiriku ehitamine ei tahtnud alul sugugi edeneda. Kõik, mis päevaga valmis sai, selle kurat vedas öösel laiali. Pahalasest saadi jagu alles siis, kui kirikuõpetaja kividele ristid peale tegi.


Heltermaa sadamas skulptuuri "Vanamees ja kits" vaine


Üks säilitatud fragment tapeedist
Kummistu kalmistu on Suuremõisast Kärdla suunas liikudes kohe tee ääres, tasub korraks läbi astuda.

teisipäev, 12. mai 2020

Puhkusele


Petrone Prindil on praegu eriti ahvatlev reisiraamatute pakkumine. Valid kogu valikust 5 lemmikut ja maksad ainult 30 eurot. Kui mul nad juba kõik järjest loetud ei oleks, siis oleks mul küll õnnepäev nüüd :)

Ennekõike soovitan ma muidugi "Minu Hiiumaa" võtta, aga kui sa juhtumisi ei taha 5 Hiiumaad korraga, siis ma soovitaks kohe teisi ägedaid paiku Eestimaal, nt: "Minu Muhumaa", "Minu Vormsi", "Minu Pärnu" ja "Minu Tartu".





esmaspäev, 11. mai 2020

Sa pole Hiiumaal käinud...

... kui pole Kalast ja võrgust kala toonud (see on üks vastikult ahvatlev pood, kole kaugel ainult),

Hiiumaa Köögist ja Pagarist head-paremat ostnud



ja Roograhus või Ungrus söönud.
Ungru on küll vist alles kinni, aga Roograhu, vaprake, pidas isegi eriolukorra vastu.



Ja ega see kohaolekutunne ka enne teki, kui pole mõni kaamerapoiss õue peal käinud.



Paadialune linnuke

Ma ei väsi kordamast, et mul on maailma ilusaim kodukontor. Vasakule, mere poole püüan vähem vaadata, sest see võib töömoraalile laastavalt mõjuda.

A kis tuu om, seda ma ei tea...

Aga muidu, kui tänane lörtsisadu kõrvale jätta, meenutab kevad juba tavalist Hiiumaa kevadet. Sattusin pühapäeva õhtupoolikul viie paiku Jausale sõitma (ikka oma uue linnakodu töötasapinnaga, mille avausi lõikav mees, nagu selgub, on isehakand hiidlane ja tundus, et teda on nädalavahetuseti saarel lihtsam tabada, kui nädala sees mandril). Poolesele praamile tuli ühtlane autolint vastu. Kuumade päevade kuumadel kellaaegadel on mõne praami eelmüük juba nullis. Noh, nagu ennevanastigi.



P.S. Kui me saarele tulime, siis nägime poes üht naaberküla naist, kes ka kurtis, et rahvas nüüd jälle pressib saarele, et küll on hirmus. Näitas meie peale ja ütles, et omade vastu pole midagi, aga neid teisi küll ei tahaks. Oookei, ei teagi, mis sest nüüd siis arvata...


neljapäev, 7. mai 2020

Mürkel

Ma olen vana kooli tütarlaps (kuigi verinoor alles). Seega olen mina seenel käinud alati sügisel. Loomulikult olen kuulnud kevadseentest, eriti neist kogritsatest, millest õhkajate silmad enamasti pöörlevad kui tõllarattad ja häälgi erutusest värisema kipub. No aga, kamoon, vaadake neid seeni piltidel, need näevad juba ainuüksi väljagi nii veidrad, et paha hakkab. Muidugi ei lähe ma neid kuhugi metsa otsima. Oma vabast ajast, no tõesti...

Eelmise aasta 11. juunil leidsin ma autost välja astudes mingi imeliku jublaka keramaja juurest. Nagu keegi oleks teinud halba nalja. Mõni tige naabrinaine või muu selline tegelane. Müksasin jalaga ja nii see jäi. Hiljem emale siiski kaebasin, vist läkitasin ka pildi. No tema hakkas võbelema ja värisema suurest erutusest ja susises mulle midagi arusaamatut vastu ja kadus siis sootuks liinilt.

Oookei.

Tänavu kevadel on ta iga jumala nädal telefonis küsinud minult: "Kas mürkleid juba olen leidnud?"
Halloo, ma ju ei saa saarele, ahastan mina närvivapustuse äärel olles talle iga jumala kord vastu.

Üleeile Soonlepas maandudes, ruttasin ma esimese asjana siis sinna kase alla, kus mu eelmise aasta (sugu)mürkel oleks pidanud järglasi ajama. Tutkit!

Aga ma läksin ka teiselepoole keramaja ja ohoo! kes mulle sealt vastu vaatab - mürkel. Või noh, mingi muu selline seen (mürkel, kogrits, kurrel, blondiinile on see kõik üks kama). Värisevil sõrmil klõpsisin pildi. 
Aga neid oli veel.
Kõik viis tükki pildistasin üles ja saatsin emale. Ta kadus seepeale jälle liinilt.


No kus sa siin aru saad, kas tal on jalake olemas või mitte?



Nad on nii nunnud :)
Täna, korjates nurmenukke, leidsin kuuenda ka veel. No siis oli selge - pann kurjaks ajada ja võivarud välja otsida. Susver, kui ilusad need on. Ma olin valmis, et need maitsevad kui ..., noh see kole asi, ent nii kenad, kuidas siis mitte proovida. 

Võid, ohtralt!, kröömike soola ja pipart ja... maitses taevalikult. Olen sõltuvuses ja tean nüüd, mida kevaditi jahtida. Saan aru, et sellele saab ka ise kaasa aidata. Seega, männikooremultši, põlenud puitu, pehkinud puid ja mädanenud puuvilju maapinnal - ja ei tohikski enam kaua aega järgmise õnnepäevani minna. Ainult aasta veel...

Ei mingeid ilupilte, kähku pintslisse panna!

Ja kõik need kaunitarid olid siin selle rohu sees.

Traditsiooniline kanapersete kuivatamise pilt ikka ka - Soonlepa kuld




kolmapäev, 6. mai 2020

Kährikkoerad polegi maja üle võtnud

Ei läinud päris kaht kuudki, et uuesti saarele saada.  Tegemist siis teise päevaga, mil piiranguid leevendati ja loomulikult oli sadamas tavapärasest veidi enam sõidukeid. Eks hetkel ole muidugi ka neid reise päevas harvemalt. See põhiline reisijatesalong ja toitlustus on endiselt maas, aga võtsime targu Uuemõisa Coopist head ja paremat. Polnudki aastaid enam autos söönud, romaaaantika missugune :)

Hiiumaa oli suht sama kohapeal, Tubala vai teeb endiselt head tööd. Veider on, et sinililled ikka veel õitsevad... Ma tegin pildi vabariigi aastapäeval, mil meie karjatee sinililled suurte õienupsudega olid, see teeb siis juba praktiliselt kaks ja pool kuud tagasi... Ja nüüd teeperved sinetamas. On see võimalik?

Ka mürklid peavad end eeskujulikult üleval. Kui eelmisel aastal ilmus ühtäkki hoovile üksainumas, ja sellegi leidsin viimasel minutil, võrdlemisi kuivetunud seisundis, siis seekord koguni viis kena isendit püsti keramaja kõrval. Ma loomulikult rivistasin need kenasti üles ja läkitasin fotod Viljandisse emale, et ta ahastusse langeks :)
Täna kavatsen need pannile ajada, aga kuna kolmel neist ei ole jalg eriti nagu näha (ja ma ei saa ju väga altpoolt uurida, sest ämblikud kargavad kohe ninna), siis eks see väheke riskibisnes ole. Ilmselt teen enne hüvastijätukõned kõigile lähedastele ära.










Ühtlasi talletan ajalooannaalidesse, et eile oli esimene alasti ringi lippamise ilm ka. Tõsi, ehk on seda varemgi olnud, aga noh, mind ju polnud siin :)

Tegelikult ma panen siia ikka mõned pühapäevased Viljandi pildid ka. Ilm oli pildistamishetkel kahjuks pilves, tegelikult oli Viljandi kordades ilusam, kui fotodelt paistab.

Kassisaba ja villa Rosenberg

Minu noorusajal oli see popitajate meeliskoht


Mu lemmikvaade Viljandis - on alles maastik, eks ole!

Mina ja mu truu Viljandi sõber


Tüdrukud kui oreliviled