Sa pole Hiiumaal käinud...

... kui pole Kalast ja võrgust kala toonud (see on üks vastikult ahvatlev pood, kole kaugel ainult),

Hiiumaa Köögist ja Pagarist head-paremat ostnud

ja Roograhus või Ungrus söönud.
Ungru on küll vist alles kinni, aga Roograhu, vaprake, pidas isegi eriolukorra vastu.

Ja ega see kohaolekutunne ka enne teki, kui pole mõni kaamerapoiss õue peal käinud.

Paadialune linnuke

Ma ei väsi kordamast, et mul on maailma ilusaim kodukontor. Vasakule, mere poole püüan vähem vaadata, sest see võib töömoraalile laastavalt mõjuda.

A kis tuu om, seda ma ei tea...

Aga muidu, kui tänane lörtsisadu kõrvale jätta, meenutab kevad juba tavalist Hiiumaa kevadet. Sattusin pühapäeva õhtupoolikul viie paiku Jausale sõitma (ikka oma uue linnakodu töötasapinnaga, mille avausi lõikav mees, nagu selgub, on isehakand hiidlane ja tundus, et teda on nädalavahetuseti saarel lihtsam tabada, kui nädala sees mandril). Poolesele praamile tuli ühtlane autolint vastu. Kuumade päevade kuumadel kellaaegadel on mõne praami eelmüük juba nullis. Noh, nagu ennevanastigi.

P.S. Kui me saarele tulime, siis nägime poes üht naaberküla naist, kes ka kurtis, et rahvas nüüd jälle pressib saarele, et küll on hirmus. Näitas meie peale ja ütles, et omade vastu pole midagi, aga neid teisi küll ei tahaks. Oookei, ei teagi, mis sest nüüd siis arvata...