X Kirjandustänava festivalil oli jälle kõike ja hästi palju. Nii palju toredaid inimesi, keda pole sada aastat näinud (ehk siis "Tõe ja õiguse" esimese osa ilmumisest saadik, jah?). Ja veel rohkem neid, kellega ei jõudnudki rääkida. Miks? Sest nad olid nii töised. See käib ennekõike erinevate kirjastuste tüdrukute kohta. "Oma rahvaga" ikka sai rääkida :)
Parvega sai sõita (ei läinudki põhja). Seda ma tegin luigetiigil küll elus esimest korda. Niisamuti käisin elus esimest korda raamatukogubussis (tahaks selles elada, kui muidugi voodi ja külmik õnnestuks kuidagi ka sinna mahutada).
Muidugi oli palju raamatuid ja veel rohkem raamatuesitlusi. Esitlused/jutlemised olid valdavalt küll nendele raamatutele, mis mul ammu loetud, trükisooja kraami oli vähevõitu. Kujutage ette, ma ei skoorinud mitte ühtegi! Tõsi, mu öökapp on juba ümber vajumas ka... Vadi uut novellikogu tahtsin, aga ei suutnud leida, kus seda müüakse, äkki oligi letialune kraam 😂 Esitlus oli siseruumis ja suht võimatu löögile pääseda (mitte et ma kirjanikku lüüa oleks tahtnud), lihtsalt küsida oleks tahtnud, et kust saab noh.
/sain vahepeal instas juba infi, et oligi otsa saanud. Sama juhtus ka ühe teise uhiuue raamatuga, Eia Uusi "Praegu on nii"/
Need kirjanikega jutuajamised tänaval on toredad, aga mulle tundub, et selle formaadiga tuleks teha väike värskendus.
Siis olid veel eesti ema ja Eesti Mees ühest raamatust, mille just täna hommikul lõpetasin. Raamat on hullult tore, soovitan - "Minu Island". See tutikam variant siis.
Oli päikest ja oli vihma. Viimane, tundub mulle, käib kirjandusfestilt igal aastal läbi. A muidu olekski igav, väike lomp käib ikka asja juurde.
Ja kes veel julgeb öelda, et raamatud ei ole popid, see on lihtsalt hirmus loll.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Sõna sekka