Laupäev, 16. mai 2020

"Kas süda on ümmargune?" 2. osa

 "Kas süda on ümmargune?" 2. osa, Epp Petrone 


Ma kartsin seda raamatut lugeda, sest ma tegelikult väga ei armasta varem loetut üle lugeda. Meenub Kalev Kesküla – väga tabav! - ütlemine “Vanad raamatud nagu riidedki on inimese mõõt. Võtad kätte viisteist aastat tagasi loetud raamatu või ajad selga vana palitu ja vaatad, kas oled neist välja kasvanud või on need sulle suureks jäänud.” Aga Süda 2 ma olin sunnitud uuesti lugema, sest ma ei mäletanud sellest suurt midagi (kas 7 aastat võivad tõepoolest seda teha?) ja kuna on ilmumas “Kas süda on ümmargune?” 3. osa (millest ma otse loomulikult ootan Epu järgmise abielu järgmise lahutuse lugu), siis oli asi otsustatud.

Nüüd on küll see hetk, mil ma päriselt tahaks teada, mis tunded mind valdasid seda raamatut vahetult pärast ilmumist lugedes. Kas mu tähelepanu oli põhiliselt Robinsonide telgitagustel? Kas olid reality-saated sel ajal veel kuum teema, äkki olid maha käinud juba, mäletab keegi? Kuigi ma kahtlen, isegi 2013. a oli sellest tõsielusarjast juba kõvasti aega möödas. Mind üllatas, kui lihtne oli sellest praegu lugeda, raamatut alustades meenus vaid üks (sic!) osalejatest, see trimmis-musklis, tätoveeritud, hobusesabaga naisterahvas. Nii ei häirinud mind ükski mälupilt, lugesin puhtalt lehelt ja sain keskenduda pigem osalejate valiku psühholoogilistele tagamaadele, Robinsoni-saarel olles aga juba grupisisestele võimumängudele. Üsna sobilik tänaselgi päeval, mil nii mõnigi pere on pidanud veetma nädalaid suletud territooriumil ja kitsas pereringis, kuuldavasti on lennanud mitmelgi potil kaas pealt… Ja ärgem unustagem, et tänased kaaslased oleme siiski ise endale valinud, Robinsoni-saarel olijatel seda võimalust ei olnud.

Ühe võrdlemisi mahuka, Eesti oludes kalli ja ainulaadse seriaali kaadritagune elu ja sisemine korraldus oli kindlasti ka toona huvitav lugeda. Eks aastate jooksul ole televaatajat muidugi üksjagu haritud ja tänaseks ei ole ettekirjutatud ja kunstlikult tekitatud intriigid enam uudiseks, või montaaži “võlumaailm”, millega annab paksu pahandust eetrisse paisata, aga no karm ikkagi, see inimestega mängimine. Või… mängimine ei ole tegelikult õige sõna. Mängimine tähendaks, et visatakse viitsütikuga pomm välja ja eks siis pärast paista, aga nagu me raamatust loeme, siis seal oli tihtipeale ette teada, millist jama on tarvis ja siis vastavalt liigutati marionette. Kuigi need kurjamid kavaldasid vahel ka saatetiimi enda üle 
🙂
 Epp Petrone ise räägib lehekülgedel korduvalt (isegi liiga, ma oleks sedasorti korduseid vähemaks võtnud, see võttis alguses lugemistempot veidi maha) jumalaks olemisest. Ma nii suureliselt ei oleks sellele asjale lähenenud, aga võib-olla oli see lugejale intrigeerimiseks. Või oli see lihtsalt teatav annus peapööritust noore inimese ootamatult tähtsale ametipostile saamise juures, mis seesuguse tunde tekitas…

Aga ma usun, et enim kõnetas mind seekord ikkagi see suhtelõpu anatoomia. Põhilugu, see Malaisias võtteplatsil toimuv, oli kergelt roosamannalik, nii et midagi lembelugude austajatele. Keerulisem oli see lugu, millest sõnades kirjutati vähe, ent mis siiski… kriipis. See on see koht, kuhu igaüks saab mõtteid oma elupagasist lisada. Põhimõtteliselt oli Epp rollis, milles me klišeelikult oleme harjunud meespoolt nägema… Isiklikuks minemata ei ole sellest võimalik paraku pikemalt kõnelda.

Aga! Ka see pole veel kõik, võiks hüüda teleturulikult 
🙂
 Sest kuigi tundub, et neid kihte ja liine oli siin juba päris kõvasti, siis omaette teema on ka raamjutustus, kusjuures sümpaatses tasakaalus põhilooga. Kümme aastat vanem ja targem Epp on selles raamjutustuses tagasi Robinsoni-saarel, vabanenud tülikast abielust, jõudnud astuda uudegi, saanud viimaks lapsed ja… nüüd ta harutab selle raamatu tarbeks seda vana lõngakera lahti. Kohati tundub, et harutab suisa nii agaralt, et selle käigus võib tekkida järgmine sasipundar…

Kui palju sellest tekkinud segadusest jõudis äsja ilmunud “Kas süda on ümmargune” 3. osasse, seda ma nüüd teada tahangi. Epu süda tundub igatahes vägagi ümmargune olema ja veereb meeletu kiirusega, ilmselt saab neid südame-raamatuid hirmus palju olema 
🤔


P.S. Ausõna, tahtsin pildistamiseks teha lõkke ja otsida välja mõne tõrviku, aga Hiiumaa tuuled on nii retsid hetkel, et isegi kulmud lendavad peast, mis siis veel tulest rääkida.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar