Kuhu minna - mida teha? III

(jätkame katkendiga raamatust "Minu Hiiumaa")

Edasi võiks, kui ajagraafik lubab, kulgeda Hiiumaa lõunapoolseimasse nurka. Sõru on see väike armas sadam, kuhu sa satud enamasti siis, kui kulged kahe Eesti suurema saare vahet. Teine hetk sinna sattumiseks oleks Sõru Jazz, see on iga juuni kuu lahutamatu osa olnud juba tubli kümme või enam aastat ja see on parim koht näha ja kuulata nõnda vingeid muusikuid nii väikesearvulisele publikule maksimumvõimetega mängimas-laulmas. 

Paadiomanikud võiksid aga kontserdile tulla otse paadiga. Peesitad seal mõnusasti paadininas, limpsid külma valget veini, lobised laisalt vanade tuttavatega, vahepeal kargad üle parda paadikuuri ja upud heasse muusikasse. 

Sõrule sissesõit; tänavu ei paati ega Sõru Jazzigi (erandkorras lükati augustisse praeguse seisuga)

Nüüd võiks päris läände põigata, Kõpu poolsaar sobib selleks imeliselt. Esmalt tuleks sinna kulgeda läbi kõrvaliste külakeste – tõeline retk aegade hämarusse, seesuguseid maalilisi külasid ei kohta suurel maal enam kuigi palju. Mõneks tuuliseks pildiks peaks läbi hüppama ka Kalana sadamast, kus suvel saab süüagi ja aeg-ajalt veidi moodsama muusika saatel end tühjaks raputada. 

Poolsaare au ja uhkus on loomulikult Hiiumaa sümboliks kujunenud matsakas Kõpu tuletorn, millel liigikaaslaste hulgas vanust ja väärikust omajagu. Kui sealt veel ka trepist üles ronite, siis peaks teie pulsikellad küll nurru lööma. Igaks juhuks olge aga hoiatatud, et avarat vaadet merele te siit ei leia – ülalt alla vaadates on tunne, et Hiiumaa ongi vaid üks suur mets. Veteavarustest annab aimu Kõpu tuletorni nõtkem ja lühem kaaslane Ristnas. 

Vist ei vaja pildiallkirja...

Pärast senist retke olete küll auga välja teeninud kosutava rannapuhkuse. Kõpu mailt saare põhjatippu liikudes on selleks paslikud kohad Luidjal ja Paopel. Siin laulavad liivad ja täituvad surfarite soovunelmad! 

Põgus peatus kehakinnituseks Kõrgessaare viinaköögis (avatud piiratud ajavahemikul suve jooksul!), kiire sissepõige kohalikku toodangut pakkuvale taluturukesele (avatud ikka kevadsuvisel hooajal), kus õige hetk osta kaasa Hiiumaa mesilaste kogutud mett, väike retk Hiiumaal liigirikkalt ja metsikult esinevate orhideede õpperajale (igaks juhuks mainin, et needki pakuvad õiteilu vaid suvel). 

Hallkäpp

Järgmine peatus aga annab paremini kui miski muu aimu hiidlase töökusest, jonnakusest, leidlikkusest, kokkuhoidlikkusest, väike mõttekoht euronormide üle on lisaboonuseks. Reigi külas leiutab ja toimetab nimelt Hiiumaa oma Antoni Gaudí ja tänu temale võivad hiidlased uhkeldada päris oma Eiffeli torniga. Roigastorn võib välja näha kahtlane, ent peremees Jaanil on selliste värginduste ehitamisel kõvasti kogemusi ja kõik tema tornid on tegelikult pikalt ja väärikalt vastu pidanud, pigem ehitab ta neid kõrgemaks ümberringi laiuva ja hoogsalt kõrgustesse pürgiva metsa tõttu. 

Keda Eiffel külmaks jätab, sellel jagub muudki uudistamist küllaga: naljakad ja omanäolised ehitised, labürindid, kiiged, laevad, mängud ja nuputamised. Kuna kogu see isehakanud turismiatraktsioon on pidevas arengus  – midagi laguneb või lammutatakse, midagi kerkib juurde –, siis tasuks sealt igal Hiiumaa-retkel läbi käia. Lapsed on teile hiljem tänulikud ja teie võite veenduda, kui vähesega annab suuri asju korda saata. 

Kelle sääremarjad veel Hiiumaale oodi ei laula, see võib saare põhjapoolseimas tipus vallutada järgmise tuletorni – Tahkuna. Enne või pärast torni vallutusretke on Tahkuna poolsaarel aga maiuspala pere meespoolele (kui teil juhtumisi on see iganenud perekonnamudel): varjendid, barakid, kahurialused, vaate tornid ja muu taoline militaarne teema. Kui aga keegi peaks võtma kunagi ninakalt sõna raudtee puudumise kohta Hiiumaal, siis võite klõpsida siin pildi või paar tänini säilinud raudteetammist.

Mälestusmärk parvlaeval Estonia hukkunud lastele

Tahkuna tuletorn