Kuhu minna - mida teha? II

2. Kassari suunal liikudes jääb sobilikult teele Vaemla villavabrik. Vabrik on väike, aga võimas. Üle-eelmisest sajandist pärit masinatel kedratakse villast lõnga praegugi. Kui kuumus liiga ei tee ja külastajad end viisakalt üleval peavad, võib masinate tööd õige lähedalt jälgida. Hoiatan, et koht on populaarne ja halva õnne korral võib enne teid juba mitu bussitäit ekskursante ees olla. Pisikeses poeruumis on aga tõsiselt lai valik lambavillast käsitööd, õige pisikestest töömahukate seljariieteni, ning ostmata on siit keeruline väljuda. On ajatut klassikat, ent ka moodsatele linnasakstele sobilikku. Paljudele toodetele on peidetud miniatuurne lambake. Kui lambaid peaks olema hulgi, siis on nende hulgas kindla peale ka üks must isend.

Minu must lambake :)

Vaemla massinad

3. Kassari saarele võiks aega veidi rohkem varuda. Kui oled külastanud Hiiumaa muuseumi Kassari maja ja vaadanud turvaliselt tõtt Hiiumaa Hirmuga, nautinud rahu ja vaikust rookatusega pisikese Kassari kabeli juures, jalutanud sealsamas kalmuaial ja lugenud hauakividelt kõik tuntud ja tundmatud nimed – Kaarli kirikust tuttav Ilus Villem ja Voldemar Panso poolt igavesti raamatusse raiutud särtsakas ja teravkeelne Lepa Anna nende hulgas –, siis oleks aeg end looduse rüppe eksitada.

 4. Tõsi, Sääre tirbil ei ole eksimist siiski karta. Tirp on sõltuvalt veetasemest mitme kilomeetri pikkune kitsenev kiviklibune maanina, kus valdavalt kidur taimestik. Esmapilgul võib kõlada igavalt, ent tegelikult pakub tirbil jalutamine ainulaadse kogemuse. Kuigi maariba muutub lõpuks päris kitsaks, võib meri kahel pool seda näidata üsna vastandlikku palet. Kui ühel pool on vahused kõrgevõitu laineharjad, võib meri teisel pool olla peegelsile. Rahvarohkel suvisel ajal ma sinna suurt ei satu, ent minu meelispilt on hoopis märtsikuust, kui tirbi ühes küljes oleks olnud kui sügav talv kõrgete kokkukuhjatud jääkamakatega, samal ajal loksus teises küljes laisalt sinine vesi ja pilveservalt piiluv päike lõi petliku pildi lõunamaa mererannast.

Talvine tirp

Sääre tirbile ei ole mõtet „korraks“ minna, sest ka kõige leigemat loodussõpra tabab siin enamasti hasart lõpuni kõndida. Sõltuvalt veetasemest ja spontaansetest peatustest võib tirbi edasi-tagasi läbimiseks kuluda kaks kuni neli tundi.
 Tirbile minnes ära unusta kaasa haarata mõnd kivi. Esiteks ei lase see tuulel sind merre lükata ja teiseks märkad tirbi lõpuosas kindlasti kivihunnikut. See on siinkäijate viis ulatada abikäsi tuntud vägilastele Leigrile ja Tõllule. Nimelt olevat viimane loobunud Leigril külas käimisest, sest ei viitsinud Saaremaalt läbi vee sumada. Leiger alustas seepeale koos pojaga silla ehitamist. Kas sild kunagi ka päris valmis sai, see pole teada, igatahes püüavad tänapäeva inimesed silla ehitamist jätkata.

Kui kõik eelnev on ausalt läbi tehtud, siis peaks jaks selleks päevaks ka otsas olema. Kui mitte, võivad reipamad teha veel jalutuskäigu Orjaku õpperadadel ja linnuvaatlustorni.
Kui veab, on Orjaku külamajas õhtul mõni tore kontsert või simman, kus jalga keerutada ja uuele päevale lähemale nihkuda.
Kui kuskil siinkandis õnnestub, võiks proovida ka hiiu viiulit osta. Veel on sellega lood veidi keerulised, aga kes otsib, see leiab. Uhkeldavad siin muidu igasugused oma Serrano sinkide ja tohutute lihakäntsakatega, mis kaugete maade tagant kohale tuuakse, aga meil on olemas oma hiiu viiul. Lamba esi- või tagakintsu soolamise ja kuivatamise viisid on läbi ajaloo olnud erinevad, ent mis peamine – need on olemas olnud ja napilt ka tänasesse päeva jõudnud.

Foto pärineb Nami-nami lehelt