Mis on ebaõnn?

Näiteks kui sa juhtud laupäeva südaöösel tulema küla pealt koju, kakerdad üksikute (aeg ju varajane) piduliste vahel, vaatad, et ahsoo, politseinikud, mingi valgus, mingi kamp, ilmselt mingi probleem, uurid avasilmi, et mis põnevat ka teoksil... alles siis taipad, et kurja küll, hoopis telereporter intervjueerib linnapead Bermuda kolmnurga asjus, valgus on kaamera jaoks ja politsei vist lihtsalt turvab neid. 

Sa ise sealjuures oled purukaine, terve õhtu tiksunud kenasti vee peal, ja kui nüüd peaks sind järgmistel õhtutel näidatama uudistes ropsivate näitsikute ja paljast tagumikku näitavate ööloomade vahel, siis oleks ikka ebaõnn küll. 

Õnneks läks seekord õnneks. Ei näidatud.

Kuigi. Oleks võinud näidata küll, sest ma haarasin autost tuppa ka ühe raamatu kaasa. Oleks see vast tore vaatepilt olnud teiste peoloomade vahele, raamatuga tütarlaps öisel kõrtsutänaval.

---

Teine ebaõnn, samuti väiksemat laadi. Kes mind tunnevad, need teavad, et minu telefon ei helise. Ma elan hääletul režiimil (kui sa just ei ole minuga eelnevalt kõne kokku leppinud, eks ole). Ühel õhtul aga avastan, et võõralt numbrilt on korduvalt helistatud. Kui korduvalt, siis on ehk kellelgi pakiline mure. Saadan sõnumi. Areneb pikem vestlus, mille jooksul ma mõistan, et keegi väga vajab mind, aga ma ei tunne seda kedagi, lisaks kirjutab ta natuke vigaselt, nii et ma ei saa esimese hooga aru, et kas ta on ehk tiba tongis... Samas vigaselt kirjutamine, eriti mingites sõnumites on teisalt ammu juba norm, seega püüdsin sellele tähtsusetule tõsiasjale tähelepanu mitte pöörata. 

Tavaliselt ma sellistes vestlustes enda kohta detaile ei avalda, aga kuna see sõnumineerimine juba tõepoolest venis, siis ma lõpuks andsin teada, et ma olen Reelika (jah, see tundus selline vestlus olevat, kus ma ei ole Mae). Järgmised kümmekond minutit tehti mulle selgeks, et ma ei ole Reelika. Tunnistan, see oli väheke naljakas.

Pikk vestlus lõppes sellega, et see tüdruk (jah, ta oli ikka väga lapseohtu) edastas mulle sünnipäevakutse. Ei, ta ei kutsunud mind enda sünnipäevale, mitte ses mõttes, vaid tema oli kutsutud. Kutse peal oli mu telefoninumber ema/isa kontaktiks märgitud. Tõsi, teatada oli vist vaja vaid mitteosalemisest, kui ma nüüd ei eksi.

Ma aimasin, et nüüd hakkab jama saama. Sünnipäev toimus ühes pealinna tuntud asutuses, kus neid küllap mitmes mõõdus korraldatakse. Kahtlustasin, et ega sinna peole ei oodata kolme mahlamütsi, vaid ikka oluliselt rohkem. Moodsale ajale kohaselt täisnimesid jms kutsel ei olnud. Ja kuidas need peolisedki kokku juhtunud on, kes koolist, kes kuskilt ringist või trennist, kes veel jumal teab kustkohast. Küllap paljud ei tunnegi Sarah-Jessica-Lauretta vanemaid, et nendega mingil muul viisil ühendust võtta.

Noored lapsevanemad on üldiselt hõivatud ja tegusad inimesed, arusaadav, mistap enamasti ühendusid nad hilisõhtuti või varahommikuti. Ikka ärkasin ma hommikul ja sain näiteks teada, et Richard-Marcus vist saab terveks ja siiski tuleb peole, aga Marietta-Loore ei saa kohe kuidagi tulla, on teine pühapäeval võistlustel. Ka uuriti minult kingisoovide kohta. Oi, küll mul oleks palju öelda olnud, aga hoidsin end tagasi. 

Tänaseks on pidu peetud, natuke on mul kurb ja tühi tunne ka.

PS. Postituses esinevad nimed on loomulikult muudetud, nii et ärge hakake otsima.

PPS. Küllap asutuse kaudu oleks saanud ka lapsevanema kontakti, aga ega ta vist selle napi nädalaga midagi teha poleks saanud, sest kutse oli asjaosalistele edastatud paberil.